Читать книгу Magnaadi siivutu ettepanek - Элли Блейк - Страница 5

Chelsea pühkis vana vihmavarju taksikoeramotiivilt poripritsme ja sööstis Amelie musta ning hõbedatriibulise varikatuse alla. Tegemist oli äsjaavatud Melbourne’i restoraniga, mis asus kiviviske kaugusel Yarra jõest.

Ta piilus maast laeni ulatuvatest akendest sisse ja nägi rahvarohkes restoranis arvukaid säravaid tüüpe disainerirõivais. Chelseal oli seljas riidekapi tagumisest sopist leitud põlviniulatuv šokolaadpruun seelik, mida ta kandis pisut viltu, et värsket koerašampooniplekki varjata.

„Paari tunni pärast viskan kõrge kontsaga saapad jalast ja maandun tennistesse,” teatas ta valjuhäälselt. „Aga teil kõigil on neljakümnendaks eluaastaks konnasilmad.”

Nagu kiuste tema jalg vääratas ja ta komistas kahe restoranist väljuva pintsaklipslase ees. Nood paistsid eelistavat mobiiltelefonisse pomisemist sillutisel eksleva naise silmitsemisele.

Chelsea ei tahtnud õnnega mängida, vaid lipsas klaasuksest sisse ja kompas välja kasvanud tukka ohjeldavaid juukseklambreid, veendumaks et need on endiselt paigas ega tolgenda veidralt juukseotstes.

„Kas teil on laud broneeritud?” küsis üleni musta riietatud kondine ja kiilakas ülemkelner.

„Ma olen Chelsea London,” teatas Chelsea ja hoidis distantsi, et ülemkelner tema hiljuti väljakaevatud hilpudest õhkuvat koitõrjevahendi lõhna ei tunneks. „Mul on kokkusaamine Kensington Hurleyga. Ta saabub alati meeletult vara. Teeksin restoranile meelsasti tiiru peale ja otsiksin ta üles...”

„Pole tarvis.” Ülemkelner naeratas jahedalt.

Igavene võlts tolvan, mõtles Chelsea ja naeratas hädiselt vastu.

Ülemkelner torkas oma luidra näpu heleroosasse kausta, noogutas ja lausus: „Teie telefon, palun.”

„Vabandust, mis asi?” ei taibanud Chelsea.

„Teie... mobiiltelefon,” venitas ülemkelner uuesti. „Pidev helisemine häirib teisi külastajaid, mistõttu telefoniga sisenemine on keelatud. Laua broneerimisel öeldi teile seda kindlasti.”

„Minu õde valis selle koha,” ühmas Chelsea läbi hammaste.

„Sellegipoolest peate telefoni riidehoidu jätma.”

Chelsea hammustas huulde ja arutles, mida teha. Telefonis oli terve tema elu. Aadressiraamat, kohtumiste kalender, toidupoenimekiri, e-kirjad ja kasumi- ning kahjumitõendid samal hommikul panka viimiseks, sest tal oli viimaks ometi õnnestunud määrata kohtumine laenuametnikuga oma lemmikloomahooldusfirma Pride & Groom laiendamise asjus. Niisama hästi võinuks ülemkelner tema tulevast esiklast hoiule nõuda.

Chelsea torkas käe ülisuurde käekotti, hoidis sellest kramplikult kinni ja küsis: „Aga kui mul polegi telefoni?

Ülemkelner hoidis kätt väljasirutatult, peopesa üleval.

„Hea küll,” kohmas Chelsea ja kontrollis paaniliselt sõnumeid, enne kui telefonist loobus. „Pigem võiksite lasta kõigil helina vaikseks keerata. Ja konfiskeerida telefonid ainult neilt, kes sõna ei kuula.”

„Me pole enam keskkoolis, preili London. Oleme seda meelt, et mobiiltelefonid on seltskonnavaenulik nähtus. Kas teie ei tulnudki siia seltsima?”

Keskkool kestab igavesti, mõtles Chelsea. Uhiuutes ja pruugitud koolivormides tegelased elavad nagu saatuse pilkena oma vanemate edust või ebaõnnest.

Ta hoidis oma teooria enda teada ja pomises: „Tulin siia sellepärast, et mu õel on suured pruunid vasikasilmad, millele on võimatu ei öelda.”

