Читать книгу Kaitstud Eesti - Eero Lattu - Страница 6
Оглавление1939. aasta 24. septembri hommikul oli Tallinna kohal taevas pilves. Puhus nõrk põhjakaaretuul. Jahe ja sombune ilm püsis juba mitmendat päeva, andes märku saabunud sügisest.
Vabariigi pealinna tühjavõitu tänavatel askeldasid siin-seal kojamehed, prahti ja mahalangenud puulehti hoolikalt kokku pühkides. Vabaduse platsil, hotell Palace’i ees, seisis kaks taksoautot. Ametiriietuses juhid ajasid klientide ootel juttu, arutades viimaseid linnauudiseid. Mööda Kaarli puiesteed liikus üksik voorimehekaarik Balti raudteejaama poole. Nagu kellavärk, alustas siitsamast platsilt iga veerandtunni tagant uut ringi elektritramm, pööras rataste kriuksudes Pärnu maanteele, möödus hoogu kogudes Saksa teatrist ja tegi järgmise peatuse Vene turul. Turg oligi sel pühapäevahommikul ainuke koht, kus rahvast rohkem liikus.
Enne lõunat pööras tuul itta ja tugevnes märgatavalt, tuues kaasa kiire ilmamuutuse. Taevasse ilmus heledamaid laike ja keskpäevaks tuli päike välja. Kella ühe ajal näitas termomeeter koguni kuusteist soojakraadi.
Ilma paranemisest innustust saades, läksid sajad pealinlased Kadriorgu pühapäeva õhtupoolikut veetma. Pargi põlispuude alla tuldi kohtama ja kokku saama, käidi lossiaeda uudistamas või asutati vabaõhukontserti kuulama.
Luigetiigi äärne välikohvik täitus inimestega üsna kiiresti – pärastlõunal leidus siin vaid paar vaba lauda. Ettekandjad toimetasid kundede tellimustega, kandikuid oskuslikult ühele käele toetades või siis menüüs leiduvate roogade kohta lahkelt selgitusi andes.
Luigetiigi ääres meeldis eriti lastele. Põnev oli kaladele vargsi saiapuru vette poetada. Niipea kui keegi uue peotäie viskas, lõi kaldaäärne veepind nagu käsu peale kihama. Vahel ujusid luiged kiirustades kohale ja see köitis kõigi tähelepanu. Erilist elevust pakkus must luigepaar, kes suvel esimest korda valgetele seltsiks tiigile lasti. Ehk uue koha kartusest hoidusid nad siiski rohkem omaette.
Üsna tiigi kaldal seisis päikesekell, mis raudvarda varjuserva järgi kohalikku aega näitas. Pärastlõunal oli päike parasjagu veel nii kõrgel, et üle Poska tänava majade Keldrimäe suunast siia paistma ulatus. Kella ümber jätkus alati uudistajaid ja ikka leidus mõni, kes sihverplaadil kujutatud tähemärkide lahtiseletamise enda peale võttis.
Kadriorg viis linnainimese argisest rütmist eemale. Siin ei olnud kuhugi kiiret, veel vähem põhjust end kuidagi ülearusena või tähtsusetuna tunda.
Naised kandsid suviselt kerget riietust. Nii mõnigi hoidis käes päevavarju ja heitis teistele jalutajatele aeg-ajalt silmanurgast uudistavaid pilke.
Mere allee pinkidel puhati jalgu või jäädi tuttavatega pikemalt juttu ajama. Inimesed olid rõõmsameelsed ja rahul. Isegi Euroopa sõda tuli vaid ajuti kõneaineks.
Pargis valitsevat idülli rikkus õige pisut idatuultega siiani kandunud vaevutajutav suitsuving. Rahvas teadis rääkida, et Narva taga, Venemaal, põlevad jälle metsad.
Kella poole seitsme paiku, liikus õhtuhämaruses tasasel käigul mööda Weizenbergi tänavat musta värvi Packard ja pööras siis lossi ette. Auto tagaistmel istus vabariigi president Konstantin Päts. Viibides vabadel nädalalõppudel Kloostrimetsa talus, naases riigipea Kadriorgu tavaliselt esmaspäeva hommikul. Pärast Saksamaa kallaletungi Poolale oli seekordne nädalavahetus veidigi puhkusevõimalust pakkunud. Ent mingi rahutukstegeva eelaimuse tõttu otsustas Päts siiski juba pühapäeval tööpostile naasta.
Lossis oli kõik endine – kaks sõdurit vahipostil, kokk ja teenija köögis ametis, siseruumides rahu ja vaikus.
Jõudnud teise korruse kabinetti, avas Päts õhuakna, võttis laualt värske Postimehe numbri ja istus seda siis diivanile lugema. Esilehel seisis sõjavägede ülemjuhataja läkitus, mis laupäeval raadioski ette kanti. Kindral Laidoneri pöördumine rahva poole oli ühteviisi kindlust sisendav ja rahustav, et valitsus Euroopas süttinud laastavat sõda Eestist eemal üritab hoida. Aga see lõpuosa mõjus kui üleskutse! Päts luges veelkord:
„... Meie tahame kindlasti jääda väljapoole otsest sõjakeerist. Loodame, et see meil ka korda läheb. Aga kui siiski mingisugune jõud ja võim meile, meie riigile ja rahvale peaks otseselt kallale tungima, siis on sõda. Meie kaitseme end sama julgesti, sama kindlalt, sama üksmeelselt, kui see sündis 20 aastat tagasi Vabadussõja aegadel. See on meie kindel otsus, teist teed meil ei ole.”
Sellisel taganemisteed välistaval viisil sõja ja rahu küsimuse üle arutleda ei olnud sugugi paslik. Need asjad kuulusid presidendi otsustuse alla. Pealegi viibis välisminister Selter Moskvas ja taoline otsekohesus võiks talle seal raskusi valmistada. Teisalt mõjus Laidoneri läkituse lõpp just niiviisi, mida rahvas ebakindlal ajal vajas – seda pidi tunnistama. Kindral oli oma avalikes kõnedes ju õigupoolest alati sarnast seisukohta väljendanud.
Uksele koputati, käsundusohvitser leitnant Jaakson tuli õhtusöögikutsega.
Päeva viimastel tundidel kumas presidendi eluruumide akendes ikka veel valgus. Pätsil ei olnud und. Poola kokkuvarisemine ja üldine olukord Euroopas sünnitasid muremõtteid. Kõigele lisaks jättis tervis soovida. Augustikuise Saaremaa visiidi ajal oli ta palavaga külma vett juues seda ehk liiga suurte sõõmudega teinud ja nüüd ei tahtnud ärritav kipitus kurgus järele anda.
