Читать книгу Vanade koerte tarkus - Elli Radinger - Страница 7

Füüsik Albert Einstein kirjeldas oma relatiivsusteoorias aja mõistet nn kaksikute paradoksi abil. Üks kaksik lendab kosmoselaevaga maailmaruumi, teine jääb maa peale. Mõne aja pärast tuleb kosmosesse lennanud vend sama kiirelt Maa peale tagasi. Siis näevad mõlemad, et Maale jäänud kaksik on oluliselt vanem kui kosmoses käinu. Einsteini järgi on see loogiline, sest tänu kiirele liikumisele ruumis kulutas astronaut vähem aega ära.1 Kui kiiresti või aeglaselt aeg kulgeb, sõltub järelikult sellest, kui kiiresti liikuda.

Minul pole aja kiiruse jälgimiseks kosmoselaeva vaja. Mulle piisab mu koerast. Shira tuli minu juurde kaheksanädalase kutsikana. Täna, kolmeteistaastaselt, on ta minust vanem. Vaatan teda ja küsin: „Kuidas sa ometi oled nii vanaks saanud?“

Shira on heldes meeleolus ja heidab mulle lõputult heatahtliku pilgu, mis ütleb: „Vaata parem ennast.“

Muidugi on tal õigus. Ka mina olen vanemaks jäänud. Ma ei tea, kuidas Shira oma vananemist tunnetab. Tahaksin uskuda, et ta lihtsalt lepib sellega ja parimal juhul naudib.

Praegu lesib ta minu kirjutuslaua all, selg vastu radiaatorit surutud. Aeg-ajalt sirutab ta käpad välja nagu kass, surub küüned vaipa ja vaatab mulle otsa. Siis ohkab ta sügavalt ja magab edasi, üks esikäpp teise peal nagu vaikseks palveks kokku pandud. Käpp võpatab kergelt.

Vananemine on meie kõigi jaoks tundmatu maa, sõltumata faktist, et inimkond on alati vananenud. On olemas hullematki kui veeta oma viimased aastad armastatud olevuse kõrval magades ja nähes und sellest, mis on olnud ja mis veel võiks tulla.

Shira oli väike armas kutsikas, kes tormas mööda heinamaid, kõrvad laperdamas. Mõnikord ta komistas oma liiga suurte käppade otsa ja veeres läbi rohu, et siis jälle püsti karata ja tormata järele liblikale, kelle ta oli lendu ehmatanud. See oli üliarmas. Kutsikaeale järgnes puberteet ja noorkoera periood. Siis tuli palju ilusaid ühiseid aastaid täiskasvanud koeraga. Ja siis saabus päev, mil märkasin, et pontsakast karvakerast on saanud vanur, kes lesib meelsamini diivanil kui ajab palli taga ja kelle liigesed püsti tõustes ragisevad. Minuga oli enam-vähem sama lugu. Ainus erinevus oli, et Shira vananes oluliselt kiiremini.

Üks mu sõbratar ei lase ka veel seitsmekümneselt enda kohta „vana“ öelda. Teisele tuttavale kinkisid lapsed 75. sünnipäevaks pensionäride turismireisi. Ta ei võtnud kinki vastu, sest ei pida-nud ennast vanaks inimeseks.

Mina olen eluaeg rõõmustanud vanaduspõlve üle, mis tähendas minu jaoks vabastust paljudest ühiskondlikest ootustest ja survest. Lõpuks ometi saan teha kõike, mida tahan, ja inimesed naeratavad leebelt: on ikka hull vanainimene!

Üleminekuaastate algust tähistasin Red Hot Mama peoga. Sinna olid kutsutud ainult üleminekueas naised. Kandsime kõik punaseid riideid ja sõime vürtsiseid toite nagu tšilli ja Tai road.

Praegu olen kuuekümne seitsme aastane ja minu võimalus jõuda sajani on statistiliselt hea. Loomulikult ei ole ma vanaduse hädadest puutumata jäänud, nii nagu Shiragi. Tema pealt aga õpin ma positiivset vananemist ja seda, kuidas võtta olukorrast parim.

