Читать книгу Arsti kirjad - Eha Pähn - Страница 2

Me kohtume väga vales kohas. Oled 15–16-aastane või natuke rohkem. Su ilus kahvatu, veidi ehmunud nägu ei sobi sugugi intensiivravi palati valge voodipesuga. Sa ei taha rääkida. Vaikime, suhtleme pilguga. Füsioloogiline lahu poetub tilkhaaval Su randmeveeni. Kukkudes läigatab iga piisk korraks. Need on täiesti ükskõiksed tilgad, kuigi toovad Sind grammhaaval elule tagasi. Intensiivravi palati arst ütles, et võtsid peoga tablette.

Püüan häälestuda Sinule, et vähemate sõnadega toime tulla. Vaikne hääl on Sulle vastuvõetavam. Sa oled endas, sisemuses, Sul on vaja seal olla ja on Sinu valik, keda sinna lubad.

Inimest ei tohi hakata lahti muukima. Nõudmisega ei saa ma Sulle lähedale. Eriti õrn on hingematerjal neiueas. Vanas aabitsaloos oli kirjas, kuidas Tuul ja Päike võistlesid, kumb saab enne mehelt mantli seljast. Tuul puhus mis jaksas, aga mantlit kätte ei saanud. Päike paistis järjest soojemalt, kuni mees ise mantli ära võttis. Ma ei saa Su usaldust nõuda.

Vaatan Sind. Looduse poolt oled Sa iluga märgistatud ja küllap arvad, et kõik Su ümber, ka suhted teiste inimestega peaksid olema ilusad. Pole see nii. Ei alati.

Ühe kirju päeva lühikesel hetkel tundus elu lahendamatu ja pidasid päästerõngaks peotäit tablette. Olid need ema rahustid või aspiriin – Sa ei mõelnud. Välkmõte otsustas, et nendega saab surra. Ei läinud nii, õnneks mitte. Ainult paha hakkas. Nüüd tahaks selle kiiresti unustada ja ära siit! Sa oledki vales kohas, terve tüdruk.

Ainult et sa pole jõudnud igasuguste sündmuste tarvis küllalt targaks saada. Palju juhtub Sulle veel esimest korda.

Ka mina tundun Sulle vähemalt esialgu vale inimesena – vanaema, kui poleks nimesilti rinnas. Kuid, usu mind, Sa ei ole siin erand. Kahjuks. Sa ei oska veel leida sõnu, et seletada, miks „ära keeras”. See oli hetk, kus sõnu polnud. Oli ainult abitu, lootusetu tunne. See võib tekkida ka äkki. Eriti, kui on häirivat kogunenud pikka aega ja lisandub veel üks ülearune piisk.

Sul on palju sõpru, aga nad vahetuvad ja tujutsevad. Kui ühte usaldasid, siis rääkis ta Su saladused välja. Nii paha oli, teised naersid. Sa otsustasid enam mitte kellelegi oma olulistest asjadest rääkida. Kas ta siis ei taibanud, et olid teda usalduse vääriliseks hinnanud, teistest paremaks pidanud? Tahtis ta ise korraks populaarne olla? Sinu arvel? Kas ta siis ei osanudki Su usaldusest lugu pidada? Ilmselt mitte. Temagi alles otsib ja kõigub oma arvamustes. Ta ei tahaks, et talle juhtuks samasugune sõbranna, keda ta usaldada ei saa. Aga ta ei mõtle tagajärgedele.

Emal pole aega. Kui räägib, siis tihti toriseb. Nõuab kodutöid ja häid hindeid. Kas Sa tahaksid olla tema moodi? Väiksena ju lohistasid ema kleite, mis olid Sinu jaoks kõik slepiga, ja kingad kippusid jalast ära tulema. Siis ema naeris. Nüüd ta ei naera Sinuga koos. Paljutki ei usalda Sa talle rääkida. Kardad pahandamist.