Pärast järjekordset köhahoogu läks Päts kerget liigesevalu trotsides raamatukogutuppa. Ta istus kamina ette sügavasse tugitooli ja lasi pilgul üle riiulite käia. Raamatuid oli kõikjalt üle maailma, enamasti väliskülaliste poolt kingitud. Aga siin leidus küllalt kodumaist, üha rikkalikumat kirjavara. „Eesti Entsüklopeedia” kaheksa nahkköite üle võis erilist uhkust tunda – faktide ja väljanägemise poolest igati tasemel rahvuslik teatmeteos.
Päts läitis kaminasse tule ja meenutas siis olulisi sündmusi riigi elus. Ükski neist polnud ilma tema otsese osavõtuta või vähemalt mõjutuseta möödunud. Päästekomitee ajajärk, vabariigi väljakuulutamine, võit Vabadussõjas, majanduse edendamine ja rahva elujärje paranemine – kõik need kahtlemata suured asjad võis ta ka enese teeneks lugeda. Isegi kaitseseisukorra maksmapanek kolmekümne neljandal aastal oli olnud ju lõpuks õige samm! Inimesed vajasid vapside poolt taganttorgitud „demokraatiahaigusest” terveksravimist. Sealt alates oli ta riigivanemana ning nüüd presidendiametis olles ometi kogu rahvale head soovinud ja riiki kindlal käel karidest mööda juhtinud. Kümnendi alguse majanduskriisist oli jäänud vaid mälestus ja ka selles osas võis ta rahul olla.
Päts mõtiskles põhiseaduse ja iseenda vahekorra üle. Riigikogu tegutses ilma õige opositsioonita, parlamendi laialisaatmine oli tema otsustada, välislepingute kinnitamise õigus kuulus tervenisti talle, rääkimata seaduse jõudu omavate dekreetide väljaandmise võimalusest. Kõik see lubas küll segamatult valitseda, kuid oli vastuolus demokraatlike põhimõtetega, mis iseseisva riigi rajamisel tingimusteta esikohale seati. Pikapeale muutus selline ebakõla häirivaks Pätsile eneselegi, nii et tegelikult kavatses ta juba õige pea taastada erakondade võimalused poliitikas osalemiseks.
Mõned nädalad tagasi oli üks Harjumaa talumees saatnud Kadriorgu imeliku sisuga kirja. Päts võttis alumisest lauasahtlist ümbriku ja libistas pilgu üle aadressi:
Kadrioru loss, härra Konstantin Pätsile isiklikult.
Kuigi selle lühikese kirja sisu oli presidendil meeles, luges ta uuesti:
„Mina, Johannes Kaarep, Jumala saadik, sain ülesande Teile järgmist avaldada: Jumal nõuab Teilt jalamaid rahva poolt maksmapandud põhiseaduse kehtimapanemist ja dr. Hjalmar Mäele teha ülesandeks uut valitsust luua. Nii on Jumala tahe. Kui Teie seda ei tee, siis saate nii Teie kui Teie põhiseadus ära puhutud ja eesti rahvas venelaste kätte antud, kuniks see Jumala tahe täitub.”
Kaarep, Jumala saadik
Poliitilise politsei hinnangu kohaselt oli Kaarepi näol tegemist ilmse vaimuhäirega mehega ja nii see asi jäigi. Nüüd, sel hilisel õhtutunnil, tundis Päts uskliku inimesena kirja pärast taas ebamugavust. Põhiseaduse koha pealt võis Kaarepil isegi õigus olla. Kuid see vaps Mäe! Ega ometi niisugusele mehele ei hakka tema peaministri kohta pakkuma! See oleks tähendanud kogu senise poliitika muutmist täiesti teiseks. Pealegi oli Mäe teadaolevalt ärile pühendunud ja viibis enamalt jaolt välismaal.
Peletades seoseid Kaarepi kirja ja olukorra vahel riigis, sundis Päts end rahunema. Tegelikult on rumal selliseid „jumala saadiku pöördumisi” isegi arutada, veel vähem neid täita. Aga seda pidi ta tunnistama, et ähvardus, mis kirjas sisaldus, oli tõsiduselt üle seal esitatud nõudmistest.
Mõni minut pärast kella ühteteist helises presidendilossis telefon. Toru teises otsas oli erutatud peaminister Kaarel Eenpalu, paludes valveohvitseril Päts telefoni juurde kutsuda.
„Asi on kiire. Loodan, et ta veel ei maga,” vabandas ennast helistaja.
Päts oli ärkvel ja uuris voodis lebades parajasti entsüklopeedia lisaköite hiljutiilmunud vihikut. Kuulnud, et helistab Eenpalu, ajas ta end vastumeelselt püsti, lükkas jalad sussidesse ja läks töökabinetti.
„Noh, mis siis nüüd, kas sõda lahti või?” küsis Päts telefonisse.
„Sõda just mitte. Moskvast, saatkonnast teatati halbu uudiseid. Molotov on ette pannud abistamise pakt sõlmida. Vene tahab vägesid sisse tuua ja nõuab kiirelt vastust. Selter on nüüd öösi veel Kremlisse tagasi kutsutud. Ta katsub midagi lähemalt teada saada ja arvas, et jõuab ehk juba homme Tallinnasse tagasi. Palus korraldada, et vajalikud inimesed käepärast oleksid. Kaubandusleping ei ole enam päevakorras,” kandis Eenpalu lühidalt ette. Ega pikemalt olekski saanud, sest ei teadnud temagi asjast rohkemat.
Päts vaikis viivu, palus siis peaministril olla valmis valitsuse koosolekuks juba järgmisel päeval, lisades rahulikult: „Eks selliseid ettepanekuid ikka tehakse, pole siin midagi iseäralikku. Vägede toomine on muidugi iseasi. Kuulame homme Selteri ära ja siis arutame.”
„Aga härra president, see on meile väga hirmuäratav... ja pealegi ei ole ju meie sõjaks päriselt valmis!”
„Sõjaks pole keegi kunagi päriselt valmis ja ega see kohe ka ei alga... veelkord, homme arutame ja otsustame,” jäi Päts vaoshoituks. Tal ei olnud peaministrile sel tunnil midagi targemat öelda.
Lõpetanud Eenpaluga, telefoneeris Päts kindral Laidonerile Viimsisse. Pärast mõningast viivitust ilmus ülemjuhataja toru otsa.
„Noh, kas magasid juba? Pole midagi, neid kordi on ju üpris vähe, mil sind poole öö ajal taga nõudnud olen. Johan, peame kiireloomuliselt kokku saama! Sõida kohe Kadriorgu. Asi puudutab venelasi. Selterile on Moskvas ootamatuid asju ette pandud. Tuleb veelkord kõik läbi arutada. Saadan auto järele.”
„Ah nii on lood. Eks ma siis tulen,” ühmas Laidoner, riputas telefonitoru hargile ja teatas naise küsivale pilgule vastuseks: „Pätsil pole und, lähen käin Kadriorus ära.”
