Читать книгу Postkast nr 4. Leskede klubi - Eha Veem - Страница 5

„Kas sa mõtled sedasama, mis minagi?” küsis Emma veidi aja pärast, kui nad mööda metsarada jaanituleplatsi poole sammusid. Ronni jooksis kord nende ees, kord taga. Emma oli koera rihma otsast lahti lasknud, sest niisuguse ilmaga ei olnud kellegagi kokkujuhtumist karta.

„Mis sa siis mõtled?” uuris Rolf muiates.

„Et peaks mõisa minema. Vaatama, kes need uurijad on. Veiko ei saa seal ju olla. Ta on küll ka pikk mees, aga Merilin oleks ta vist ikka ära tundnud, või kuidas?” Emma vaatas naabrimehele küsivalt otsa – mine sa teiste sugulussidemeid tea.

„Veiko on Saksamaal. Ja Teras ka. Mingi konverents või koolitus või midagi. Tuleb alles tuleval nädalal. Nemad ei saa mingil juhul olla. Aga mõisa võiks minna küll. Polegi seal käinud. Riina lubas ikka meile ekskursiooni teha, aga näe, ilm keeras kõik nässu. Ainult kuidas me sisse saame? Vaevalt, et võõraid sinna praegu lubatakse.”

„Peab midagi välja nuputama,” venitas Emma mõttesse jäädes ja hakkas siis hoolega maha vahtima, lüües aeg-ajalt jalaga teepervelt rohtu kahte lehte.

„Mida sa otsid?” imestas Rolf, asudes midagi mõistmata samuti jalge ette kiikama.

„Mõtlesin, et kui leiaks miskit sobivat, võiks selle ettekäändena mõisa viia. Et näete, leidsime, ehk on juhtunuga kuidagi seotud. Vanainimeste asi, tead. Peetakse ehk natuke lollikeseks, aga eesmärk saab täidetud.”

Rolf pidas mõtet tobedaks, aga et tallegi paremat pähe ei tulnud, lõi huvi pärast kaasa. Midagi tähelepanuväärivat leidmata olid nad juba ületanud jaanituleplatsi ja suundusid sarapuupõõsaste vahel kulgevat rada pidi mõisapargi poole. Äkitselt tuiskas vihmast märg Ronni põõsaste vahelt teerajale ja jäi tähtsalt perenaise ette seisma. Koeral oli midagi suus. Kuna Ronni oli hästi kasvatatud koer, tõi ta oma saagi ikka perenaisele, mille eest too ei olnud kiitusega kitsi. Seekord oli koera saagiks meesterahva taskurätik, märg ja porine.

„Fui, seda ma küll kätte ei võta,” krimpsutas Emma nina. Ta haaras kahe sõrmega ettevaatlikult rätinurgast kinni, kavatsedes nartsu kuhugi põõsa alla sokutada. Rätik vajus lahti ja sealt kukkus välja võti. Pisike musta peaga võti. Rolf tõstis selle üles. Võtme küljes oli traadist rõngas, millel võis aimata mingi nimesildi jäänuseid.

„Nagu rattaluku võti või midagi,” arvas ta leidu igast kandist uurides.

„Võib küll olla, jah,” oli Emmagi nõus. „Mul on endal ka niisugune, ainult roheline. Kuule, sellega võiks tõesti katsetada.”

Rolf pani võtme taskusse, ning et neile kuni mõisani midagi paremat silma ei hakanud, kuigi teepervede uurimine jätkus täie tähelepanuga, otsustati võtmega riskida.

„Teeme ennast täiega lolliks, ütlen ma sulle,” oli Rolf veidi murelik. „Jääb loota, et Veiko teada ei saa. Mina oma nime igatahes ei ütle.”

Emma arvas, et tema võib hea eesmärgi nimel ennast lolliks teha küll. Lõppude lõpuks vajasid nad ju sündmuskohast mingit ettekujutust.

