Читать книгу Saatuslik ratsukäik - Eet Tuule - Страница 4

Kümnenda aprilli hommik oli pilvitu. Aknatagune termomeeter näitas paari soojakraadi. Maapinnal on kindlasti nullis ja tuulekülma tuleb oma paar pügalat ära, arutles Taisto riietudes. Olles varajaste tõusmistega harjunud, käis see tal kähku.

Vähemalt tervisejooksu suhtes elame ideaalses kohas, mõtles ta üle Sütiste tee lipates. Kell oli alles kümme minutit kuus läbi ja tänav muidugi tühi. Kusagilt paremalt üks auto küll lähenes, aga see oli ka kõik. Sissejuhatuseks tegi mees mõned soojendusharjutused, siis alustas jooksu. Algul kerge sörgiga, seejärel tempot tasapisi tõstes. Sest ole sa kui kogenud tahes, tuleb esiotsa end ikka takka sundida. Mõnu hakkad jooksust tundma alles siis, kui keha meeldivalt soojaks läheb.

Enne Ehitajate teed keeras Taisto vasakule, siis veel kord vasakule ning seejärel tempot veidi aeglustades liivast kaldteed pidi üles. Alles hiljuti eelistas Taisto treppi, aga viimasel ajal hoidus ta sellest eemale – peaaegu alati leidus seal vähemalt üks trepiastmetel treeniv spordihull, kes Stephensoni auruvedurina koroonaviirust sulle juba kümne meetri kauguselt näkku pahvis.

Õhk oli meeldivalt karge, linnud muutusid järjest häälekamaks ja meeleolu oli suurepärane. Pea muremõtetest klaar, alistas mees tempot peaaegu muutmata järjepanu kõik Nõmme künkad. Seejärel jooksis täie vungiga Rahumäe liivasest mäenõlvast alla. Alles nüüd oli ta sunnitud hinge tõmbama.

Huvitav, kuhu teised täna jäänud on? jõudis Taisto veel imestada, aga siis ilmusid nad platsi. Koertega jalutajaid tuli igatahes riburada vastu. Trepi juurde viival teel oli Taisto ootamatult kolme piraka koera ja kolme mannetu koeraomaniku poolt sisse piiratud. Ja äkki tormaski mingit tundmatut tõugu hiiglaslikku kasvu elukas otse tema suunas. Taisto tardus paigale, sest mida sa ründava koera puhul ikka ette võtad …

Midagi polnud parata, suured penid tekitasid temas alati õõva. Eriti siis, kui loom oli vaba ja tema omanik abitult käsi laiutas. Nagu too kollase jopega neiu, kelle tegevus praegu ainult sellega piirduski.

Õnneks soovis too äraarvamata käitumisega neljajalgne seekord ainult tutvust sobitada ja nende kehaline kontakt piirdus tugeva müksu ja hääleka nuhutamisega. Hüvastijätuks surus loom oma külma nina korraks veel vastu mehe kätt ning pühkis kui tuulispask minema.

Noor koeravolask, kes piinleb kitsas linnakorteris,taipas Taisto kergendustundega. Kui metsa alla pääseb, on rõõmust segane. Ent nähes, kuidas vahejuhtumit sõnatult pealt vaadanud kaks koertepissitajat vaikselt irvitasid ning neiu talle sõnatult selja keeras, läks mehe närv mustaks.

„Te ei vabandagi?“ hõikas Taisto eemaldujale järele.

Piiga pöördus ja vastas vaikse häälega:„Mul on piinlik ning vabandan väga!“

„Miks te teda siis rihma otsas ei hoia?“ ei jätnudTaisto järele.

„Ta rebis käest lahti,“ selgitas neiu.„Minu jõud koera omast üle ei käi. Bennoga saab ainult isa hakkama.“

Alles nüüd Taisto märkas, et taas lähemale jooksval koeral lohises tõesti rihm järel. „Las siis tema kantseldab seda põrgulist.“

„Isa jäi äkitselt haigeks. Kõrge palavik ja köhib hirmsasti,“ nuuksatas neiu. „Ema on aga tööl,“ ning kiirustas Bennole järele.

