Отрывок из книги
Nii et see on siis Sardiinia.
Seisan aias basseini ääres, käed rinnal risti. Juba kostabki majast Laurenti käskivat ja jõulist prantsuskeelset telefonijuttu. Tean, et ta on ka sülearvuti üles seadnud ja et järgnevatel tundidel tema jutule ei pääse. Lähen majja ja valin meile toa. Villa omanik Tonino – mitte majahärra, vaid mees, kes seda välja üürib – tassib mu kohvrid üles ning seletab midagi pikalt itaalia keeles, avades kappe ja kardinaid, žestikuleerides laelambi ja segisti suunas.
.....
Just seetõttu ei saaks ma kunagi üleolevalt vaadata ühegi teenindaja peale või võtta enesestmõistetavalt mõnda luksust, mida mu praeguses elus esineb. Ma ei saa kunagi tunda, et lennujaamas passimine on tüütu, sest mul veab, et ma saan kuhugi lennata. Ma ei saa öelda, et mu praad on üleküpsenud, sest mul veab, et mul on süüa. Samal põhjusel ei saa ma öelda, et mulle ei meeldi see vein või et mis mõttes ma pean ise oma kotti tassima?!
Kui me Birmas käisime, viskas Laurent mu hotelli ja läks ise ära. Kohe selgus, et meil on isiklik teener. Idee järgi oli igal korrusel teener, aga kuna meie korrusel rohkem kedagi ei ööbinud, siis istus noor teener päevad läbi koridoris laua taga ja ootas, et ma midagi tahaksin. Ükskõik mida. Alguses mind tuppa juhatades rääkis ta peaaegu sama palju kui Tonino siin Sardiinias. Ma ei saanud pahandada, et ta ei lasknud mul rahulikult üksi olla. Kopp-kopp, kas kõik on hästi? Jaaaah, viiendat korda, kõik on hästi, ma helistan kella, kui midagi vaja on, aitäh, suur-suur aitäh.
.....