Vanim maailmas elanud inimene oli Piibli andmeil Methusalem, kes elas üheksasaja kuuekümne üheksa aastaseks ja sigitas saja kaheksakümne seitsme aastaselt poja Lamechi.2 Guinnessi rekordite raamatu järgi oli maailma vanim koer hulk aega kahekümne üheksa aasta ja viie kuune Austraalia karjakoer Blueye. Uue rekordi lõi 2016. aastal samuti Austraalias kelpie tõugu koer Maggie. Tema elas kolmekümneaastaseks.3 Seda ei saanud küll ametlikult tõestada, sest tema omanik farmer Brian McLaren oli tema sünnitunnistuse kaotanud. Nii polnud võimalik tema täpset vanust kindlaks teha. Aga kui McLaren tookord kaheksanädalase Maggie endale võttis, oli ta poeg Liam täpselt nelja-aastane. Praegu on ta kolmkümmend neli.

Kui ma üritasin netikalkulaatoriga Maggie vanust inimese aastatesse ümber arvutada, vastas programm tõrksalt: palun sisestage 25st väiksem number! Ilmselt ei eeldanud programmeerijad, et koerad võiksid elada vanemaks kui kakskümmend viis aastat. Maggie vanus vastab umbes kahesajale inimaastale.

Inimese ja koera oodatav eluiga on viimastel aastakümnetel pidevalt kasvanud ja kasvab edasi. Neljajalgsetel on see kahekümne aastaga kerkinud kolme aasta võrra. Põhjuseks on paranenud meditsiin ning tõule kohane toitmine ja hooldus.

Enamik koeri elab kaheksa- kuni viieteistkümneaastaseks. Erandjuhtudel elavad nad kahekümneseks. Göttingeni ülikooli teadlased uurisid rohkem kui viitkümmend tuhandet koera seitsmekümne neljast tõust ja tegid kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed.4 Samuti surevad tõukoerad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Uurimuse tulemused oleksid pidanud mind murelikuks muutma: Shira on labrador ja kuulub pigem suurekasvuliste tõugude hulka. Muidugi võiks teda pidada ka segavereliseks, sest ta isa oli labrador, ema aga siledakarvaline retriiver. See tähendab, et olen võitnud aega. Ohkan kergendunult. Jälle pääsesin. Ma tean, mis tunne on elada varjatud ohu tingimustes. Kui käin Ameerikas Yellowstone’i rahvuspargis hunte uurimas, peatun alati viis kilomeetrit kõrgemal hiiglaslikust hõõguvat magmat täis vulkaanikambrist. Siin võib iga hetk hakata purskama supervulkaan. Teadlased ootavad purset iga kuuesaja tuhande aasta tagant. Eelmine oli kuussada tuhat aastat tagasi, niisiis on suur purse juba hilinenud.

Siiski kordan endale kartmatult: praegu veel ei hakka. Minuga seda ei juhtu. Praegu ei ole veel aeg.

Sama lugu on mul Shiraga. Kolmteist aastat pole ju mingi vanus? Loomulikult tahan ma, et ta elaks võimalikult kaua ja oleks terve.

Kas vanaks elamiseks on olemas võluretsepti? Üritasin seda leida ja palusin oma online-uudiskirjas vanade koerte omanikke, et nad kirjeldaksid mulle oma elu koos neljajalgsega. Sain üle kahesaja vastuse ja tänan siinkohal kõiki, kes mulle oma loo jutustasid ja südame avasid. Need lood liigutasid mind väga ja ajasid sageli ka nutma. Eelkõige aga andsid teie kirjad mulle lootust.

Võtame näiteks Kathy koera Peggi. Kaheksateistaastane Tiibeti terjeri ja kokkerspanjeli segu koer elab peamiselt koos Kathy seitsmekümne kaheksa aastase emaga Hamburgis. Siin on teineteist leidnud kaks vanakest, kes on muide veel täiesti kõbusad. Või Heike Malta bolonka – tänavalt leitud koer, kes suri kuueteistaastaselt. Rosemary koer Pocolino sündis Fuerteventuras ja elas auväärse kahekümne aastani. Andrea segavereline terjer Filou on üheksateistaastane. Paljude mu lugejate koerad said viisteist, kuusteist või rohkemgi aastat vanaks või elavad selles vanuses praegugi. Shira on selle kõrval päris lapsuke ja see paneb mind lootma, et kolmteist ei olegi veel nii üüratult vana.

Kas ma sain aga teada võluretsepti? Pean teile pettumuse valmistama: kõrge vanuseni elamiseks ei ole retsepti ei koerte ega inimeste jaoks. Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liig kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid.