Seejärel tegid teised seni seda stseeni huviga jälginud koeraomanikud kähku minekut. Taisto vaatas õnnetule tütarlapsele kaastundlikult järele. Peaksin appi minema, aga tema isal võib ju koroona olla … Samas Taisto nägi, et koer oli neiu juurde vabatahtlikult tagasi läinud ja mees ohkas kergendatult.

Pilk kellale sundis Taistot taas liikvele. Ega ma siia vestlema tulnud. Aga kuhu mul kiiret? Sääraste hüplevate mõtetega läks ta sörgile üle – üks ring oli vaja veel läbida. Taisto kruvis tempo parajaks ning jooksis ümbrust tähele panemata masinlikult edasi.

Seepärast ta ei üllatunudki, kui üks noormees põhiteega ristuval rajal nagu maa alt tema ette ilmus. Kui silguniisana kitsa näoga nooruk tema ees aga köhima ja sõna otseses mõttes tatistama kukkus, oli Taisto enam kui häiritud. Pigem rabatud ...

Kurat, leidis ka koha! Vähemalt saja meetri raadiuses pole inimhingegi, aga see tüüp rögastab mulle otse näkku! Ennekuulmatu! Sellisele kuluks üks korralik tutakas üle tahi anda, ent sihukesest pisikute pesast on targem eemale hoida.

Taisto heitis vastikule tegelasele põlastava pilgu ning kiirustas sealt otsemaid minema. Trepi juures mees mõistis, et tänaseks oli tal jooksuisu kadunud. Sestap loobus ta kaldteest ja Nõmme küngastest ning võttis suuna kodu poole. Oli ka viimane aeg – männik oli selle kellaaja kohta ebatavaliselt rahvarikkaks muutunud.Nagu kesklinnas,kirus ta muiates, ent tänane kõige ebameeldivam kohtumine seisis veel ees.

Taisto kodumaja nurga juures hakkas üks jopes mees täpselt tema kõrval ohjeldamatult aevastama. Taisto põikas järsult paremale, ent siis laskis tundmatu ülestõstetud kapuutsi alla ning kõõritas talle irvitades otsa.

Seesama nägu! käis Taistol peast läbi ja ta põgenes ummisjalu oma trepikoja välisukse juurde. Alles seal vaatas ta tagasi. Mees enam ei turtsunud ning seisis liikumatult endise koha peal, kuid seiras üksisilmi teda,Taistot …

Kahtlemata toosama tüüp, sest seda lõusta olen ju vähemalt kahel korral ka unes näinud.

Viimaks ometi fonoluku riivistus klõpsatas ja Taisto tormas ülepeakaela majja. Aga mis sest enam kasu – ta teab, kus ma elan ...

***

Nii kui köögis parajasti kohvi joov Merle uksest sisse astuvat Taistot nägi, tegi naine suured silmad.

„Issand, mis sinuga juhtunud on?“ küsis ta ehmunult. Vastamise asemel vaatas mees esikupeeglisse. Sealt vaatas talle vastu hirmunud silmadega kahvatu nägu. Mina see küll ei ole, mõtles ta loiult, otsekui kedagi võõrast silmitsedes. Kuna vastust ei tulnud, muutus naine ärevaks.

„Kas otsin sulle rahustavaid tilku?“ küsis Merle seejärel kõhklevalt.

„Mis pagana tilku, kanget kärakat oleks vaja! Ja üks korralik klõmakas.“

„Ja seda ütled sina?!“ läks abikaasa lõplikult ähmi täis ja ruttas tuppa. Tuli pooleldi täis brändipudeliga tagasi, valas seinakapist pihku sattunud teeklaasi paraja portsu rahustavat jooki ja ulatas mehele.

