Читать книгу Rästikuvälu - Eet Tuule - Страница 4

Kümnes august langes laupäevasele päevale ja Tarmol polnud pääsu – Kaie parimal sõbrannal oli sünnipäev ning sinna tuli ilmtingimata minna. Vastasel juhul oleks Tarmol Kaiega vaat et nädalaks ajaks riid majas. Nende kolm aastat kestnud abielu oli tänavu niigi ühe tõsise kriisi üle elanud, seepärast oli targem Virtsu sõiduga nõustuda.

Vähemalt ilm on ilus ja ehk õnnestub isegi mere äärde minna, lohutas Tarmo end ja läks autost liigseid asju kokku korjama.

„Võib-olla sõitis Diana juba eile ära?“ küsis mees igaks juhuks siiski üle.

„Tead ju küll, et ta auto on momendil rivist väljas,“ vastas Kaie nipsakalt.

„Kui pikk see moment tal on?“ torises Tarmo pooleldi endamisi. „Vanadel kreeklastel oli moment kõige lühemaks ajaühikuks. Dianal kestab see juba kolmandat nädalat.“

„Hakkad aga jälle minu head tuju rikkuma!“ pani naine end maksma ja mees jäi targu vait.

Tarmo oli muidugi roolis, sõbrannad istusid taga ja sädistasid nagu varblased sirelipõõsas. Tarmole see isegi meeldis – ta ei pidanud naiste lakkamatus mokalaadas osalema ja sai oma mõtetega rahulikult üksi olla.

Teda kõnetati vaid paaril korral. Tõsi, kusagil pärast Kullamaa kirikut alustas Tarmo ise juttu. Siis, kui ta bussipeatuses ühte iseäralikku naist nägi ning Diana Kaiele naeru kihistades kohe seletama kukkus:

„Ennäe, Rästikuvälu nõid on jälle platsis.“

„Mina kujutan nõiana alati kongus ninaga eite ette,“ tegi sitikmusta poisipeaga Kaie suured silmad. „See seal küll mingi vanamutt pole, pigem hoolitsetud välimusega keskealine daam.“

„Rästikuvälu nõid?!“ imestas ka Tarmo. „Ka minu arvates vägagi eksootiline naine. Nimi kah samaväärne.“

„Ometi kord tabasid sa tuuma,“ lagistas pikajuukseline blondiin naerda. „Tahate, võtame peale? Saab nalja. Ta soovib kindlasti poodi minna.“

„Ei ole vaja!“ teatas Kaie resoluutselt.

Selles suhtes tuleb Kaiele au anda, et teiste kulul ta nalja teha ei armasta, mõtles Tarmo ja küsis: „Miks teda nõiaks kutsutakse?“

Äsja valjuhäälselt lõkerdanud neiu muutus ühtäkki tõsiseks.

„Üldiselt mina nõidadesse ei usu, aga tema puhul – mine sa tea … Pean järele mõtlema.“

„Noh, ja edasi?“ ärgitas Tarmo Dianat, kes oli tema jaoks harjumatult kauaks vait jäänud.

„Rahvas räägib tema kohta igasuguseid lugusid, aga kõike uskuda ka ei maksa. Aga ühte asja ütlen ma küll.“

„Mida?“ muutus ka Kaie viimaks uudishimulikuks.

„See Rästikuvälu, kus ta elab, pidavat madusid nii paksult täis olema, et kohalikud inimesed pelgavad ka suvel põua ajal ilma kummikuteta sinna minna.“

„Ärgu siis mingu,“ ühmas Kaie.

„Seal pidavat alati ropult seeni ja marju olema,“ ohkas Diana ilmse kadedusega. Kaie kehitas õlgu, kuid Tarmo süttis. Oli ta ju samasugune seenehull nagu Dianagi.

