Читать книгу Rebane, hunt ja jänes - Eesti muinasjutt - Страница 2

Külmal talveajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ja otsinud endale toitu. Viimaks olnud rebasel mets risti ja põiki läbi käidud, aga siiski polnud talle midagi silma hakanud, mida oleks võinud suhu panna. Kogemata kombel tulnud rebane ühe tee äärde. Seal näinud ta eemalt üht meest kalakoormaga tulemas. Rebasel kohe hea nõu peetud. Ta heitnud ruttu tee äärde maha ja teeselnud elutut.

Mees jõudnud ka varsti sinna kohta, kus rebane maas olnud. Tee ääres rebast nähes pidanud mees kohe hobuse kinni ja roninud kalakoorma otsast maha, et maaslebavat looma selle otsa tõsta. Nii tehes öelnud mees endamisi:

„Reinuvader-vennikene lõppenud siia tee äärde ära, alles päris soe teine. Kui kodu saan, küll eidel saab siis hea meel olema: suur koorem kalu ja ilus rebasenahk veel pealekauba. Sellest nahast saab naise kasukale ilusa krae.“

Nõnda rääkides lasknud mees hobust jälle käia ja istunud koorma otsa, rebane selja taga. Rebane arvanud siis paraja aja olema, sest ta hakanud mehe selja taga tasakesi koormast kalu maha poetama. Olnud rebasel kõik kalad koormast maha poetatud, siis hüpanud ta ise ka vankrilt maha ja hakanud kalu kokku korjama. Mees sõitnud aga ikka rõõmsa meelega edasi ega olnud rebase kelmust sugugi märganud. Küll olnud mehe ehmatus kodus suur, kui leidnud, et kalad koormast kadunud ja ka rebane läinud.

Kui rebane metsas kalu söönud, siis tulnud tema juurde hunt, kes küsinud: „Anna mulle ka kalu!“

Rebane kostnud: „Püüa ise!“

Hunt: „Aga ma ei mõista!“

Rebane: „Küll ma õpetan!“