Читать книгу Metsatalu saladused - Eet Tuule - Страница 2

Suve esimene treeninglaager lõppes tähtsa karateturniiriga, mille võitjale oli edasipääs rahvusvahelistele võistlustele kindlustatud. Eeldati Ringo Suursoo kindlat võitu ning koos teise tipptegijaga oma vanuseklassis ja kaalukategoorias jõudiski ta finaali. Seal võtsid sündmused aga ettenägematu pöörde, sest Ringo peamiseks vastaseks osutus seekord hoopis nöpsninaga saatusejumalanna – punapäine Tiia.

See isekas, aga ütlemata kena plika oli otsustavat matši vaatama tulnud ning elas kahevõitlusele innukalt kaasa. Muidu oleks tema hääl üldisesse kisakoori sulandunud, kuid Ringo oli tüdrukust sedavõrd sisse võetud, et tavaolukorras külmaverelise karatekana tuntud poiss ei suutnud täna vajalikul määral keskenduda ning tegi ühe apsu teise järel. Vastane muidugi taipas, et temast alati edukam klubikaaslane on miskipärast liimist lahti, ning tungis üha raevukamalt peale. Tema rünnakud kandsidki vilja: võitjaks kuulutati Maidu Mihkelson.

Iseenda, Tiia ja kogu maailma peale tige Ringo ei võtnud pärast matši kedagi jutule, vaid käis kähku duši alt läbi ning kavatses märkamatult teiste silmist kaduda. Esmalt pean rahunema. Järele mõtlema, et mis siis valesti läks. Ning miks? Alles seejärel oskan ehk matši kulgu koos treeneriga analüüsida. Kunn on arukas ja asjalik mees, aga kuidas talle selgitada, et kõiges on süüdi too iseteadev plika …?

Ta naerab mu lihtsalt välja: ise kogenud võitleja, aga keskendumisega hakkama ei saa! Kui ma vaid suudaksin Kunnile selgeks teha, et Maiduga oleme konkurendid ka Tiia südame võitmisel, siis vast mees saaks aru.

Igatahes praegu ma küll ei soovi temaga tänast finaali analüüsida. Kunagi hiljem ja punkt!

„Hei, oota!” hõikas tuttav hääl ning klubi esinumbri tiitli kaotanud poiss peatus tahtmatult.

„Mida sina veel tahad?” üritas ta Aaspere Andot jäiselt eemale tõrjuda. „On sul asja ka?”

„Muidugi on,” nohises temast veidi vanem, silmatorkavalt hoolitsetud välimusega trennikaaslane solvunult. „Tead, unustame selle kuramuse mahvi ja tobeda turniiri korraks ära! Pool suve on varsti läbi, meie aga muudkui õpime kaklema.”

„Kavatsed karatest loobuda?” muutus Ringo valvsaks.

„Ei, seda mitte, aga Tiia saatis mind sünnale kutsuma.”

„Kas ta ise ei oska enam rääkida või on sind tema pressiesindajaks määratud?” hakkas Ringol mõõt täis saama.

„Sa panid ju nagu sprinter ees plagama ja Tiia poleks sind kätte saanud. Oota tiba, kuni ta pärale jõuab.”

„Mis temal minust!” ei suutnud Ringo end enam talitseda. „Ta plaksutas matši ajal ju Maidule.”

„Teile mõlemale, sa ohmu,” teatas Ando suureliselt ning lisas: „Maidut ta igatahes ei kutsu.”

„Kust sa tead?”

„Tean,” läks saadik tähtsust täis, ent samas silkas hingeldav punapea ise maja nurga tagant välja ning Ringol oli au ja võimalus vestelda kuninganna endaga.

„Minu teada oled sa sügisel sündinud,” tegi poiss algust, aga siis kadus jutujärg käest. Nii oli tal Tiiaga kõneldes ennegi juhtunud ning ega see nähtavasti viimaseks korraks ei jää. Piiga uudistas kohmetunud poissi, muigas siis mõistvalt ning selgitas:

„Minu naaber saab kuusteist täis ja tema esivanemad lubasid nende suvekodus peo püsti panna. Olen seal Triinu juures paar korda käinud ning võin kinnitada, et väga vinge maja ja üksildane kant – keegi ei tule meid segama.”

„Kas sinul on siis voli mind sinna kutsuda?” päris säärastes olukordades kogenematu noormees. „Ja kui palju rahvast sinna koguneb?”

„Viis tüdrukut ja igaüks võtab oma kuti kaasa,” selgitas Tiia. „Kokku seega kümme inimest.”

„Huvitav, millest säherdune au,” kohmas Ringo. „Võitjaks tuli ju Maidu.”

„Mis tähtsust sel on?” küsis neiu, uurides veel kord noormehe nägu, ning jätkas: „Ära nüüd ühe kaotuse pärast põe, järgmine kord võidad nagunii jälle sina! Ja kui ma endale kellegi kaaslaseks valin, siis ikka kuti, kes mulle meeldib.”

Sihuke avameelsus võttis Ringo tummaks ning teadmata, mida vastata, kõõritas ta Ando poole – isegi too eluvend oli kergelt pahviks löödud.

„Kas ma ei väljendunud selgelt?” soovis Tiia teada. „Pealegi kuluks väheke lõdvestumist sulle praegu igati ära. On ju nii? Või panin ma millegagi puusse?”

„Ei, muidugi mitte. Ma pole lihtsalt labrakatel käija, aga sinuga sooviksin koos olla küll.”