Kortsjärve kahekorruseline barokkstiilis mõisahoone nelja uhke sambaga oli arvatavasti ehitatud 19. sajandi keskpaiku. Pargi poolt härrastemajale lähenedes tuli minna üle mitme silla, mille alt voolas läbi Kortsjärve suubuv Keerujõgi. Härrastemaja taha, kus nüüd asuski hotell, oli jõekesele rajatud väike kolme astmega kosk, tiigil ujusid muskuspardid.

Kose juurde viiv sild oli suletud sinivalgete lintidega. Hoone teise korruse akna alla ehitatud sammastele toetuv rõdu ulatus peaaegu koseni. Samasugune rõdu turritas ka maja teises tiivas. Et ühtegi hingelist polnud näha, julgesid Emma ja Rolf kosele nii lähedale minna, kui lintide alt läbi pugemata võimalik oli.

„Kui sellelt rõdult pea ees alla kukkuda, võib küll päris kõvasti viga saada,” arvas Rolf hindavalt rõdu ja koske silmitsedes. „Vaata, milline kivist kallas siin on. Kui peaga selle vastu kukud, polegi rohkem vaja.”

„No aga miks ta pidi kukkuma?” imestas Emma samuti sündmuskohta uurides.

„Oli purjus, nagu Merilin ütles.”

„Purjus küll, aga kas ta küünitas millegi järele või rääkis kellegagi juttu või…? Mingi põhjus peab ju olema. Ta olevat ennegi purjus olnud, ilma et midagi oleks juhtunud.”

„No selline asi saabki juhtuda ainult üks kord,” tuletas Rolf meelde.

Administraatori laua ääres seisis kena tumedapäine noormees rahvusmustritriibulises vestis. Ta püüdis inglise keeles midagi selgeks teha kahele poristes ketsides ja suure seljakotiga tütarlapsele. Tüdrukud olid üpris vettinud väljanägemisega ja tundus, et inglise keelest arusaamisega oli neil suuri raskusi. Emma taipas, et neiud tahavad vaid ennast pesta ja riideid kuivatada, kuid noormees väitis, et sellist teenust nad ei osuta, ning soovitas tüdrukutel võtta üheks ööks kahene tuba, kus nad saavad kenasti välja puhata, pesta ja hommikust süüa. Tuba maksvat 80 eurot. Emma ei hakanud ennast vahele segama, kuigi teadis, et Vanakõrtsi külalismajas saaks pea samasuguse teenuse kätte poole odavamalt, muidugi ilma luksusliku mõisamiljööta. Võis aimata, et luksus tütarlapsi eriti ei ahvatlenud. Pigem oli küsimus rahanumbris. Tüdrukud tõmbusid leti äärest veidi eemale ja arutasid asja omas keeles. Kõla järgi tundus tegemist olevat poolataridega. Lõpuks otsustasid nad noormehe ettepanekuga nõustuda, täitsid nõutud blanketid, said võtme, vinnasid rasked kotid selga ja hakkasid laiast trepist üles astuma, jättes astmeid katvale vaibale suured porised jäljed. Administraator saatis neid laitva pilguga, kuid teha polnud midagi.

Kogu selle aja olid Emma ja Rolf seisnud vaikselt suveniirileti ääres, silmitsenud vargsi ümbrust ja oodanud, millal administraatoril nende jaoks aega leidub.

„Kuulsime, et siin on juhtunud üks õnnetus,” alustas Rolf asjalikult, kui tüdrukud olid silmapiirilt kadunud. Noormees kergitas seepeale küll veidi imestunult kulme, kuid ei lausunud sõnagi. „Tahaksime uurijatega kokku saada. Meil oleks midagi rääkida.”

„Neil on väga palju tegemist,” väitis noormees tähtsalt, aga kuna tal puudusid volitused kedagi uurijatega kohtuma lubada või mitte lubada, käskis ta Emmal ja Rolfil oodata ning kadus jääklaasist akendega külgukse taha. Veidi aja pärast oli ta tagasi, kutsus jutulesoovijad endaga kaasa ning juhatas nad läbi kitsukese koridori väiksesse umbsesse kabinetti.

