Читать книгу Leskede klubi. POSTKAST NR 4 - Eha Veem - Страница 6

Vaike Veski elas kolhoosi ajal ehitatud nelja korteriga kahekorruselise kivimaja teisel korrusel. Kortsjärve külla, mis veel paarikümne aasta eest oli üksiti ka kolhoosi Tee Võidule keskus, oli omal ajal ehitatud selliseid maju neli. Korterid sinna said ainult tublimad ja ühismajandile eriti vajalikud töötajad. Vaike, kolhoosi pearaamatupidaja, oli üks neist. Nüüd elas majas vaid kaks inimest: peale Vaike veel pensionieelikust elektrik, kes mõni aeg tagasi korteri vanematelt pärinud oli ja pärast naisest lahkuminekut Viljandist sinna kolis. Esimese korruse kaks korterit seisid suurema osa aastast tühjad. Erastamise ja kolhoosi lagunemise järel olid hooned mitut puhku käest kätte käinud, nii et Vaike ei teadnudki enam, kellele need õigupoolest kuulusid. Vahel suviti oli majades olnud siiski liikumist märgata, kuid uute naabritega tutvust teha polnud tal siiamaani õnnestunud.

„Minu vend Rolf,” tutvustas Riina venda, kui oli Vaikele poja surma puhul südamlikult kaastunnet avaldanud. „Ta poeg, nagu sa tead, on Tallinnas tähtis uurija, saab ehk aidata.”

Ehkki Riina jutt oli ilmselge liialdus, ei hakanud Rolf vastu vaidlema. Kui nad olid viisakalt proua kätt surunud, juhatati nad elutuppa, mis oli sisustatud eelmisest sajandist pärit mööbliga. Poolt seina enda alla võtva akna laud oli täis lillepotte, nende hulgas troonis mitu imeilusate õitega orhideed. Vaike tahtis külalislahkelt tõtata kööki kohvi tegema, kuid Riina keeldus otsustavalt. Nad olevat tulnud ainult korraks vaatama, kas Vaikega on kõik korras ja kas nad saaksid kuidagi aidata.