Taisto kõhkles viivu, kuid kulistas siis enamuse kuldsest joogist ühe hingetõmbega kurgust alla. Merle jälgis teda vaikides ning usaldas alles mõne minuti pärast suu uuesti lahti teha:

„Alles nüüd hakkab sinu tavaline jume tagasi tulema. Räägi siis ometi, mis juhtus?“

„Ei midagi erilist. Isegi varahommikul ei saa enam jooksma minna.“

„Miks?“ imestas abikaasa.

„Mida päev edasi, seda rohkem rahvast männikus sellal liikvel on.“

„Mis siis? Vähemalt seal peaks ju küll ruumi jätkuma.“

„Aga ei jätku. Täna näiteks rögastasid kaks segast tüüpi mulle otse näkku!“

„Isver! Ega ometi sihilikult?“

„Mine sa tea? Aga täiesti võimalik.“

„Sellisel juhul peavad nad peast küll napakad olema,“ arvas Merle.„Säärased tuleks paragrahvi alla panna.“

„Just nimelt! Kahjuks leidub meil sihukesi nahaale küllaga, kusjuures vähemalt osa neist on teadlikult kuritahtlikud tegelased! Seesuguste lollakate pärast me elu praegu perses ongi.“

„Kas viisakamalt väljenduda ei saaks?“

„Oi, vabandust! Oled ju kultuuritöötaja.“

„Pigem kultuuritöötu,“ muigas suure kultuurikeskuse üks asjapulkadest kibestunult.

„Mingit teadet pole ikka veel tulnud?“ päris Taisto igaks juhuks.

„Ära mitte loodagi,“ kehitas Merle oma ahtaid õlgu. „Sa ju näed, mis ümberringi toimub. Elu seisab. Sina aga mine vannituppa ja pese nägu ja käed vähemalt nüüd korralikult puhtaks!“

„Nägu ei tohi ju puudutada.“

„Eks säilita siis võõrast tatti oma näolapil edasi!“ turtsus Merle.

Vähemalt seekord oli naisukesel õigus ja Taisto läks meeleldi vannituppa, sest talle tundus, et teda on sihilikult rüvetatud ning sellest saastast tuli võimalikult kiiresti vabaneda.

„Räägi, mis sul seal tegelikult juhtus?“ uuris Merle, kui Taisto uuesti elutuppa tuli.

Taisto tegi brändile lõpu peale, rüüpas paar lonksu kohvi ja ohkas. Siis meenus talle too vastikult irvitav lõust.

„Teine neist passis meie maja juures. Erakordselt jube tüüp!“ alustas mees vastu tahtmist, ent andis siis endale aru, et on kohustatud Merlele üht­teist üles tunnistama. „Vaata, et sa kellelegi võõrale ust ei ava!“

„Nüüd sa ajad ka mulle külmavärinad peale. Sa siis ikkagi tunned seda tüüpi?“

„Kohe räägin. Ära ainult sega.“

Naine noogutas tummalt ning sättis end mugavamalt istuma.

„Kuuendal aprillil, seega laupäeval, tahtis Veiko minuga kokku saada, sest tal olevat mulle üks jutt. Veiko soovil alustasime trenni hiljem, alles kell kaheksa. Kohtumise algul teatas ta, et peame tavalisest palju nõrgemat tempot hoidma.

„Miks?“ imestasin.

„Õige pea saad aru,“ vastas tema. „Mul on saba taga, aga jälitaja on kehvapoolne jooksja. Sa vaata aeg­ajalt vargsi tagasi. Ma ise ei tohi välja näidata, et tema olemasolust midagi tean.“

„Milles asi?“ pärisin.