Te võite teha ka kõik õigesti või valesti, kuid see ei garanteeri, et teie koer või te ise elate sellepärast kauem. Arvukalt on tehtud uurimusi, mis ütlevad inimesele, kuidas ta peab toimima, milliseid toite sööma ja mismoodi liikuma, et elada saja-aastaseks. Aga ikkagi võite homme kodust väljudes näiteks bussi alla jääda. Nõnda siis loeb meie elu kvaliteet, mitte eluaja pikkus.

Otsustasin, et ei lase end rohkem hullutada. Vanadus ei ole haigus ei kahe- ega neljajalgsete puhul. Kahekümne viie kilone Shira on minu netiprogrammi järgi inimaastates üheksakümne kolme aastane. Nii on ta vanem isegi mu kaheksakümne seitsme aastasest emast.

Teen kokkuvõtteid. Kuidas on Shira vanadusega muutunud? Mu kirjutuslaua all lamades kiirgab temast meditatiivset rahu. Minu silmis jääb ta igavesti nooreks. Me oleme palju aastaid teinud kõike koos. Oleme tundide viisi jalutanud, järves ujunud, pallile järele jooksnud (hüva, seda küll rohkem Shira). Mõnikord igatsen tema noorusaastaid, kuid enamasti naudin tänast päeva rohkem kui midagi muud. Meie suhe muutub iga päevaga sügavamaks: me usaldame teineteist pimesi ja teame, mida teine tahab. Teda vaadates tean, mis toimub tema sees. Meil on sisseharjunud päevarutiin.

Kuid Shira vanaduse märke ei saa enam eirata. Tema kuldne kasukas on mõnestki kohast hall ja muutunud hõredamaks. Aluskarv tuleb aina rohkem lahti. Seetõttu kannab ta talvel fliisist mantlit ja vihmasabina vastu vihmakeepi. Ta külmetab kergemini.

Tema kunagi nii tume nina on muutunud helepruuniks. Siinseal kasvavad pisikesed käsnad – hiljuti tekkis selline näiteks ta silma sisenurka – ja kaovad mõne nädala pärast taas. Tema kasuka all paistab palju rasvamügarikke. Ma olen lasknud ta läbi vaadata. Tema ribidel on healoomulised rasvmoodustised ehk lipoomid.

Ka Shira nägemine on kahanenud. Ta soojad pruunid silmad on aina sinakamad ja tuhmimad ning pimedas muutub ta ebakindlaks.

Kuid nägemine ei mängi tema elus ilmselgelt säärast rolli nagu teised meeled. Koertel on oluliselt teravam kuulmine kui inimestel ning nad tajuvad helisid neli korda kaugemalt. Shira kuulmine on viimastel kuudel aga samuti nõrgenenud. Algul kuulis ta „valikuliselt“, nüüd aga enam üldse mitte. Kuidas ta sellega toime tuleb? Kui ma tema kõrval seistes ta nime hüüan, siis ta ei reageeri. Tavaliselt pean teda õrnalt puudutama, et ta tähelepanu võita. Endiselt on töökorras ta kompimismeel. Ta tajub maapinna võnkeid ja „kuuleb“ mind, kui ma jalgu trambin.

Tema kurtusel on mõistagi ka eeliseid. Sel aastal oli meil esimest korda rahulik aastavahetus. Mida kõike ma pidin varem tegema, et oma hirmunud koera vana-aastaõhtul või äikese ajal rahustada! Alates spetsiaalsetest feromoonidega kaelarihmadest ja rahustavatest homöopaatilistest tilkadest kuni müravähendamisvõteteni. Mitte miski ei aidanud. Paar aastat tagasi veetsin aastavahetuse isegi ühes põrgulikult kallis ja väga eraldatud luksushotellis. See oli kõrghooaeg ja tuba sai üürida minimaalselt neljaks ööks. Kui aga esimesed raketid eemal asuvas linnas õhku lasti, pidin ma ikkagi oma värisevat koera rahustama. Soovitused hirmunud looma ignoreerida, et „mitte tema hirmu kinnistada“, mulle ei sobi. Mina vastutan selle eest, et Shira säärastel hetkedel hätta ei jääks. Niisiis hoian tal ümbert kinni ja pakun talle nõnda turvatunnet. Mul on ükskõik, kas ma „tohin“ seda või mitte. Ma lihtsalt teen seda, juba ainuüksi sellepärast, et tunnen siis ennast paremini.

