Читать книгу Kord õide puhkeb iga aed - Eesti Raamat - Страница 1

Unetus

Jälle! Miks küll?!

Unenägu oli jälle kõige pinevama koha pealt rebenenud. Hirmuhigis Hellemai ehmus keset pilkaspimedat veebruariööd ärkvele ja kargas voodist välja, nagu oleks padja alt latsutajamao avastanud. Pea kippus järsu asendivahetuse pärast ringi käima. Hellemai püüdis seinast tuge otsides tasakaalu leida.

Ta nägi unes alatasa üht ja sedasama sündmustikku. Ning igal öösel ärkas just siis, kui painav olukord tõotas lahendust, pingelangust, vabanemist. Viimane, otsustav tegu jäi alati tegemata. Keegi justkui hüüdis: „Oota-oota, kannata ära, pea vastu, abi tuleb, veel veidi!” Kes hüüdis? Mida pidi ta ootama? Miks ta pidi kannatama? Abi ei jõudnud eales kohale.

Kange põiepakitsus, see va vaenaja, ajas ärkvele. Juba paar aastat ei möödunud Hellemail peaaegu ühtki ööd, mil saanuks segamatus rahus normaalse ärkamisajani välja magada – välja arvatud need korrad, kui ta aegsasti oma roosa unetabletikese sisse võttis. Hellemai ei sallinud tegelikult keemilisi, kunstlikke abivahendeid, mis meeleolu, käitumist, tuju, und ja virgeolekut reguleerides aitasid elus püsida, samas midagi olulist hävitades. See miski oli emotsionaalsus, tundlikkus, õigemini ülitundlikkus elu suhtes. Meedikute arvates oli millegipärast just tuimaks muutumine tema jaoks parim haiguste ravi.

Siiski pidi Hellemai tablettidele alla vanduma, sest nende abita olnuks ta ilmselt juba teises ilmas. Kahe halva vahel valimine on nadi valik, teadagi.

Unesegajaid Hellemai hubases elutoas tegelikult ju polnud. Polnud kedagi, kes võinuks muusikadetsibellide või norskamise või hammastekiristamise või millega iganes rahu häirida. Polnud ka tarvidust kell kaheksa null null tööl kohalolekust raporteerida. Idüll ju! Sellisest elulaadist unistavad paljud kroonilised töörügajad.

Miks on aga sageli nii, et kui ühel hetkel see usin oravarattas siblimine mingil põhjusel otsa saab, olgu omal soovil või tööandja suval või mis tahes muul põhjusel, ollakse süllesadanud vabadusest esiotsa üpris pidetud ning jahmunud ega osata muud soovida, kui vaid võimalikult kähku rattale tagasi ronida? Rahapuudus ja teadmatus tuleviku ees – seda muidugi. Kuigi inimestele meeldib väita, et nad elavad „üks päev korraga”, üritab enamik siiski ettepoole vaadata, pensionipõlve kindlustada, et mitte ühel mustal hetkel end armetu ja haigena kusagil vaeste varjupaigas leida. Ning kõik algab otsast peale. Ikka oleks justkui midagi puudu. See on see inimloomuse rumal rahutus, mis muud. Enesega nõu pidada ja oma sisemist häält kuulda – see võis ohtlikuks osutuda. Kes teab, mida sisemine hääl räägib, kuhu juhatab ja mida soovitab? Äkki midagi ebamugavat, mida on raske järgida? Ellusuhtumise muutmist? Parem siis juba oravarattasse omasuguste sekka tagasi pürgida.

Jah, kell kaheksa null null polnud Hellemail tarvidust mitte kusagil kohal olla. Kui, siis vaid ehk planeedil Maa. Punktuaalset töörežiimi järgis naine viimati siis, kui töötas kord ühes kauges külas põhikooli eesti keele õpetajana. Hiljem, raamatukogus, oli oluline kellaajast kellaajani laenutusletis tööd teha, muul ajal kulges graafik üpris libisevalt.