„Kohe seletan. Enne kiika selja taha. Näed sa seal üleni halli riietatud meest?“

„Üks selline ilmus just kurvi tagant nähtavale. Kapuuts silmini peas. Tundub tõesti vilets jooksumees olevat. Pealegi liipab vist paremat jalga.“

„Just­just,“ rõõmustas Veiko.„Sul on pagana terav silm.“

„See mu amet,“ vastasin, „sest raskemat matka juhendades pean pidevalt jälgima, kuidas osalejad vastu peavad. Ütle parem, kuidas ma sind aidata saan.“

„Sellest ma kavatsesingi rääkida. Tahan, et teeksid nutitelefoniga tollest tüübist video. Või vähemalt mitu korralikku fotot. Ise ma seda avalikult teha ei tihka – ta on metsik mees. Varsti selgitan. Sinuga ei oska ta arvestada, aga parem oleks, kui sa tegutseksid varjatult.“

„Selles männikus pole see kuidagi võimalik,“ kahtlesin mina.

„Lähme kohe lahku. Ma sörgin kaarega tolle kunagise koerte dresseerimise platsi tagumisse nurka, sa jõuad kiire spurdiga sinna varem kohale. Täpselt teekäänakul teen temaga lühidalt juttu. Siis ehk saadki sealse jämeda männi tagant oma plõksud ära teha.““

Kui paus liiga pikaks venis, takseeris Merle elukaaslast.

„Viin kohe pudeli ära. Või vajad sa veel?“

„Üks väike sorts kuluks vast ära.“

Naine kergitas imestunult kulme.„Sedasi võib sinust tipsutaja saada,“ nentis ta rohkem moepärast, sest viinaviga Taistol igatahes küljes polnud.

„Ah jäta!“

Mees sai lisaportsu kätte, jõi selle kohe ära ja jätkas: „Lühidalt öeldes tegutsesime Veiko plaani järgi, aga lugu lõppes sellega, et sain videosse ilusa kaadri, mis näitas, kuidas Veiko vastu lõugu sai. Seejärel märkas too tüüp mind ja jagas meie kavaluse kohe ära. Hakkas mind taga ajama, aga oma vigase jalaga ei saanud ta mulle näolegi.“

„Mis Veiko sellal tegi?“

„Kuulas ööbikuid – lamas maas.“

„Ja sa jätsid sõbra siis tolle päti meelevalda?“

„Ei. Õnneks jõudsid just siis kaks tursket spordikutti kohale ning asusid otsekohe Veikot turgutama. Nii kui püsti aidatud Veiko mind märkas, vehkis ta käega, et lasku ma jalamaid jalga. Seda ma kohe tegingi. Kogu lugu.“

Merle puuris pilukil silmadega meest ning täpsustas:

„Ei ole kogu lugu, sest see sinu Veiko lamab praegu mingi jabura liiklusõnnetuse tagajärjel teist päeva haiglas. Ma ei usu, et see juhus oli.“

„Mina ka mitte,“ pomises Taisto.„Lisan vaid niipalju, et toosama jõletis varitses täna mind meie maja nurga juures.“

„Aitäh avameelsuse eest! Ehk selgitad, kuidas me nüüd siis edasi elame? Peame kodus püsima, aga meie jaoks on see muutunud ohtlikuks. Kuidas ta su aadressi teada sai?“

„Ilmselt passis ta mind männikus mitmel varahommikul. Seejärel jälitas koduni välja.“

„Võibolla tõesti.“ Merle tõusis. „Ainult see meil veel puudus! Lähen pärastpoole end tuulutama – seepärast kirjelda seda tüüpi. Kuidas ta välja näeb?“

„Oota, las ma mõtlen … Pikemat kasvu, aga turjakas, puhmas kulmud on üle lömmis nina tihedalt kokku kasvanud. Ja äärmiselt vaenulik pilk. Väikesed tigedad silmad.“

„Lömmis nina?“

„Endine poksija ilmselt.“

„Selge! Sellisel juhul tunnen ma ta kindlasti ära.“

„Kui seda tüüpi nägema juhtud, siis ära sa teda liiga pikalt vahtima jää!“

„Ei jää, ega ma nii loll ka pole …Ega sa ei tea, kuidas Veiko tervis on?“

„Haiglasse muidugi ei lasta,“ vastas Taisto. „Seisund olevat stabiilne. Paraneb, aga see võtvat aega.“