„Nii et tuleksid?” lõid neiu silmad särama. „Ja mingit taset seal ei nõuta, tunne end lihtsalt vabalt.” Seejärel üllatas Tiia poisse juba teist korda, suudeldes Ringot põsele. „Super! Lippan kinki ostma.

Ando viib sind ülejäänuga kurssi. Varsti näeme. Tšau!” vuristas ta ühe hingetõmbega ja tegi kiiresti minekut.

Ringos möllasid vastakad tunded: äkiline rõõmupuhang võitles hirmuga eelseisva katsumuse ees, sest ainult spordile pühendunud poiss tundis end tüdrukute seltskonnas saamatu nohikuna. Siin ei aidanud see, et oma klassi poisid olid ta juba mitme aasta eest selgelt liidriks tunnistanud.

Tõsi, eelmisel aastal olid seitsmenda kutid kahte vaenulikku leeri jagunenud, ent tolle kriminaalse jõugu peamehed heideti koolist välja ning nende kambameestel lubati edaspidi silma peal hoida. Ja tänavu oli Ringo oma klassis taas kindlalt esinumbriks.

Seda siiski teatud mööndusega: selles vanuses oli osa poisse juba liiga iseseisvaks muutunud. Ega Ringo liidripositsiooni teadlikult ihaldanudki, aga tema aktiivne loomus sundis teda pidevalt tegutsema ja teisi kamandama. Ning kui lisada siia veel Ringo füüsiline üleolek ja sportlikud saavutused, siis seda enam juhi roll talle sobis.

„Sa ei kuula mind vist üldse. Jäid Tiiast unistama?” päris Ando pilkavalt muiates, ent kaaslase karm pilk võttis tal naeruisu ära.

„Seleta uuesti,” kohmas hajevil olekuga Ringo ning sõber alustas otsast peale. Lühidalt öeldes pidid kõik peale Triinu kokku saama Mustamäe Magistrali parkimisplatsil punkt kell neli ning too igavesti uhke metsamaja asuvat kusagil ligi viiekümne kilomeetri kaugusel.

„Aga siis on ju vähemalt kahte autot ning lubadega juhte vaja. Meil neid ju pole,” kahtles Ringo plaani elluviidavuses.

„Ära muretse, üks paberitega paarike on kaheksateist täis ja autoga. Minulgi on load taskus.” Ringo pungitas vist üllatusest silmi, sest treeningukaaslane jätkas: „Paps luges enne sõnad peale, aga andis selleks nädalavahetuseks auto minu käsutusse. Näed nüüd, higistame saalis päevade kaupa koos, aga teineteise elust ei tea halligi.” Ringo pidi tunnistama, et Ando sõnad pidasid paika.

Koduteel oli Ringol siiski põhjust end kergemeelsuse pärast kiruda, kuna sihukesed olengud ei istunud talle kohe kuidagi. Samas oli noormees vägagi elevil: Tiia ise valis minu oma kaaslaseks!

***

Kui Ringo Magistrali juurde jõudis, olid kõik peale Tiia juba kohal. Poiste silmarõõm hilines vaid kümme minutit, mis olevat tema kohta hea näitaja. Ringo, Ando, Tiia, Hanna ja keegi Tauno istusid Ando papsi linnamaasturisse, ülejäänud nelik mahutas end Siimu väiksemasse Fordi ja asuti teele.

Ringo ja Tauno vahel istuv Tiia nihkus tasapisi, kuid sihikindlalt oma väljavalitule järjest lähemale. Niimoodi tihedalt külg külje vastas oli mõnus, aga samas häirivalt erutav istuda, kuid poisil polnud pageda kuhugi. Esmalt lobiseti läbisegi tühjast-tähjast, pärastpoole arenes Ringo ja Tiia vahel usalduslik vestlus. Noormees sai tema kohta üht-teist uut teada. Näiteks seda, et Tiia tegeles küllaltki tõsiselt võimlemisega.

„Sellepärast sa nii kaunis välja näedki.”

„Ohoo, sa oskad isegi komplimente teha!” elavnes näitsik. „Ja mina pidasin sind vaid võitluskaruks.”

„Miks mitte kaisukaruks?” hiilgas Ringo veel, teenides seeläbi plusspunkte juurde, sest Tiia pööritas silmi ja lausus naerdes: „Sinu võit.”.

Pärast Tartu maanteelt ärakeeramist nende vestlus paraku katkes, sest siin-seal metsatee hargnes ning Ando vajas juhendamist.

Seepärast vahetasid Tiia ja Hanna kohad. Nüüd muutus ühiseks jututeemaks sõitjaid ümbritsev mets. Üldjoones oldi arvamusel, et sihuke sünge okasmets küll kellelegi huvi ei paku, pigem rõhub.

„Kuidas sinu naabrid küll säärases laanes elada tahavad?” imestas Ando, olles rooli keeramisega enam kui pingsalt ametis.

„Oota, peatselt läheb pilt paremaks,” lohutas Tiia. Tõepoolest, varsti muutus puistu hõredamaks ning ülekaalu saavutasid kased ja haavad. Isegi vanu haralisi tammepuid eksis sekka ära. Ja taas maksvusele pääsenud juunikuine päike taastas kõigi helge meeleolu.

Pärast teejuhi viimast näpunäidet juhtis Ando maasturi kahekordse moodsas stiilis maja ette.

„Issand kui ilus!” hüüatas nende kannul sõitnud autost esimesena välja karanud, Ringole tundmatu tüdruk. Ka ülejäänud seltskond pudenes lärmakalt autodest, nautides värsket õhku ja madalaks pügatud muru.