Ülemjuhatajat oodates ja asja üle järele mõeldes, arvestas Päts üha rohkem võimalusega, et Saksamaa on ikkagi Venega mingi salajase kokkuleppe sõlminud, mis lisaks Poolale Eestit ja võib olla ka teisi Balti naabreid puudutab. Sellekohane teadmine, mis erinevatest allikatest pärit oli, näis tõeseks osutuvat... Aga tema ju ometi venelasi tunneb! Ehk õnnestub siiski nendega kaupa teha, ehk ei taha nemad kõike! Pealegi ei või ta uskuda, et Hitler ja Stalin sõpradeks jäävadki.
Laidoner saabus kohale veidi pärast südaööd. Ta kandis vormi nagu alati ja oli hilisele ajale vaatamata võrdlemisi reibas. Päts juhatas kindrali raamatukogutuppa, palus istet võtta ja alustas siis olukorra selgitamist:
„Selter andis Moskvast teada, et venelased tahavad sõjaväebaase... Homme tuleb asi avalikuks. Valitsuse koosoleku teeme vististi teisipäeval. Homset päeva on meil vaja Selteri ärakuulamiseks ja järelemõtlemiseks. Meie peame oma seisukohtadega välja tulema, ja need ei saa meil põhjusmõtteliselt erinevad olla. Muide, lugesin sinu läkitust Postimehest – tugevalt öeldud, eriti lõpuosa. Teises olukorras oleksin praegu sulle selle eest peapesu teinud, aga nüüd... Las olla.”
Laidoner jättis torke tähelepanuta ja vastusest ilmnes, et midagi sellist oli ta venelaste poolt karta osanud:
„Või nii on lood! Kaks aastakümmet saimegi siin rahus toimetada. Näib, et meil ei õnnestu Euroopat haaranud hullusest kõrvale jääda. Iseasi, kuidas sellest välja tuleme... Selterile võib muidugi kaasa tunda, pealegi on ta seal koos naisega. Aga ju see meelega nii tehti.”
Päts, kes nüüd samuti kamina ees istet oli võtnud, küsis tasasema häälega:
„Mäletad, Johan, meie möödunud kuul toimunud jutuajamisi, et kui venelased suruma hakkavad, püüame nendega läbi rääkida ja otsime lahendust vastastikuses kasus? Leppisime siis kokku, et meie peame endid – maksku mis maksab – sõjast kõrvale hoidma.”
„Nojah, see oli kohe pärast seda, kui sai teatavaks Saksa-Vene lepingu salajane osa. Meie ei teadnud siis, mida see leping enesega päriselt kaasa toob. Vahepeal on Poola puruks löödud ja meie võisime näha, millise kiirusega see toimus. Kui nüüd venelased meilt baase nõudma hakkavad, siis ega nad sellega ei lepi. Nemad lähevad kaugemale. Missugusest mõlemale riigile tõusvast kasust siin rääkida saab?”
Laidoner jätkas erutatult: „Sa tead minu sümpaatiat poolakate vastu ja mul on väga valus tunnistada, et Poola riiki ei ole enam. Aga nad võitlesid vapralt ja keegi ei saa neile tulevikus selles suhtes midagi ette heita.”
„Muidugi-muidugi, seda kindlasti kohe mitte. Meie võime ju samuti vastu hakata. Kas võime?” jättis Päts küsimuse õhku rippuma.
Laidoner noogutas kiiresti mitu korda. Sisimas ei olnud kindral sugugi venelaste suunas tiivaripsutamisega päri, ei varemalt ega praegu. Aga ta oli Pätsile (või õigemini vabariigi presidendile) truudust vandunud ja sõjavägede ülemjuhatajana ei olnud tal muud võimalust, kui Pätsi poliitikaga kaasa minna.
„Muidugi võime. Mina olen meie sõjaväest heal arvamusel ja võitlus tuleks vihane. Aga meil on raske üksipäini kaua vastu pidada. Sealt on ikka väga suur vägi tulemas. Kui on mingi võimalus läbi rääkida nii, et baase ei tule, siis on kõige parem. Kui aga venelased siin oma tugipunktid saavad, pole enam lihtne, siis on vaenlane meil selja taga, siis on ta igal pool,” vastas Laidoner.
Päts põimis sõrmed kokku ja jätkas arutlust:
„Kui sõda algab, on purustused suured ja palju inimesi saab hukka. Mis hiljem juhtub, ei tea keegi... Kogu rahvas võib hävineda. Minu kohus on seda ära hoida. Riigi võib uuesti üles ehitada, aga rahvast pole kusagilt asemele võtta. Sellised mõtted on mind varemalt vangistanud ja vahel näib, et muud võimalust otsustamiseks ei ole. Aga sama hästi võib venelaste nõudmistele järele andes riigist ühegi pauguta ilma jääda. Ja tulemus sarnane – rahvas on võõra võimu meelevallas ja saab vaid uue isanda armulikkusele loota. Venemaal tapetakse omasidki karjakaupa, mis siis veel meie hingedest rääkida! Sellepärast tahangi sinu arvamust teada juhuks, kui läbirääkimised edu ei too. Meil on valitsuses ju nii mõnigi patsifist ja sõjalistes küsimustes usaldavad nad ehk sinu vaateid rohkem. Kindlasti tulevad järgnevatel päevadel jutuks meie võimalused selles valdkonnas ja ma palun sul anda nii kaalutud hinnang kui vähegi saab. Muidugi oleks meie võinud sõjaväe heaks palju rohkem teha, aga need jutud praegu ei aita. Kõige tähtsam on ülemjuhataja vaade asjadele ja usk meie suutmisse maad kaitsta. Olen viimastel päevadel jõudnud äratundmisele, et ainult sõjariistus vastuhakk on meile kohane käitumisviis kui enam muud üle ei jää.”
Presidendi toon oli rahulik ja kõneviis usalduslik. Nüüd oli Päts siiras, nüüd ei aetud enam oma asja, vaid temas kõneles rahvajuht. Laidoner hoomas kergendusega, et sellega võis „kokkuleppepoliitika” Vene suunal kõrvale heita. Kindral mõistis, et temalt oodatakse tuge otsusele, mis võib-olla isegi neil tundidel tasapisi Pätsi peas küpsemas oli – läbi rääkida nii kaua kui võimalik ning viimases hädas siiski vastu hakata – venelasi paljalt ähvarduste peale riiki lasta ei tohi.