Ülemkelner ulatas talle laiali valgunud musta numbriga roosa pileti, misjärel Chelsea sisenes restorani.

Ta trügis tihedalt paigutatud laudade vahelt läbi, möödus „uhiuues koolivormis tüüpidest”, kel oli aega, raha ja nähtavasti ka tahtmist teisipäeva hommikul seltskonnas viibida, suundudes otsustavalt Kensey kähara pruuni juuksepahmaka poole. Seetõttu ei märganud ta õigeaegselt härrasmeest, kes valmistus tooli lauast eemale lükkama.

Chelsea pidurdas, aga kuna ta polnud harjunud kõrge kontsaga saapaid kandma, siis kaotas ta šikil siidvaibal tasakaalu. Tema keha liikus inertsist edasi ja kõik toimus nagu aegluubis.

Mees pööras ümber ja ehmus kas õhuvoolust või krõbedatest vandesõnadest, mida Chelsea kuuldavale tõi. Kukkudes jäi Chelseal justkui aeg seisma ja ta nägi oma elu filmilindina. Tema pilk kohtus ettejääja omaga, kelle näojooned ükshaaval tema mällu sööbisid.

Hambaork täiuslikult valgete esihammaste vahel. Siledad tumedad juuksed, mis olid nii klanitud, nagu oleks neid alles samal hommikul lõigatud. Nii selgepiiriline lõuajoon, et igal tüdrukul tekkinuks tahtmine seda sõrmeotsaga silitada. Videvikueelse Vaikse ookeani karva tumedad särasilmad.

Ent isegi oivalisest vaatepildist ei piisanud füüsikaseaduste peatamiseks. Chelseal ei jäänud üle muud, kui haarata võõral pintsakuhõlmadest, et mitte ülepeakaela pikali prantsatada.

Mees haaras kukkujal vaistlikult pihast ja pidurdas tema hoogu. Enam-vähem püsti jäänud Chelsea, kelle jalad olid risti-rästi, klammerdus päästja külge. Terve kehaga. Tema rinnad olid vastu mehe rindkeret surutud, kõht rõhus püksilukku ja parema jala värisev põlv peatus põlvede vahel. Ta õppis mehe keha nii põhjalikult tundma, et mõnes kultuuris piisanuks sellest kihluse väljakuulutamiseks.

Chelsea kõverdas pintsakurevääride all sõrmi. Kangast oli mõnus katsuda. Ülikond tundus olevat kallis. See oli pehme ja soe ning lõhnas imehästi. Nagu langevad lehed ja karge välisõhk. Kui see ikka oli ülikond. Aga võib-olla lõhnas hoopis mees.

Kui aeg jälle käivitus, hakkas Chelsea pikkamööda ümbrust tajuma. Söögiriistade kõlksumine. Helisev naer. Söögilõhnad. Pikk kitsas rahakott mehe rinnataskus, tema sõrmede all. Ja mõlema asjaosalise kahisev raske hingamine.

„Kas kõik on korras?” küsis mees. Tema hääl oli kähe. Madal. See tungis Chelsea käte kaudu rindkerre ja tegi kõhukoopas pesa. Chelsea alistus kiusatusele ootamatult kuivaks muutunud huuli limpsida.

„Hei,” müristas mees, torkas sõrme tema lõua alla, kergitas ta pead ja kordas: „Kas kõik on korras?”

Võõra näonahk oli laitmatu, päevitus ühtlane ja silmad haigelttegevalt sinised. Ta lõhnas oivaliselt nagu vihmane sügispäev, mille Chelsea oli ukse taha jätnud. Kogu see särav ja hooletu täiuslikkus muutis mehe ahvatlevaks nagu magusaima keelatud vilja. Kuid Chelsea oli juba huuleläike nahka pistnud, kandis kümne aasta vanuseid riideid ja lõhnas nagu märg koer ning koitõrjevahend. Keelatud vili ei pidanud iialgi tema omaks saama.

Ta lasi haaret aeglaselt lõdvemaks.

„Jah, on küll,” vastas ta. „Tipp-topp. Mul on piinlik, kuid tundub, et mu saapad ei suutnud vaipkattele pöördumatut kahju tekitada. Võinuks hulleminigi minna.”