Ringo uudistas ümbrust: kolm kõrvalhoonet, just parajalt suur lage plats, taamal hulk õunapuid ja marjapõõsaid. Ja milline vaikus! Ainult igasugused linnud sädistasid üksteise võidu ümberringi. Äkki ehmatas külalisi ei tea kust ilmunud, koletult võika välimusega kogukas koer, ent õnneks jõudis kohale ka tema omanik – peretütar ise.

„Seis, Rollo! Fu!” kamandas ta ning liivakarva elukas lõpetas urisemise ja tardus. „Hille, ära karda, Rollo on tegelikult väga hea ja sõbralik loom.”

„Aga kaalub vähemalt sama palju kui mina,” hädaldas Hilleks hüütu. „Mis tõugu ta on?”

„Rollo on inglise bullmastif ning kaalub ta ligi viiskümmend kilo.”

„Ta on kindlasti suurepärane majavalvur,” väitis Hille koeravolaskist igaks juhuks kaugemale tõmbudes. „Ärge pange mind tähele, ma lihtsalt pelgan hiiglaslikke penisid.”

„Rollo pole mingi lihtlabane peni ja oma ametit ta oskab,” kinnitas peretütar Triin võrdlemisi terava tooniga. Seepeale sugenes kohmetu vaikus.

„Kahtlemata asus siin vanasti talu,” katkestas seni end vaikselt ülal pidanud Hanna selle ootamatult tekkinud piinliku olukorra.

„Seda küll,” nõustus Triin. „Aga millest sa seda järeldad?”

„Lagendikul kasvas enne kindlasti mets. Aga eelkõige reedab endise metsatalu asukoha vana, kuid kenasti korras hoitud õunapuuaed.”

„Oled terav pliiats,” nentis võõrustaja, Ringo arvates taas miskipärast mitte just sõbralikult. „Sind pole ma varem veel vist näinud? Mis su nimi on?”

„Hanna.”

„Selge pilt, nüüd tuleb meelde: oled ju Tiia trennikaaslane. Ta peab sinust väga lugu,” vadistas pikkade ronkmustadeks värvitud juustega peretütar ülevoolava armulikkusega. „Saagem siis omavahel tuttavaks. Siimu ja Hillega oleme linnas korduvalt kohtunud, Tauno on minu boyfriend ning sina oled ilmselt Tiia peika,” pöördus jutukas sünnipäevalaps Ringo poole.

End järjest ebamugavamalt tundev poiss vaid noogutas terekätt vastu võttes. Triin muigas ning kõnetas juba Hannat:

„Tutvusta mulle oma kutti! Mis ta nimi on?”

„Minu arvates suudab ta ise end tutvustada!” märkis Hanna enesekindlalt. „Ja minu teada meie kaks küll paari ei moodusta.”

Triin tegi näo, nagu poleks ta viimast lauset kuulnudki, ning keeras oma efektse, kuid tuima näolapi Ando poole, kes ohvitseri kombel kannad kokku lõi ja raporteeris:

„Lubage ette kanda: siiani vaba noorhärra Ando!” Mõni muigas irooniliselt, keegi turtsatas, aga Triin oli suur rahu ise.

„Tänan info eest! Võtan teatavaks,” kostis ta jäiselt. „Vähemalt minu jaoks on teie rollid paigas. Arvan, et aeg on tuppa minna.

Rollo, istu!”

Siit küll head nahka ei tule, mõtles Ringo: plika oli vaieldamatult kihvt tšikk, ent tema välimuse ja olemuse vahel näis valitsevat suur ebakõla. Astuti riburada majja. Rikkalikult kaetud peolaud paiknes keset ruumikat tuba, toolid kenasti laua ümber.

„Tundke end vabalt! Teisi kodus ei ole – seega oleme omaette. Otsige oma kohad üles, need on tähistatud,” võttis agar perenaine taas sõna. „Loodan, et naised tulevad mulle korraks kööki appi, mehed võivad sellal ajaviiteks õlled avada.”

Ringo muutus järjest valvsamaks, sest tema meelest kiskus siin kõik kiiresti kiiva. Ta vaatas küsivalt Tiiale otsa. Too kehitas ebamääraselt õlgu. Teades, et ka Ando ehtsa spordipoisina alkoholist lugu ei pea, vahetas Ringo semuga pilke. Too raputas laitvalt pead.

Tore: vähemalt üks mõttekaaslane on olemas! Kolm ülejäänud kutti tõttasid aga jalamaid kesvamärjukesest julgust hankima.

„Mida teie veel ootate?” imestas Siim. „Andke aga minna!”

„Küll jõuame,” vastas Ando mõlema eest. „Meie suured õllesõbrad pole.”

„Seega kangema kraami kutid,” noogutas Tauno arusaavalt. „Varsti jõuame ka selleni.”

Mõne minuti pärast avanes köögiuks ja plikad hakkasid kuuma toitu lauale kandma. Kui Triin seejärel koera õue viis ning ketti pani, hingasid vist kõik kergendatult.

„Ärge talle liiga lähedale igaks juhuks siiski minge,” soovitas sünnipäevalaps tuppa tulles. „Võõraid on palju ja kui Rollo kinni on, võib ta närviliselt käituda. Hakkame nüüd kohe sööma, muidu jahtub praad ära!”

Ringo tool oli Hanna ja Tiia vahel, kusjuures kavaler pidi – nii palju ta loomulikult teadis – peamiselt just oma lähimate lauakaaslaste eest hoolitsema. Seda ta ka tegi. Tervisenapsi olid nad koos Andoga sunnitud ära võtma, aga edaspidi näis olukord keeruliseks minevat, sest valdav osa seltskonnast soovis oma nospli ilmselt võimalikult kiiresti umbe tõmmata. Ringo pettumuseks ei löönud tema Tiiagi selle tegevuse juures risti ette.