Kauges külas olid lapsed koolimajas alati aegsasti kohal nagu väikesed vaprad tinasõdurid. Öövalveonu, keda kõik, ka õpetajad, lugupidavalt onu Ööbikuks kutsusid, tegi kooliukse lukust lahti jupike enne kella seitset. Mõned kohalikud jõngermannid kaapasid ust juba tükikese varemgi. Miks? Miks mitte kodus sooja teki all unehõlmast viimast võtta ja siis ülehelikiirusega nutella-saia hambusse krahmates kooli tormata? Aga sellepärast, et neil polnud kodus kedagi, kes hommikusööki valmistaks. Nutellast ega kohukestest polnud lugugi, tore olnuks võileibagi võtta olnud. Armastavalt manitsevast ülesäratamisest ning kooliteele memme musi kaasa andmisest polnud nendes peredes juttugi. Heal juhul oli söögitegija juba varakult farmis või saekaatris või töölisbussiga linna objektile vuramas, halval juhul puhkas kusagil ei-tea-kus rasket pead välja. Koolisööklas ootas varajasi saabujaid aga puder (lapsed armastasid eriti mannaputru, kuigi kokatädi püüdis neid ka tangu- ja hirsiputru sööma meelitada), tee, võileib, vahel ka õun või pirn või mandariin. Ei midagi erilist, lapsele aga eluliselt vajalikku. Lisaks said kõik õpilased prii lõunasöögi. Mõni paharet, kes korduvate korrarikkumiste eest karistuseks koolist nädalaks koduõppele määrati, luusis ikka koolimaja ümber võpsikus ringi, tegi akna taga kolli ja proovis end söögiajaks sööklasse sisse smugeldada. Enamasti tollele katkutud varblase välimusega paharetile halastati ja ta sai oma toiduportsu kätte, vahel läks ta vabatahtlikult pikapäevarühmagi, kus iga kord midagi põnevat ei toimunudki, kuid lastega vähemasti tegeldi. Lihtsalt – see katkutud varblaseklutt ei suutnud koolitunnis nelikümmend viis minutit paigal püsida ja oma kasimata suuvärki talitseda. Ei suutnud ka töövihikutes sirgeid kriipse tõmmata ega silpe kokku veerida – võibolla eelmisel päeval kodus saadud keretäie tõttu, võibolla närvisüsteemi rikke tõttu, võibolla „pisut kõva” pea tõttu. Muidu oli varblane ju vahva linnuke.

Koolipoolne õpi- ja käitumisabi suutis küll tulekahju kustutada, kuid haige perekond, see mürgist suitsu immitsev ahi, jäi ju parandamata.

Vald hoolitses koolitoitu kompenseerides oma elanike ja kodukooli eest võimaluste piires. Kaugemalt tulijad sõidutas kooliväravasse väikebuss, suur abi seegi. Sellesama bussiga sai ka emakeeleõpetaja Hellemai Täht õigeks ajaks kohale. Nii püsis külakool päris kenasti hinges, selle edasist saatust ei osanud aga keegi ennustada.

Loomulikult elas maal ka palju vahvaid ja võimekaid lapsi, kelle õpetamine oli lausa lust. Mõnigi kord tundus Hellemaile, et lapsed õpetavad hoopis teda: enesevalitsust, järjekindlust, õiglusmeelt, vajadust igasse ainetundi loovalt suhtuda, oma rõivastuse eest hoolitseda, sest lastel olid õpetaja sobivuse hindamiseks justkui tundlad püsti. Kui miski ei meeldinud, anti sellest kohe teada – otse või kaudselt. Ebasümpaatne õpetaja söödi ruttu välja – kui mitte laste, siis kolleegide poolt. See reegel kehtis muide igas koolis, olgu suur või väike.

Maakool oli Hellemai jaoks justament see paigake siin ilma peal, millest ta filoloogiatudengina unistas. Kohtumine Meelisega andis unistusele esiti aiva hoogu juurde. Unistus ei olnudki ju teab kui utoopiline: neil abikaasaga oleks väike maja metsa veerel, varjul pärnapuude all, mairoos õitseks akna taga, varsakabjad allikal; jorjenid naalduksid raskeid õietutte kõigutades aialippide vastu, pääsupojad sädistaksid nende õnne- ja lasterikkusest tiine kodumaja räästapesas, neil oleksid lambad, kanad ja kirju kukk. Tema, Hellemai, õpetaks külakoolis armsat emakeelt, Meelis juhiks targal moel kohalikku metsamajandust. Kõik oleks ilusti ja hästi paigas. Pere oleks õnnelik. Hellemai ei soovinud midagi võimatut.

Päris nõnda ei kujunenud.

