Uus toaneitsi

Оглавление

Eduard Vilde. Uus toaneitsi

UUS TOANEITSI

Отрывок из книги

Narva-Jõesuu rannas oli praegusel tunnil veidi vähem elu ja liikumist kui muidu, sest pärastlõunane suplemisaeg nihkus lõpule ning jalutajad olid veel tulemata. Ainult veel mõni üksik supleja tempas eemal lainetes nähtavale, teisi tõttas supelülikonnas riideputkade poole, milles algas kiire nabin, sest juba ilmus siit ja sealt üksikuid jalutajaid kalda laiale valgele liivapalistusele.

Kaunis kaugel rannast ja teistest suplejatest pikutas selili veepinnal, käed ristis pea all, keegi noormees, lastes end voogudehällis õõtsutada, näilikult ilma kätt või jalga liigutamata. Osav ujuja vahtis seejuures ainiti üles sinava taeva poole ja ta priske, peaaegu neitsilik-õrn nägu oli nii õnnelikul naerul, nagu vaataks sest sinast alla tolle hurmava vene plika peake, kellega ta mineval ööl Kurhausi saalis korduvalt oli tantsinud.

.....

Ja kuidas ta kelmike seejuures oli naeratanud!

Leopold püüdis enesele seda naeratust veel kord hästi loomulikult kujutada, kui korraga suurem laine temast üle pahvatas ja talle hea lonksu mõrusoolast vett suust ja ninast sisse kallas. Kugistades ja läkastades ajas supleja enda püsti. Kui ta hinge tagasi oli saanud ja silmad jälle seletasid heitis ta pilgu üle voogude ranna poole ja kohkus. Ta oli nähtavasti ainus supleja vees ja rannas, riietujaid paljalt paar, sellevastu silmas ta aga kaunis rohkesti jalutajaid, kelle seas teadagi enamjagu oli daame. Mõtlemine vene plika peale ja soe vesi olid tal meelest võtnud, kui hilisel tunnil ta oli suplema tulnud.

.....