„Sa siis ei saanudki teada, mida Veiko sulle rääkida kavatses?“

„Kukkus sedasi välja jah.“ Taistole kippus vägisi haigutus peale. „Tänane trenn läks niikuinii aia taha. Lisaks nüüd see kärakas. Lähen heidan pooleks tunniks pikali.“

„Mida muud siin teha ongi,“ nõustus Merle. „Võimalik, et lähen enne sinu ärkamist välja.“

***

Taisto oligi magama jäänud. Pilk kellale sundis teda kärmelt tõusma – tal polnud ju tavaks päevasel ajal voodis laiselda. Mehe süda kripeldas natuke, sest Merle polnud ikka veel koju naasnud.Poode me praegu väldime ja ta oleks pidanud juba tagasi olema, mõtles mees veidi murelikult.

Aga siis keerati uks lukust lahti ja Merle astus esikusse.

„Õhetad kui mooniõis,“ tegi Taisto elukaaslasele üle hulga aja komplimendi, mis loomulikult meelsasti vastu võeti.

„Punased põsed on külmast tuulest,“ selgitas Merle rõõmsameelselt. „Mul on üks väikene üllatus ka,“ lisas ta kohe, aga miskipärast ettevaatlikult.

„Tohoh, mis see küll võiks olla?“ kruvis mees teadlikult huvi üles.

„Sind huvitab see vähem, aga Kikule peaks see küll mokkamööda olema,“ sädistas Merle.

Taisto muutus valvsaks.Kassile mokkamööda? Kahtlane värk!

„Mida sa talle tõid? Hiirekõrvus toomingaoksa?“

„Värsket räime! Tead ju küll, kui hull ta toore kala järele on.“

Taisto tundis, et süda jättis vähemalt kaks lööki vahele. Kas Merle on peast segi läinud?

„Kust sa seda Kiku delikatessi siis said?“ uuris ta ettevaatlikult.

„Nõmme turult, kujutad sa ette,“ kukkus naine muretult lobisema. „Jalutasin männikus tunnelini, läksin siis vahelduseks Nõmme mäest üles – ja olingi turul. Rahvast oli vähe ja kavatsesin sealt otse tagasi tulla. Vaatasin, et kalaputkas ostjaid pole. Läksin siis sisse ja kui kuulsin, et räime iga päev müügil polegi, võtsin ka natuke.“

„Palju sa siis võtsid?“ küsis Taisto, vaevu end vaos hoides. „Kolm kilo või?“

„Ainult seitsesada grammi,“ vastas naine heatujuliselt.„Kilekotti polnud ja ma võtsin vaid kaheeurose mündi kaasa.“

„Minu arvates oli see äärmiselt ettevaatamatu samm. Pealegi tarbetu risk. Kas meie elud on tõesti nii vähe väärt – kummagi peale kolmsada viiskümmend grammi räime?“ põrutas Taisto nüüd ühe hingetõmbega.„Kas nii?“

„Kas sa ei leia, et reageerid praegu üle. Liigsed emotsioonid, ütleksin.“

„Ah et liigsed? Kuu aja jooksul oleme ka kõige väiksemat riski vältinud: poes pole käinud, inimestest hoidume eemale ja isegi lifti pole kasutanud. Seega teinud kõik meist oleneva. Ja nüüd äkki võtad sa kätte ning lähed kitsukesse turuputkasse, kus müüja on sinust vaid meetri kaugusel. Vähe sellest: sa isegi vestlesid temaga. Naisega, kes suhtleb iga päev paljude inimestega! Kuhu su mõistus kadus? Tüdinesid ettevaatlikkusest ära?“

„Nagu ma juba mainisin, polnud seal peale meie mitte ainsatki hinge,“ asus Merle end kaitsma.„Ja pealegi ei kavatsenud ma üleüldse midagi osta.“

