Читать книгу Kahe näoga jumal - Eia Uus - Страница 2

Ma pean suutma. Pean seda lihtsalt tegema. Ma võtan ennast nüüd kokku ja teen. Mul ei ole vabandusi. Ma pean. Hingan sügavalt. Ma pean, tahan, suudan, oskan. Olen täiskasvanud inimene ja saan endaga hakkama.

Tühja lehe sündroom on minu meelest talutav, kuigi paljud autorid selle üle kaeblevad – valge leht, millele kirjutamist tuleb alustada, ei ole kõige hirmsam asi maailmas. Piisab sõnast või lausest ja tühjalehelisus on ravitud.

Tegelikult on asi hoopis hävitamishäires. Võid ju täita kümneid lehekülgi, aga kui sa sellega rahul ei ole, siis oled sa alguses, tühjal lehel, tagasi. (Ja kui sa oled sellega rahul, oled sa lihtsalt rumal ja ennast täis, kujutades endale ette, et sul on maailmale midagi öelda. Midagi, mida varem pole öeldud, või viisil, kuidas varem pole öeldud, mis on loomulikult parem kui kõikide teiste katsetused siiani, sest sina ju oskad kirjutada. Sa oled kirjanik ja sind on ühiskonnale vaja. Ära kujuta endale ette.) Samas lohutab, et mõned surematuks tituleeritud autorid ütlevad, et nad kirjutasid esimest lehekülge sama kaua kui kogu ülejäänud raamatut, mis võis olla mõõdetav kuudes. (Ja kui sa kirjanikesse ja enda kirjutistesse ei usu, siis miks sa üldse üritad? Sest ma ei saa muud moodi. Ei oska.)

Algus las olla, seda saab pärast ümber teha; oluline on lõppu jõuda. Kõik valmis kirjutada ja alles siis lugema hakata. Kirjutada kas või kõik otse ja mustalt. Lõppu jõudes ei pruugi algsest ideest midagi järel olla, on midagi suuremat ja paremat ning pealegi oled ise kasvanud. (Mida sa loomulikult endale ette kujutad.)

„Kirjuta selline raamat, mida sa ise tahaksid lugeda, mis sind huvitab. Kirjuta kõigest, mis sul parajasti vaja on, ära hoia tagasi, ära jäta midagi järgmise või ülejärgmise loo jaoks. Kirjuta, nagu see oleks su esimene ja viimane romaan.“

Mis Miikaelil viga öelda, ta ilmselt sündiski pool käsikirja kaenla all ja sulg pihus.

See ei ole tegelikult üldse nii lihtne.

Ma olen kirjutanud kümneid ja kümneid peatükke, aga ülelugemisel ei ole ükski see. Kust alustada, kuhu jõuda? Kui kirjutada nii, nagu öeldakse, et peab, ei jõua ma kirjutamisenigi, vaid takerdun loo väljamõtlemises. Ajastatud kliimaks, katarsis ja – näiteks peaks teooria järgi olema igas loos – vastane. Aga päriselus ei ole ju nii. Kõigil inimestel ei ole rivaali või vaenlast, kes talle kurja soovib.

Ent samas ei pruugi vastane olla inimene. Võib olla mõni isikuomadus või haigus või mälestus, mis teda iga päev tagasi hoiab ja pööritab.

Sa ei saa olla lugenud kõiki siiani kirjutatud raamatuid, sa ei saa teada kõiki tegelasi ja ideid ja teemasid ja tehnikaid ja stilistilisi võtteid ning lugusid , aga sa võid olla kindel, et milline iganes on sinu lugu, keegi teine on selle juba kirja pannud. Tõenäoliselt paremini kui sina. Mitte ainult, et on kirjutatud sarnasel teemal, aga on kirjutatud sama raamat, rida või lause; näiteid sellest leiab piisavalt palju ka lähimate tuttavate kirjutajate kogemustest.

Üks noor naisautor läks vaatama üht Lõuna-Korea filmi, sest selle pealkiri oli tema kirjutatava romaani pealkirja mitmus. Film tugines samale loole, paari muudetud detailiga. Väga väikesed, kõrvalised nüansid. Pärast seda ei kirjutanud ta kolm aastat midagi.

Üks noor meesluuletaja kirjutas ühel päeval rea, mis ilmus tema iidolist poetessi nime all järgmises „Loomingu“ numbris.

Ma ise lõpetasin ühe peatüki enda meelest hea ja originaalse lausega, ent paar aastat hiljem lugesin seda ühe tuntud autori kümme aastat tagasi kirjutatud raamatus – peatüki viimase lausena. Neid näiteid on veel ja veel ning arusaadavalt see halvab.

Pühendad näiteks viis aastat romaani kirjutamisele ning kui see ilmub, teatab keegi kriitik, et üritasid mõne Hesse vähetuntud teose uusversiooni kirjutada, kuid ei saanud hakkama. Kõik, kes loevad, loevad palju erinevaid sõnu ja raamatuid ning sa ei saa olla lugenud kõike, mida su lugejad kokku. Muidugi hoiab see tagasi, tõukab hirmu sisse.

Tõusen laua tagant, panen õueriided selga, võtan pange ja kõnnin kaevule. Võtan vett, toon tuppa ja panen pliidile soojenema. Riietun lahti, pesen põranda ära. Panen riidesse ja viskan musta vee õue. Tulen tuppa, riietun lahti, joon vett, istun laua taha.

Sellest ei piisa, et on tegelane ja tema elu. Midagi peab juhtuma. Alati peab midagi juhtuma. Keegi ei taha lugeda raamatut, kus peategelane tõuseb, mõtleb, et täna tuleb kaunis päev, peseb end, kammib juuksed, sööb hommikust, läheb tööle, sööb lõunat, tuleb koju, vahetab riided, läheb trenni, käib pesemas, tuleb koju, vaatab telekat, läheb magama. Ja järgmisel päeval jälle. Nii mitukümmend korda järjest. Mind ei huvitaks see raamat, kedagi ei huvitaks, „meie kultuuril ei oleks sellest kasu“. Kellelgi ei oleks sellest kasu. Midagi peab juhtuma. Meenub üks vestlus Miikaeliga.

Võtan lonksu veini ja vaidlen: „Aga mulle meeldivadki raamatud, kus midagi ei juhtu. Sündmused on nii ülehinnatud. Vahel leiame paariminutilisest vestlusest palju rohkem kui paarinädalasest reisist või vallandamisest või petmisest või välgulöögist. Sest tegelikult – mida see sulle annab, kui sa loed, kuidas peategelane maffia eest põgeneb, narkodiileriks saab, teda mõrvas kahtlustama hakatakse ja nii edasi.

No hästi, see töötab eskapismi tasandil – lugu on nii kaasakiskuv, et sa unustad mõneks tunniks, kui igav või mõttetu või keeruline või milline tahes on su oma elu, ja sa elad kaasa kellegi teise loole. Aga sa lõpetad raamatu ära, mõtled „päris hea oli, sest mõtted ei läinud eriti mujale rändama“, ja loodetavasti aitas see lugemine sind kuidagi läbi või välja puhata. Aga pikas plaanis – mis sa sellest said? Mõne sisustatud tunni, mõne ärahoidmatu tunni teel surmani raisatud.

Ma tahan, et raamat raputaks mind, mu mõttemaailma, mu arusaamu kas või õige pisut. Et ma pean pärast raamatu lõpetamist mõned päevad end uuesti oma ellu sobitama, sest sain vähemalt ühe uue idee, olgu see või, et ma peaksin töökohta vahetama, või et nüüd ma lõpuks mõistan enesetaputerroriste, või oh, ma tean – mul on vaja aknalauale potilille, mille eest hoolitseda.

See ei pea isegi nii palju olema. See võib ka olla lihtsalt midagi, millest saan midagi uut teada. Kas või autodest või kangastest. Uued teadmised on huvitavamad kui lihtsalt mõni lugu, kus inimesed tunnevad ja oma tunnetesse eksivad.

Ja veel palju parem on, kui pean lugemise ajal raamatu käest ära panema, et mõelda, mida kirjeldatud stseen või vestlus tähendab mulle, siin ja praegu. Mõelda, kas ma alahindan vanemate mõju oma elus või jään mõttesse, et kas mu unenäod on värvilised või mustvalged? Või mida ma saan õppida Guatemala põlluharijate igapäevaprobleemide lahendamisest, kuidas see minu elusse puutub, sest kõik on millegi analoog, alati.

Ma vajan midagi. Kas või midagi väikest. Ja need „midagid“ ei tule tihtipeale kellegi põgenemisloost või vaesuse-rikkuse saagast.“

„Jah, see on kõik väga tore,“ ütleb Miikael, „aga sihtgrupp, su keskmine, harilik lugeja vajab stiimulit, et edasi lugeda. Ta tahab teada, mis edasi juhtub. Kas lõpp on õnnelik, õnnetu, kas su tegelane saab oma õppetunni, kohtub oma kunagi ära antud lapsega, kaotab jala, saab kuulsaks või mis…“

Segan vahele ja vahetan pisut teemat:

„Lugeja tahab teada, kuidas lugu lõpeb? Sellist asja ei ole. Kunagi ei saa olla lõpp. Raamatul võib olla lõpp, aga tegelane sellega ei lõpe. Raamatu lõpus kohtuvad juhuslikult näiteks viis aastat tülis olnud inimesed, lugeja teab juba kogu nende lugu, sest sellest teos koosnes, ning nüüd saavad tegelased aru, et armastavad ainult teineteist ja jäävad kokku. See peaks olema niiöelda õnnelik lõpp.