„Tõsi,” möönis mees. „Kui meie lähedal seisnuks serveerimislaud magustoiduga, siis võinuks leida aset stseen „Roosa pantri” filmist.”

Chelsea suunurgad tuksatasid naerust. „Võib ainult kujutleda, kuidas šokolaadipirukate turmtuli läbi õhu klantsprintsesside laua suunas vihiseb ja nad šokolaadikastme ning -pärlitega üle valab.”

Mehe pilk rändas naiste laudkonnale, kust põrnitseti Chelsead juba tolle saabumisest peale. Ta lausus: „Kahtlemata oleks see minu igavasse hommikusse päikesekiire toonud.”

Nende sõnadega ta naeratas särasilmil ja keerutas hambaorki keelega hammaste vahel. Chelseal läks seest kahtlaselt õõnsaks, kuid sel polnud näljaga vähimatki pistmist.

Ta naeratas kinnise suuga, hambaid paljastamata vastu ning põimis end võõra haardest võimalikult elegantselt lahti. Ent siis avastas ta, et on mehe imeilusa pintsaku reväärid tohutult ära kortsutanud. Ta üritas neid kümmekond sekundit siluda ja paitas kätega pehmet villa, mis ei suutnud pintsakuomaniku jõulist keha varjata.

„Ehkki ma ei tea, kas suudaksin praegu rohkem päikest taluda,” tunnistas mees veelgi madalama häälega. Ta seisis nii lähedal, et Chelsea tundis õhetaval põsel tema hingeõhku.

Chelsea nipsas: „Miks mitte?”

„Ükski naine pole varem nii kiiresti minu võrku langenud. Harilikult eelneb päikesepaistele vähemalt enesetutvustus ja väike flirt.”

Chelsea vaatas võõrale uuesti silma. Need olid sügavad. Kütkestavad. Taevasinised. See mees oli täielik hurmur.

Ja Chelsea kahtlustas, et too on sellest teadlik. Järelikult aimas mees sedagi, et tema külge ei klammerduta tasakaalu hoidmise eesmärgil.

Chelsea lõpetas sekeldamise ja nipsas: „Vihjet soovite? Järgmine kord, kui tahate naist jalust rabada, ärge hakake tooliga vaeva nägema. Abivahendid on amatööridele.”

Mehe kelmikas naeratus hääbus, kuid sära silmist ei kadunud. Ta hingas nina kaudu sisse, nagu Chelsea nägi tema paisuvast rindkerest. Naine avastas, et tema käed on endiselt tüübi kehal. Ta silus pintsakurevääre veel viimast korda ja sõnas: „Nüüd ei saa keegi aru, et ma siin käisin.”

Mees võttis hambaorgi suust ja pomises nii vaikselt, et üksnes väga lähedal seisev isik võinuks seda kuulda: „Mina saan.”

Tema tulikuumad sõnad voolasid täiesti mõistusevastaselt Chelseasse. Suures ihatulvas taipas naine, et pead mõne sentimeetri võrra ettepoole kallutades saaks ta teada, kas mehe naeratavad huuled mekivad niisama hästi, kui võiks arvata.

Ta taganes järsult ja põrkas nii tugevasti vastu lauda, et mehe pilgeni täis latte-klaas lõi armutult kõikuma ning ajas pisut üle ääre. Pintsaklipslane sööstis klaasi poole ja päästis selle ümber kukkumast.

Chelsea vabanes sügisese lõhna, kütkestava pilgu ja meeldivalt luksusliku villa lummusest. „Peaksin vist lahkuma, enne kui teid kogemata põlema süütan.”

„Ei, oodake!” palus mees, sättis klaasi lauale ja kuivatas poleeritud lauaplaati salvrätikuga.

Ent Chelsea haaras käekoti kaenlasse ja tõttas restorani teises otsas ootava õe juurde.

Kensey tõusis ja andis talle põsemusi. „Palun ütle, et küsisid tema telefoninumbrit,” olid õe esimesed sõnad.

Chelsea poetas ridiküli laua alla, võttis istet, peitis näo käte vahele ja jahutas tulitavaid põski jääkülmade peopesadega. „Kas pidin tegema seda tema sülle maandumise ja joogi ümber ajamise vahel?”