Valgeks võõbatud seinte ja kahe pisikese aknaga toa täitis peaaegu tervenisti massiivne tammepuust nikerdustega kirjutuslaud, mille taga kõrge leeniga toolis istus heledapäine luider mees, seljas üleskääritud käistega triibuline päevasärk, ja heitis sisseastujatele tüdimust väljendava pilgu.

„Siin nad on,” pidas administraator vajalikuks märkida ning lahkus enda järel ust sulgedes. Emma vaatas korraks vilksti Rolfi poole, kuid teades, et mees soovib jääda tagaplaanile, võttis juhtimise enda kätte.

„Minu nimi on Emma Born. Kellega on mul au?” alustas Emma julgelt.

„Uurija Pristak,” pomises mees sellisest otserünnakust veidi üllatunult.

„Uurija Kübarsepp,” pidas laua otsas istuv musta pika patsiga noor naine vajalikuks ennastki tutvustada. Emma ei olnud teda esiotsa tähelegi pannud. Nüüd heitis ta noorukesele uurijale uudishimuliku pilgu. Nende silmad kohtusid ja neiu naeratas sõbralikult. Midagi tuttavat oli ta pilgus ja naeratuses, aga praegu polnud Emmal mahti selle üle pead murda.

„Meeldiv tutvuda,” jätkas ta asjalikult. „Tegime siin koeraga hommikust jalutuskäiku ja leidsime ühe võtme.” Emma ulatas võtme uurijale. „Kuulsime, et siin juhtus niivõrd traagiline surmajuhtum, et lausa uurijad on pealinnast kohale tulnud, seetõttu pidasime oma kohuseks võtit teile näidata. Võib-olla see on kuidagi asjaga seotud. Vahel võib alguses täiesti tähtsusetu asitõend mõrvari kätte näidata.” Emma vaatas äraootavalt uurijale otsa. Ta oli vindi nimelt üle keeranud, et näha uurijate reageeringut.

„Uudised levivad siin valguskiirusel,” märkis Pristak tõredalt silmi võtmelt tõstmata. Ta keerutas võtit ühte- ja teistpidi ning ulatas siis Emmale tagasi.

„Tundub olevat jalgrattaluku võti. Siin juhtunud õn-ne-tu-se-ga,” lausus mees iga silpi rõhutades ja Emmale tähendusrikkalt otsa vaadates, „ei ole seotud ühtegi jalgratast ega jalgratturit ega midagi sellesarnast.” Ta soovitas viia võti poodi või postkontorisse, kust omanik selle ehk üles võiks leida.

Emma ei hakanud uurijale seletama, et Kortsjärvel pole juba ammu ei poodi ega postkontorit. Ning seda, et võtmel pole tähtsust, teadis ta isegi, võti täitis ainult oma ülesannet. Emma sai aru, et jutt nendega on lõppenud ja tuleb lahkuda.

„Täname, et läbi astusite,” sõnas uurija Kübarsepp lahkelt. „Kodanike tähelepanelikkus on meile suureks abiks proua Born ja härra…?”

Härra nimi jäi Kübarsepal paraku kuulmata, sest torganud võtme taskusse ja soovinud uurijatele head päeva, kiirustasid Emma ja Rolf toast välja.

„Noh, kuidas oli?” päris Emma häält sosinaks tasandades, kui uks nende taga kinni oli vajunud. „Kas Pristaku nimi ütleb sulle midagi?” Rolf vangutas pead. Seda nime kuulis ta esimest korda.

„Vahest on mõni uus. Puhkuste aeg. Aga Kübarsepp tuli nagu tuttav ette.”

„Pidin just sama ütlema,” oli Emma päri. „Võin mürki võtta, et olen teda kusagil näinud. Mälu pole enam kahjuks endine. Vanadus, mis muud. Aga küll pikapeale meelde tuleb.”