Kui nad järjekordselt Meelisega põhjalikumalt tülli keerasid, sai Hellemail korraga kõigest villand.

„Sa oled nii negatiivse mõtlemisega isend! Ma ei jaksa enam! Ma ei jaksa enam üksipäini meie abielu koos hoida!” süüdistas Hellemai abikaasat nördimuspisaraid valades. Meelis üksnes muigas selle peale kõveralt. Tegelikult oligi nii, et Hellemai tülitses justkui üksipäini, üritades abikaasaga olulistest asjadest rääkida, aga mees kõigutas üksnes pead nagu kobramadu ja irvitas sardooniliselt. Talle pakkus Hellemai väiklasest õiendamisest üleolek ilmset naudingut. Vahemaa nende vahel oli muutumas valgusaastakauguseks. Ometi põksusid nende südamed kunagi ühes taktis… Jah, taktimõõdud olid lootusetult sassis ja moodustasid harmooniliste akordide asemel ärritava kakofoonia.

Siis, ühel mitteilusal päeval, jätnud järjekordselt mingist arusaamatust esoteerikast, maailmalõpust ja raktobleerist ja juutide salasepitsustest jaurava Meelise sinnapaika, otsis ja leidiski Hellemai oma valutava hinge säästmiseks tolles kauges külas töö- ja elukoha. Kaksikud Heleli ja Heido jäid linna isa juurde. Lapsed oli selle asjade käiguga nõus. Tuli tunnistada, et kaksikutega sai Meelis suhteliselt hästi läbi, ei ajanud neile maailmalõpujuttu, vaid viitsis kartuleid praadida ja lastega lauamänge mängida. Alati ei viitsinud kah, kuid kaksikud olid nii tragid ja iseseisvad, et ei vajanudki pidevat hooldust. Lapsi linnakoolist ära võtta ja sõpradest-trennidest ilma jätta olnuks laste suhtes ebaõiglane. Reedeti pani Meelis oma kaksikud bussile, mis Heido ja Heleli emale nädalavahetuseks külla sõidutas. Oli see nüüd laste solgutamine või pigem pidevatest peretülidest säästmine?

Kaksikud olid tõepoolest tragid ja iseseisvad. Ei vedanud keegi neid autoga trennidesse ega seiranud kullipilgul laste igat sammu. Heido ja Heleli valisid endale ise huvialaringid koolis pakutavate hulgast. Neid ringe ja tegevusi oli hulganisti, alates kunstiringist kuni rahvatantsuni, kõik enamjaolt tasuta või sümboolse tasu eest. Kui lapsed minutilise täpsusega koju ei ilmunud, polnud sellest suuremat lugu. Mobiiltelefoniajastuni jäi veel palju aastaid. Ainus toimiv suhtlusvahend oli vastastikune usaldus.

Kuid siis saabus tume hetk.

Iseseisvusest sai Heidole surmalõks…

*

Hellemai oli erinevat sorti tohtreid külastades aru saanud, et tuleb oma ebatäiusliku ja vähehaaval vananeva kehaga ning nässus närvidega tükkis edasi elada. Midagi, mis nõudnuks kohest äralõikamist või süstemaatilist tablettravi, arstid ei tuvastanud. Nii elas naine päev päeva järel oma suuremate või vähemate pisihädadega edasi. Ka pissihädaga. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka – millest abi? Vitamiinidest, õigest toiduvalikust, positiivsest ellusuhtumisest, paastumisest ja palvetamisest, kepikõnnist, rahuldustpakkuvast lähisuhtest? Eriti sellest viimasest. Siin arsti retsept ei aidanud. Või kirjutas kuskil keegi tark tohter välja retsepti „haiguste ravi: tore mõistev mees, 3 korda päevas sisse võtta”.

Kepikõndi vihtuda ja laulukooris käia Hellemai paraku ei suutnud. Kes iganes on depressiooni küüsis vaevelnud, teab, et pärast unetut ööd endale edasielamiseks motivatsiooni leida, silmnägu pisaraist puhtaks pesta ja rahva sekka minna oli peaaegu võimatu missioon. Kes mind tahab? Ma olen nii maha jäetud! Maailm oleks parem, kui minusugust väärtusetut värdjat olemas ei oleks – sellised mõtted ei lase enda toonuse ja tervise eest hoolitseda, sest misjaoks hoolitseda millegi väärtusetu eest?