Aga sellega ei lõpe ükski armastuslugu päriselt. See on ju algus, mitte lõpp! Nad kas saavad hiljem aru, et nad ei sobi kokku, või nad vajavad elult erinevaid asju või tekivad abielumured või on probleemid lastega, mis iganes, aga see ei ole lõpp. On raamatu lõpp, aga mitte loo lõpp.

Ja üldsegi! Miks peab igas loos olema armastus? Ükskõik, millest lugu räägib – sõjast, ülestõusust, tulevikust, minevikust, utoopiast, paradiisist, mõrvast, hirmust, kohtusüsteemist – alati on armastus. Miks?“

„Sest armastus paneb maailma pöörlema,“ ironiseerib Miikael. „Ma usun, et tegelikult on kõigi elus mingit sorti armastuse emotsioon, isegi kui ta suhteks nimetatud koosluses ei ole. See võib olla minevikus, lootus tulevikuks, kättesaamatu olevikus. Näiteks on ihaldatul teine seksuaalne orientatsioon. Igal inimesel on midagi. Võib-olla ta isegi ei tea, et ta kedagi armastab, et keegi talle elu annab. Ka ühepoolne armastus on armastus.“

„Ma vihkan seda sõna.“

„Need on sünonüümid.“

„Jajah, ning elu on nälg.“

Mis puutub lõppudesse, siis mulle ei meeldi lõpetavad lõpud. Kus kõik otsad on kokku sõlmitud. Elus ei ole kunagi nii, et mitte midagi pole laiali. Kõik ei ole kunagi lahendatud. Mulle meeldivad raamatud, mis lõpevad nii, et olen sunnitud edasi mõtlema ja loetust saadud emotsioon on tugevam, kui pean ise analüüsima loo kõiki tahke ja nüansse, et leida vihjeid, mis võiks edasi juhtuda. Lood, mis lõpevad silmitsi seismise või semikooloniga.

Näiteks kardab keegi üle kõige maailmas oma poja surma. Tal on haige kinnisidee, et poeg sureb, sest paljud lähedased on surnud. Poeg satub autõnnetusse, langeb koomasse, lõpp.

Mõni lugeja arvab, et poeg ärkab üles, kõik on hästi. Mõni, et poeg ärkab üles, ent on üleni halvatud. Mõni, et poeg sureb. Mõni, et poeg jääb kümneteks aastateks koomasse. Iga lugeja saab oma optimismis või pessimismis edasi mõelda. Sest see on lugeja lugu, temal on õigus seda luua, sest tema on sellele oma aega pühendanud.

Ma ei taha teada, kuidas midagi lõpeb, sest elus ei lõpe miski punktiga. Alati on koma või mõttekriips või…

Üks raamat oli piisavalt hea. Lõpus oli kolm valget lehte. Vajusin mõttesse nagu ikka pärast vaimustava asja lugemist, silmad raamatul, sest ringivaatamine ei lase loole ja saadu otsimisele keskenduda. Keerasin mõtiskledes neid valgeid lehti edasi-tagasi, kuni ühel hetkel nägin keskmisel lehel varju – sinna oli surutrükis midagi kirjutatud, justkui tahmata kirjutusmasinal. Lugesin selle läbi ja olin vapustatud. See peidetud lause raamatu lõpus muutis ära terve loo ja kõik selle aspektid. Ja see lause muutis tol hetkel ka kogu mu maailma.

Andsin laenatud raamatu omanikule tagasi ja kavatsesin esimesel võimalusel ka endale selle muretseda. Järgneval kümnel aastal olen vaadanud paljusid sama raamatu erinevaid trükke ega ole leidnud selle lausega eksemplari. Originaalkeeles on antud raamatut trükitud ilmselt poolsada korda ning võib-olla oli lause just esimeses? Või väga väikeses tiraažis. Tol hetkel ma ei aimanud, et seda ei ole igas trükis ning kõigis tõlgetes. Olen rääkinud kirjandusõpetajate ja teose fanaatiliste austajatega, aga keegi ei oska midagi öelda ega pole midagi kuulnud. Siiski olen jätkuvalt veendunud, et ma ei kujutanud seda ette ning kunagi taasleian kaotatud lause. Mida ma ka natukene kardan. Äkki see on halb? Ja miks see seal üldse oli? Miks seda teistes ei olnud? Võib-olla paigaldas selle sinna mõni trükikoja töötaja ja Salinger isegi ei tea selle olemasolust midagi.