Читать книгу Eesti 1000 - Einar Laigna - Страница 5

Issand, Sina oled meile olnud

eluasemeks põlvest põlve!

Enne kui mäed sündisid

ja kui maa ja maailm loodi,

oled Sina, Jumal,

igavesest igavesti!

Sina viid inimese jälle põrmu

ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”

Sest tuhat aastat on Sinu silmis

nagu eilne päev, kui see on möödunud,

ja nagu vahikord öösel!

Sa uhud nad ära,

nad on nagu uni,

nagu rohi,

mis hommikul haljendab!

See õitseb hommikul ja haljendab,

õhtul niidetakse ta ära,

ning ta kuivab ära!

Sest Sinu viha tõttu me lõpeme

ja Su vihaleegist me ehmume!

Psalm 90, 1-7

Eesti 100. Pikemalt ja täpsemalt öeldes, 100 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik. Kahtlemata on käesolev aasta ühe rahva eneseteadvuses ülimalt oluline juubeliaasta. Kultuurrahvas on see, kellel on minevik, kes vaatab alati tagasi nendesse aegadesse, millal kõik algas ja kuidas algas. Rahvaste alguses on rahvaste isad. Sada aastat ajaloos on lühike aeg, kui mitte väga lühike, ja käesoleva kirjatüki pealkiri „Eesti 1000” soovib seda ajaloolist ulatuvust viia ajaloos tagasi, sest rahvaste eneste kujunemine on pikk protsess ja „Eesti 100” on seega ainult ühe momendi, kuhu on jõutud, teadvustamine ja tähistamine. Tsiteerides psalmi 90, tahame me viia „Eesti 100” teemakäsitluse mitte ainult ajalooliselt palju kaugemasse minevikku, vaid ka igaviku pilgu alla – sub specie aeternitatis. Ajaloo filosoofiline vaatlus peab asetama ajaloo alati kosmilises mõttes alguse ja lõpu vahele ja nägema üksikut ajaloolist protsessi selles kontekstis. Pealegi, kogu meie akadeemiliselt käsitletava ajaloo ulatuvus, mis piirdub mingi tühise 7000-8000 aastaga ehk valdavalt veeuputusjärgse ajalooga, välistades kõik eelmise, aitab meil seada ajaloo hetki sellesse suurde inimtsivilisatsiooni tsüklisse. Ainult igaviku pilk ajalisele ajaloole lubab mõista ka selle hetke tähendust ja ainult side igavesega võib anda ajalise püsivuse ka ajalis-ajaloolisele.

Viimasel 800 aastal on Eesti saatust määranud tema geograafiline asend Ida ja Lääne maailmade vahel. Siin on kokku saanud Bütsants kui ortodoksia, Moskva kui Kolmas Rooma ja franko-germaani katoliiklik maailm. See Ida-Lääne pendlikiikumine on olnud määrav Eesti mentaalsustüübi kujunemisel. Käesolev kirjatöö ei hakka Eesti ajalugu ümber jutustama, vaid meie põhirõhk on rahvuse kujunemisprotsessil, mentaalsus-ajalool, identiteedil ja selle säilitamisel. Igale ajaloolisele rahvale on tema minevik ja eriti oma riigi minevik eksistentsiks ja allesjäämiseks eriliselt tähtis.

Niisiis, meie saatust ajaloos kujundanud Ida on Vene Impeeriumi näol 1000-aastane riik. 1988. aastal täitus 1000 aastat ristiusu vastuvõtmisest Venemaal Kiievi-Vene vürstiriigis, kui Konstantinoopoli ortodoksia sai ühtse Vene riigi ideoloogiliseks aluseks. Ka Lääne pool on 1000-aastane riik – keskaegne keisririik – mille algusdaatum on 2. veebruar aastal 962, mil keiser Otto I Suur pühitsetakse paavst Johannes XII poolt suure Saksa Rahva Püha Rooma riigi keisriks. Nii Venemaal kui Saksamaal on mineviku suurte valitsejate hauad tänini austatud ja lillekoormate all. Nii nagu Moskvas võime näha mineviku tsaaride sarkofaagide juures lilli ja harduses seisvaid inimesi, võime sama kogeda Saksamaal. Keiserlike linnade nagu Quedlinburgi, Goslari, Speyeri või Magdeburgi katedraalides (viimasesse on maetud keiser Otto Suur), on keisrite sarkofaagidel alati lilled ja inimesed peatuvad austuses. See on kultuurrahvaste eneseteadvuses vältimatu. See on rahvaste ajalooline püha minevik ja Eesti sajandal juubelil meenutame ka meie Eesti Vabariigi rajajaid, see on osa meie pühast ajaloost. Sellele eneseteadvusele toetudes oleme ka meie, eestlased, läbi 20. sajandi kõiki jubedusi suutnud kanda ja säilitanud lootuse taastada iseseisev riik, kui selleks tekivad soodsad ajaloolised tingimused. Nendeks soodsateks tingimusteks, mida ajalugu annab, on meie geograafilises asukohas need hetked, mil nii Ida kui Lääs on teatavas tasakaalus. 20. sajandi alguses oli Eesti rahva füüsilis-moraalne seisund võimeline seda hetke oma riigi loomiseks ära kasutama. Riike ei kingita, neid tuleb välja võidelda, enamasti vereohvri hinnaga. Seepärast on Eesti riigi väljakuulutamine ja võit Vabadussõjas kahtlemata ajalooline suursaavutus.