Laidoner võttis taas istet, vaatas Pätsile otse silma ja lausus veendunult:
„Sina, Kostja, tead ju, et jääksin igal juhul antud vandele truuks ja sellepärast on nüüd palju kergem. Nagu ma aru saan, ei ole Vabadussõja vaim siit ruumist veel lahkunud. Kuidas võiksimegi tänases olukorras käed rüppe lasta! Oleme riiki kakskümmend aastat üles ehitanud, suur hulk vaeva ära nähtud, rahvas täis lootust tuleviku suhtes. Sõdureid ja ohvitsere oleme kasvatanud isamaad armastama ja vaenlase ründele vastu astuma. Kuidas saaksime meie juhtidena teistmoodi otsustada! Ja ausalt üteldes on parem, kui me vahepealsest plaani isegi mitte ei meenuta. Ei meeldinud mulle see värk kohe alguses.”
Päts jättis vastamisse pausi, otsekui vaagides kuuldut veelkord. Ühtäkki libises tänulik naeratus üle ta näo, nagu oleks mingi nähtamatu raskus hingelt kadunud ja mille kõrvaldamine vaid neile kahele jõukohane oli.
Nüüd jätkus vestlus asjalikumas vormis.
„Kui jõuame, räägime asjast homme ministritega ja ka Riigikogu komisjonide koosolekud tuleks kokku kutsuda. Mina soovin nii tähtsat küsimust laiemalt arutada. Praeguses olukorras ei saa minna seda teed, et meie kolmekesi, pean silmas ka Eenpalut, otsustama hakkame. Võib-olla on tarvilik isegi Riigikogu täisistung. Kui venelased kiirustama hakkavad, võime öelda, et meil enne otsust teatavad demokraatlikud protseduurid läbi tuleb viia. See aitab aega võita,” arutles Päts.
Laidoner torkas vahele: „Riigikogus pole ju muid kui Isamaaliit. Aitab komisjonidest küll, pealegi on välis- ja riigikaitsekomisjonil korralised koosolekud niigi plaanis.”
„See ei ole mitte sama kui mõne siseriiklise küsimusega. Nüüd on välise ähvardusega tegemist,” täpsustas Päts ja lisas:
„Võib olla peame lähipäevadel mobilisatsiooni välja kuulutama. Homme teame rohkem ja võime edasi arutada, aga sõjavägi olgu valmis.”
„Mina ülemjuhatajana annan muidugi vajalikud korraldused, aga luba märkida, et mobilisatsioon on otsene ettevalmistus sõjaks. Kas see läbirääkimistele kaasa aitab? Kardan, et ei.”
Päts elavnes märgatavalt: „Kõik ümberringi teevad seda! Kui Leedu mobiliseeris kuu alguses Poolaga seoses, ei heitnud talle seda keegi ette. Ka Läti kutsus mehi püssi alla, Soome viib läbi õppusi. Kui Eesti nüüd oma erapooletuse kaitseks sama teeb, ei saa meilegi seda pahaks panna. Pealegi on see selge märguanne ka venelastele, et meie niisama käed rüpes ei istu.”
Mõneks ajaks tekkis vaikus, nagu see enne mitu korda juhtunud oli. Võis näha, kuidas kindral omaette aru pidades huuli torru lükkas, siis pöidlad vöörihma vahele surus ning viimaks lausus:
„Noh kui nii, siis mina olen päri. Meil on peastaabis valmisolek olemas, asume kohe hädavajalikke abinõusid ellu viima, et üllatusi vähem oleks. Las Selter teeb oma tööd, ja kui meie niiviisi aega juurde saame, seda parem. Kiireks muidugi läheb. Ehk võiksime nüüd puhkama minna, näib, et edaspidi selleks väga vähe võimalusi on.”
Päts ei vaielnud vastu, vaid surus mõistmise ja sündinud kokkuleppe märgiks tugevalt kindrali kätt, viipas lahkujale järele, läks siis vitriinkapi juurde ja valas endale veidi viskit.
Lossi ees, enne autosse istumist, köitis Laidoneri tähelepanu kirgas tähistaevas ja suur kuuketas, mis paistis otse katusel lehviva riigilipu kohal. Selsamal hetkel langes täht, tõmmates üle taeva helendava juti.
Välisminister Karl Selter oli paar päeva tagasi Moskvasse kaubandusläbirääkimistele sõitnud lootuses, et tema kohalolek rõhutab tähtsust, mida Eesti ärisuhetele Venemaaga omistab. Venelased soovisid, et Selter reisiks koos abikaasaga. Ministri vastuvõtuprogramm nägi ette lisaks ametlikule osale ka Suures Teatris „Luikede Järve” vaatamist ja põllumajandusnäituse külastamist. Saatkonna kaudu anti mõista, et välisministri abikaasa võõrustamine oleks venelastele tähtis, pealegi on kaubandusleppe allakirjutamine puhtalt rahumeelne akt.
Nii saabuski Selter 24. septembril kella nelja paiku pärastlõunal Moskvasse ühes oma naise Melaniega, keda mees hellitavalt Millaks hüüdis. Nendega koos reisis ka majandusministeeriumi kaubandusosakonna direktor Eugen Uuemaa.
Piirini sõitis rong plaani järgi, aga siis ei saadud Jamburgist-Kingissepast edasi. Kui lõpuks Leningradini jõuti, oli juba õhtu ja sealgi tuli pikalt peatuda. Ametlikus seletuses viivituste kohta viidati raudtee plaanilisele remondile. Tegelikult veeti läände hulgaliselt sõjavarustust ja vägesid. Nii kujunes Selterite reis Moskvasse tervelt ööpäeva jagu tavalisest pikemaks.
Eesti delegatsiooni oodati Välisasjade Rahvakomissariaadis 25. septembril kella kaheks pärastlõunal. Saabumisõhtul oli aga ette nähtud balletietenduse vaatamine. Selle tunnikese, mis jäi teatrisseminekuni aega, kasutas Selter põgusaks jutuajamiseks saadik August Reiga. Rei jagas oma muljeid viimaselt kohtumiselt vene välisministriga ja märkis Selteri meeleheaks, et Molotov olnud väga rahul oma eesti kolleegi otsusega ise kohale tulla.
„Aga meil leidus minu sõidule vastaseid. Ei saa ju neid asju alati eelarvamusega toimetada. Venelased näikse hindavat isiklikku laadi, nii ütelda kõige kõrgemal tasemel suhteid,” lausus Selter Rei jutu peale.
Paar minutit enne seitset võtsid Suure Teatri valitsusloožis istet külalised Eestist. Rahvas, kes saalis ja rõdudel parasjagu etenduse algust ootas, ei pööranud sisenejatele erilist tähelepanu. Siin oli see tavaline, et tähtsaid isikuid balletti vaatama toodi.