Tihti hoiad väikevend Maksi. Sõna ta ei kuula, püüab Su kannatlikkust proovile panna. Oma punase mängutraktoriga sõidab ta ilmtingimata suure põrina saatel. Alles siis on ta armas, kui Sust meeter maad eemal nohinal magab. Siis saab õppida, aga peab lambi nii sättima, et tuli Maksi näole ei langeks. Kõige kindlam on siis lamp hoopis laua kõrvale taburetile panna, aga kirjutada on siis pime. Sinu lambi sättimist kuulates tuleb meelde ühe teise tüdruku lugu. Tegelikult olid need kaks õde. Õppisid väga hästi. Kasvatas neid ema üksi, isa ei toetanud. Maksuvõlgade pärast oli kodus tükiks ajaks elekter ära võetud. Tüdrukud seadsid siis küünla peegli ette, et peegelduv küünal annaks valgust juurde. Aga tüdrukutel oli heledus peas ja koolitükke korrata võis ka kinnisilmi. Koolis kiideti ja emal oli hea meel.

Kasuisa norib, oma arust teeb nalja. Kallab Su peale oma sorteerimata sõnalised olmejäätmed või just ohtlikud olmejäätmed? Sinule ohtlikud. Ta pole kunagi neiueas olnud ja tal pole udust aimugi, mis see on. Sulle tundub, et ta nagu karistab Sind. Mille eest? Sul ei ole veel jaksu, et ta nöökimisi võtta karistuse asemel karastusena. Elu ei paku ainult meeldivat, seda oma koduski. Mõnel juhul on Sul isa, kes on alati tööl, või Sul polegi teda. Tütred, keda isad tunnustavad, on elus edukamad. Kui tihti seda on? Isegi isad ei taipa mõnikord.

Sul tuleb palju teistega arvestada, aga vahel on seda ülearu. Palju Sa jaksad? Elu on täis kiirust ja vahel satub mitu ebaõnnestumist ühte päeva.

Sa arvad, et Sinust ei hoolita. Ema ainult nõuab ja arvab vist, et Sa kasvad iseenesest. Tal pole aega kuulata Su koolilugusid. Millal ema Sind viimati kallistas? Kas ta märkab, et oled milleski tema moodi? Kas ta mäletab enda kõhklusi samas vanuses? Neid küsimusi ma Sulle ei esita. Käivad mul ainult mõttest läbi.

Otsime sõnastust Su murele. Halb tuju oli vahel ennegi. Mis oli nüüd see viimane, mis tabas just Su hella kohta? Mõnikord on selleks sõbranna või kallima lause, mis äkki nagu pintsliga võib kogu vaatevälja mustaks võõbata. Sa ju alles otsid ennast, lood oma minapilti. Usaldad arvamusi, mis poetuvad lähedaste suust. Korjad kõiki arvamuskillukesi ja pead neid pidepunktideks. Kas neist aga annab puslepilti kokku seada? Kord ütlevad, et oled lahe, siis jälle, et kuulad nõmedat musa või ajad jama suust välja. Oled kui käibelausete rahe käes, mis võib vaatevälja uduseks teha. Sa ei mõtle, et ütleja vajutab lihtsalt juhtumisi oma sõnapüstoli päästikule ja välja paiskub sealt õhulaine, mis on paberkuulistki pehmem. Kus on need arvamused, mida saad kindlalt omaks võtta? Mis toetab Sind ja annab eneseusku?

Kuidas oled ennast kaitsma õppinud? Kuidas on see varem õnnestunud? Kas ütled teravalt vastu või lähed ära? Milline on Sinu stiil? Nutad pärast üksi või kirud?