Aga 1918. aasta ja 1991. aasta vahel on väga suur erinevus. Vabadussõja pidasid maha ja riigi lõid inimesed, kelledes olid ühinenud talupoja elujõud ja tarkus ning Saksa kõrgkultuur. Lisaks 50 000 Peterburi eestlast, kes tsaaririigi pealinnas olid omandanud peale erialalise pädevuse ja kõrgtaseme ka riikliku mõtlemise. Eesti Vabariigi taastamisel 1990. aastatel oli inimeste taust juba märgatavalt erinev tsaaririigi-aegsest aristokraatlikust eluhoiakust.

Missugused on siis nüüd meie saavutused – viimasel 27 aastal, ja missugune on Eesti rahva seisund juubeliaastal 2018?

Peame kahjuks esile tooma nähtusi ja protsesse, mis teevad ärevaks ja seavad tõsiselt kahtluse alla meie rahva allesjäämise ning püsimise. Midagi pahaendeliselt sümboolset oli 28. septembril 1994 parvlaev Estonia hukkumises. See tuletas meelde prohvet Karl Reitsi (kelle kohta on ka väike raamatuke ilmunud), kes hoiatas juba enne Teist maailmasõda tulevaste hävingusündmuste eest. Reits kohtus isiklikult ka Laidoneri ja Pätsiga, kes muidugi ei võtnud tõsiselt tema prohveteeringuid, mille kohaselt pidi Eesti kaotama oma iseseisvuse ja olema 50 aastat võõra võimu all, siis saab hetkelise hingamise aja, taastades oma riigi. Aga seejärel annab Eesti ise kõik käest ära. Ja viimane prohveteering on eriti pahaendeline – Eesti rahvas pillatakse mööda ilma laiali. Kõlab väga masendavalt. Kas see on paratamatus, mida inimene ei saa muuta või ainult võimalik saatus, mida inimene saab muuta? Paratamatus on kosmiline ega allu inimese tahtele, saatust saab inimene oma tahte ja teadmisega muuta, kujundada.

Mis on siis juhtunud? Kui tuua esile suuremõõtmelised ebameeldivad ilmingud Eesti Vabariigi elust pärast taasiseseisvumist, siis võib üles lugeda eesti kõnekeeles pea käibefraasideks saanud sõnu nagu kümne miljoni mees, VEB fond, sadam, Estonian Air, Autorollo ja sellest tulenev sõna autorollotamine, ärmatamine jne. Rääkimata Utah` ja Jordaania olematutest põlevkivikaevandustest ja viimasena Danske panga afäärid. Kurbade saavutuste hulka tuleb lugeda veel maa tühjenemist inimestest, maaelu hääbumist ja inimeste koondumist pealinna, Eestist lahkuvaid inimesi, tõsiseid probleeme tervishoius ja rahva üldises tervises, ühiskondliku moraali allakäiku, metsade laastavat mahavõtmist, tühja kõhtu kannatavaid lapsi, laste ja noorte vaimse ja füüsilise tervise halvenemist ja kõige lõppu veel perekonna lagunemist ja demograafilist kriisi – kas siis tõesti ei olnud parvlaev Estonia hukkumine omamoodi sümbol? Põhjendatud on ka Vabadussõja võidusamba teemal toimuv poleemika, sest vastavalt ajaloolisele traditsioonile taolised mälestusmärgid, mis kehastavad ajaloolist mälu, peavad olema projekteeritud meie eneste poolt ja püstitatud tingimata k o h a l i k u s t materjalist, milleks Eesti oludes oleks loomulikult paas ja raudkivi, sest mälestusmärk peab olema igavikuline. Kas tõesti meie riigi rajajate auks püstitatud mälestusmärk peab olema tehtud Tšehhis ja plastmassist, mis lisaks kõigele vajab jätkuvalt igaaastaseid remonte!

