Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast

Оглавление

Egert Rohtla. Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

Järelsõna

Отрывок из книги

Pühendatud kõigile neile,

keda enam olemas ei ole.

.....

Ma peaksin tundma mingit ärevust – mis saab, kuhu ma lähen, kuidas ma hakkama saan. Ei midagi. Täielik tühjus. Antidepressandid ja liitium. Ilma nendeta on raske, koos nendega on iga päev stabiilne, surnud tunne. Need söövad loovuse ja emotsioonid kiiremini kui vihmapiisad su lehekülgedelt tindi, Päevik. Kõik peavad oma võitlust. Minu oma on peaaegu lõpule viidud. Minu deemonid on palju nõrgemaks jäänud. Nad avastasid mingi hetk, et olen natuke kõvem pähkel järada, kui pealtnäha tundus.

Maabusin 15. septembri lõunal Berliini lähistel ühes 2. kiirtee äärses parklas. Päike kõrvetas, Saksamaal oli veel korralik suvi täies hoos. Hakkasin juba rekast välja astudes taga igatsema konditsioneeri, mis mind haigeks tegi. Soe võrdub hea. Otsene päike võrdub kiiresti kahanevad veevarud. Ma kavatsen minna Ulmi, Päevik. Lõuna-Saksamaale. Tahaksin sugulasi veel korra näost näkku näha. Ja siis... saab mis saab. Et Ulmi saada, on vaja jõuda 7. kiirteele. Kiirteeäärsed parklad on rändurile taskukohane viis edasi liikuda – kui jätkub vett, toitu, kannatust, õnne või allaheitlikkust pärast kahesajandat persesaatmist endiselt naeratada ja järgmise inimese käest viisakalt küsima minna, kas oleks võimalik küüti saada. Muidugi on häid parklaid ja halbu parklaid, häid päevi ja halbu päevi. Võib jopata, et trehvad toredat inimest ja saad esimese korraga. Või kahekümnendaga. Aga võib ka väga jamalt minna. Muidugi, küsida peab ka oskama, see on omaette kunst. Viktor hoiatas pervertide eest, neid pidi Saksa parklates vahel ikka leiduma. Võtavad peale, siis hakkavad imelikke vihjeid tegema, küsimusi küsima. Vahel ka midagi muud. Note taken. Bratwurst über alles.

.....