Kirjanik A. H. Tammsaare on arutlenud „Tões ja õiguses” Krõõda murehetkede üle. Kui Andres solvas või oli muu mure, läks Krõõt kaasavarakirstu juurde nutma. Kaasavarakirst oli nagu tükike isakodu, kus oli ikka lohutus olemas olnud. Tammsaare arutles, et kui Krõõt oleks esimesel korral, just sel esimesel korral teisiti talitanud, oleks edaspidi kõik hoopis teistsugune võinud olla ja poleks tulnud kirstunurga juures nutta. Oleks tulnud ehk just sel esimesel korral vastu hakata. Aga polnud õpetatud. Milline on see koolitund, kus õpetatakse kõige õigemat reageerimist solvamistele? Kas Sul on olemas ja käepärast see lause, mida öelda solvamise peale? Ei peagi ütlema, aga lause peab varuks olema. Võib olla ainult see käepärane mõte, mis olukorda valitseb ja Sind kaitseb. Su kuulivest. Ütlejal, kui tahes tähtsal isikul Sinu jaoks, ei ole tõe monopoli, et just tema teab seda ainuõiget. Ta võib väga enesekindla häälega öelda ka lausa valet või mõttetut. See on tema oskus ennast väljendada ja see võib olla puudulik.

Kes on see lähim, keda usaldad veel? Kuidas said üle oma eelmisest murest? Mis aitas? Kas Sa suudaksid mõelda oma mustad mõtted ajutisteks, et nad lähevad üle? Neid on vahel kõigil. Neil teistel ka, keda Sa näed ainult naeratavana. Nad varjavad oma pettumusi ja Sa ei saa nende kogemustest osa.

Mure läheb üle nagunii. Kord vaatasin selge pilguga, et jälle uus mood, kui eelmised riided alles kulumata. Mõtlesin siis, et jätan selle moe vahele. Ei juhtunudki midagi. Uus tuli nagunii. Kui Sa mäletad veel pettumusi oma algkoolieast, siis need võivad praeguseks juba armsalt naljakad olla.

Küsimusi on väga palju. Tuleb võtta vaid paar olulisemat.

Et Sa neid tablette võtsid, siis muud teha Sa ei osanud. See oli Sinu viis protestida. Sa ei tahtnud enam, Sa ei talunud enam seda, mis oli. Ma tean vähemalt ühte tüdrukut, kes siiski püüdis taluda, pikalt kannatada ja temaga teeme veel keerulisemat mõttetööd. Temale ja temast ma kirjutan natuke hiljem.

Rääkida saab Sinuga vähe ja nii jõuab mõte käia keerukaid teid, et kontaktiks pidepunkte leida. Ma ootan. Ma ei või Su mõttelõnga kiirustamisega lõhkuda. Saan ainult tasahaaval niidiotsa püüda. Sa oled ärevil, pingul. Sa ei tea veel, mis edasi saab. Aga mina saan Sind rahustada. Ütlen, et edasi läheb paremaks. Aitajana saan ka istuda rahustava olekuga, nagu oleksin siin ainuõiges kohas ja aega Sinu jaoks on lõputult.

Ei tea, kas oled kunagi päevikut kirjutanud ja kuidas Sa seal oma tundeid kirjeldaksid? Kusagil peab ju saama ka iseendaga nõu pidada. Sulle võib see olla naljakas, aga ka mul on noor olemise ja päeviku pidamise kogemus. Seda ma Sulle ei räägi. Sa ei suuda vastu võtta liiga palju uut. Praegu oled Sina, Maileen, tähtis.

Päeviku pidamisega oli küll nii, et see aitas. Esimene päevik oli mul salakirjas. Jagasin tähestiku osadeks ja mõtlesin tähtede asemele märgid. Täishäälikud algasid pikast püstkriipsust ja kaashäälikud lühikesest. Tähestiku järjekorras tuli igale tähemärgile kriipse juurde. Näiteks sõna „kallis” nägi välja nii: „iil-l-iill-iill-lii-iiii”. I-del olid muidugi täpid puudu, sest mina kirjutasin sulepeaga. Just päeviku kirjutamine on tõeline intiimsus endaga. Siis ei valeta. Mõelda võime poolikute lausetega ja mõte on hägusem. Kirjutatuna on lause lõpus punkt. Kirjutatud mõte on mustvalgel ja hoopis selgem. Iga eelmise lause punktist saab edasi minna. Mõte saab hargneda, valida suunda, võimalusi. Mõte võib pöörata vasemale, paremale, minna otse või teha kohapeal pirueti, kui tal on huumori iva sees. Olen mõtte kasvamist võrrelnud osja hargnemisega, kus vahepeal läheb kui kiirtekimp laiali, aga edasi saab minna ainult üks haru.

