Oranž on uus must. Minu aasta naistevanglas
Описание книги
Piper Kerman, kel on tõusujoones kulgev karjäär, elukaaslane ja armastav perekond, meenutab hädavaevu seda tuulepäist noort naist, kes kümme aastat varem viis tollist läbi kohvritäie narkoraha. Ent minevik saab ta kätte. Haljale oksale jõudnud Smith College’i vilistlasest saab vang number 11187–424. Kerman mõistetakse 15 kuuks kurikuulsasse Danbury föderaalvanglasse Connecticuti osariigis, kus ta on üks miljonitest, kes kaovad Ameerika karistussüsteemi „küülikuurgu“. Alates esimesest pealaest jalatallani läbiotsimisest kuni vabastamiseni õpib ta toime tulema kummalises maailmas, mida juhivad sunniviisilised ranged käitumisnormid ja meelevaldselt tõlgendatavad reeglid. Kerman kohtub naistega, kes vaatamata erinevale nahavärvile, taustale ja elukogemusele üllatavad teda väikeste lahkusemärkide, tarkade, kuigi karmide õpetussõnade ja siira omaksvõtuga. Südantliigutav, pööraselt naljakas, kuid kohati raevutekitav jutustus pakub haruldast võimalust kiigata vanglas elavate naiste argipäeva: põhjustesse, miks nii paljud naised trellide taha satuvad ja mis nendega seal juhtub. Raamatu põhjal on valminud Netflixi populaarne telesari „Orange Is the New Black.
Оглавление
Piper Kerman. Oranž on uus must. Minu aasta naistevanglas
Autori märkus
1. ARE YOU GONNA GO MY WAY?
2. Kõik muutus ÜHE HETKEGA
3. Nr 11187–424
4. ORANŽ ON UUS MUST
5. KÜÜLIKUURUST ALLA
6. SÄRISEV PINGE
7. TUNNID
8. ET NEED LITSID KADEDUSEST LÕHKI LÄHEKSID
9. EMAD JA TÜTRED
10. VANA KOOLI GANGSTERI KOOLITAMINE
11. RALPH KRAMDEN JA MARLBORO-MEES
12. ALASTI
13. KOLMKÜMMEND VIIS JA IKKA ELUS
14. OKTOOBRIÜLLATUSED
15. NATUKE NADILT
16. HEA KÄITUMISE EEST
17. DIISLITERAAPIA
18. ALATI SAAB HULLEMAKS MINNA
Järelsõna
Tänusõnad
Отрывок из книги
See raamat on minu memuaarid ja põhineb mu enda läbielamistel. Kõigi nende inimeste nimesid (ja mõne puhul ka äratundmist võimaldavaid omadusi), kes elasid ja töötasid vanglates, kus ma viibisin, on privaatsuse huvides muudetud. Ainsad erandid on õde Ardeth Platte ja Alice Gerard, kes lahkelt lubasid kasutada oma tõelist nime.
1993. aastal olin ma kahekümne nelja aastane ning tõenäoliselt nägin välja nagu iga teine närviline noor ja haritud töötav naine. Minu Doc Martensid olid ilusate mustast seemisnahast käsitsi valmistatud kontsakingade nimel nurka visatud. Kandsin musti siidpükse ja beeži jakki, olin tüüpiline jeune fille, kelles polnud märgata kübetki alternatiivkultuuri, kui mitte just tähele panna mu kaela ehtivat tätoveeringut. Olin teinud täpselt nii, nagu mind õpetati, ning andnud koti pagasisse teel Chicagost Pariisi, kus pidin ümber istuma ja sõitma edasi Brüsselisse.
.....
Sõitsime Lisaga peatusi tegemata Massachusettsist Montana piirile, juhtides ja põõnates kordamööda. Keset ööd keerasime seal parklasse magama ja ärgates nägime idas Montana uskumatut kuldset päikesetõusu. Ma ei suutnud meenutada õnnelikumat hetke oma elus. Pärast Kõrge Taeva osariigi läbimist kihutasime läbi Wyomingi ja Nevada, kuni viimaks kurseerisime üle Bay silla San Franciscosse. Ma pidin lennukile jõudma.
Mida on vaja kaasa võtta Indoneesia reisile? Mul polnud aimugi. Pakkisin väikesesse L. L. Beani spordikotti paari musti siidpükse, varrukateta kleidi, äralõigatud säärtega teksad, kolm t-särki, punase siidseeliku, musta miniseeliku, jooksuriided ja paari musti kauboisaapaid. Olin nii põnevil, et ujumisriided ununesid sootuks.
.....