Nad olid administraatori juurde tagasi jõudnud. Triibulises vestis noormees istus leti taga ja luges midagi arvutist. Emmal tuli hea mõte: kui poodi ega postkontorit külas ei ole, on just hotell kõige õigem paik, kuhu leitud võti jätta. Ent noormees polnud tema plaaniga sugugi päri.

„Teate, me ei saa hakata leiubürood pidama. Pealegi ööbib meil matkajaid ja jalgrattureid väga harva, siin käib ikka nii-öelda peenem seltskond. Enamasti autodega. Aga te võiksite Vanakõrtsi külalismaja proovida. Seal liigub palju sedasorti rahvast.”

Emma tänas lahkelt noormeest juhatuse eest ja lubas saadud nõuannet arvesse võtta.

Ronni oli peauksest veidi eemal puu külge köidetuna kannatlikult Emmat oodanud. Märgates nüüd perenaist tulemas, tõusis ta krapsakalt püsti ja näitas ägeda sabaliputamisega oma rõõmu välja. Vihm oli lakanud ja taamal metsa kohal võis näha isegi juba veidi selgemat taevast.

„Vahest me ikkagi saame täna järvele minna,” õhkas Rolf lootusrikkalt pilvi uurides. Emma arvas, et see oleks tõesti vahva.

Lubadusega Leskede klubile üks mõnus kalasuitsutamise õhtu korraldada Rolf nad üleüldse õe juurde meelitanud oligi. Pealegi, kuidas saanuks nad siis praegu lahkuda! Just nüüd, kui elu siin võis päris põnevaks minna.

„Ega me ju täna ära ei sõida?” uuris Emma võimalikult ükskõiksel toonil.

Rolf vaatas talle küsivalt otsa ja puhkes naerma: „Kas said hamba verele? Ma arvan, et täna me küll kuhugi ei sõida. Juba põhimõtte pärast. Vaatame, mis sest asjast tuleb. Kahju ainult, et Veikot või Terast kohal ei ole. Surmkindlalt ei saa me selle Pristaku käest teada mitte kõige vähematki.”

„Kus teie siis nii kaua olite?” imestas Riina, kui Emma ja Rolf Vanakõrtsi väravast sisse astusid. Ronni, kes oli rihma otsast pääsenud, tormas kohe vihmaveetoru alla pandud vanni juurde ja asus isukalt janu kustutama.

„Mis küsimus see on?” tegi Rolf solvunud näo. „Nagu sa ise ei teaks, et jalutasime koeraga.”

„Nii kaua?” ei suutnud Riina uskuda. „Selle ajaga oleks jõudnud juba Vaarikul ära käia.” Riinal oli käes munakorv ja jalas mitu numbrit vajalikust suuremad rohelised kummikud, arvatavasti Sassi omad. Naine muigas, lükkas välisukse lahti, astus kojas oma jalavarjudest välja ning tatsas paljaste taldade platsudes kööki.

Emma heitis Rolfile kiire küsiva pilgu. Rolf andis mõista, et uurijate juures käimisest nad esialgu kellelegi ei räägi.

„Ronni on hommikuti harjunud pika jalutustuuriga,” lausus Emma vabandavalt, kui nad, märjad tossud näpu otsas, Riinale kööki järele olid jõudnud. Kogukast puupliidist levis üle suure taluköögi mõnus soojus, mis oli läbivettinud jalutajatele iseäranis kontimööda. Riina sättis oma kalli venna ja tolle naabrinaise märjad jalanõud kenasti pliidi äärde puukastile kuivama.

„Kus te siis ära käisite, kui tohib küsida?” tahtis ta sealjuures teada.

„Jalutasime mõisapargis,” sõnas Rolf ja valas kohvimasinast kuuma kohvi välja.

„Mõisapargis?” imestas õde. „Kas teid keegi sealt minema ei ajanud? Tavaliselt nad seal koeraga jalutada ei luba.”