„Mida sina siis passid?” päris tüdruk juba mitmendat korda. „Tulid labrakale tukkuma või?”

„Mul pole kombeks end pildituks juua,” püüdis poiss rahumeelselt asja klaarida. „Oled ise ka sporditüdruk, peaksid reeglitega kursis olema. Näe, Ando ja Hanna ka ei joo.”

„Häh, pagan nendega! Kui sinust endast tolku pole, vala siis vähemalt minu pits täis.”

Lällamine muutus järjest valjemaks ning karsklaste enesetunne üha kehvemaks. Kuna Tiia kuulus selgelt lõbujanuliste leeri, sai Ringo oma mõttekaaslastega segamatult vestelda. Seda seni, kuni järjest kuraasikam peretütar äkitselt käratas:

„Kuulge teie, tuvikesed, kas jäätegi kolmekesi omaette kudrutama vä? Mingi austus peaks sünnipäevalapse vastu ikka ka olema! Miks sa, Ringo, Tiia unarusse jätnud oled?”

„Talle on kärakas minust tähtsam,” ei suutnud noormees end enam vaos pidada.

„Eks su enda süü!” tõttas Tauno Tiiale appi.

„Ah, las nukrutsevad edasi,” muutus peoperenaine armulikuks, „aga võtke teatavaks, et meie kavatseme täna veel savu tõmmata.”

„Mis see on, kanep või?” uuris Hanna sosinal. Poisid noogutasid mornilt. Tund hiljem, kui jooming oli täishoo sisse saanud, siirduski lustakas kamp trepile narkotsi pahvima, jättes koolieelikud – nagu Siim karsklasi irooniliselt nimetas – laua taha konutama.

„Oli meil vaja siia tulla,” kirus Ando Ringole. „Ja mina, jobu, tirisin veel sinu ka poolvägisi kaasa!”

„Eks ma ise olin ka ikka paras idikas, ent ega me pole suvisel ajal siis tuppa laulatatud,” vihastas Ringo. „Lähme samuti õue.”

„Sooviksin siit hoopis kähku uttu tõmmata!” ohkas Hanna, enne kui poisid tõusta jõudsid.

„Mina samuti,” nõustus Ringo, „aga kuhu me siit kolkast õhtul läheme?”

„Ükskõik kuhu. Mäletate, selle üksiku talu juurest keeras teine teeharu vasakule. Vaatasin ennist moblast järele: kaart näitas, et see viib otse jõeäärsele heinamaale. Veedaksime öö pigem seal kui jotadega siinses häärberis.” Tüdruk vaikis korraks ning vaatas siis paluvalt Andole otsa. „Auto on meil ju olemas, teised vaadaku homme ise, kuidas siit laanest minema pääsevad. Pealegi on mul hirm: kui me kohe vehkat ei tee, juhtub siin kindlasti veel midagi väga halba!”

„Igati nõus,” sõnas Ando otsustavalt. „Mida sina arvad, Ringo?”

„Mida kiiremini siit minema litsume, seda valutum!”

„Tore! Pistame mõned kommid tasku ja laseme otsekohe jalga. Ehk õnnestub salaja ära sõita.”

„Ei!” vaidles Ringo vastu. „Pigem avalikult, ja küsime, kas keegi sooviks meiega ühineda.” Hanna noogutas heakskiitvalt.

„Läki!” lajatas Ringo kämblaga lauale.

Suitsetajad olid õnneks trepilt lahkunud ja hoovis laiali valgunud. Näitsik, kelle nime Ringo ei mäletanud, öökis sirelipõõsa ääres, Tiia oli sama tegevust ilmselt alustamas. Kolmik suundus kiiresti Ando isa Suzuki poole.

„Kuhu nüüd?” kõlas kohe Tauno valvas ning üllatavalt kaine hääl.

„Meie teie punti ei sobi, seepärast lahkume,” kostis Ringo. „Teil parem ning meil samuti. Kas keegi tahaks meiega kaasa tulla?”

„Mina!” hõikas Hille, samal ajal Siimule lajatavat kõrvakiilu andes. „Säh sulle, va kiimakott!”

„Ma teile teen minekut!” möirgas marru läinud Siim ja tormas lahkujate juurde põgenevale neiule järele. Ando käivitas juba mootorit ning Ringo lükkas Hille oma laia selja taha.

„Istuge autosse!” käsutas ta tüdrukuid ning astus ründajale vastu. Too tormas Ringole härjana kallale, ent lebas hetk hiljem sirakil maas. Ülejäänud kaks joomakaaslast ruttasid maaslamajale appi.

„Pidage kinni, opakad!” karjus Tiia. „Ta tambib teid kõiki maa sisse.”

„Tema?!”

„Just tema: Ringo on karatemeister!”

Säärase hoiatuse peale ründajad taltusid, aga Triin otsustas teisiti: ta lidus koera juurde ning päästis Rollo ketist lahti. „Hass, võta kinni!” käsutas ta võidukalt, aga Ringo lipsas sellal juba autosse. Segadusse sattunud mastif kargas sihitult siia-sinna, kuni lõi hambad otsustavalt Siimu püksitagumikku. Majaesisel platsil valitses kirjeldamatu segadus ning Ando andis gaasi.

„Peaks vist appi minema,” kõhkles Ringo.