Elu keerukas olukorras on üks võimalus veel. Saab istuda elutee pervele maha ja mõelda asja üle järele. Aja mõtlemiseks lihtsalt peab leidma. Kõige targemad nõuandjad on meil peas. Neid võib sundida kiretuks kui arvude taga istuvaid raamatupidajaid. Rehkendagu ja otsigu siis elu tekstülesandele lahendust.

Hando Runnelil on luuleread:

Just selle mahaistumise ja järelemõtlemise ajaga on praegu kehvad lood. See asendatakse kiirustamisega. Sa pead jõudma kiiresti tundi, kiiresti ära sööma, kiiresti trenni, kiiresti ära õppima jne. Kas Sa leiad aega oma mõtetele?

Kas Sa oskad olla endale toetajaks, kriitikuks või audiitoriks ja vaagida oma tegemisi kõrvalt? Kas teed just seda, mida tahad?

Mul on arvutis teksti serval üks naljakas mõne joonega visandatud kujuke, kirjaklambri moodi, kahe suure silmaga. Too kratsib kukalt, kui ma edasi kirjutada ei oska. Vahel on vaja nagu kahestuda ja vaadata ennast kõrvalseisja pilguga. Nagu see kujuke. Siis mõtled, et näis-näis, kuidas see minake siit edasi läheb. Otsustaja oled igal juhul ise. Teised on ikkagi need Kriipsu-Jukud, kes võivad küll kukalt kratsida või silmi volksutada, aga tegelik otsustaja oled Sina. Nad ei tea Sinust paljutki ja on sellepärast hoopis pinnapealsemad. Kuula nende arvamusi, aga ära võta suure tõe pähe.

Mõttes saab panna reaalsusele stoppmärgi peale. Ootamiseks, vaagimiseks. Aeg lubab endaga mängida. Võib kas või hetkega ära käia mineviku erinevates juppides – esimeses koolipäevas, kunagisel sünnipäevapeol, armsamaga kohtamas, kus tahes. Kui Sa vahel unistad, siis käidki nii. Unistamine on mõnus. Unistades saab Tuhkatriinu ballile ja Prints äratab nõidusunest. Pärast tuled argipäeva tagasi ja paned unistused põuetasku varjule.

Neid pole vaja teistel teada. Meis on kõigis midagi peidetut. See on loomulik nagu kappide sahtlid ja nende varjatud sisu. Ükski kodu, ükski hing pole kõigile avatud.

Proovin poolikute lausetega Su mõtteid tabada, et siis saab veel poole lause pealt teise suunda keerata, kui näoilmes on kas kuulamine või vastumeelsus. Mõnele sõnale võid olla allergiline, siis läigatab silmanurgas ja ma saan teada, kus on Sinu hingehaava kõige hellem koht. Seal on ka paranemise alguspunkt.

Võib-olla saan Sinuga kokkuleppele, et oled nõus psühholoogiga rääkima. Kiiresti ei saa sellele teemale minna, sest oma valu jälle järgmisele avada on väga raske. Mõneks ajaks on Sulle nüüd vaja toetavat ja arukat kaaslast. Kui ma tundun Sulle küllalt usaldatav, siis saan tulla ju paar tundi hiljem või homme jälle. Arutame siis olukordi, mis Sulle keerukad. Sa tahaksid küll kohe ära, aga pea vastu. Tilgutiga läheb veel aega ja analüüsid peavad korda saama. Oleneb, millised olid tabletid, mida Sa võtsid.

Sinu tänases päevas ilmub vaikselt palatisse Su sõber. Sõnu tal pole, aga olekust saab lugeda hoolimist. Toob Sulle mahla. Praegu ta aitab Sind. Kohalolekuga.

Kõrvalvoodis, rippuva lina taga, on teine inimene oma murega. Temal on parajasti hügieeniprotseduurid. Haigla ju.