„Oled sa ise seal käinud?“

„Klassiõega korra käisin,“ ohkas blondiin uuesti, „ent kui kümne minuti jooksul välul vähemalt viite rästikut nägime, lasime sealt kähku jalga.“

„Kuidas too naine seal siis liikuda julgeb?“

„Vaat seda ma imestangi. Seda enam, et ta lausa elab seal.“

„Elab keset rästikuid?“ imestas Kaie. „Siis peab ta küll kas hull või võlur olema! Kuulge, äkki on iidsed ussisõnad tõesti olemas?“

„Seda võimalust on sealne rahvas tõsimeeli arutanud.“

Jutt kippus rappa minema ja Tarmo esitas suunava küsimuse: „Välul peab siis mingi vana maja asuma?“

„Kus sa sellega – seal olevat alati hiiglama palju usse olnud ja isegi loomad hoidvat sealt eemale, sest nii mõnigi välule sattunud lehm või koer on rästiku käest nõelata saanud.“

„Issand, kui jube!“ väristas Kaie õlgu. Tema suurepäraselt informeeritud sõbranna aga jätkas:

„Kui ta mõne aasta eest sinna ilmus, laskis ta põndakule haagissuvila tuua. Allikas on sealsamas, ainult elektrit pole … Ja üks kummaline asi on tolle Rästikuväluga veel – see metsa­lagendik püsivat aastaid muutumatuna. Mujal kasvavad säärased raiesmikud kiiresti kinni. Võsastuvad. See aga mitte.“

„Raske uskuda,“ arvas Tarmo. „See on nüüd küll ilmne liialdus.“

Kaie oli mehega sama meelt, sest nentis irooniliselt: „Pajatad meile siin eesti rahva ennemuistseid jutte ja meie peame uskuma. Ja üleüldse, kust sa seda kõike tead? See asub Virtsust ju nii kaugel, et sa ei tohiks isegi selle koha nime teada.“

„Miks ei tea, mu tädi elab seal,“ vastas Diana rahulikult. „Üdruma külas.“

„Tädi Miili või?“ uuris sõbranna eluga kursis olev Kaie.

„Rõõmurull neh, kes siis veel.“

„Siis on hoopis teine jutt,“ teatas Kaie ja jäi mõtlikult vait.

Tänu huvitavale jututeemale olid nad märkamatult tükk maad edasi sõitnud. Tarmo ei saanud aga rahu. „Paar küsimust siiski veel.“

„Heakene küll, aga hästi lühidalt.“

„Ehk sa pärast näitaksid kaardi peal, kus see nõiutud koht asub?“

„Olgu, ent ainult ühel tingimusel.“

„Ja see oleks?“

„Kardan, et teil võib tekkida tahtmine sinna minna; uudishimulikud, nagu te olete. Tädi on mind mitu korda hoiatanud, et üle piiri sammugi astuda ei tohi. Ei soovita!“

„Hüva, aga kust me teame, kus piir on?“

„Ainsat teed mööda sinna sõites kahe suure kase juures. Sealsamas on väike kraav ja tee lõpeb ära. Ja kollane suvila eemalt juba paistab.“

„Selge.“

„Rõõmurulli jutu põhjal polevat seal kellelgi miskit selge.“

„Kas tädi Miili sinu sünnipäevale tuleb?“

„Seni on ta alati kohal olnud.“

„Kas ma temalt Rästikuvälu kohta midagi küsida tohin?“

„Muidugi võid, aga mitte palju. Ja kui ta ütleb, et rohkem ei räägi, siis jäta pärimine jalamaid järele.“

„Sain aru.“

„Mina jälle ei saa aru, millest säärane huvi,“ pahandas Kaie. „Peaks nagu piisama. Näete, Hanila kirik juba paistab.“

„Noh, midagi ürgset ja saladuslikku,“ püüdis Tarmo end õigustada, aga naised olid juba jututeemat vahetanud.