Tegelikult polnud Hellemail endaga toimetulekuks võtta muud abi kui miljonitel pidepunkti kaotanud inimestel enne ja pärast teda: alkohol. Tõsi – Hellemai oskas piiri pidada ja valida. Õnneks. Ta polnud eales proovinud, kuidas maitsevad Bock ja Taurus ja kõik need muud õllemargid, millega kaubandusvõrk rikkalikult varustatud oli ja mis sarvevahe halastavalt ruttu ära sättisid. Seda, et mõju on totaalselt laostav, nägi Hellemai oma abikaasa näite varal piisavalt. Ja nägi ka kohaliku poe taga peetaval igahommikusel mokalaadal. Sellesse seltskonda tema ei kuulunud. Viina kasutas naine enamasti ainult haavapuhastuseks. Ka valuvaigistiks ja toonikumiks, seda küll – aga koos piparmündi, nelgi või kibuvitsamarjade või kasepungadega laagerdatud eliksiirina, piskuhaaval. Hellemai hea abiline nõrkushetkedel oli brändi. Sutsakas tee või kohvi sisse – ja soontes hangunud veri läks jälle käima, elu võis jätkuda, uute lootuste ja pettumustega. Hädapärast kõlbas ka vein.

Pakilise pissihäda ärakorraldamise järel jõudis Hellemai sedajagu virguda, et unesabast kinnihaaramine oli paraku juba võimatu. Mida ta võis teha? Võis öö jooksul higiseks niiskunud linade vahel oherdina rähelda. Võis üritada oma lemmik-unepoosis parema külje peal, vasak jalg üle säärte vahele pandud unepadjakese, unustust oodata-püüda. Unepadjake oli mullusel asutuse jõulupeol kuuse alla poetatud lambakujuline villapadi. Hellemai ei teadnudki täpselt, kes selle kingi autor oli. Küllap ikka helde loosipäkapikk. Ilmselt Leili, see vana vigurivänt! Tema juba oskab! Eks Leili ikka hoolitses Hellemai voodirõõmude eest. Nali.

Leili vedas Hellemaid vahel suisa poolvägisi kohalikku kõrtsi.

„Kaua sa kuivad!” tänitas ta sõbralikult. Ikka juhtus aga nõnda, et suur ja jäme, silmapaistvaid ehteid armastav, tuhmblondi kahupea, võimsa nõianina ja tohutu käilakujuna eenduva rinnapartiiga Leili lustis täiega, samal ajal kui nägus ja igati tipp-topp kena Hellemai istus kombekalt diivaninurgas ja imes mõttetut kokteili. Salamisi oodates, millal sealt lärmi seest minema pääseb. Leili õhutas teda küll takka, et „tule ometi, lähme tantsima, sul muidu jäävad koivad kangeks!” Vahel Hellemai läks ka. Küllap visati tallegi silma, kuid tema ja lõbusate meeste vahel oli otsekui nähtamatu sein. Vahel Hellemai vihkas end oma vooruslikkuse pärast.

„Ma ei ole ju mingi kuivik!” kirus ta peeglisse vaadates. Ei, ta ei olnud kuivik. Pigem vastupidi. Peeglist vaatas Hellemaile vastu kastanpruunide, kergelt lokki hoidvate poolpikkade juustega ääristatud ümar nägu, milles kõik oli kenasti proportsioonis: rohekaspruunid silmad, mis polnud sügavale silmakoobastesse peitunud, vaid pigem isegi nagu liiga julgelt esile tulid; kõrgevõitu põsesarnad, mis andsid tunnistust kaugete esivanemate Uurali-tagusest ugrimugri päritolust; ümara otsakesega nina nagu noor riisikas; pehmete huultega roosa väike musisuu, nii väike, et ei tahtnud hästi hamburgeri ampsamisekski piisavalt avaneda. Ütlus, et ilusal naisel ja ilusal märal on palju ühist, ei pidanud tema puhul paika. No ei olnud tal Julia Robertsi kõrvuni naeratust, ei olnud meetripikkuseid jalgu. Ta polnud neid ka kunagi ihaldanud. Rahvasuu teadis rääkida, et kui on väike suu, siis on ka väike ja tihke alumine suu. Meelis oli seda omal ajal sageli ülistanud. Kui lisada veel lõuaotsa kaunistav lohuke ja otsekui tundliku käega kunstniku poolt maalitud keha, oli kõik kokku kuidagi nagu liiga klassikaliselt ilus, et olla maine naine. Sellist naist ei söandatud üheks ööks ära krabada. Teda vaadati rohkem eemalt nagu kunstiteost. Kas pidanuks Hellemai endale kõrtsis sildi kaela riputama, et võtke mind, olen vaba ja vallaline? Ei, ei. Sellist soovi pidi ikka silmist ja kehakeelest välja lugema.

Raamatukogus ei uskunud neist päriselt õieti keegi, (kuigi seda oli päev-päevalt aina enam aimata), et uue aasta algul läheb koondamiseks. Nii sai Hellemai tööst kohalikus raamatukogus hiljaaegu priiks. Kes muu tuli minema saata kui tema, kel polnud väikesi lapsi, pensionini aega küll ja kes oli üleüldse üks kummaliselt omaette hoidev tüüp? Ei ta lobisenud kolleegidega, hoidis oma eraelu enda teada ega käinud juhataja kabinetis kohvitamas. Ei sulandunud kollektiivi. Selliseid ei soositud. Peljati. Mine tea, mis mõtteid mõni seesugune omaettehoidja võib kolba all haududa?! Näiteks Leili, kahe lapsega üksikema, oli aga kindel töölejääja. Tema oskas kõigiga sõber olla. Sosistati, et ta pidada juba jälle tittes olema. Vabade elukommetega Leili oli linnakese tigedatel vanamuttidel, kelle enda elus midagi ei toimunud, tagarääkimiseks otsekui varnast võtta. Leili ei teinud neist väljagi, mis vanamutte veelgi tigedamaks ajas.

Kummatigi polnudki Hellemail koondamisteatest eriti sooja ega külma. Raamatukogu oli teda juba ammuilma surmani ära tüüdanud. Niru palga pärast polnud samuti mõtet seda tööd taga nutta, kuigi iga rahanatuke oli ju ikka teretulnud ja loomuldasa armastas Hellemai raamatuid väga-väga-väga. Armastusest üksi tööl ei piisanud. Trükiste arvelevõtt, lugejateenindus, raamaturiiulite korrashoid, kapsastunud raamatute pisiparandus või mahakandmine, näituste ülespanek ja tuhat muud askeldust – see ei vajanud kirjanduse-, vaid korraarmastust.

Väikelinnas sobivat rakendust leida Hellemai pärast paari luhtunud katset rohkem ei üritanudki. Ta pani oma keeleoskused mängu, kandideeris mitmesse töökohta ja sai ühe tõlkebüroo lepinguliseks tarbetekstide tõlkijaks. Nüüd oli ta iseenda perenaine. Ja ka iseenda kubjas.

Ikkagi. Unetus oli ikkagi kurnav. Nii väga oleks soovinud magada, palju-palju magada, jäädagi magama, kuni prints valgel hobusel ta suudlusega äratab. Kuna enamjagu Hellemai suuri unistusi oli siiani täide läinud loodetust hoopis nuripidi, siis võis arvata, et teda ei suudle paraku mitte prints, vaid printsi valge hobune.

Ei tea, kuskohast see tohutu, lõputu unevajadus pärines. Nõrgast närvisüsteemist, vitamiinipuudusest, pika talve jooksul painavaks muutunud päevavalgusenappusest, ligihiilivast kliimaksist? Mõnest hirmsast sisikonda elama asunud sõralisest?

Hellemai teadis, et uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki. Ega ta ihalenudki uut kuube ega maiseid hüvesid. Mida ta üldse ihales? IMET. Hellemai ihales imet! Sellist head üllatust, äratundmist, ootamatut puudutust, mis tuleb palumata ja toob talle elurõõmu tagasi. Teadagi oli selline ootus lapsik, aga Hellemai oligi pisut lapsemeelne ega pidanud seda sugugi halvaks meelsuseks.

Sirgeselgselt elust läbi rammida, visalt karjääri kaevata, hoogsalt ettevõtmisi alustada, kas või üle laipade õnnemaa tippu jõuda Hellemai ei osanud ega üritanud seda ka ära õppida. Ta kogunisti põlgas sellist eluvaadet. Niikuinii oleks Hellemai tükkis oma ettevõtlusega peagi kolinal kokku kukkunud – nii palju ta ennast tundis küll, et mitte pea ees tundmatusse kohta hüpata. Ka oli Hellemail sageli otsustamisraskusi. Ta võis kaupluses kahe kohvikruusi või kaht tooni lõngavihi või erinevate leivasortide vahel valides nii puntrasse sattuda, et põgenes midagi ostmata minema. Kaubanduskolossid ei olnud Hellemai jaoks. Tema oli lihtne inimene, kes ei vajanud oma himude rahuldamiseks hiigelsuurt ostukäru, millega lõputute kaubariiulite vahel promeneerida. Sealjuures polnud asi rahapuuduses. Asi oli milleski muus. Hellemail ei olnud ka nii enesestmõistetavat tarberiista nagu auto. Ta ei tahtnud sellest sõltuda, kuigi enamasti ju usutakse, et auto annab sõltumatuse. Juhiluba oli tal küll: sai kunagi koolitusel käidud, kui tundus, et maale kodu rajamise plaanist saab asja. Ta läbis isegi traktoristikursuse. Nüüdseks olid mõlemad load küll juba aegunud, Hellemai lihtsalt ei viitsinud neid uuendada. Milleks!?

Seega oli Hellemai Täht täielik äpu. Või mitte? Hoopiski üks puhas ja mammonast rikkumata hingeke? Oleneb, mille järgi hinnata. Ja kes on hindaja.

Hellemail tuli nüüd ja praegu, keset veebruariööd, otsusele jõuda, kuidas edasi toimida. Võis ju näiteks kapist kenasti triigitud ja kokkulapatud, värske õhu järele lõhnava voodipesu võtta ning üritada puhaste linade vahel unelisa leida.

Tuules vabalt lehvinud pesutükid ja korralikult virnas seisev triikpesu oli üks Hellemai emalt päritud harjumusi. Kes see tänapäeval enam igat voodilina ja käterätikut triigib, pükse viigib, taskurätte keedab ja neist siledaks triigitud virnakesi laob? Ilmselt vaid loll, kel oma ajast kahju pole. Hellemai oli see loll, aga mitte sellepärast, et ema oleks teda omal ajal vitsaga taga udides triikima sundinud, vaid pedantselt korras pesukapp lihtsalt meeldis talle. Ja üldse: vahest asendas pesusahtlite ja – riiulite korrastatus Hellemai peas tihtipeale valitsevat segadust?

Nojah, segadus segaduseks, aga on ju isegi selline mõiste nagu meeste triiksärk. Kas või kes neid särke triikis? Seda Hellemai ei teadnud. Ta ei tundnud ühtki triigitud särgiga moemeest. Tegelikult, kui järele mõelda, polnud tal viimasel ajal lähemaid ega põgusamaid tutvusi ei moe- ega moest läinud meestega.

Meelis, Hellemai abikaasa, irvitas moediktaadi üle laia lõuaga. Stiili üle mitte nii väga. Stiil kui midagi väga isiklikku ja omanäolist avaldas mehele muljet. Igaüks ei osanud endale ainuomast stiili kujundada ning järgis ühiskonnas heaks kiidetud malle. Kes aga oskas, leidis Meelise silmis armu. Samuti võis ju ka stiilselt stiilitu olla, miks mitte?

„Inimesed teevad rõivaid, aga kas rõivad teevad inimese?” ironiseeris ta ikka ja jälle, kui riietumisteema jutuks tuli. „No tore! Panen valge kitli selga – olengi joodijüri, kuldne prill kah veel ninale ja käib küll. Kõik peavad mind arstiks. Poen politseimundrisse – ja võin vabalt kas või panka röövima minna, keegi ei oska mind kahtlustada. Eriti peen on muidugi frakki ronida, kõvakaap kah pähe ja sigar hambu ja kohe olen mingi kõrgema klassi ärimagnaat valmis, kuigi neil tegelastel huugab kaabu all sageli vaid upsakat ahnust täis tühjus! Või lasen endale hoopis mungarüü õmmelda.”

„No aga, Mel, kas sa ei arva, et võiksid minu rõõmuks vahel ikka ka normaalselt riides käia?” poetas Hellemai küsimuse, laskumata arutellu, kas tühjus saab millegagi täidetud olla. Tihtipeale talle isegi meeldis ajaviiteks mehega targutada nagu kaks vana sofistikut, aga mitte pidevalt ja kõige üle. Muidugi ei armunud Hellemai Meelisesse üksnes välise, vaid rohkem ikka sisemise ilu pärast. Ta teadis, kellega abiellus.

Või – kas ikka teadis? Vähemalt esialgu oli Hellemai selles teadmises kindel. Armastus silus kõik armsa inimese nurgad siledaks, muutis veadki vooruseks. Hellemai armastus oli nagu krobedale kivinukile laotunud õhkõrn siidikangas, mis teatud aja kaunilt vastu pidas, kivinukile ilu ja väärtust lisas. Ent ühel hetkel hakkas siidikangas väsima, siit-sealt katki kärisema. Hellemai poolt ilusaks armastatud kivi krobe ja nukiline olemus mõjus ehmatavalt nagu väikese poisi hõige: „Kuningas on ju alasti!”

Pikka aega hoidis Hellemai oma armastust hoolega, sellepärast oli ta enamasti Meelisega ühel meelel. Mel oli põhimõtteline kampsunimees, lisaks leidus tema nii-öelda garderoobis kuhjade kaupa tumedatoonilisi T-särke. Teksaseid kandis mees täieliku määrdumiseni, nii et neid võis toanurka püsti seisma panna, ja pesemise asemel ostis alati uued. Legendi kohaselt olevat Mel isegi koolilõpuaktusele mingi maikalaadse rõivatükiga ilmunud. Seda Hellemai oma silmaga ei näinud. Tõsi küll – tegu oli kaugõppekeskkooliga, kus õppureid väljanägemise suhtes ei survestatud. Kuid liiga sageli tundus Hellemaile, et mees eirab rõivastuse olulisust mingist lapsikust trotsist, kaldudes vahel naiivsesse äärmusse, mida naine aktsepteerida ei saanud. Ja see jutt mungarüüst…

„Mis kuradima normaalselt?” jauras Meelis. „No ütle, mis on normaalne? Kas frakk on normaalne? Kes see keigar küll selle peale tuli? Mis mõte sel pikal kuuesabal on? Olgu, olgu – topin fraki selga, no ja siis? Olen tehtud mees? Kuhu ma sellega lähen? Pingviinide paraadile või?”

„Igatsed päriselt paraadile minna? Nojah, sinna sind frakki näitama vaevalt et kutsutakse,” kahtles Hellemai. Eriti absurdne olnuks iseennast frakistatud Meelise käevangus mööda punast (või sinist või valget, vahet polnud) vaipa promeneerimas kujutleda. Ei olnud Hellamail enese eksponeerimise soolikat. Ta lausa pelgas eredat valgust ja fotoaparaatide vitsalöögisähvatusi ja eriti seda, kui foto tehti varga kombel, luba küsimata. Nojah, nüüd digiajastul sai untsuläinud pildid kustutada. Ikkagi ei meeldinud Hellemaile näha end fotol poolsuletud silmalaugudega, higist läikivana, mingi hetkelise grimassi pealt tabatuna. Parem oli lugu sumedas stuudios, kus fotograaf kannatlikult kliendi soove arvestades ja erinevaid rakursse leides lõpuks kauni portreefoto valmistas. See tundus tänapäeval küll kahjuks anakronismina.

Loomulikult teadis Hellemai, et Meelis ajas järjekordselt trotsijuttu. Mees oli tark, erudeeritud inimene, kel õnneks või õnnetuseks leidus ühiskonnas toimuva suhtes alati oma arvamus. Ja see arvamus oli reeglina opositsiooniline.

Mungarüüsse rüütatud Meelis? On see nali või peidetud soovide vallalepääs? Stereotüübi lõhkumine?

„Tee endale kas või kolm mungarüüd! Aga mina tahaks, et sa mulle ikka rohkem nagu mehe eest oleks,” poetas naine ühest tuntud filmist pärit lause. Selle peale Meelis solvus, mühatas midagi ja tõmbus endasse. Niimoodi, endassetõmbunult, võis ta vahel viibida nädala ja kauemgi.

Hellemai mõtles nii ja arutas naa ning jõudis viimaks järeldusele, et Meelisel on varjatud alaväärsuskompleks. Mingi lapsepõlvetrauma. Toetuse puudus. Külmad peresuhted? Kui Hellemai meest kiitis ja talle tunnustussõnu lausus, ilmus Meelise näole kõver muie. „Räägi, räägi, hästi räägid,” mõmises ta.