Nüüd on mu koer kurt. See, mis mind jalutades vahel meeleheitele ajab, sest ta ei kuule mu hüüdeid, võib teistes olukordades olla õnnistus. Tänavune uusaastapidu naabruskonnas, kus tehti palju mürglit ja lasti palju rakette, ei avaldanud talle mingit muljet. Niisiis on vanadusehädadel ka mõningad eelised.

Ringi kõndides pean temaga aga tähelepanelikum olema. Kord kadus Shira äkitselt metsa. Ta haihtus ringi nuuskides tihnikusse. Ma hüüdsin ja hüüdsin, kuid tagasi ta ei tulnud. Mis oli ka loogiline. Ma plaksutasin käsi ja kasutasin viimases hädas vilet, puhudes seda seni, kuni mul endal pidid trumminahad katkema. Teda ei ilmunud ikka välja. Sattusin paanikasse, astusin sammu tagasi – ja komistasin talle peaaegu otsa. Ta oli kogu aeg minu taga seisnud ja vaatas mulle üllatunult otsa. „Halloo, ma olen ju siin, mis sa närvitsed?“ Tundsin piiritut kergendust.

Harjutasin Shiraga kutsikaeast saadik visuaalseid märguandeid. Sidusin verbaalsed signaalid käemärgiga. Ta kuuletub käsklustele „tule“, „istu“, „koht“ ja „seisa“, kui suudan ta panna endale otsa vaatama. Aga ka sellega on vanaduses vähem probleeme, sest Shira on muutunud väga sõltuvaks ja kontrollib alatasa, kas ma olen ikka alles. Võõras kohas võtan ta igaks juhuks lühema või reguleeritava rihma otsa.

Tundub, et puudutused on muutunud tema jaoks tähtsamaks. Talle meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti, mida naudin muidugi ka mina. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa ta vahel aru, kus ta on. Kui ta õhtul aias viimase ringi teeb, jääb ta mõnikord seisma ja vahib enese ette. Mida ta küll mõtleb? Lähen väsinuna pidžaamas tema juurde ja toon ta majja tagasi.

Hiljuti tuli ta minuga keldrisse, kuid üles tagasi ei tulnud. Otsisin teda ja leidsin ta oma töökojast. Ta seisis seal ja vaatas mulle rõõmustades otsa. Tundus, nagu ta ei teaks enam, kus ta asub. Kas need on esimesed dementsuse märgid? Mu teistel koertel sellist asja ei esinenud. Või tundub mulle lihtsalt nii, sest koerte dementsus ja Alzheimer on tänapäeval palju kõneaineks ja me teame sellest rohkem, kuna meil on paremad infoallikad nagu internet? Ma juhatasin oma segaduses vanakese trepist üles. Me peame teineteisel rohkem silma peal hoidma ja sellega tuleb leppida.

Shira energiatase muutub koos ilmaga. Kui väljas on käre külm ja kuiv või ka meeldivalt soe, kargab ta mööda heinamaid nagu noor koer. Niiske ja külm ilm seevastu on tema jaoks raske. Siis jääb ta parem oma korvi.

Shira muutub endiselt erksaks, kui võtan kätte tema lelu, mille abil ta noorena õppis asjade äratoomist. Tugevast puuvillasest riidest tehtud lelu näeb välja nagu piklik pinal, kuid see pole täis mitte pliiatseid, vaid plastgraanuleid või muid vee peal püsivaid osakesi. Need asjandused peaksid kujutama metslooma ja neil on küljes nöör, millest neid saab kaugele visata. Nagu enamik labradore, armastab ka Shira seda ronti, sest tema geenidesse on kodeeritud metslooma äratoomine. Ta tantsiskleb kärsitult minu ümber ja ootab, et ma seda viskaksin. Ja ta ujub endiselt kirgliku rõõmuga.

Hiljuti muutus muide ka tema hääl. Varasem sonoorne sügav haukumine on asendunud veidra kriiskava tooniga nagu ooperidiival, kel on hääl ära.

Shiral on nüüd vaja rohkem aega, et kohaneda uute olukordadega ja mõista uusi ülesandeid. Seda tähtsam on minu jaoks teda jätkuvalt vaimselt ergutada, näiteks haistmismeele kaudu. Kuigi tal kulub praegu rohkem aega, et ninaga lõhna tunda, on ta endiselt uhke, kui on peidetud eseme üles leidnud.

Shira muutub kartlikumaks ning on paljudes asjades ebakindlam. Üritan talle siis võimalikult palju toetust pakkuda. Näiteks olen koertega kohtumisel ettevaatlik ja jälgin, et Shira puutuks kokku vaid tasakaalukate loomadega. Metsikud ja jõulised koerad võivad Shirale mänguhoos peale hüpates teda vigastada. Minu vanakese heaolu on mulle kõige tähtsam ning sõnad „küll nad saavad omavahel ise hakkama“ tunduvad mulle praegu veelgi talumatumad kui varem.

Igavese nooruse saladust ei ole paraku ka koerte puhul olemas. Shira vanadusehädasid võib iga vanem inimene ka enda juures näha. Olen õnnelik, et olen praegu sama küpses eas nagu mu koer. Nooremana ei oleks ma nii hästi suutnud maailma tema silmadega näha. Mu eelmised koerad surid viieteist- ja kuueteist­aastaselt. Kui oleksin tookord teadnud seda, mida tean täna, oleksin võib-olla suutnud neid õnnelikumaks muuta ja nende viimaseid aastaid kergendada.

Me kõik tahame olla terved ja reipad võimalikult kaua. Koerte puhul on põhimõte sama mis inimestel: tervislik toitumine ja liikumine hoiavad kauem tervena. Mis puudutab toitu, siis ei tee ma Shiraga enam mingeid eksperimente. Kõik möödunud aastate menüümuutmiskatsed lõppesid kõhulahtisuse või gaasidega, nii et püsin tema harjumuspärase toidu juures. Nii on mõlemal vähem stressi. Hommikul saab ta koeraküpsise, lõunaks täisväärtuslikku vanade koerte purgitoitu ja õhtuti peotäie kuivtoitu. Kui toit sobib ja koer on terve, pole vaja seda muuta. Inimesed teavad ju samamoodi, mida nad taluvad ja mida mitte.

Tean, millist tantsu lüüakse koerakogukondades koera „õige“ toidu ümber ja millised ususõjad toimuvad sellel teemal internetifoorumites. Minu jaoks on täiusliku toidu otsinguile kulutatud ajast tähtsam veeta kvaliteetaega oma koeraga.

Fakt on see, et saledamad koerad (ja inimesed), kes kulutavad vähem kaloreid, elavad kauem. Iga üleliigse kiloga lühendame oma eluaega. Shira liigestele on tohutult abiks see, et ta on kleenuke – mis on labradoride puhul muide ebatavaline.

Minu vanatüdruk ja mina käime mõlemad füsioterapeudi juures. Ei, need on meil erinevad. Mina vabanen massaažiga seljavaludest, Shirale tehakse selja- ja liigesehädade vastu laser­akupunktuuri. Lisaks teen temaga pea iga päev harjutusi, mis hoiavad teda liikuvana. Ta jookseb mu jalgade vahel slaalomit, tiirleb käskluste peale ringiratast – twist käsib keerelda paremale, circle vasakule – ja peab saama kiiresti istuvast asendist lamama. Maiuspalade eest muutub ta tsirkusekoeraks.

Sellest ajast, kui ta sai üksteist, käin temaga kaks korda aastas loomaarstil „vanadusehädasid“ kontrollimas. Sellised vanade koerte ennetavad uuringud aitavad aegsasti avastada muutusi liikumisaparaadis, meeleorganites, südame-vereringesüsteemis ja siseorganites. Mu sõbrad heidavad selle üle sageli nalja või ei saa lihtsalt aru. Nende meelest on hullumeelne käia koera vanadusprobleemidega kontrollis. Minu meelest on see mõistlik, sest siis tean, kui terve mu koer tegelikult on.

Mul on loomaarstidest unistuste meeskond: sinna kuuluvad traditsioonilised veterinaarid, homöopaadid ja füsioterapeut. Selline kombinatsioon tarku naisi ühes kliinikus koos on suur kingitus ja ma olen selle eest tänulik. Iga koeraomanik peaks leidma arsti, kes sobib talle ja ta koerale. Mina otsisin päris kaua ja proovisin erinevaid arste ning tunnen end nüüd olevat heades kätes.

Kõigi vanade koerte probleem on hambakivi. Pärast seda, kui Shiral tuli suure operatsiooniga eemaldada neli hammast, jälgin ma veelgi rangemalt, et tal oleks võimalikult vähe hambakivi, ja üritan tal enam-vähem korrapäraselt hambaid pesta. Shira pole sellest aga kuigi vaimustatud. Kanamaitsega hambapastat meeldib talle süüa küll.

Loomulikult kasutan ma kõiki abivahendeid, mida turg vanadele koertele pakub. Et kergendada Shiral autosse ronimist, katsetasin erinevaid rampe ning valisin viimaks ühe Šveitsi firma kokkupandava alumiiniumrambi, mida mööda mu koer saab turvaliselt ja vabalt üles-alla kõndida.

Esimeste vanadusilmingute märkamisel hakkasin Shira elukeskkonda kohandama ja pean muiates tõdema, et muudatused ei kergendanud mitte ainult mu neljajalgse sõbra elu.

Kui mu vana vannituba oli vaja remontida, lasin uue ehitada vanainimestele sobivalt sellise dušinurgaga, mis on põrandaga tasapinnas. „Juba praegu?“ küsis üks mu sõbratar. Jah, millal siis veel, kui mitte praegu? Kui saan midagi teha kohe, siis ma ei hakka seda edasi lükkama.

Kuna Shiral on raske treppidest käia, kolisin oma magamistoa teiselt korruselt esimesele. Kogu mu maja on tasapisi muutunud mu neljajalgsele vanakesele õdusaks paigaks. Igas toas on ortopeedilised koertevoodid, mis kohanduvad kehakujuga ja võtavad liigestelt koormuse. Ma kadestan teda nende voodite pärast ja kavatsen ka endale säärase madratsi hankida. Ometi eelistab Shira enamasti diivanit, millele ta peab vaevaliselt hüppama. Siledatel laudpõrandatel kergendab tema jooksmist libisemiskindel vaip.

Jah, vana koeraga on tegemist. Varem pidin ma kutsikate väikesed õnnetused ära koristama või asendama näritud mööblit. Tulevikus pean hakkama taas loigukesi koristama, ent mööblit Shira oma väheste hammastega enam ei näri.

Täna hommikul ärkasin varakult nagu alati ja kirjutasin kaks tundi. Shira lamas radiaatori ääres ja magas. Siis ärkas ta üles ja sirutas end.

„Kas tahad välja?“ Avasin aiapoolse ukse. Vihma voolas oja-dena. Minu labradoriproua jaoks oli ilm liiga märg, ehkki ta enamasti vett nautis. Ta keeras otsa ringi ja otsustas veel pisut tukastada. Mõnikord aga, kui päike paistab ja ta on välja maga-nud, kergitab ta kirjutuslaua tooli nihutamise peale pead ja vaatab mulle suurte silmadega otsa.

„Mis sa arvad, kas lähme jalutama?“

„Ja-JAA! Ma arvasin, et sa ei küsigi.“

Meie igapäevased jalutuskäigud pakuvad meile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Me naudime ühiselt loodust ja elu. Minu jaoks on iga jalutuskäik omamoodi püha aeg. Brittide Thomas Fletcheri ja Louise Platti huvitav uurimus „(Just) a walk with the dog? Animal geographies and negotiating walking spaces“5 tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat „äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus“ ning „potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks“. Uurijate sõnul tulevad koos jalutades ilmsiks nii koeraomaniku kui ka koera isiksuseomadused. Nähtavaks muutuvad ka võimuvahekorrad koera ja inimese vahel. Nii rääkivat jalutusrihma pinge üht-teist inimese ja koera suhte kohta: lõtv rihm tähendab harmooniat, pingul rihm erinevaid arusaamu sellest, kes juhib.

Fletcher ja Platt küsitlesid uuringute jaoks Põhja-Inglismaal inimesi, kes käivad oma koeraga regulaarselt jalutamas. Enamik inimesi pidasid jalutuskäiku oma koera tervise ja heaolu seisukohast oluliseks. Nad ei tajunud seda lihtsalt kohusetundliku koerapidaja kohustusena, vaid esikohal oli soov, et koer oleks õnnelik.