Esimene vaatus möödus menukalt – vaheajale minnes aplodeeriti kaua ja hüüti kohtadelt „braavo”. Looži tagaruumis, puhveti kohvilaua ääres, arendati seltskondlikku vestlust. Saadik Rei päris proua Selterilt muljete järele, mis muidugi suurepärased olid. Isegi alati tõsise olemisega direktor Uuemaa jagas nähtu üle vaimustust, imestades, kuidas tantsijad suudavad nii meisterlikult hüppeid ja piruette sooritada. Selter ise tundis küll väsimust, kuid abikaasa elevust nähes proovis seda mitte välja näidata. Talle tegi rõõmu, et naine ühes on ja etendusele kaasa elab. Selter oli etendust jälgides jõudnud mõelda oma päris õnnelikule abielule, koju hoidja hoolde jäänud pojale ja siis Maidla mõisasüdamele, mille jaoks piisavalt aega ei jätkunud ja mis kordategemist vajas. Kõige selle keskel seisis Milla. Milla oli kena ja armas. Ministriameteis külalisi vastu võttes või välisvisiitidel käies võis ta naise silmapaistvast ilust ja esinduslikkusest vaid rõõmu tunda.
Teise vaatuse algusminutitel sisenes looži saatkonna käskjalg ja sosistas midagi saadik Reile kõrva. Rei pöördus välisministri poole ja lausus vaikselt: „Molotov tahab meid kohe Kremlis näha, peaksime kell üheksa seal olema. Auto juba ootab.” Järgnes lühike summutatud vestlus Selterite vahel, mille järel Uuemaad paluti proua seltsi jääda. Rei ja Selter väljusid loožist ning suundusid sõna lausumata väljapääsu poole.
Autosse istunud, jätkasid kumbki pahaendelist vaikimist.
Selter oli häiritud ja ehk solvunudki, et teda keset teatrietendust sel ebaviisakal moel ära kutsuti. Ta oli küll teadlik Kremli kommetest hilisõhtuti ja koguni öösiti koosolekuid pidada, aga kaubandusläbirääkimised Eestiga ei saanud ju ometi nii erakordsed olla. Pealegi pidi kohtumine homme aset leidma. Midagi oli siin valesti.
Rei katkestas pikaleveninud vaikuse: „Härra minister, ehk on tegemist mingi vene moodi üllatusega, mida sel viisil meile edasi anda tahetakse.”
„Kaubanduskokkulepe vajab vaid allkirju. Ei tea, ei tea... Aga peagi on selgus käes, mis me siin ikka ennustame,” kehitas Selter õlgu.
Veidi peale üheksat juhatati eestlased ühte Kremli paljudest kabinettidest. See meenutas oma kõrgete lagede ja tühja põrandapinnaga pigem saali. Vaid ruumi ühes nurgas asus keskmise suurusega ümar laud, mille ümber paiknesid massiivsed tugitoolid. Akende ees rippusid lae kõrguselt põrandani ulatuvad kirsipunasest atlasriidest kardinad.
Mõneks hetkeks jäid Selter ja Rei täiesti omapead, siis avanes külgmises seinas uks ja sisse astusid välisasjade rahvakomissar Molotov ning kaubanduse rahvakomissar Mikojan. Selter oli Mikojani oma majandusministriks olemise ajal korra Varssavis kohanud, Molotovi nägi ta esmakordselt. Hetke silmitses Selter mõlema mehe vuntse – Mikojanil olid need kandilised, rohkem nina all, Molotovil seevastu tavapärasemad. Vuntsid tundusid nüüdselajal vägagi moes olevat. Eesti valitsuseski oli viis vuntsikandjat, peaminister kaasa arvatud.
Hea rühiga Karl Selter raputas tugevalt oma kolleegi kätt, olles ise võõrustajatest peajagu pikem. Ilma et see asjaolu kuidagi esile tõusis, märkas Rei Molotovi pilgus siiski ebamugavust, kui ministrid tervitusi vahetasid.
Asuti vestlema maadevahelise kaubanduse teemadel, mille puhul Molotov kiitis Selteri olulist osa kaubavahetuse arendamisel. Tundus, et kaubandusküsimused ongi ainus asi, mis venelasi huvitas. Ka Mikojani kohalviibimine sel puhul oli igati asjakohane, kuigi tema vestlusesse ei sekkunud.
Ent siis, muutes vestluse tooni, lausus Molotov: „Kaubandusega on meil asjad päris korras, aga poliitilised suhted seevastu jätavad soovida. Interneeritud Poola allveelaeva[1.] põgenemine Tallinnast näitab, et Eesti valitsus kas ei suuda või ei taha hoida omal maal korda ning ohustab sellega Nõukogude Liidu julgeolekut.”
Viidates Rei poole, jätkas Molotov: „Teie saadiku kaudu antud selgitused meid ei rahulda. Teie ju ometi tunnistate, et Poola allveepaadi mehhanismis olid teatud rikked. Järelikult korrastati need rikked, jäeti torpeedod peale ja lasti tal minna. Sel kombel on merele pääsenud alus, mis ohustab NSV Liidu laevandust. Meil on suur Leningradi sadam, võimas kauba- ja sõjalaevastik ja meie tahame neid selliste ebameeldivate üllatuste vastu kaitsta. Soome lahe suu on teiste riikide käes, meie peame leppima sellega, mida teised riigid seal teevad. See ei saa nii edasi kesta. NSV Liidu partei poliitbüroo ja valitsus on otsustanud oma julgeolekut kindlustada ning meie nõuame Eesti valitsuselt garantiisid ja selleks paneme ette sõlmida sõjaline liit. Seda võib teha ka vastastikuse abistamise pakti vormis, mis annaks Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti territooriumil laevastiku ja lennuväe tugipunkte või baase.”
Selter kuulas üha kasvava ärevusega Molotovi monoloogi. Midagi sellist ei osanud ta oodata või õigeminini lootis, toetudes diplomaatilise läbikäimise reeglitele, seekord vältida. Vastuseks asus Selter allveelaeva juhtumit kui selget ettekäänet tõrjuma:
„Eesti ja Nõukogude Liidu omavahelised suhted on olnud head. Selleks mina siia sõitsingi, et nende suhete muutumatust allakriipsutada. Mis puutub Poola allveepaati, siis sõdivate riikide sõjalaevade tulek Eesti kui erapooletu riigi sadamatesse on keelatud, välja arvatud mõned erandjuhud. Avarii on üheks selliseks erandjuhtumiks. See asjaolu oli teile teada. Meie selgituses on öeldud, et allveepaat toetuski avariile kui sissesõidu põhjusele ja nõudis enda vabastamist. Eesti valitsus leidis siiski, et mehhanismi rike ei teinud allveepaati liikumisvõimetuks ja ei kuulunud seega avarii mõiste alla. Kuna paat sai liikuda, saime me ka teda interneerida. Seepärast on alusetud teie süüdistused, et meie kuidagi aitasime neid rikkeid kõrvaldada. Pealegi palusid poolakad sissesõitu ka teisel põhjusel. Nende kapten ja üks meeskonnaliige olid haigestunud ning vajasid arstiabi. Allveepaadi põgenemist tuleb võtta kui õnnetut juhust, mida meie ise kõige rohkem kahetseme. Siit ei saa teha järeldust, et Eesti valitsus oma erapooletust kaitsta ei suuda või veel enam, nagu teie väljendasite, omal maal korra hoidmisega hakkama ei saa. Võin veel lisada, et kohtulik juurdlus paadi põgenemise osas on käimas ja oleks soovitav ära oodata selle tulemused. Baaside küsimuse arutamiseks puuduvad minul volitused. Küll on need ettepanekud risti vastu meie erapooletuspoliitikale, mida Eesti on eriti viimastel aastatel laitmatult ajanud. Kindlasti ei taha meie sõlmida mingit sõjalist liitu, olgu või vastikuse abistamise pakti nime all, olgu või suurriigi Nõukogude Liiduga. Seepärast teen ettepaneku asuda kaubanduslepingu juurde, milleks ma ju õieti siia tulin.”