„Unusta ära!” nähvas Hille. „Ta on selle kuhjaga ära teeninud.” Vaikis viivu ja lisas: „Küll keegi ta taguotsa kinni õmbleb. Muide, ta on itimees. Tooli kasutada ta igatahes niipea ei saa.”

Tahes-tahtmata purskasid kõik naerma.

„Oleme vist liiga julmad,” suutis Ringo esimesena tõsiseks muutuda.

Hille oli endiselt halastamatu. „Me kõik saime oma õppetunni kätte, igaüks paraja portsu.”

„Eks sa ise tead paremini,” lõpetas Ando tolle koolituseteema. „Vaadake parem nutitelefonidest järele, palju maad majakeseni on.”

***

„Levi ei ole,” teatasid tüdrukud peaaegu ühehäälselt.

„Ega’s midagi, jälgime siis teed,” pressis noor sohver läbi hammaste.

„Kas põrutame otse linna?” uuris Hille.

„Ei julge, lõhnad on juures. Pealegi eksiksime sellises laanes kindlasti ära. Oleme hilja peale jäänud, targem on kusagil siinsamas hommikut oodata.”

„Miks sina nii vait oled?” pöördus läbematu Hille seejärel Hanna poole.

„Mõtlen,” kõlas napp vastus.

„Mida?”

„Omi mõtteid.”

„Kas sina siis siukest metsa ei karda?”

„Eks ma kardan samuti, sest linnatüdrukuna ei tea ma loodusest muhvigi. Nüüd aga tuleb meil kusagil siin ööbida. Seepärast mõtlengi, kuidas oleks targem käituda.”

Asjalik plika, sähvatas Ringol peast läbi. „Toetan igati Hannat. Paneme siis ajud tööle. Kes teist loodust tunneb? Natukenegi?”

Kõigi vastus oli etteaimatav.

„Sellisel juhul saame nüüd värske elamuse võrra rikkamaks,” lohutas Ringo teisi. „Praegu on valged ööd ja võime näha nii mõndagi huvitavat.”

„Elamusi võib olla nii häid kui ka halbu,” targutas Hille.

„Samuti õpetlikke,” lisas Hanna.

„Hoiame parem ümbrusel silma peal,” püüdis Ando neiude vahel süvenevat pinevust vaigistada. Seejärel sõideti tükk aega vaikides. Äkitselt auto peatus.

„Mis juhtus?” küsis Hille ärevalt.

„Jänes vist,” viipas juht ettepoole. Nüüd nägid kõik kuidagi liiga lühikeste kõrvadega haavikuemandat. Loomake nakitses teepervel kasvava lopsaka rohupuhma kallal.

„Justkui küülik,” oletas Hanna, „aga minu teada neid meie metsades ei ela. Tundub napakana, lisaks pime ja kurt takkaotsa.

Anna signaali!”

Ando polnud kade ja sügava laane jaoks võõras vali heli ehmatas einestajal vist kõhu lahti: esimese hooga hüppas ta otse üles ning pühkis siis kui pruun jutt noorte kuuskede varju. Ent see oli alles kehvem pool etendusest: kandilise kivi tagant kargas välja seal losutanud hiigelsuur kass. Kollakaspruun kiskja ületas tee paari ülipika hüppega ning kadus hääletu varjuna samuti tihnikusse.

„Isver, mis elukas too oli,” soigus Hille.

See-eest läks Hanna hoopis elevile: „Vau! Ära hädalda, igaüks ikka metsas ilvest ei näe!”

„Kust sa võtad, et see ilves oli?”

„Loomaaias oled käinud?”

„Oletame, et olen. Ja mis siis?”

Ringol sai mõõt täis: „Tüdrukud, ärge tõmmelge! Meil on vist muudki teha. Loomulikult oli see ilves; ka mina olen teda puuris näinud. Ando, jäid tukkuma või?”

„Ei, naudin täiega – super!”

Värskeid muljeid vahetades möödus aeg kiiresti ja palju ei puudunud, et nad oleksid metsatalust paraja vungiga mööda kupatanud. Peale tee hargnemist muutus selle teine haru kitsamaks ja Ando pidi kohati hoolikalt laveerima, et isa Suzukit mitte kriimustada. „Vaadake, ehk saate nüüd pildi ette,” nähvas ta ärritatult.

„Levi endiselt puudub,” nentis Hanna.

„Ja Triinu hoovis oli?”

„Seal teadagi lagedam ka. Küllap siis mingi mast sinnani veel mõjus.”

„Kui kaugel jõgi veel olla võib?” uuris juht edasi.

„Alla poole kilomeetri vist,” arvas Hanna „Oleks ma teadnud, et hiljem telefon tumm on, oleksin kaarti põhjalikumalt uurinud,” lisas ta vabandavalt.

„Keegi pole sind süüdistanudki,” sõnas Ringo rahustavalt. Samal ajal kuulsid kõik eespool valju pasundamist.

„Kes need veel on?” ärkas Hille tardumusest.

„Minu teada sookured,” arvas Hanna. „Tädi juures maal ükskord kuulsin. Paksus metsas nad igatahes ei ela.”

„Seega peaks kuusik peatselt lõppema,” nentis Ringo rahulolevalt.

Nii oligi: viie minuti pärast peatus auto maalilises jõekäärus hiljutise lõkkeaseme kõrval.

„Kes siin tuld on teinud?” uuris Hille kahtlustavalt.

„Arvatavasti kalamehed,” kohmas Ringo autost välja ronides. Teised järgisid tema eeskuju, sest paljude puujuurikatega teelõik oli neid üksjagu raputanud. Ainult Hille ei suvatsenud end liigutada.