„Mis su number on, kullake?” ütles Kensey. „Viit nii tähtsat sõna jõuab igale poole vahele torgata. Iseäranis juhul, kui tegemist on nii erilise isendiga.”

Chelsea eemaldas käed näolt ja jäi õde põrnitsema. „Ja seda ütleb abielunaine.”

„Sa võrdled Gregi sellega?”

Chelsea pilk muutus pahaseks. „Ära ütle, et Greg polegi parim, mis on sinuga juhtunud.”

Hõreneva pealae ja paisuva vöökohaga Greg polnud Chelsea maitse, ent iga kord, kui ta õde selle tüübiga nägi, oli ta sunnitud endale meelde tuletama, et ei tohiks liiga valiv olla. Kensey ja Greg olid teineteise järele hullud, kuid Chelseal polnud kedagi, kellega tänaval käest kinni jalutada, kelle õlale kinos naalduda ja keda magama minnes kaissu võtta.

„Mis sa arvad, kuidas tänapäeval mehelesaamine käib?” küsis Kensey. „Tuleb kohe ennast letti lüüa.”

„Mulle meeldib kohtamas käia,” kinnitas Chelsea. „Eriti just lihaseliste tüüpidega, kel on tumedad silmad ja ilusad hambad. Ma olen juba letis.”

„Jajah. Aga sul ripub kaelas suur silt kirjaga: loomade toitmine keelatud. Piisab ühest pilgust teisele naisele, ühest maksmata arvest, ühest tühisest veast, kui juba sa hammustadki kätt, mis sind toidab. Aga too olevus seal on nii silmanähtavalt letis, et fluorestsentslambid valgustavad teda kõikjal, kuhu ta läheb.”

Chelsea kortsutas kulmu, pöördus jakki toolileenile sättima ja kiikas läbi restorani kõnealuse mehe poole. Too seisis ja rääkis teise pintsaklipslasega. Ta hoidis ühe käega jakihõlmast ja teisega sobras püksitaskus, paljastades osa korralikust valgest triiksärgist, mis oli laial rindkerel nii pingul, et sellest oli raske mööda vaadata.

Chelsea tundis justkui lõkkest suitsujoana immitsevat igatsusekihvatust. Ta surus küüned pihkudesse ja kujutles, kuidas ta veatu kalli triiksärgi hõlmad lahti kisub, nii et nööbid eest lendavad.

Nii pöörane reaktsioon pani teda silmi pilgutama. Lõppude lõpuks puutus ta oma elus iga päev nägusate meestega kokku. Tänu tööle oli tema valik lai. Heasüdamlikud, kohusetundlikud ja koeraarmastajatest mehed, kellega tal olnuks mugav koos olla.

Möödunud paaril kuul oli ta käinud kohtamas saksa lambakoera omanikust torujüriga. Armsa ja lihaselisega. Too oli tema poes toruummistuse likvideerinud, kuid mitte midagi enamat. Chelsea oli ta maha jätnud, kui kuulis, et tüüp armastas hurtade peale kihlvedusid sõlmida. Samuti oli ta kohtunud Bijon Frise’i tõugu koera omanikuga, üksikisaga, kelle koer oli pärand abielulahutusest koos lastega, keda mees kantseldas igal teisel nädalavahetusel. Chelsea loobus mehest pärast seda, kui too kaugekõnede reklaami nähes nutma puhkes. Tema viimane vallutus oli kahe foksterjeri Mitsy ja Bitsy omanik, kes töötas nõustajana. See mees sai juba pärast esimest õhtusööki ilmselgetel põhjustel korvi.

Kuid nende kohtamiskogemuste võrdlemine kolmeminutilise Vaikse ookeani sinistesse silmadesse vaatamisega pani Chelsea juurdlema, kas kohusetundest, arukusest ja mugavusest ikka piisab. Särasilmne pintsaklipslane tekitas temas piinavat janu tule, välgu, elektri, erutuse, iha ja ohu järele ning pani võimalikele tagajärgedele käega lööma...

Selsamal hetkel tippis mööda läikivate tumedate juustega brünett liibuvas mustas kostüümkleidis ja nii kõrgetel kontsadel, et Chelseal hakkas pea ringi käima. Brünett torkas käe pintsaklipslasele pihku ja kummardus talle midagi kõrva sisse sosistama. Pintsaklipslane puhkes naerma ja ütles midagi niisugust, mille peale brünett käe näo ette tõstis ja osavalt puusi hööritades minema loivas. Mees vahtis talle veidi aega järele, võttis põuetaskust lameda musta rahakoti ja lasi jakihõlmal tagasi vajuda.