Selteri tasakaalukas ja sorav vastus ärritas rahvakomissari:
„Miks teie selles nii kindel olete? Kes teil seda lepingut ei taha? Teie ei taha, võib-olla valitsus koos eliidiga ei taha, aga laiad ringkonnad Eestis tahavad ja mis peamine, töörahvas tahab. See on meile teada. Meile on teada ka see, et rahva poolt aastaid tagasi hääletusel heakskiidetud konstitutsija kalevi alla pandi ja teie juhid tegelikult isevalitsust teostavad! Aga olgu peale, meie ei soovi teie sisemistesse asjadesse kuidagi vahele segada.”
Selter sai vihjest aru. Temagi ei olnud sisimas rahul Pätsi loodud olukorraga, kus Riigikogus ainult üks seltskond asju määras ja ega tegelikult parlamendil endalgi palju sõnaõigust olnud. See kõik kuulus aga sisepoliitika valdkonda ja siin arutluse all hoidmine oli selgelt kohatu.
Selter seletas veelkord, et Eesti välispoliitika alus on erapooletus ja et sellel on rahva hulgas suur poolehoid, mida ka Rei kinnitas.
Molotov otsustas nüüd läbirääkimiste mängu lõpetada ja asus rünnakule:
„Meie jaoks on see allveepaadi lugu iseenesest tähtis sümptom. NSV Liidul puuduvad Balti merel kindlustused, mida praegu tungivalt vajame. Senine olukord on täiesti ebaloomulik. NSV Liit peab leppima Soome lahe sopiga. Kakskümmend aastat tagasi panite te meid sellesse „lompi” istuma ja ega te ometi arva, et nii jääbki. Siis olime me nõrgad. Vahepeal on Nõukogude Liidust saanud suurriik. Meie huvisid peab arvestama. Me vajame väljapääsu Balti merele ja kui teie sellele vastu punnite, siis tuleb meil oma julgeoleku kindlustamiseks valida teisi vahendeid, võib-olla pisut järsemaid, võib-olla mitte nii lihtsaid. Ärge sundige meid Eesti suhtes jõudu tarvitama!”
See oli selge ähvardus. Saadik Rei läks näost punaseks ja vaatas abiotsivalt oma ülemuse poole. Selter vaikis. Ta nägi kõigepealt tõmmunahalise Mikojani veidrat naeratust, otsekui sooviks too asja pehmendada, siis aga Molotovi külma kalki pilku, mis ei jätnud ruumi tõlgendusteks.
Selter taipas, millist lõksu siin üles seatakse ja kogus end kiiresti. Ta teatas vene ametimeestele, et tema kui parlamentaarne minister peab informeerima asjast presidenti, valitsust ja parlamenti. Selleks lõpetab ta nüüd kõnelused ja asub kohe hommikul tagasiteele Tallinnasse. Molotovi vastuväidetest hoolimata, et neid asju saab ka telefoni teel ajada, tänas Eesti välisminister jutuajamise eest, teatas, et saabub tagasi nii ruttu kui võimalik ja suundus väljapääsu poole. Kell näitas viisteist minutit üle kümne.
Pool tundi hiljem peatus auto, mille paremal poritiival lehvis riigitunnusena sini-must-valge lipp, Eesti saatkonna ees Sobinovski kvartali põiktänaval. Selter lausus autojuhile tänusõnad sõidu eest, palus saadikul kümne minuti pärast asja arutamiseks valmis olla ja läks oma elamisse end veidi värskendama.
Nähes meest väsinud ilmel tuppa astumas, tõttas Milla talle vastu:
„Kas midagi on juhtunud, Karl? Miks nad sind teatrist pidid ära kutsuma!”
Selter võttis naise embusse ja ikka veel kallistades lausus:
„Ah ei midagi, Molotov on pahane selle Poola allveepaadi pärast. Tahavad meile sõjalist lepingut kaela määrida, saab näha... saab näha...”
Milla astus sammu tagasi, haaras siis mehel käest ja vedas ta diivanile istuma:
„Kuidas nii, me pole ju neile midagi paha teinud!”
„Seda muidugi, aga ega venelane ei ole Vabadussõda unustanud. Tuletasid lahesopis istumist meelde ja panid selle ka meile süüks.”
„Taevane arm, ise nad ju kirjutasid rahulepingule alla!” hüüatas naine.
Selter lõi käega, tõusis otsustavalt ja siirdus vannituppa, hõigates sealt Millale:
„Mis see allkiri ka maksab. Eks nii ole ikka olnud, et kel jõud, sel õigus.”
Kui Selter kümnekonna minuti pärast saadiku töötuppa sisenes, võttis Rei teda vastu teatega, et Molotov tahab neid poole tunni pärast uuesti Kremlisse.
Tegelikult oli kutse kummaline. Mis sai vahepeal muutunud olla? Ehk on venelastel nii otsese rünnaku pärast piinlik hakanud ja üritavad asja siluda. Tuli sõita.
Veidi pärast südaööd sisenesid eesti diplomaadid taas juba tuttavasse kabinetti. Molotov ja Mikojan tõusid tervituseks. Võõrustajate nägudel oli endiselt seesama ametlik ja läbitungimatu ilme. Molotov teatas, et on valminud vastastikuse abiandmispakti esialgne kava ühes lisaprotokolliga ja et see viimane puudutab mittevahelesegamist Eesti siseasjusse, mis ju ometi suuremad pinged maha peaks võtma.
Tutvustanud lühidalt pakti sisu, pidas Molotov pausi ja lausus:
„Nõukogude valitsus saab aru, et lugupeetud välisministrile on selline ettepanek mõnevõrra ootamatu ja seepärast ei taha me Eesti valitsuse vastust selsamal minutil. Meie siiski ei soovita asjaga venitama hakata. Rahvusvaheline olukord nõuab meilt kiiret ja otsustavat tegutsemist.”