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul ütleb: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele, nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel, 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse:

§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.

Küsimus: kuidas sellise paragrahviga sai astuda Euroopa Liitu?

§ 2. Eesti riigi maa-ala territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.

§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

Küsimus: kuidas tohib ja saab müüa Eesti rahvale kuuluvat Eestimaad välismaalastele?

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varaliste või sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Küsimus: kuidas seostub selle paragrahviga rassilistel põhjustel suurte sotsiaalsete eeliste loomine immigrantidele ja pidev russofoobia?

§ 37. ... õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.

Küsimus: kuidas saab selle paragrahvi alusel vähemusrahvuse koolile peale suruda valdavalt eestikeelset õpetust?

§ 42. Riigiasutused ja kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.

Küsimus: Kas seda luba käiakse küsimas?

§ 60. ... valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed, hääletamine on salajane. /…/ Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval, neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.

Küsimus: kuidas on selle paragrahviga kooskõlas eelhääletamine ja e-valimised? Loogiline järeldus: põhiseadusega mittekooskõlas olevad valimistulemused on õigustühised.

§ 123. Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.

Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.

Küsimus: kuidas Eesti Vabariik saab üldse sõlmida põhiseadusega vastuolus olevat lepingut?

Järeldus: selline leping on õigustühine.

Ja lõpuks § 54. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

Küsimus: kas lihtne põhiseaduse ignoreerimine on olemuselt vägivaldne ja milles seisneb omaalgatuslik vastupanu?

Riigikogu liikmed ja kaitseväelased annavad ametisse astudes tõotuse olla ustav põhiseaduslikule korrale, seega on iga kodaniku kohus kogu oma tegevus allutada eranditult Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis püstitatud ideaalile. Seda enam need, kes seisavad riigiametis. Allumine põhiseadusele on oma olemuselt kuninglik. Sellega me tunnistame kõrgemaid printsiipe, mis seisavad meie üle ja millele me peame alluma. Toome selle juurde kauni näite kaugemast minevikust. 11. novembril 1158 toimus Roncaglia riigipäev, kus keiser Friedrich Barbarossa ütles oma sõnavõtus, et ta ei kannata mingisugust riigivõimu kuritarvitamist. Ent ka iseenda üle nägevat ta seadust ja õigust seismas, ja iga üksiku inimese vabaduse säilitamise kohustus on talle samasugune ülim nõue nagu hoolitsus riigi heaolu eest. Friedrich Barbarossa ligi 30-aastane valitsusaeg viis kõik elualad õitsengule ja ta tagas oma põllumajanduspoliitikaga ka rahvaarvu võimsa kasvu.

Missugused on meie saavutused sama ajaloolise aja kohta?

Meie rahvas on töökas ja intelligentne. Mistahes erialal, olgu teaduses või spordis, on meil välja panna vastuvaidlematult kõige kõrgem tase. Selle kõrgtaseme parimaks tunnistuseks on see, et tsaariarmees, kus ohvitseriks õppisid eranditult aadlisoost noormehed, oli erand tehtud eestlastele. Need tsaariarmeest tulnud ohvitserid sõdisid Vabadussõjas välja Eesti Vabariigi. Elu ei püsi ega jätku väärnähetel, elu püsib heal, tõelisel, õigel – nendel inimestel, kes iga päev täidavad oma kohust kodanikena ja teevad oma igapäevast tööd. Rahvas on rikas andekatest inimestest. Tarvitseb käia käsitöö- ja lillelaatadel, rahvalikel üritustel, kus me näeme, kuidas rahvas elab. Üheks kauniks näiteks on need olukorrad, kui õnnetusse sattunud või raskelt haiged inimesed vajavad abi – siis ei ole kunagi puudus annetajatest ja vaid päevade jooksul laekuvad suured summad. Entusiastid on haaranud initsiatiivi ja kaasanud ka rahva – võib nimetada näiteks Valga militaarmuuseumi ja väljaõppekeskust, Näkiallika tööriistamuuseumi ja sepikoda Kuusalus, Eesti sõjameeste mälestuskirikut Toris, Käsmu meremuuseumi, Vana-Vigala kool-muuseumi ja paljud-paljusid talumuuseume, mis on ühtlasi muutunud huvialalisteks keskusteks. Ilusa ja hea loetelu tuleks väga pikk. Aga me peame oskama näha elu väärnähete kõrval ka seda, millel elu üldse püsib. Iga elav organism – ja ühiskond on elav organism – elab ja jääb alles niikaua, kuni tema terve osa domineerib haige osa üle.