„Ei meie näinud kedagi. Vahest on neil nüüd tähtsamat teha, kui pargis vahti pidada,” arvas Rolf laua äärde toolile maandudes ja jalgu sooja pliidi poole välja sirutades. „Kus kõik teised on?”

Riina oli munad külmikusse ladunud, valanud endalegi tassi kohvi, tõstnud lauale hommikul küpsetatud korbi ja ärgitas nüüd külalisi pruukosti võtma.

„Teie Saima uuris oma arvutist mingit Norra ilmateadet ning selle järgi pidavat vihm alates kella kaheteistkümnest vähehaaval järele jääma ja õhtuks tulevat päike välja. Ma ei teadnudki, et niisugune täpne ilmateade olemas on. Lausa tunni täpsusega ja isegi meie Kortsjärve ilma saab vaadata. Saima on arvutis tõesti kibe käsi, ise minust tüki maad vanem. Väga tubli,” lausus Riina tunnustavalt. „Kohtunikuhärra muidugi rõõmustas, et siis on ikka lootust järvele minna. Sai ju sellepärast tuldudki. Nüüd lappavad Sassiga kuuri all võrke. Naised ei viitsinud kah käed rüpes istuda. Panin nad siis niikauaks, kuni sa, Emma, tagasi jõuad, tube korda seadma. Homme tuleb mulle terve laulukoor oma suvelaagrit pidama. Kolmkümmend kaks inimest. Meil on nimelt selline plaan, et Saima viib naised härra Berklundi autoga Viljandisse. Niisama veidi poodidega tutvuma. Ma annan ka nimekirja kaasa, mida söögikraamist tuua. Meil siin ju poodi enam pole, nagu teate. Aga sinuga, Rolf, käime Veski Vaike pool ära. Pean talle ikka nagu kord ja kohus kaastunnet avaldama ning vaatama, kuidas ta selle asjaga hakkama saab.”

„Õpi, Emma!” naeris Rolf. „See on täpselt minu väikese õe moodi: kõik inimesed rakendatud, tööd kätte antud, viimne kui asi sujuvalt organiseeritud. Ta oli juba lapsena selline, ega ta muidu üle kolmekümne aasta kolhoosis brigadir saanuks olla.”

„Töödejuhataja,” parandas Riina naerdes. „On sul midagi Vaike juurde mineku vastu?” küsis ta siiski diplomaatiliselt. Muidugi ei olnud Rolfil midagi selle vastu ning ega Emmalgi. Tal tuli vaid märjad sokid kuivade vastu vahetada ning Mulgimaa pealinna minekuks mõned paremad riided välja otsida.

Naised pika ostunimekirjaga Viljandi poole teele saadetud, asutasid Riina ja Rolf end Vaike Veski juurde minema. Riina võttis kaasa tüki korpi, mis algselt oli mõeldud kallitele külalistele koduteele kaasapanekuks, kuid nüüd jagus sellest nii endale söömiseks kui ka teistele jagamiseks. Naine pani kotti veel mune ja üht-teist oma juurviljaaiast ning kiirustas juba auto poole, kui Rolfile meenus võti. See oli ikka veel tema taskus. Mõisas käimist mainimata selgitas ta, et oli leidnud võtme jaanituleplatsi ligidalt, ning arvas, et võiks asjakohase teate külavahele üles panna – vahest otsib keegi praegu oma võtit taga. Kuigi Riina vahtis juba kärsitult kella, võttis ta siiski kirjutuslaualt lehe paberit, ning võtmele pilku heitmata maalis abivalmilt kuulutuse: LEITUD RATTALUKU VÕTI. KÄTTE SAAB VANAKÕRTSI TURISMITALUST.

Ülesanne täidetud, käskis ta Rolfi, et too paneks võtme kojakapist mööda minnes teiste võtmete kõrvale.

„Kui Vaike juurde läheme, sõidame bussijaamast mööda,” seletas ta autosse istudes. „Sinna riputatakse kõik meie küla teated ja kuulutused.”