Sekka tunnen ise nagu emadele omast süütunnet, et ei osanud Sind enne aidata. Kindlasti tahtnuks ka Sinu ema Sind sellest säästa. Õnneks lähed Sa siit targemana ja järgmiseks murepäevaks on muu lahendus olemas. Aga ma tahaksin Su lahendusi kinnistada, et nad ka tõepoolest järgmises keerukas olukorras aitaksid. Sul peab olema kaitse ka selleks puhuks, kui haiglast koju lähed. Teised võivad Sust mitte aru saada ja kohatute märkustega haiget teha. Nad ei ole need õiged, kelle arvamusega peab arvestama. Valime ühe ja kindla, kes Sind toetab.

Kui räägime Su emaga, siis leiate uuesti ühised arusaamised. Enamasti. Olete armsad teineteisele, aga seda väljendada ei oska. Vahel saate samast sõnastki erinevalt aru. Olete mööda rääkinud, mööda elanud. Nüüd räägite hoolivamalt. Mõni mõte põikab südamesse ja saab seal soojemaks. Kui tuttav on Sulle tunne, et oled hoitud ja tunnustatud, seda igal päeval? Sa vajad seda. Kes on see, kellele saad usaldavalt rääkida kõigest, mis pähe tuleb? Püüame ta leida.

Võib-olla sobiks Sulle praegu pihitool, kus Sind kuulaks keegi, kelle nägu Sa ei näe, ja ka tema ei näe Sind. Soe ja mõistev kuulaja. Need omadused on häälest aru saada. Näha pole vajagi. Usaldus oleks suurem. Eriti, kui ei tunta Su nägu ega teata nime. Pooliku usaldusega võib jääda midagi just Sulle olulist rääkimata. See võib jääda hinge taha jätkuvalt haiget tegema. On nagu pind hinges, mis võib põletikku tekitada. Internet, kus Sa oled proovinud oma muredest vihjata, ei anna Sulle oodatud sõbralikkusega vastuseid. Seal kirjutavad enamasti Su eakaaslased, kel endalgi kogemust napib. Mõni neist on õppinud ennast kaitsma igaks juhuks teise torkamisega, igaks juhuks ja igas suunas. Vahel väga valel aadressil. Sa pole uuteks haigetsaamisteks ju sugugi valmis. Praegu eriti. Ja oled tundlikumgi kui tavaliselt.

Tänapäeva kooli, kus palju pingeid, sobiks küll pihitool.

Kogu Su lähikonnas napib inimlikku soojust, kindlustunnet. Napib ka aega ja pühendumist lähedasele – tütrele, naabritüdrukule, klassiõele, kelleks Sa oled. Kuidas nad ei taipa, et südame kaudu rääkida on palju lihtsam! Kui püüame loogikaga aidata, läheb jutt kohe kuivemaks, tulevad sisse mõtte keerdkäigud ja kalkuleerimine. Ärgu nad ometi hoidku oma südamesoojust tagavaraks! Me ei saa suvesooja tagavaraks ära pakkida ja siis talvel tarvitada.

Ka sumedam valgus sobiks Sulle. Me räägime tihti oma intiimsemaid jutte hämaras. Vaistlikult taipame, et hämarus või küünlavalgus on parem. Vanasti peeti taludes videvikutundi, arutati päeval juhtunut või jagasid pere vanemad liikmed oma elutarkusi. Nüüd lülitame õhtul pauh elektri põlema ega märkagi hingele sumedat ja säästvat videvikutundi pakkuda.

Eriti ere valgus on Su palatis. Intensiivravi. Kõike peab nägema.

Intiimsemaks vestluseks sobib paremini ka väiksem ruum või nurgake ruumist. Ollakse teineteisele lähemal, seinad kaitsevad.

Praegu on ka haigla Sulle traumeeriv koht, isegi ehmatav. Läheb veel aega, et saaksid haiglast kui tavalisest või vähemalt võimalikust kohast mõelda. Võib-olla Sa polegi siin käinud või olid vaid korraks kaasas, kui käidi vaatamas haiget tädi.