„Tule ka välja,” soovitas Hanna.

„Ei, rohu sees on puugid.”

„Kükita siis oma tagaistmel edasi!” sai Hannal pirtsakast kaaslasest lõplikult villand. Poisid tegelesid sellal juba tulepuude kogumisega.

„Meil pole ju tikke,” meenus Ringole.

„Paps on suitsumees, tal autos kindlasti on,” vastas Ando veendunult. Paar sületäit puid varutud, leitigi tikud üles ja varsti lõke süttis. Algul oli leek arglik ning õige hädine, ent ivakese aja pärast jagus nii suitsu kui ka tuld.

„Suitsu on liiga palju,” avaldas Ando rahulolematust.

„Pigem liiga vähe,” muigas Hanna, „varsti on sääsed platsis.”

Tüdruk tundus maaoludest siiski nii ühte kui ka teist jagavat, sest vereimejad ei lasknud end kaua oodata. Nüüd hoolitsesid noored juba selle eest, et tossu võimalikult palju oleks: see peletas pinisejate armee väheke eemale.

Esiotsa oli omamoodi põnevgi kõigi jaoks uuelaadset olukorda kogeda, aga siis kippus õhin vaibuma: oldi küll rikkaliku söögilaua tagant tuldud, kuid kummalisel kombel olid kõhud taas tühjad. Veel rohkem piinas äpardunud sünnipäevalisi janu. See-eest tekitas jõe kohale laskuv udu koos rukkiräägu rääksumise ja mingite teiste lindude laulukooriga linnalastes salapärase meeleolu.

„Jahedaks läheb,” väristas Ando peatselt õlgu.

„Jah, tuleb autosse kobida,” sõnas Ringo. „Enne vaatame, kas sul autos mingit anumat leidub.”

„Milleks?” imestas sõber.

„Meil mõned kommid ja üks šokolaaditahvel on, aga juua mitte lonksugi. Siin on jõgi aga käeulatuses. Tooksin sealt vett, vooluvesi peaks puhas olema.”

„Ja solgisurma pole veel keegi surnud,” ironiseeris Ando.

„Ära kobise, Ringol on õigus,” poetas Hanna sõna vahele ja lisas naerdes: „Hommikul on meil kindla peale juba hirmus janu, sõime sünnal ju ainult soolast, magusat ei jõudnud ära oodata. Tulen sinuga kaasa.”

„Pole vaja, teed end asjatult märjaks: kastene rohi ulatub minulgi vaat et vööni,” tõrjus poiss abipakkujat. „Pärast külmetad öö läbi. Kõigepealt oleks taarat vaja.”

Pagasniku nurgas asuvast kilekotist saadi kolm tühja plastpudelit.

„Kui vaja, toome hommikul juurde,” rõõmustas tüdruk, nõustudes sellegagi, et vee järele lähevad poisid, sest tema saaks küll kurguni märjaks.

Lühike suveöö saadeti mööda küll mitmel teemal juttu puhudes, küll tukastades. Plikadel olid tagaistmel uinaku tegemiseks paremad olud, ent vahelduva eduga kasutas seda võimalust üksnes endiselt tujutu Hille. Hanna oli avastanud Ringos ootamatult meeldiva vestluskaaslase ning teda hoidis ärkvel soov sellest igati mõistlikust poisist võimalikult palju teada saada.

Purjus Triin ja Tiia olid naissoo Ringo silmis maatasa teinud ja ega pidevalt irisev Hillegi palju parem olnud. Õnneks leidus ka erandeid. Nagu seesama sale näitsik, kellega jutt nii mõnusalt klappis ja kes noormehele järjest rohkem meeldima hakkas. Ausalt öeldes oli Ringo pilk sellel neiul juba varemgi peatunud: poiss oli toda kastanpruunide juustega iludust mõnel korral Mustamäe kandis näinud.

Üldiselt kuulusid kõik plikad kas värvitud blondide või brünettide kilda, sulandudes seetõttu ühenäolisteks nukukesteks.

Hanna seevastu julges hallist massist erineda ning poisi arvates ületas tema loomulik ilu ja sarm teiste, mukitud beibede välimuse mitmekordselt. Ja kui nüüd selgus, et ka Hanna mõistuse ja südamega olid lood enam kui korras, tundis Ringogi öisest vestlusest täit mõnu. Ainult et Ando hakkas oma valju norskamisega nende järjest avameelsemat mõttevahetust häirima.

„Kuule, ma panen talle ühe tou ribide vahele!” vihastas Ringo viimaks, kui rooli tagant kostev katkematu norin juba nende hääli summutama kippus.

„Las ta magab,” rahustas Hanna. „Pealegi on meil varsti vaja korralikult välja puhanud autojuhti.”

Koidu eel väsisid viimaks nemadki ning suikusid peaaegu üheaegselt. Ent mitte kauaks, sest auto lähedal kõlas äkitselt nii vali äratus, et kõik neli jalamaid üles ehmusid.

„Jumal küll, mis see veel on?!” pirises Hille.

„Hommikut tervitavad sookured,” naeris Hanna. „Õhtul me neid juba ju kuulsime.”

„Siis oli hääl nõrgem.”

„Linnud olid kaugemal,” selgitas Ringo. „Aga meil ongi paras aeg liikuma hakata. Peseme silmad puhtaks, sööme oma toidunatukese ära ja teeme minekut.”