On alles harakad! muigas Tarmo, kuid vastu tulevate autode vool tihenes ning oli viimane aeg liiklusele keskenduda.

Sünnipäeval tõusid kõik enne magustoitu lauast, et iluaias lilli imetleda. Tarmo andis vargsi märku ja Diana tuligi talle mõnevõrra ootamatult appi. Võttis tädil küünarnukist kinni ning juhtis Tarmo arvates täpselt parajalt matsaka ja muheda olemisega Miili teistest eemale. Viipas siis mõne minuti pärast Tarmo ja Kaie sinna ja vuristas kiirkõnes:

„Rääkisin tädile, et nägime täna Rästikuvälu nõida ja et teil tekkis selle naise vastu suur huvi. Miili oli nõus paari sõnaga nõiast rääkima. Küsi, Tarmo!“

„Jah, see soov mul tekkis küll.“ Tarmo vaatas küsivalt Miilile otsa. Too naeratas äraootavalt ja mees jätkas: „Kas keegi Üdruma inimestest on Rästikuvälu perenaisega lähemalt tuttavaks ka saanud?“

Miili vangutas vaikides pead. „Võib-olla mina ise,“ kohmas ta viimaks. „Tegelikult oleme me vahel harva siiski mõne sõna vahetanud. Raili on enam kui napi jutuga.“

„Aga sa tead isegi ta nime. Seegi on vist saavutus.“

„Selle naise puhul küll, aga ainult eesnime ma teangi.“

„Aga miks ta seal ikkagi erakuna elab?“ muutus ka Kaie uuesti uudishimulikuks.

„Võimalik, et ta on peast natuke segi või varjab ta end kellegi eest,“ arvas Miili.

„Tõega või?“ uuris Diana.

„Normaalne inimene seal ju ei elaks,“ lausus Miili napilt.

„Seda minagi arvan. Pealegi üksi keset rästikud?“ ajas Diana oma püstise ninaotsa enesekindlalt veel rohkem püsti.

„Aga miks rästikud teda ei salva?“ taipas Tarmo küsida.

„Seda imestavad kõik,“ vangutas Miili oma hallinevat juukse­pahmakat. „Rohkem ei ole mul midagi lisada.“

Kindlasti on, aga ta ei räägi, taipas Tarmo, kuid sinna polnud midagi parata.

***

Järgmisel hommikul sadas ning võib-olla tänu sellele suutis Tarmo Kaiele selgeks teha, et peab hiljemalt pärastlõunaks linna jõudma. Pärast kerget einet ja kohvijoomist asusid nad kahekesi teele.

Eemalt Hanila kirikutorni silmates Tarmo küsis: „Mis oleks, kui põikaksime korraks tolle Rästikuvälu juurest läbi? See asub maanteest vaid nelja-viie kilomeetri kaugusel.“

„Minugipoolest,“ nõustus Kaie ootamatult, „sest eile oli tollest Railist palju juttu. Leiad sa Rästikuvälu ikka üles?“

„Kindla peale – Diana andis täpsed koordinaadid. Uurisin eile kaarti ja tean, kust ära keerata.“

Korra oskas Tarmo siiski ära eksida, aga siis valis ta õige teeotsa ja varsti seisidki nad kahe kõrge kase all ja silmitsesid salapärast lagendikku.

Vihm oli nüüdsama lakanud, pilveräbalad taandusid ja ­päikesekiired valgusid kiiresti üle välu.

Kummaline, oleksin siin kunagi nagu olnud, käis Tarmol peast läbi. Kas tõesti seesama koht? Ei, see pole võimalik! Pealegi ei suudaks ma seda ju mäletadagi …

Tuulepuhangud painutasid kaselatvu ja tuuseldasid haava­lehtedes. Kusagil läheduses karjatas mingi suurem lind. Siis lajatas vali raksatus ja peaaegu kohe sähvatas ere haraline välk …

Tarmol hakkas kõhe. Hirmunud Kaie surus end kõvasti tema vastu ja mees tundis, kuidas naine üle keha värises.