„Siis ütle mulle, miks sa selle neetud kaheeurose kaasa võtsid? Et igaks juhuks oleks klaver põõsas olemas? Me pole juba mitu nädalat sularaha kaasas kandnud.“

„Turul käimine on alati ju sinu rida olnud. Kass pole aga kala saanud! Alles eile ütlesid, et Kännu Kuke turule sa niipea ei lähe.“

„Muidugi ma sinna nakkusepessa ei lähe. Me pole enam isegi trolli ega bussi kasutanud. Kikul on krõbinad vabalt käes ja pole tal häda midagi. Küll ta kunagi jõuab ka oma kala süüa. Me kõik peame praegu millestki loobuma. Sul aga soovitan kodust väljudes mõistus alati kaasa võtta!“

„Niisiis, sa pead mind lolliks?“

„Ma ei oskagi su tänasele käitumisele täpset määratlust anda, aga seda oleks lapski teadnud, et kui juba riskida, siis viie kilo räimega – sellisel juhul oleks Kikul kala pikemaks ajaks jätkunud. Ent mis kõige tähtsam: seni oleme arukalt käitunud ning kõik oma viimase aja tegemised ühiselt läbi arutanud, nüüd aga seesugune üllatus … Mul pole lihtsalt enam sõnu!“

„Mis sa ise parem oled!“ karjus Merle maruvihaselt vastu. „Soetad kahtlaste tüüpidega mingeid tutvusi. Nüüd ei julge enam koduski istuda! Töötud oleme niikuinii,“ ja ta purskas ohjeldamatult nutma.

Taistol hakkas naisest kahju ning ta püüdis äsja vihaga väljapaisatud sõnu pehmendada. Läks Merle juurde ja silitas ta tihedaid tumedaid juukseid. „Ära nüüd seepärast tönnima ka hakka. Asi on selles, et me ei tohi end hetkekski unustada.“

„Ära puuduta mind!“ karjatas Merle hüsteeriliselt. „Mine ära! Ma tahan üksi olla. Kas kuulsid?“

See oli juba liig! Taistol lõi silme eest mustaks. Ise tegi suure lolluse, aga süüdlane olen jälle mina.

„Olgu siis sinu tahtmine!“ pressis ta läbi hammaste ning lõi toaukse tagantkätt pauguga kinni. Raevunud mees ei mõelnud, mis edasi saab, kaalutlemisest rääkimata.Ära siit! Elasime juba niigi nagu kass ja koer, nüüd aga on kogu elu pea peale pööratud. Ei kujuta ette, kuidas me sedaviisi veel oma kolm või neli kuud koos vastu peame …

Taisto tormas töötuppa, korjas vajalikud asjad palavikuliselt kokku, pani need seljakotti. Esikus toppis mahuka spordikoti riideid täis. Kavatses korterist jalamaid lahkuda, aga taipas, et nii ei kõlba. Läks ja poetas magamistoa ust.

„Ma siis lähen,“ teatas ta võimalikult rahulikult. Merle vist ei taibanud, et ma lahkun päriselt, mitte mängult, mõistis Taisto ning lisas: „Ela siis hästi!“

Ootas viivu veel, kuid vastust ei tulnud. Ainult nuuksumine tugevnes. Mees ohkas, sest salamisi oli ta lootnud, et naine võtab aru pähe ega lase tal ära minna – süüdlane on ju tema, Merle! Nüüd aga olid sillad põletatud, sest vähemalt kohe ei kõlvanud tal oma otsusest taganeda: hiljem jääksin terveks eluks Merle naerualuseks.

Igaks juhuks andis ta endast korra veel teada: „Ma keeran ukse ise lukku.“

Lõi selle siis pauguga kinni ning hakkas jala trepist alla minema. All auto juures kiikas Taisto vargsi üles, korteri akende poole. Ent Merlet polnud näha ja toakardin püsis liikumatult. Mees ohkas sügavalt korra veel ning istus autosse.

Mis nüüd edasi saab? mõtles Taisto murelikult. Ajasime pilli lõhki …