Koeraomanik Jane rääkis oma jalutuskäikudest Afganistani hurda Copperiga: „Kõige ilusam on vaadata, kuidas Copper üle lagendiku kihutab. Mõõtsin kord ta kiirust: ta võib joosta kolmkümmend miili tunnis (u 48 km/h – tlk). Siis näeb ta välja nagu gepard. Kui näen, kuidas ta on joostes nii oma elemendis, siis tunnen, kui õnnelikuks see mind teeb.“

Shira muidugi sellist kiirust ei saavuta, meie terviseprogrammil on oma piirid. Tavaliselt longib ta pärast pikemat jalgsimatka minu sabas. Mõnikord on ta aga naljatujus ja haarab hambusse oksa, mille ta tahab tingimata koju tuua. Ta tormab oksaga minu ees, pillub seda õhku või püherdab sellel, neli jalga taeva poole. Pärast selliseid päevi on tal vaja rohkem aega taastumiseks. Tavaliselt teen talle siis puhkepäeva, mil kõnnime vaid lühikesi maid.

Meie kooselu on jõudnud uuele tasemele. Kui inimeste argipäevatempo on sageli väga kiire ja neil pole aega märgata väikesi asju, siis Shira sunnib mind alatasa peatuma ja hetke nautima.

Minu elu koos vana koeraga on praegu tunduvalt rahulikum kui tema kutsikaeas. Ta on õpetatud koer ja piisab ainsast pilgust, et me teineteist mõistaksime. Shira on äärmiselt vähenõudlik ja rõõmustab lihtsalt selle üle, et saab minu ligiduses olla. Vastutasuks hoolitsen tema vajaduste eest ja kohandan end tema tempoga.

Mõnikord, kui ta on eriti laisk ja jalutuskäigust kujuneb sei-sak, sest tal on vaja põhjalikult iga rohukõrt nuusutada, püüan teda enda järel tirida. „Tule nüüd, mul ei ole tervet päeva aega.“ Siis aga taipan, et ühel päeval, mis pole enam kuigi kaugel, soovin teda veel kord niiviisi lonkimas näha. Õpin oma ruttu talitsema ning jalutama tasapisi. Niimoodi toimides rahunen ma muide ka ise.

Koera elu on meie eluga nii tihedalt seotud. Me saame ta kutsikana, ta on armas ja võluv olevus – ning ajab meid meeleheitele, kui närib kingi ja mööblit ja põhjustab majas kaose. Siis õpetame talle kombekat käitumist, mis mõnikord ka õnnestub. Meie side aina tugevneb ajaga. Koera elu kulgeb tõusude ja mõõnadega vanaduse suunas ja meie õpime nende käest aina rohkem: lõdvestumist, lõbutsemist ning lihtsate asjade nautimist. Elu on oluliselt parem, kui meie kõrval on koer.

Meie vanad koerad on saanud palju kogemusi: jahilkäiguga, autode, laste ja võõraste inimestega, naabrite, loomaarstide ning teiste koerte ja kassidega. Kõik oma koeraelu kogemused on nad jaganud kahte kategooriasse: kas see on mulle hea või see ei ole mulle hea?

Seepärast ei pea ma koeraomanikuna enam pidevalt valvel olema – mu koer on aastate jooksul targaks saanud. Varem meeldis talle jäneseid taga ajada, kuigi ta seda ei tohtinud. Praegu tohib ta neid taga ajada, kuid ei saa neid kunagi kätte. Vahel, kui mõni pikk-kõrv ta nina eest mööda kalpsab, vaatab ta meelega teisele poole, nagu ei tahaks ta oma saaki näha. Jänesed ei huvita teda enam. Vanemad koerad arvestavad oma võimalusi väga täpselt. Sellise eeskujuliku käitumise tingib tema enese kogemus, mitte minu kasvatus. Ja kuna mu vanakesel on peaaegu ammendamatu elukogemuste pagas, on ta mu unistuste koer. Kui ta oli veel väsitav ja jonnakas noorkoer, siis ootasin seda aega rõõmuga. Praegu teineteisele sügava hingesugulase pilguga otsa vaadates näen ta tuhmides silmades peegeldumas iseennast. Jah, mu koer on vana – ja mis siis? Ta tunnetab muutusi ja kohaneb nendega ilma ideoloogilise teatrita. Vanadus on elu huvitav ja oluline osa. See on aeg, mil koeraomanikud lõikavad seda, mida on eluaeg külvanud. Rõõmustagem selle üle.