Eesti keeles on „haigla” kuidagi halva kõlaga sõna. Sinna minnakse põdema, kannatama, valusatele protseduuridele.

Sinu loo puhul oleks olnud võimalus helistada usaldustelefonile. Sa ei tulnud selle peale. Kõik tuli liiga äkki. Kuidas olla selleks valmis, et miski võib juhtuda äkki?

Jubedate äkksündmuste puhuks on meile looduse poolt antud kaitse – šokk, tunnete blokeering. Siis võib jääda seisma kui „soolasammas” või käituda kui automaat. Aga see ei tule alati. Mõnikord jõuab hetke jubedus kogu oma julmuses meie hinge süvakihtideni ja võib sinna jääda kauaks. Võib sündida kummitav mälestus aastateks. Tegelikult on kõik tundereageeringud lubatud. Peaasi, et nad hetkel aitavad. Hetkeabi on esmaabi ja see võib ära hoida hilisemat valu. Võib karjuda, jalgu trampida jm. Nagu lapsed, kes veel ei tea, mida tohib, ja niiviisi, õnnelikul kombel saavadki nad häirivast kiiresti üle.

Tegelikult on meie kultuuris liigagi palju pidureid peal. Käime kombemaskidega ja varjame loomulikke reageeringuid. Kui Sul on halb, siis kas need teised saavadki aru, mis nii rängana mõjus? Nad taipavad, kui on ilmselge trauma, avarii või muu selline. Kui aga kokkupõrge on Sinu sisemaailmas, ei tarvitse nad üldse aru saada.

Kes on siis Su kõrval? Kes on küllalt arusaaja ja aitab Sind? Kust algab see, mis on just Sulle liig? Ja kes seda mõistab? See peaks olema keegi lähedane, kes on kaua ja armastavana Su kõrval olnud. Küllap ta on olnud – Su ema. Võimalik aga, et suhe pole päris see ja ta on hakanud Sind liiga vara täiskasvanuks pidama.

Ega me täna kõigest Sulle olulisest rääkida jõua. Tegelikult peaksid Sina mulle palju küsimusi esitama. Ma ei saa kõike Su peas toimuvat mõistatada. Sa oled tänapäeva, mitte minuaegne tüdruk ja ma võin natuke lubjakas olla. Kuigi, jah, kahjuks olen istunud palju kordi samasuguste armsate tüdrukute voodi juures. Nendelgi oli tilguti veenis ja surmasoov peast läbi käinud.

Teistel-kolmandatel võib olla kitsas uudishimu, et mis siis just Sind nii eriliselt häiris. Vaevalt, et nad üldjuhul oskaksid Sinuga ilusasti kaasa mõelda. Tegelikult on tähtsaim moment Su tundlikkus, vastuvõtlikkus, usaldamine. Saad kergemini haiget, nagu teisedki Sinu eas neiud. Sa pole valmis kõigiks elu inetusteks, julmadeks ütlemisteks, reetmiseks. Sa pead veel unistuste maailma tõeliseks.

Noore puu võib kergemini katki murda. Vanale tüüakale männile ei tee paar kirvehoopi midagi.

Tegelikult oleme juba lapseeast erineva tundlikkusega. Mäletan kord kodumaja õues kohatud nutvat tüdrukut. Ehk oli ta nii kuue-seitsmeaastane. Nuttis südamest. Kui ta natukese aja pärast rääkida suutis, siis ütles, et ema tutistas. Samas tuli teine tüdruk uudishimutsema, kasvu järgi eakaaslane. Too pahvatas: „Mind klohmitakse iga päev! Mis sest siis on!” Meenub ka kord nähtud olmestseen, kus koju toodi purjus isa, mu kunagine koolivend. Trepile vastu läinud algkoolieas kaks õde oskasid isa sellises sõnastuses sõimata, et tundus päris uskumatu. Neil oli kaitserelv olemas. Sõna võib olla kui nõelav astel, nii enda kaitseks kui ka mürgiseks haavamiseks.