Molotov puuris pilguga nüüd Selterit. Välise vaoshoituse taga oli selgelt näha viimase pingulolek. Kimbatusega võideldes lausus Selter nii rahuliku häälega kui suutis:
„Härra rahvakomissar, minu arvates teie poolt ettepandud pakti sõjaline osa muudab selle heakskiitmise sama hästi kui võimatuks. Sellistel tingimustel lepingu sõlmimine tähendaks Eesti kui neutraalse riigi jaoks välispoliitilise kursi järsku muutust. Meie ei näe selleks selget ja ühemõttelist vajadust.”
Nüüd oli Molotovi kord ärrituda: „Nõukogude valitsus ei tee tühje ettepanekuid. Maailma esimene töörahva riik näeb seda vajadust ja hoolitseb oma piiride julgeoleku eest! Soovitan teil kiirelt meie ettepanek Tallinnasse edastada ja pidage meeles, et seltsimees Stalin ootab vastust võimalikult ruttu. Siin on küsimus paaris päevas. Peale selle on kaubandusleppe sõlmimine nüüd seotud meie viimaste ettepanekute heakskiiduga. Ärge laske võimalust käest.”
Selter kordas veelkord vajadust isiklikult kodumaale sõita, et valitsus ja parlament saaks oma seisukoha kujundada.
„Millal on teid tagasi oodata?” küsis Molotov.
„Täna on pühapäev, enne neljapäeva ei jõua,” vastas Selter.
„Kas kiiremini ei saaks, hiljuti näiteks Ribbentrop oli Berliiniga ühenduses telefoni teel ja me sõlmisime viimase lepingu siin Moskvas veel samal päeval,” ei jätnud Molotov järele.
„Kinnitan teile, et Eesti puhul ja antud juhtumil ei tule see kõne alla. Muidugi kui teie ikka tahate meiega akuraatselt edasi liikuda,” jäi Selter kindlaks.
Molotov kõhkles hetke, kas ehk nõuda varasemat tähtaega, kuid loobus sellest, öeldes vaid lõpetuseks: „Olgu pealegi. Diplomaatial on omad reeglid, aga need heidetakse kõrvale kui vaja. Kuidas see ütelus nüüd oligi – kahurid kõnelevad, muusad vaikivad. Näete ise, meil heasoovlikkust jätkub.”
Pärast eestlaste lahkumist kirus Molotov Mikojanile Selterit, nimetades teda valgekraeliseks pursuiks, kes lobiseb mingist parlamentarismist.
„Kogutud tõendid näitavad selgelt, et eesti rahvast valitseb võimu usurpeerinud klikk. Meie juba teame, kuidas sellistega ümber käia, Anastass Ivanovitš!” lõpetas Molotov.
Tegelikult kartis ta Stalini pahameelt asja venimise pärast.
Järgmisel hommikul kell 8 startis lennuk Moskvast Riiga ja pärastlõunal oli Selter Tallinnas.
□
Venelaste esitatud kirjalik kava vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks nägi ette kokkuvõtlikult järgmist: abiandmise kohustuse sõjalise ründe korral Balti merelt või Läti maapiiri kaudu, mere- ja õhuväebaaside võimaldamist Nõukogude Liidule Saaremaal ja Hiiumaal ning Tallinna sadama piirkonnas koos õigusega paigutada sinna sõjaväge baaside kaitseks. NSV Liit kohustus mitte riivama Eesti suveräänõigusi majanduse ja riikliku korralduse alal. Leping pidi kehtima vähemalt 10 aastat.
„Abistamise” pakt oli see vaid nime poolest, sest Eesti polnud ju ometi abi palunud ja ehkki kaubandusleppe majanduslikud võimalused olid Eestile igati soodsad, ja neid oskas Selter endise majandusministrina hinnata, oli abistamisleping vastuvõetamatu nõukogude sõjaväebaaside Eesti territooriumile paigutamise soovi tõttu.
Välisminister Karl Selter ei teadnud veel, et sarnase pakti sõlmimise ettepanekud olid valmis pandud ka Läti, Leedu ja Soome valitsustele. Venelased ootasid vaid Eesti murdumist. Järgmistel päevadel välissaadikute kaudu saabunud teated vastukajade kohta Eesti-Vene läbirääkimistele sisaldasid pigem rohkem küsimusi kui vastuseid. Naabrite juures oli tunda teatud peataolekut ja tähtsusetute seikade rõhutamist, millel vaid mingigi paremuse maik juures oli. Seevastu Eesti saadik Berliinis härra Tofer teatas, et Saksamaa valitsus peab venelaste nõudmisi puhtalt eestlaste probleemiks. Tofer oli valmis ametit maha panema, sest tema oli korduvalt kinnitanud, et Saksamaa osutab Eestile vajalikul ajal abi ja toetust. Selter, kes tegelikult samuti pooldas saksa orientatsiooni, soovis selles küsimuses nõuda selgitust isiklikult von Ribbentropilt niipea, kui aga võimalus avaneb. Ta tundis ennast olevat rumalas olukorras, kuna oli tungivalt soovitanud presidendil ja valitsusel saksasõbralikku poliitikat ajada veel enne seda, kui ta aastapäevad tagasi välisministriks nimetati.
Vahepeal kaotati lihtsalt väärtuslikku aega ja nüüd seisis tema riik üksinda ähvardava kommunistliku ohu ees. Jah, tõsi, oli ju Eestil leping Lätiga. See leping nägi ette sõjaohu korral vastastikused arupidamised ja otsese ründe korral teineteise materiaalse abistamise, ent mitte automaatset sõjakuulutust ründajale. Paraku jäi leping Lätiga ainsaks lohutuseks. Balti Liidu idee, mis juba kahekümnendate aastate alguses aktuaalne oli ja mille poole erinevad Eesti valitsused ka pürgisid, jäi teostamata, Soome kaasamisest rääkimata.
Soome peale mõeldes tundis Selter erilist kahetsust. Vennasrahva valitsus ei soovinud avalikult Eestiga sõjalist liitu sõlmida, pidades sellist asja liiga riskantseks. Vähemalt kehtis soomlastega salajane kokkulepe, et sõja korral sulgevad Naissaarel, Aegnal ja Hanko piirkonnas asuvad rannakaitsekahurid oma tulega Soome lahe suudme vaenulikele laevadele. Sisuliselt tähendas see ründe korral sõttaastumist kummalegi. Täit kindlust aga ei olnud, sest kokkulepe oli kirjalikult kinnitamata ja selle käivitumine eeldanuks üheaegset rünnet nii Eestile kui Soomele.
Vene sõjabaasid Eesti pinnal – selline väljavaade tekitas tugevat vastuseisu pea kõigis eesti poliitikutes.
Vabadussõjas saavutatud võidu taustal tundus niisugune asi loomuvastane. Teisalt jäi väljakuulutatud neutraliteedipoliitika pahasti jalgu tegelikele arengutele Euroopas.
