Читать книгу Lihtsalt David - Eleanor Hodgman Porter - Страница 6

Juuniõhtu pikk hämarus oli muutunud ööks, mis oli vaevalt pimedam, nii särav oli kuu. Maja poolt vaadates kõrgusid küün ja madalad hooned varjuliste ja ebamaistena, kuid väga ilusatena. Maja verandal istusid Simeon Holly ja ta naine, nõus puhkama oma vaimu ja keha vaid seetõttu, et päevatöö oli edukalt tehtud.

Just sel hetkel, kui Simeon püsti tõusis, et majja minna, kostis nende kõrvu pikk viiulinoot.

“Simeon!” hüüdis naine. “Mis see oli?”

Mees ei vastanud. Ta pilk oli küüni poole pööratud.

“Simeon, see on viiul!” hüüatas Mrs. Holly, kui teine noot võbeles õhus. “Ja see on meie küünis!”

Simeoni suu vajus lahti. Range hüüatusega astus ta eeskotta ja jõudis kööki.

Järgmisel hetkel tuli ta tagasi, süüdatud latern käes.

“Simeon, ä-ära mine,” palus naine värisedes. “Sa - sa ei tea, mis seal on.”

“Viiulit ei mängita ilma käteta, Ellen,” vastas mees süngelt. “Kas sa tahad, et läheksin voodisse ja jätaksin poolpurjus jumalatteotava rändmoosekandi meie kuuri? Täna koduteel möödusin ma ühest kenast paarist, kes kõhutas tee kõrval - mehest ja poisist viiulitega. Tõenäoliselt kurjategijad - kuid kuidas nad siia, nii kaugele jõudsid, ma ei mõista. Kas sa arvad, et ma jätan oma küüni nendesugustele hulkuritele?”

“E-ei, ma arvan, et mitte,” kogeles naine, tõusis värisedes püsti ja järgnes oma abikaasale üle õue.

Küünis peatusid Simeon Holly ja ta naine tahtmatult. Muusika oli nüüd nende ümber, täites õhku heliridade ja trillerite ja trallitavate viisijuppidega. Vihaselt hüüatades pöördus mees kitsale trepile ja hakkas ronima ülalasuvasse heinahoidlasse. Tema kannul tuli ta naine, ning varsti langesid nende pilgud peaaegu üheaegselt heinal lebavale mehele, kelle nägu valgustas kuu. Otsekohe vaibus muusika sosinaks ja vaikne hääl kostis kuuvalge ruudukese tagant, mis langes katuseaknast.

“Kui te, palun, oleksite nii vaikselt kui saate, sir. Te näete, ta magab ja ta on nii väsinud.”

Hetkeks peatusid mees ja naine hämmeldunult, siis tõstis mees laterna ja astus hääle poole.

“Kes te olete? Mis te siin teete?” nõudis ta teravalt.

Poisi nägu, ümmargune, päevitunud ja nüüd ka pisut murelik, välgatas pimedusest.

“Oh, palun, sir, kui te räägiksite vaiksemalt,” palus poiss. “Ta on nii väsinud! Mina olen David, sir, ja see on mu isa. Me tulime siia puhkama ja magama.”

Simeon Holly karm pilk libises poisi näolt mehele, kes lebas selili heinas. Järgmisel hetkel langetas ta laterna ja nõjatus lähemale, sirutades ettevaatlikult käe. Otsekohe ajas ta end sirgu, pomisedes vaikselt midagi tigedat. Siis ta pöördus ja küsis vihaselt:

“Poiss, mis sa küll mõtled, mängides džiigi niisugusel ajal?”

“Noh, isa palus mul mängida,” vastas poiss lõbusalt. “Ta ütles, et võib siis jalutada läbi roheliste metsade, kuulata ojavulinat, ning et linnud ja oravad…”

“Nii, poiss, kes sa oled?” katkestas Simeon Holly rangelt. “Kust sa tuled?”

“Kodust, sir.”

“Kus see asub?”

“Noh, kodus, sir, kus ma elan. Mägedes, kõrgel, kõrgel, oh, nii kõrgel! Ja seal on nii suur, suur taevas, nii palju kenam kui siin all.” Poisi hääl värises ja peaaegu katkes ning ta pilk püsis pidevalt valgel näol heina sees.