„Kuhu sa tormad?” kurjustas Hille. „Ja kust ma näopesuvett saan?” No on tüütus, mõtles Ringo, kuid Hanna jõudis vastamisega temast ette:

„Vett on siin terve jõetäis.”

„Sinna ju ei pääse – saame märjaks!” kurtis teine edasi.

„Eks loputa silmad siis siinsamas kasteveega üle,” leidis Hanna väljapääsu.

„Aga see sarnaneb rohkem sääsesupiga,” ei jätnud Hille järele.

„Sellisel juhul pesed sääsesupiga, ja kui alla neelad, saad ka kõhu korralikult täis!” käratas Ando ootamatult. „Kui koju jõuda tahad, pea mokk maas ja ära rohkem irise!”

Ime küll, kuid hädaldaja taltus: oma äkkvihaga oli noormees tolle tipsi jaoks ainuvõimaliku kohtlemisviisi ära tabanud. Tänu sellele laabus preiliga suhtlemine nüüd palju ladusamalt.

„Šokolaadi jätaks vast pärastiseks?” sõnas Hanna peotäit komme kõigi vahel võrdselt jaotades. „Olete nõus?” Teised noogutasid süngelt ning vähemalt Hille näost võis välja lugeda ilmselget kahetsust, et nad toidust lookas laua tagant jalga olid lasknud.

Keset kommide nätsutamist lajatas metsas üksik püssipauk. Kusagil hakkas kurjustama ronk, teised linnud laulsid hoogsalt edasi. Noori aga haaras kerge rahutus.

„Kõlas nagu metsatalu kandist,” oletas Ando.

„Tundus sedasi jah,” arvas ka Ringo. „Peremees peletas vist mõnda looma eemale.”

„Nii vara?” kahtles Hanna.

„Mõni ime, kui ilvesed siin vabalt ringi luusivad …” alustas Hille, ent vakatas kohe. Teised muigasid.

„Okei, vaatame, et meist midagi maha ei jää, ja asume teele,” teatas Ando autoomaniku väärikusega. Säärane otsus oli kõigile meele järele ning paari minuti pärast käivitas juht mootori. Ringo märkas, et Ando sõitis tasa ja targu, ning ta kiitis sõbra ettevaatlikkuse igati heaks: mine tea, mis säärase kolkas juhtuda võib!

***

Kui maja kontuurid puude tagant nähtavale ilmusid, vähendas Ando kiirust veelgi.

„Huvitav, kahel eelmisel korral hakkas koer varakult haukuma, aga nüüd ei tee piuksugi,” lausus Hanna.

„Magab veel,” poetas Ringo.

„Ei usu, seesuguses kohas ärkavad penid enne kukke ja koitu,” arvas Hanna. „See püssipauk ei meeldinud mulle kohe mitte üks raas.”

„Ah, jäta; keegi salakütt koksas lihtsalt kitse ära,” lõi Ando käega. „Igapäevane asi.” Ja andis gaasi.

„Hirmus janu on,” piiksus Hille nutuselt, „sest mina seda mikroobidega jõevett ei joonud. Siin aga asub vändaga kaev otse keset hoovi.”

Sedapuhku oli kogu kamp temaga sama meelt ning vahetult värava ees peataski Ando auto. „Ämber seisab kaevurakkel, valame kaasavõetud soga maha, joome siin isu täis ja võtame pudelitega veel kaasa ka,” otsustas ta ust avades kõigi eest. „Kaevuvett maal ju kindlasti ei keelata.”

Hanna kehitas õlgu, kobides samuti autost välja. Äkitselt ta võpatas ning jäi Ringole ehmunult otsa jõllitama.

„Vaata!” hüüatas ta vaikselt, käega maja poole viibates. Samal hetkel märkas ka poiss tumepruuni hundikoera, kes otse trepi ees pikutas. Kuidagi ebaloomulikus asendis?! Kulus veel mitu pikka sekundit, enne kui Ringo taipas: eile nii erksa olekuga majavalvur oli surnud, pigem oma kodu kaitsmisel tapetud … Siin on midagi väga korrast ära!

Ringo käskis tüdrukutel kaevu juurde jääda, viipas Ando endaga kaasa ning nad lähenesid ettevaatlikult praokil välisuksele. Kusagil kiiksatas miskit, ent muidu valitses ümberringi rusuv vaikus …

Heitnud pilgu kaaslase suunas, nägi Ringo tavaliselt nii enesekindla sõbra näol selget hirmu. Ka Ringo tajus ohu lähedust, ent nende kohus oli kindlaks teha, kuidas majarahvaga lood on.

„Kas lähme?” sosistas Ringo. Sõber noogutas ja nad hiilisid välistrepist üles. Hoonest kostis summutatud oigamist. Ringo lükkas irvakil ukse hiljukesi lahti ning nad nägid avarat kööki ja selle keskel kahte tooli. Kummagi külge oli kinni seotud inimene, mõlemal tropp suus. Olukord muutus järjest hullemaks … Ent noormehed käitusid arukalt: esmalt kuulatasid, siis läks Ando taadi juurde ning tõmbas tal tropi suust. Esiti papi ainult kähistas midagi, seejärel aga pomises vaikselt, kuid arusaadavalt:

„Lahkuge kohe! Röövlid läksid teie eest peitu, kuid tulevad õige pea tagasi … Meile nad enam midagi halba ei tee … Teatage, kuhu vaja, et Kõrvenurga tallu murti sisse ja et me vajame abi!”

„Kas meie aidata ei saa?” sosistas Ringo.