Chelseal oli tunne, nagu oleks õhuloss kokku varisenud. Ta pöördus uuesti Kensey poole, kes piidles teda, huulil kõiketeadev muie.

„Ta on mees. Ta võttis käsile järgmise kindla saagi,” mühatas ta altkulmu. „Üllatus-üllatus.”

„Mis seal ikka,” kostis Kensey dramaatiliselt ohates. „Kuidas tööl läheb?”

„Hästi. Toredalt. Raskelt. Ma ei vahetaks seda millegi muu vastu. Ja sul lastega?”

„Hästi. Toredalt. Raskelt. Ma ei vahetaks neid millegi muu vastu. Noh, kas tuled meiega nädalavahetusel Yarra Valleysse? Lucyl on sünnipäev tulemas, mäletad?”

„Muidugi. Ma ei raatsiks mingil juhul tulemata jätta.”

„Sa tead, et ei pea üksi tulema. Kui tahad kellegi kaasa kutsuda...”

„Kuidas oleks Phyllisega? Ta jumaldab maaõhku,” viitas Chelsea oma kauaaegsele alluvale, halli poisipea ja kõmiseva häälega 182 sentimeetri pikkusele naisele, kes ajas Kenseyle hirmu nahka.

„Ma pidasin silmas meest.”

„Kui see on sulle nii oluline, siis võin kellegi maanteelt kaasa krabada. Ütle Gregile, et ta saab oma kauaoodatud noolemängupartneri, aga ma ei saa lubada, et minu kaaslane on end viimasel ajal pesnud.”

Kensey pilk rändas lauale, kus Chelsea oma käsi väänas. „Rahune, palun. See on lihtsalt pidulik hommikusöök.” „Ma pole veel laenu saanud.”

„Küll saad. Pride & Groom on just sedasorti firma, millele pangad ihkavad küüned taha lüüa.”

„Sa oled seda lauset vist mitu päeva harjutanud, eks?”

„Tervelt kuu aega,” täpsustas Kensey. „Aga ma räägin tõsiselt. Sul on oma pood. Sind on televiisorist näidatud. Sa oled naine. Sa nõretad põhjustest, miks sinusse tasub investeerida.”

Chelsea nägi mustas kostüümis brünetti vaimusilmas šokolaadikreemist nõretamas ja see ajas teda muigama. Aga kui brünett moondus teatavaks tumedapäiseks meheks ilma ülikonna ja lipsuta šokolaadikreemist nõretamas, hakkas Chelseal suu vett jooksma.

Tema ongi uue koolivormi prints! karjus ta mõttes. Ja sina oled pruugitud riietega tütarlaps. Teie paaritumisest ei tuleks midagi välja.

Kohe seejärel pöördus ta õe poole: „Sa tead, kui suure pahanduse paps aastate jooksul kaela tõmbas, kui üritas järjest uute laenudega ratsa rikkaks saada. Ja need värdjad andsid talle alati. Poleks sugugi paha mõte hoida Pride’i & Groomi ainulaadse butiigi ja turvalise investeeringuna.”

Siis jääks see ainult temale. Keegi ei saaks talt salongi röövida. Juba praegu pidi ta pärast iga teleesinemist ja ajakirjas mainimist järjest rohkem kliente tagasi saatma, mis süstis temasse usku, et Pride & Groom võiks kirjeldamatult suurt edu saavutada. Ent paraku oli ta juba noorena teada saanud, kui muserdavalt võib unelmate luhtumine mõjuda.

„Kullake,” ütles Kensey, „sa peaksid oma igivana kostüümi selle sajandi riiete vastu vahetama ja selleks on rohkem raha tarvis. Kui tahad rohkem võimalusi armastusest põlevate kobedikega kohtumiseks, siis vajad ka rohkem raha. Kui sulle pakutakse laenu, siis võta see vastu.”

Chelsea kummardus lähemale ja sosistas vandeseltslaslikult: „Miks? Kas sa arvad, et ta töötab eskortteenistuses? Kui palju selle eest tänapäeval makstakse?”

Kensey ajas silmad vidukile. „Pole aimugi. Aga sa oled rumal, et talle oma telefoninumbrit ei andnud. Või vähemalt kogemata tema oivalist peput ei kabistanud.”

Chelsea naaldus toolileenile ja haaras menüü. „Võibolla teinekord,” kohmas ta söögihindu uurides ja tundis, kuidas silmad tahavad pealuu seest välja karata. Ligi kolmkümmend dollarit muna-röstsaia eest? No kuulge. Mida need inimesed pidid jumalatele lubama, et olla võimelised iga päev nii suure summa eest sööma?

„Muide, ta saatis sind pilguga selle lauani,” märkis Kensey.

Chelsea ei vastanud, haaras õe jääveeklaasi ja rüüpas sõõmu.

„Pealaest jalatallani,” lisas Kensey, „ja tema pilk peatus pikemalt sinu tagumikul.”

„Arvatavasti üritas ta välja selgitada, kuhu ma olen selle peitnud. Kui pank väljastaks intressiga lopsakamaid kehakumerusi, siis oleksin juba ammu järjekorras.”

Rindu, mis täidaksid polsterdamata rinnahoidjaid, puusi, mis õõtsuksid, ilma et teda varitseks oht mõnd lihast ära rebestada, kehaehitust, mis püüaks pintsaklipslaste pilku, ilma et ta peaks neile sõna otseses mõttes kaela viskuma. Ehkki tõtt-öelda polnud Chelseal aimugi, mida ta säärase mehega peale hakkaks, kui too peaks tema võrku langema.

„Ta tahtis lihtsalt veenduda, et ma teisi pahaaimamatuid kliente pikali ei lükka,” nentis Chelsea. „Enamik mehi armastab end läikivas raudrüüs rüütliks pidada.”

„Võib-olla ta ongi rüütel.”

„Noh, sel juhul pole mulle teda tarvis. Ma päästsin ennast juba ammu.”

„Aga kuidas oleks väikse müramisega? Millal sul viimati mõni erutav armulugu oli? Tulevikuplaanideta. Sa ei peaks nuputama, missugune koer tal kodus on ja mida see tema kohusetundlikkuse kohta räägib. Oleksite lihtsalt kuumad, higised ja alasti...”

„Hea küll, sain pihta!”

Kensey osutas üle Chelsea õla. Too kiikas selja taha ja nägi kõnealust härrasmeest eesukse poole suundumas. Meest ei kõigutanud pealtnäha miski ja kõige vähem tosin naiste silmapaari, mis tema selja sisse auke põletasid. Ta oli imeilus ja nii ahvatlev, et see tegi lausa füüsiliselt haiget. Siiski olnuks Chelsea siiralt üllatunud, kui säärasel mehel olnuks kodus lemmikloom, kes on elavam kui kivi.

„Üks öö,” nurrus Kensey. „Sellega. Rahuldus on garanteeritud.”

Chelsea nautis veel viimast korda kaunist rätsepatööd, tumedaid siledaid juukseid, laiu õlgu ja nõtket mehelikku enesekindlust, enne kui tühja pilguga õe poole pöördus.

„Ma ütlesin sulle, et ei saanud isegi tema nime teada. Ma ei usu, et abi oleks taevasse kirjutamisest: „Otsin pikka ja tumedapäist ilusat meest ülikonnas.” Kuum ja higine alastus tuleb edasi lükata.”

Kensey kergitas kulme, tõmbas põsed lohku ja napsas menüü pihku, mispeale Chelsea lootis, et teema on ammendatud. Kuid õde tegi ettepaneku: „Kui tahad, võime kohad ära vahetada, et saaksid talle veel viimase pilgu heita.”

„Tänan, pole vaja.”

Pealegi nägi Chelsea õe selja tagant peegelseinalt, kuidas pintsaklipslane oma sõbra seljale patsutas ja nad koos laudade vahelt läbi trügisid, naasmaks börsimaailma või kuhu iganes säärased imelised, kättesaamatud ja kõike sõrmenipsu peale saavad olevused pärast keskkooli lõppu kolisid.

Chelsea võttis end kokku ja keskendus õele. „Aga nüüd aitab minust ja minu seljatagusest. Mis sinu elus toimub?”