„Rahune kullake, see on tavaline välk,“ ütles ta äkilises ­hellusehoos Kaie poisipead silitades.

„Siin pole miskit tavaline,“ kõlas vali hääl ja tihedast haava­noorendikust astus välja Rästikuvälu perenaine ...

Pigem siiski nõid, mõtles Tarmo tahtmatult, sest naine oli nagu maa alt nende ette kerkinud.

„Tulite siis minu valdusi üle vaatama?“ küsis Raili juba rahumeelsemana. Takseeris siis ikka veel võbisevat Kaiet ning lausus kaastundlikult: „Sina, piiga, siia hästi ei sobi.“ Seejärel uuris Raili pikalt mehe nägu ja lisas mõtlikult: „Kui jumal tahab, kohtume veel!“

Keeras siis võõrastele rahumeeli selja ja seadis sammud oma elamu poole. Kui Tarmo märkas, et nõid pidi otsekui eikusagilt tema ette roomanud rästikule peaaegu peale astuma, sai ka tema mõõt täis. „Laseme siit jalga!“ ütles ta napilt ja nad kiirustasid päästvasse autosse.

Või kujutasin ma ussi lihtsalt ette? arutles mees veidi hiljem, kuid oma kahtlustest ta juttu ei teinud. Üldse olid nad mõnda aega vait. Siis Kaie küsis: „Sina julgesid teda rohkem vaadata. Kuidas see nõid välja nägi ja mis tal seljas oli?“

„Kas sa siis ise ei märganud? Oled alati ju nii terase pilguga.“

„Vaatasin talle korraks isegi silma, aga ei mäleta midagi.“ ohkas neiu närviliselt. „Aga sina?“

„Täpselt sama lugu.“

„Siis on ta küll pesuehtne nõid!“ teatas oma tavalise südikuse tagasi saanud Kaie otsustavalt. „Ja veel: pea seal kinni, kus alkoholi pakutakse. Selle ehmatuse peale vajan ma praegu ühte korralikku napsi!“

Seekord saan temast täiesti aru. „Nõus. Aga mina?“

„Sina pead koduni kannatama – oled ju roolis. Seal saad topelt.“

Kui Kaie ühe teeäärse putka ees lauakese taga õlut rüüpas, helistati Tarmole.

„Kes see nii pika jutuga oli?“ küsis Kaie. Viskas tühjaks joodud purgi prügikasti ning heitis mehe poole uudishimuliku pilgu. „Kuule, sa oled näost ju lubivalge!“ ehmus ta ära. „Mis juhtus?“

„Ema helistas,“ vastas Tarmo tuhmi häälega. „Isa on surnud.“

„Surnud?! Mis sa räägid! Nii äkki?“

„Jah, eile küttis isa jälle sauna ja vihtles koos naabrimehega laval. Pani viha kõrvale ja ütles, et täna leil ei istu. Kobis lavalt alla ja läks sauna eesruumi. Kui Jaak talle natukese aja pärast sinna järgnes, istus isa toolil, pea imelikult rinnale vajunud. Nii kui ta papsi õlast puudutas, vajus isa küljeli. Kogu lugu. Ilus vaikne surm …“

„Mida ema vastas, kui sa temalt küsisid, et miks ta alles nüüd helistas?“

„Hakkas kurjustama ning alles siis meenus mulle, et olin mobiili eile välja lülitanud. Aku oli tühjapoolne ja ma ei tahtnud, et sünnipäevalauas istudes oleks keegi mulle helistanud.“

„Mis siis nüüd saab?“

„Kõigepealt tuleb linna sõita. Eriti kiiret pole, sest õde on oma mehega emal abiks. Pühapäeva tõttu asjaajamised niikuinii viibivad. Eks siis õhtul või homme varahommikul tuleb minna.“