„Ainult siit põgenemisega … Neil on püss, pane tropp kähku tagasi … Oota hetk! Ava köögikapi vasakpoolne sahtel … Nii, võta poolikust suitsupakist leheke ja peida see otsekohe ära. Kasvõi jalanõu sisse. Korras! Pidage meeles: mitte ühelegi inimesele ei tohi sellest paberist enne hingata, kui ma luban! Minge!”

Poisid adusid, et taadi viimane nõuanne oli ainuõige. Tundus tõesti, et vanakesi otsene oht ei ähvardanud, ning Ringo ja Ando lipsasid rutuga majast välja. Õues näis kõik endiselt rahulikuna, Hanna askeldas üksi kaevu juures.

„Noh, mis oli?” päris ta kärsitult.

„Hiljem räägime,” vastas Ando veepudelit võttes. „Praegu tuleb igatahes jalamaid jalga lasta!”

„Paigal seista, käed üles! Kõigil, ütlesin ma, kurat võtaks!” käratas keegi ootamatult ning kuusehekist astus välja turske mees, jahipüss käes. Sukkmütsiga kaetud kurjategija näost olid nähtaval vaid väikesed tigedad silmad, mis surmani ehmunud noori läbilõikavalt puurisid. Ühe järsu liigutusega võttis mees talle kõige lähemal seisva Ringo sihikule. „Mõlemas rauas on kartetš ja mööda lasta on võimatu,” irvitas kurjategija käriseva häälega. „Tegite ränga vea, et majja läksite.”

Samas kääksatas mingi uks ning kõrvalhoonest väljus veel üks maskiga tegelane. Ringo kaalus lootusetuna tunduvat olukorda.

Tee autoni püsis seni veel vaba, sest too teine tüüp seisatas. Ilmselt jäi ta kuuri nurga taha pargitud maasturit valvama. Sedasi lõikas ta ühtlasi ära ka noorte võimaliku põgenemistee kuuritagusesse tihnikusse. Veel on lootust: lähivõitluses osaleks esialgu vaid üks vastane!

Ringo piidles kaaslaste poole ja viipas peaga Suzuki suunas. Nood said märguandest jalamaid aru, ent nende teed sulgev relvastatud volask tõstis püssitorud veel kõrgemale, andes mõista, et on kõigeks valmis. Küllap ta oli Ringo kehakeelest otsustavust välja lugenud. Õnneks oli vähemalt valulaps Hille pärast oma janu kustutamist kähku autosse tagasi kobinud.

Pikaks kalkuleerimiseks polnud mahti ja Ringo sööstis edasi. Kõigepealt hüppas ta siiski kahe vastase vahelisele tulejoonele: kohe Ringot tulistades tabaks jõhkardi laeng kindlasti ka tema enda kaaslast. Püssimees jäi hetkeks kõhklema.

„Kao eest ära, kurat!” röökis ta metsiku häälega, aga Ringo jõudis juba pärale. Löögi sooritamiseks poisil aega polnud ning ta viskus vaenlase jalgadesse – sedalaadi rünnakut ei osanud koeratapja ette aimata.

Kähmlus kujunes lühikeseks, sest ootamatusest oimetu mees vajutas kogemata päästikule … Koguni kaks korda. Selle võimalusega arvestades oli Ringo suutnud püssitorud õigeaegselt ülespoole suunata. Kärgatused kurdistasid küll kõiki, ent paigale tardus viivuks ainult röövel. Kui mees ehmatusest toibus, istus Ringo juba sõprade kõrval autos, mis otsemaid paigalt võttis. Noored nägid veel maskikandjat, kes momendil kasutut relva vihaselt raputas. Seejärel ümbritses põgenikke metsateed kahelt poolt ääristav puudemüür.

„Super!” huilgas Ando täiest kõrist, Hille värises hiirekesena tagaistmel, aga Hanna nuuksatas tahtmatult.

„Niimoodi eluga riskida ei tohi!”

„Aga kui me lurjuste kätte vangi oleksime jäänud,” õigustas Ringo ennast. „Kes teab, mis siis oleks juhtunud?”

„Siis oleks meid samamoodi koheldud nagu vanakesi: kinni seotud ja sinnasamasse maha jäetud,” arvas Ando.

„Noh ja mis siis,” tihkus tüdruk, „aga sina, Ringo, riskisid eluga!”

„Rahunege maha, sest mõelda on vaja; me pole ju veel pääsenud,” sekkus Ando.

„Tõepoolest, nad asuvad meid jälitama,” taipas Hanna.

„Sellisel juhul oleks pätid pidanud meil juba kannul olema,” kahtles Ringo. „Nähtavasti on neil talus veel tegemist, aga samas peavad nad kartma, et helistame, kuhu vaja.”

„Küllap arvestavad sellega, et siin levi puudub, seega on neil veidi varuaega,” arvas Ando. „Meie aga peame nüüd pidevalt kontrollima, millal side taastub.”

„Just vaatasin – ikka tumm,” teatas Hanna juba rahunenud häälega. „Kas sa tagasiteed ikka mäletad?” pöördus neiu juhi poole.

„Esiotsa enam-vähem,” arvas Ando mitte just eriti veendunult.

„Jälgi hoolega ümbrust. Pigem sõida aeglaselt; peaasi on mitte eksida!”

„Iga tibi mind ikka ei õpeta!” pahandas sohver.

„Ta ei õpeta, vaid tuletab meelde, kui keeruline on ilma kaardi abita tolles võõras metsas orienteeruda,” rahustas Ringo sõpra, kes vahetult enne järjekordset teeristi auto seisma jättis ning välja kobis. Ando laskus jälgede uurimiseks kükakile ja kirus: