Читать книгу Kahe näoga jumal - Eia Uus - Страница 1

„Kus ta on?“

„Kes?“ küsib ilmselt just äratatud Mirja telefonis vastu.

„Mis mõttes? Sa tead küll, kes!“

„Miikael, ma magan. Ma ei saa midagi aru.“

„Anett. Kus Anett on?“

„Kust mina pean teadma?“

„Ta ei vasta telefonile, millal sa temaga viimati rääkisid?“

„Võib-olla nädal tagasi, aga me ei suhtle ka iga päev nagu teie.“

Mirja haigutab, minuni kandub haigutuse hääl, mis on müstiliselt digitaal- või virtuaal- või interaktiiv- või mõneks muuks laineks muudetud.

„Nii, et sa ausalt ei tea?“

„Ei. Ja üleüldse on ta täiskasvanud inimene ja tuleb endaga kindlasti toime, isegi kui ta telefonile ei vasta.“

„Ma lähen sinna.“

„Tee mis tahad, aga ma arvan, et ta ei suhtle, sest ta ei taha suhelda, ja helistab sulle ise ning seda täpselt siis, kui tahab,“ jätkab Mirja unise ja mõnevõrra ärritunud häälega. Erinevalt minust meeldib talle kaua magada.

„Temaga võib olla midagi juhtunud.“

„Või siis ei ole ja ta hakkab kahetsema, et ta sulle võtmed andis. Mul ükskõik; tee mis tahad, aga mu äratamise eest võlgned sa mulle vähemalt lõunasöögi.“

Katkestan kõne.

Võib-olla on Mirjal õigus ja Anetil on tõesti kõik hästi. Aga kuradima rumal tunne oleks pärast, kui ilmneks, et ta on minestanud, pea ära löönud ja verest tühjaks jooksnud.

Anett ei vastanud telefonile ka terve eilse päeva ja viimati rääkisime üleeile õhtul – vahetult enne, kui ta Koplis jalutama läks. Kõikidest kohtadest, kus noor naine õhtupimeduses jalutada võiks, jalutab tema Koplis.

Tal on seal väike maja, päris enda oma. See küll varastati kohe esimesel kuul tühjaks, aga ta ei hooli. Anett on maalt ja talle ei meeldi Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe, ühegi teise mäe ega kesklinna klaustrofoobiline kokkusurutus.

Ta ei taha kuulda läbi seina, lae ja põranda võõraste karjumist, jagada trepikojapesemise kohustust – mitte toimingu enda pärast, vaid regulaarse graafiku tõttu, kui tal ei pruugi parajasti põrandapesu tuju olla – ega lasta oma rõdu või aknad välja vahetada ainult sellepärast, et kõik teised seda teevad, sest see on korteriühistu direktiiv maja fassaadi kaunistamiseks. Tal on vaja ruumi, õhku ja akent vaatega nelja ilmakaarde.

Nüüdseks on ta seal elanud juba paar aastat ja vahepeal ei ole keegi tema majja sisse murdnud. Aga kui nüüd, praegu, täna on? Kui ta on tõesti tapetud või oimetuks löödud või vägistatud või… Ma lähen sinna.

Õues on november, kõigis inimestes on november. See immitseb läbi keha ja vaimu keevituskohtade kõigi hinge. Võib-olla ka Aneti. Ei – päris kindlasti Aneti, selles ma ei kahtlegi ning temaga ei pruugi tõesti midagi juhtunud olla, sest ta lihtsalt on selline. Ta lähebki ära. Kaob, tõmbub.

Ta usub headusse; ta usub, et kõik on hästi, ja kui midagi läheb halvasti, saab ta sellest midagi head. Mitte tugevust, tarkust või kogemusi, vaid inspiratsiooni. Või et see raputab ta ärkvele, elama, midagi muutma. Ta usub nii väga, et kõik on hea. Nii väga, et ta usub ka kõiki teisi seda uskuvat ja teadvat.

Ja kui ta keset ööd kaduvusse lahkub ning telefonile ei vasta, ütleb ta järgmisel päeval mu ärritunud hirmu peale:

„Mis sina siis arvasid, et minuga juhtuda võib? Ma jalutasin vihmas. Ja sa pead täna õhtul minuga kaasa tulema! Seal Puuvilla tänava nurgal on üks raagus puu ja selle juures latern ja just seal all on teekattes auk, nii et oranž valgus peegeldub sopaloigul, millel on raagus vari…“

Nii unustan iga kord, miks ma üldse endast väljas olin. Tal on oma olemine, ta istub ja vaatab taevast. Vahel ta ei märka, et ta telefon heliseb, kuigi see on ta kõrval või taskus.

Ma ei taha muretseda, aga võimatu on seda mitte teha. Ta suhtleb kerjustega, hääletab ja teeb kõiki muid asju, mida noored naised tegema ei peaks. Mitte et ma usuksin, et naistele on mõned asjad keelatud, aga see on üleüldse ohtlik, kõigile ja ta ei ole sellest justkui teadlik. Nende asjade hulka kuulub üksi Koplis elamine ja õhtuti pimedas jalutamine. Eriti reede ja laupäeva õhtul, kui purjus tegelasi on rohkemgi kui muidu.

Ta usaldab üleni. Maailma. Ja teda huvitab kõik. Mitte ainult kerjused, pätid ning purjus inimesed pikali murul, keda ta tahab aidata, aga ka narkootilise mõjuga ained. Olgugi need tehniliselt ravimid. Teda lihtsalt siiralt huvitab, mida üks või teine asi teeb. Ja see panebki mind muretsema.

Ta aitas kunagi ühel vanemal sugulasel ravimikappi koristada ja kõik, mis oli aegunud või mida enam vaja ei läinud, sai ta endale. Ta proovis kõigepealt diasepaami ja kui ta oli toibunud, siis proovis ta seda teiste tugevatoimeliste ravimitega koos. Ta proovis diasepaami poole viinaga ja teinekord kahekordset annust vahuveiniga. Ja tema enda jaoks on see üdini enesestmõistetav. Mängida niiviisi oma keha ja psüühikaga, mille tagajärjel saab ta justkui statistikat teha, mällu märkida, milline kooslus tekitab oksendamist, milline kolmekümne kuue tunni pikkust und, milline hallutsinatsioone või maokrampe. Justkui hullemaid tagajärgi polekski olemas.

Ta ütleb, et tahab kogeda elu ja kõiki selle tahke. Ja kui amfetamiin on osa sellest maailmast, siis tahab ta ka seda proovida. Ta võib praegu mõne suvalise ravimi üledoosiga kodus vedelikupuudusse surra.

Või olla purjuspäi kuhugi ära lohistatud. Jah, ta on varem ka korduvalt ära kadunud, aga seekord võib olla lõplik. Nagu iga kord.

Kui kõik on hästi, siis ta ilmselt pole märganudki, et ta on juba tükk aega ära olnud. Ta ei märka vahel nii maiseid asju nagu aeg. Ja see vist oligi see, mis mind alguses kinni hoidis. „Võlus“ on see sõna, mida mu vanaema kasutaks.

Mulle meeldivad vaba lavaga luuleõhtud. Enamasti astub neil alati üles keegi, keda ma varem pole kohanud, ja kus võidakse kellegi anne avastada. Nii-öelda anne, nii-öelda avastada. See on ka omamoodi romantiline, sest sealne luulekunst on oma autentses, alges vormis, suuline. Need üritused toimuvad enamasti tüüpilistes kirjanike kogunemispaikades, eriti ühes kesklinna keldribaaris.

Kohal on praegu prominentsed „luuletajad“. Mitte lüürilised, eleegilised klassikud, aga need, kes tükivad esiplaanile. Kes kiruvad poliitikat ja sotsiaalseid muutusi, mida nad ära ei oska hoida. Siunavad. Ma olin noor, kui vanaema ütles, et ma kunagi midagi ei kritiseeriks ilma konstruktiivse olukorda parandava soovituseta. Tee siis ise, kui arvad, et oskad paremini.

Võib-olla võtaksid lasteaedadelt raha ja süstiksid selle kultuuriarengusse.

„Milleks meile haridus, kui meil on Kunst?“ Ning milleks poliitika?

Kõik nii purjus, et ei suuda paberilt sõnugi kokku lugeda. Üks tuntumaid tegelasi tuigub lavale, koperdab mikrofoni otsa, see kukub kõrvulukustava kolaka ja vilinaga ümber, poeet ei tee sellest välja ja üritab valjuhääldita hakkama saada. Ta vaatab häguse ilmega oma luuletusi paberil ja viskab need maha. Õlu ta klaasist loksub juhtmetesse. Ta improviseerib. Sest ta on geniaalne. Ta karjub alkoholilonksude vahele:

„Jeesus! Nagu Bush… ja see teine Bush! Oli… diktaator! Edevuse põlev põõsas! Vihatud! Armastatud. Müüdud! Ja taevast sadas varbaid! Marrrrrmorrrrrvarrrrrrbaid! Kuradi naerukädin kostis üle maa! …alla… taevast.“ Või midagi muud seesugust.

Ta tõstab klaasi, kummardab, ja kes viitsivad, plaksutavad.

Neid on palju, neid mainekaid luuletajaid, kes joovad end ära, olles ei noored ega vanad. Liiga noored, et olla ehtsad ja jäävad, liiga vanad, et neid esile tõstetaks oma vanuse kohta uskumatult sügava või originaalse loominguga. Pärast nooruse esimest kirkust ja enne keskea vormivat geniaalsust. Vahepealsed häbiväärsed aastad.

Keldri madalale lavale astub noor naine. Ajan selja pisut sirgu, sest ta on lootusandev – kõik noored kirjandushuvilised naised on. Kusagil lähedal peab olema üks, kes on andekas, sest ma vajan muusat. Kiiremas korras.

Ruum on paksult rahvast täis, kõik suitsetavad, joovad, räägivad omavahel, karjuvad üksteisest üle. Naine laval on korraks vait, hingab sügavalt, loeb silmad kinni alguse peast. Avab silmad ja vaatab mulle otsa, sest olen täpselt ta ees. Takerdub ning loeb paberilt edasi. Prožektor ei ole piisavalt hele, et esinejat pimestada, kogu ruumi olematuks teha.

Istun maas trepil temast paari meetri kaugusel, sest vabu toole pole. Ka kogu trepil ja mu seljataguse baari ümbruses seistakse. Vähesed jälgivad.

Naise hääl kostab mikrofonist hoolimata vaevu mürast üle. Ilus hääl. Ja head sõnad. Oleneb, millega võrrelda. Ta lõpetab, üksikud plaksutavad loiult.

Tõusen püsti, et ta mööda pääseks, ning järgnen talle. Naine paneb mantlit selga, seisan ta kõrval ja piidlen teda. Ta vaatab mind kriitiliselt, andes mõista, et kui mul midagi öelda on, ma ütleks.

„Teisi kuulama ei jää? Te ei käi siin luule pärast, vaid ennast näitamas?“ provotseerin.

„Teil pole mingit õigust minu kohta ei eeldusi ega ka järeldusi teha,“ ütleb ta salli kaela sidudes.

Saan aru, et ta on ebameeldivast esinemiskogemusest löödud, ja lähen minema.

Ega see kerge ole. Eestis luuletajaks saada. Vähe on kohti, kus luulet avaldada ja juba tuntud luuletajadki ei mahu igakuistele trükipindadele ära. Peab olema pealehakkamist või lausa nahaalsust ja närvi, et ennast kusagile sisse süüa. Pealegi pole luulel piire. Ei ole tähtis, millises stiilis sa luuletad, olgu see või: „Täna käisin poes, sittagi polnud osta. Võtsin ainult pesupulbri ja viinerid.“ Voh, kunst.

Oluline on see, kuidas sa käitud ja ennast näitad, mitte tehniline oskus. Ilmselgelt ei saagi kaasajal öelda „tehniline oskus“, see ei käi luule kohta ning inimesed ei suudagi mitu tuhat aastat sonette ja aleksandriine vorpida ja lugeda ning infoajastul on osa kirjaniku kunstist oskus end müra sees kuuldavaks-nähtavaks teha.

Ometigi. Kuidas jääda üldsusele meelde, kui suvalist teavet on mälumahust rohkem ning kirjaniku või luuletaja või autori mõiste on hoopis midagi muud kui näiteks kakskümmend aastat tagasi.

Panen jaki selga ja jooksen trepist üles. Naine paneb astudes kindaid kätte. Närviliselt, ent veenvalt. Kuuma verega külmavereliselt?

Avan talle välisukse.

Ta on üllatunud, tänab.

Jään õues seisma ja vaatan teda. Ta vaatab ka mind hetkeks ja kõnnib minema.

„Head õhtut, siis!“ hüüan talle järele.

Ta pöördub ja soovib mulle rohkem kui viisakalt naeratades: „Head õhtut teilegi!“

Teilegi, teilegi. Mulle ja kõigele, mis minuga kaasas käib.

Umbes kümme minutit hiljem seisan bussipeatuses naisest paari meetri kaugusel ja vaatan ikka teda. Inimesed ju tunnevad, kui neid vaadatakse. Ta kas teeskleb, et ei näe, või on ta ära.

Astun lähemale, vaatan, ta ei vaata. Nii mõnda aega, kuni olen päris tema kõrval ja ta teeb mind märkama.

„Kui minema kõndisite, jooksin ma ümber maja ja jalutasin Teile vastu. Te ei näinud mind?“ küsin.

„Ei, ei näinud.“

„Siis kõndisin Teie selja tagant veidi Teist ette, varsti pöörasin ümber ja kõndisin Teile uuesti vastu. Te vist ei näinud mind siis ka…?“

„Ei, vabandust, ei pannud tõesti tähele,“ vastab ta rahulikult, justkui oleks üsna tavaline, et võõras inimene hilisõhtul rahu ei anna.

„Siis ma jooksin Teie selja tagant kaugele ette ja tulin Teile longates vastu. Te ei märganud vigast meest? Või jooksvat?“

„Tõesti ei.“

Seisame vaikselt ja ta ei vabanda viisakalt, et mu vaeva ei täheldanud.

„Te ei küsigi, miks ma seda tegin?“

Ta vaatab mulle otsa.

„Ilmselgelt ei,“ vastan ise oma küsimusele.

„Kuna ma ei tohi ei eeldada ega järeldada, miks Te nii ebafilantropistlikult käitute, jätan Teid rahule. Taas, kena õhtut Teile.“

Kergitan nähtamatut kaabut ja sean sammud minekule. Kui ta kavatseb luuletajaks saada, näen ma teda varem või hiljem uuesti. Ja kui ei kavatse, ei olegi mul vaja teda tunda.

Kui olen veel kuuldekauguses, hüüab ta mulle:

„Miks Te ei öelnud, et lund sajab?!“

Pööran ümber ja inimesed bussipeatuses vaatavad teda või mind. Ta peopesad on lumele lahti ning tõstan pilgu üles. Tõepoolest, pimedusest kukub väikesi heledaid maailmalõppe. Naeratan, asetan teatraalselt käe rinnale ja teen väikese aupakliku kummarduse. Vabandades ja tänades, lubadusteta lubades.

Jõuan nüüd Aneti poole, keeran ukse lahti. Loen kirja läbi. Miks ta ei võinud seda mulle lihtsalt öelda? Kuidas ta ei tule selle peale, et teistel on ka elu ja aeg ja mida üldsegi tähendab varsti? Eriti tema puhul.

Laual Aneti mobiiltelefoni kõrval seisab paberil:

„Tulen varsti tagasi. Kui tahad, tunne end nagu kodus.“