„Mida ma küll valesti tegin või ütlesin?” küsis Hellemai vahel iseendalt, kui armastatud mehega suhted jälle hapraks pöördusid. Vahel tundus naisele, et oli Meelise liigselt „ära armastanud”, talle vabadust ja hingamisruumi jätmata. Samas polnud abielul mingit mõtet, kui igapäevaseid rõõme ja murekesi ei saanud kaasaga jagada. Kui kaasal olid permanentselt muud huvid ja kokkukuuluvustunnet, ühishingamist nagu polnudki. Tulnuks Meelis ehk juba varem vabaks lasta? Enne registreerimist? Saada vallasemaks? Tol ajal oli üksikema seisund ühiskonna silmis ikka veel pooleldi häbiasi, ja kui polnudki, siis üksipäini kaksikute üleskasvatamise mõte muutis ka kõige iseseisvama naise mõtlikuks.

Seda tunnet, mis Hellemaid kaksikuteootusest teada saades valdas, ei unustanud ta iialgi.

Oma rasedusest sai ta naiseliku ürgvaistu toel tegelikult aimu kohe pärast toda meeletut armuööd. Ta lihtsalt teadis, et nüüd tuleb laps.

„Mel, sa tegid mu täna öösel emaks,” ütles Hellemai Meelisele hommikukohvilauas muretult, nagu olnuks see kõige tavalisem asi. Meelis ajas oma ilusad helesinise laguuni värvi silmad suureks, talle läks kuum kohv kurku, nii et naisel tuli meest tükk aega seljale kloppida.

„Khh, hmm, mi-mida sa ütlesid?” sai Mel viimaks sõna suust. „Kh-ust sa seda tead?”

„Lihtsalt tean.”

Hellemai puges kallimale sülle, põimis käed talle kaela ümber, hõõrus ninaga mehe karedat habetunud põske, siugles keelega üle mehe suu, ta tahtis üleni Meelise sisse pugeda nagu armastuse lõhn, essents, aur, ei tea mis…

Meelis võttis naise armastuseanni vastu rahulikumalt, kui oleks seda endast oodanud.

Lapse eostamise vastu kasutasid nad oma kirgliku armuloo alguses füsioloogilist moodust, päevade lugemist. Ega see kerge olnud. Kaitsekummi ei tahtnud ei Hellemai ega Meelis, kumm võttis armuaktilt tundlikkust kõvasti vähemaks. Sageli tabas Hellemai end täiesti ebaratsionaalselt mõttelt, et oleks ju päris tore, kui loodus füsioloogiale oma vankumatute seadustega vastu töötaks, sest maa tuli täita lastega, ja laulude ja lastega, ja kõige vastu võidelda, sest lastele jääb tulevik, ja elu kõik on ajalik. Surematust püüda saab vaid elu jätkamise kaudu…

Alates tollest kaugest päevast, kui Hellemai naistearstilt lastesaamise suhtes põhimõtteliselt lootusetu diagnoosi sai, otsustas ta igasugu kaitsevahenditest loobuda, jättes end selles mõttes looduse hoolde. Sellesama looduse, mis ähvardas teda emarõõmudest ilma jätta. Loodus annab, loodus võtab, ei aita seal paast ega palvetamine. Las minna! Küll on kena loodusega leppida, küll on kena kallimaga muretult keppida!

Ja nüüd siis!?!

Järgmisel päeval mindi kohalikku perekonnaseisuametisse abielu registreerimise avaldust sisse andma.

Naastes ei tundnud kumbki oma jalge all krobelist asfaltteed. Nad lendasid! Käsikäes, koos, kõrgel!

„Tead, plika, mul on sulle tähtis uudis,” teatas korraga Meelis, kui nad lõpuks pargipingile maandusid.

Hellemai puges ninaga Meelise põue, sinna hõlmade vahele, kus oli nii soe ja turvaline, kus mehe ihu nii erutavalt lõhnas, Meelise higi polnud üldsegi ebameeldiv, vaid hulluksajavalt hea!

„Mis tähtis uudis see on?”

„Ma ikka nigu täitsa armastan sind või nii…” venitas Meelis häbelikult üle huulte. Ta polnud sõnade-, vaid rohkem nagu tegudemees. Äsjane ülestunnistus oli mehe jaoks paras eneseületus.