Saadi aru, et targem olnuks mõne läänepoolse suurjõuga liidus olla. Iseasi muidugi, kas selline liit häda korral ka kaitset pakub – jällegi võis Poola saatuse näiteks tuua.
Ainus kindel asi, mis Eestist enesest sõltus, oli sõjariistus vastuhakk sissetungijale.
□
Valitsuse koosolek presidendi eesistumisel algas Toompea lossi valges saalis 26. septembril kell pool neli päeval. Lisaks kabineti liikmetele olid kohal ülemjuhataja Laidoner, Eesti saadik Moskvas Rei, riigikontrolör Soonpää ja õiguskantsler Palvadre. Päts soovis arutada põhimõttelist küsimust, kas minna venelastega lepingule või sellest keelduda. Valitsuse lõplik seisukoht tuli alles välja kujundada ja nii tähtsas küsimuses oli vaja mitut arupidamist.
Hakatuseks kuulati Selteri informatsiooni Moskvast, mille sisu oli lühidalt järgmine: venelased nõuavad baase ja neil paistab asjaga kiire olevat – Molotov esines lausa ähvardusega jõudu kasutada. Kogu see teema häiris Selterit päris tugevalt. Rei lisas omalt poolt, et mingit tähtaega ette ei pandud, kuid ega siin venitada ka ei saa.
Päts pöördus nüüd ministrite poole: „Mina soovin, et valitsus kaaluks põhjalikult meie järgmisi sammusid. Kui meie tahame oma erapooletut poliitikat jätkata, siis ei tohi võõraid baase maale lubada. Venelaste ettepanekutest keeldumine võib tähendada sõda. Selles mõttes on tähtis Laidoneri kui vägede ülemjuhataja arvamus. Mina tahan kuulata ka kõigi siinviibijate väljaütlemisi ja jätaksin oma sõnavõtu lõppu.”
Eenpalu leidis, et alustuseks võiks kuulata ministrite seisukohti ja viipas lauasistujate poole.
Esimesena võttis sõna majandusminister Sepp:
„Sõja pääle võime küll viimases järjekorras mõtelda. Meie oleme visa tööga majanduslikke edusamme teinud, aga väljavaated tuleviku osas on üpris halvad. Euroopa kriisi tõttu muutub kauplemine väljamaaga aina raskemaks, kuigi teatud liiki kaupu ja toorainet vajatakse seal endisest rohkem. Ka meie põlevkiviõli on uues olukorras hinnatud, seda eriti Saksamaa poolt. Kahjuks jääks põlevkivitööstus pahasti sõjale jalgu. Tahaksin välisministri käest teada, mis seisus kaubandusleping Venega nüüd on?”
Selter täpsustas: „Nimetatud leping on seotud baasidega.”
„Ajaliselt on praegu hästi. Kui meil veel paar nädalat õnnestub venitada, siis on kõik põllusaagid koristatud. See asjaolu kallutab minu arvamust vastuhaku kasuks tublisti, sest mina ei või ette kujutada eesti põllumeest venelaste all tööd rügamas,” alustas põllutööminister Tupits. „Piiriäärsed talud jäävad muidugi kohe löögi alla. Minu arvamine on, et inimesed tuleks sealt evakueerida sisemaale.”
Nüüd sekkus Laidoner: „Need Kaitseliidu mehed, kes otse mobilisatsiooni alla ei käi, peavad küll kohtadele jääma. Seda enam, et suures osas on taluperemehed ka kaitseliidus osalised. Nemad saavad parimal viisil mahajäävaid varasid kaitsta ja partisanideks olla. Naised ja lapsed on iseasi.”
„Mispärast me kohe sõjaasju arutame? Kas poleks parem vaagida kõigepealt kokkuleppevõimalust,” võttis sõna sotsiaalminister Kask.
„Minu teada pole meil peale Läti ühegi naabriga abiandmislepingut. Aga Lätist üksi meile suurt abi ei ole. Enne kui sõtta tormata, peaksime tagalat kindlustama. Mina küsin otse – kas leping Venega võimaldab meil jääda iseseisvaks siseriiklikult? Selge see, et erapooletusega on siis lõpp.”
Selter vastas, et Molotov puudutas seda küsimust ja kinnitas riigi siseellu mittesekkumist.
„Noh näete, kui leping käib ainult abiandmise ja baaside kohta, siis kas poleks meil targem kokku leppida? Muidugi peaksime delegatsiooni liikmeks nimetama mõne juurattundva inimese, Piibu näiteks, et leping selles suhtes hea saaks,” tegi Kask ettepaneku.
Majandusminister pöördus Selteri poole: „Arvan, et välisministeeriumil tuleks kiiresti uurida Saksamaa käest meie tooraine, eeskätt põlevkivisaaduste kohta. Võib-olla peaks neile pakkuma soodsat ostulepingut vastutasuks toetuse eest.”
„Mina seda hästi ei usu, oleks meil rauamaaki müüa, nii nagu Rootsil. Aga proovima peab,” arvas omakorda Tupits. „Me võime ju veel põllumajandustooret ja metsamaterjali sinna lisada.”
Selteri mõtted liikusid samas suunas, seda enam, et Ribbentropiga või vähemalt tema esindajaga, võis kohtumine teoks saada küll. Kui aga arvestada Saksa-Vene salaleppega, siis vaevalt Saksamaa otse Vene huvidele vastu töötama hakkab. Nii et see asjaolu muutis Hitleri meelemuutusele lootmise võrdlemisi kesiseks võimaluseks.
„Lepingut sõlmides ei jää Venemaa selle juurde. Küll tulevad uued nõudmised ja meie võime vaid ette kujutada, kuhu need välja jõuavad. Tuleks küll läbi rääkida, aga valmistuda kõige hullemaks. See on minu kindel arvamus,” sõnas sõjaminister Lill.
Teedeminister Viitak jäi kahtlevale seisukohale öeldes, et sõja korral tuleb arvestada muuhulgas ka sildade hävimisega ja kõik viimase aja pingutused maanteede korrastamisel tuleks korstnasse kirjutada – need lõhutakse raskete sõjamasinate poolt täiesti ära.
Oidermaa muretses rahva hoiaku pärast: „Peame otsustama, kas lepingu korral kohe kõike asju laiemalt teada anda. Muidugi on aus rääkimine selles mõttes parem, et saaksime siis rahva toetusele rohkem loota. Teiselt poolt võib see asjatut veneviha esile kutsuda ja enneaegu inimesi üles kütta.”
Haridusminister Jaakson ei pidanud lepingut sellisel kujul üldse võimalikuks. Ei võinud ju ometi kogu isamaalisele kasvatusele selga pöörata ja öelda, et peale alistumise meil muud üle ei jää. Ka siseminister Veerma oli lepingule vastu.
