Читать книгу Kindral Naki - Elmar Valmre - Страница 1

Peeter kükitas aias sõstrapõõsa taga; kõhnad jalad üleni porised, punased juuksed sassis ja silmad piilumas teravalt tänavale.

Kindlasti pidi Sepa Hilda ema jõudma varsti siia. Teisiti see ei võinud ju ollagi, sest tema, Peeter, oli just äsja tõuganud väikese Sepa Hilda maha. Ja Hilda oli kukkunud õnnetult: laubaga vastu kivitreppi. Laubale oli tekkinud sügav haav, verd oli joosnud ohtralt, ja Hilda oli läinud nuttes ema juurde.

Peeter oli rõõmus, et ta kõhnad jalad suutsid joosta nii kiiresti. Muidu oleks tal läinud halvasti. Nüüd ta sai aga põgenema, sai joosta siia aeda varjule. Muidugi ei jää Hilda ema tulemata. Tuleb, väike Hilda käe kõrval, ja kaebab kõik ära. Käsib Peetrit nuhelda, sest see pole esimene kord, kus Peeter teeb väikesele Hildale haiget. Peeter on seda teinud ka varemini, peaaegu alati, kui kedagi polnud nägemas, sest Peeter armastab kolkida neid, kes on temast väiksemad ja nõrgemad: need ei saa talle anda vastu. Seevastu hoidub Peeter aga targu eemale suurematest poistest, sest nendega on tülitsemine hädaohtlik. Peeter on seda kogenud ja teab, mis see tähendab. Aga Hildale võib kartuseta teha haiget.

Nii hea on teda tõugata maha, kiskuda juukseist, rebida tema nukku jalust, seda nukku, millel silmad liiguvad nagu elaval inimesel. Viimasel juhul on Hilda kõige õnnetum. Ainuke halb asi on, et Hilda kaebab alati emale kõik ära ja see tuleb siis otsemat teed Peetri ema juurde. Ning Peetri ema on siis kuri. Tal on toas kapi otsas vitsakimp. Seda on Peeter saanud sagedasti tunda ja see pole kaugeltki magus, just vastuoksa: on väga kibe.

Peeter on vait ja ootab. Tal ei tule kaua oodata. Varsti läheb Hilda majauks lahti ja Hilda, pea ümber valge rätt, väljub koos emaga. Nad tulevad siiapoole. Peeter surub end maa ligi ega hingagi. Hilda ühes emaga tulevad hooviväravast sisse. Siin Hilda puhkeb jälle nutma. Ema rahustab teda:

„Ära nuta, Hilda. Niisugune metsaline... aga küll ta saab... Ma tahan näha, kas minu laps ei või ometi kordki mängida oma maja ees! Alati on see metsaline tal kallal. Ma tahan nüüd vaadata, kaua niisugune asi kestab...“

Viimased sõnad ta ütleb kriiskavalt, nägu punane. Võõraste ilmumine on äratanud tähelepanu: üks kui teine majaelanik avab akna ja vaatab välja. Hilda nutab aina kõvemini. Ja seal... Peeter kisub end kerra ja on vait nagu hiir, — seal tema ema tuleb uksele. Ta ilme on kohkunud. Hilda ema tõukab Hilda enda ette ja algab:

„Vaadake, mis Peeter on jälle teinud! Lapse pea on lõhki! Jumala õnn veel, et silmad on terveks jäänud...“

Peetri ema vaikib alul, siis küsib:

„Oli see tõesti jälle Peeter?“

„Kes siis? Teist niisugust, kes on alati endast väiksemate kallal, pole terves agulis. Kui tal on suurematega tegu, siis on kõrvad kohe ligi pead, aga endast väiksemate tüdrukute kallal on nagu hunt. Nii on ju võimatu elada! Minu laps pole igaühel peksta... Ja oleks veel, et üks kord, siis võiks öelda, et kogemata. Aga alati! Nagu ma oma lapse välja lasen, nii ta juba luurab ja jookseb kallale. Ega mina üksinda kaeba, küsige kelle käest tahate. Teie teate isegi, mitu korda ta on poemehe akna kiviga sisse löönud... Aga ma ütlen: see on viimne kord, sellele asjale peab tulema lõpp! Kui teie teda ise ei suuda kasvatada, siis juba leidub keegi, kes taltsutab selle metsalise...“

Öelnud seda, Hilda ema võtab Hilda käe ja nad hakkavad aeglaselt minema värava poole. Hilda nutab ikka veel. Peetri ema seisab nagu post paigal, nägu kahvatu, silmad märjad, ega lausu sõnagi. Siis pöördub ümber ja läheb tagasi tuppa. Teised majaelanikud vahivad ikka veel aknal.

Kui Hilda on oma emaga hoovist väljunud, hingab Peeter sügavasti ja julgeb end juba liigutada. Ta teab, et nüüd ei tohi minna ema silma alla: ema on praegu väga kuri. Tuleb oodata õhtuni, siis on ema viha lahtunud. Peeter ju tunneb oma ema...

Seepärast Peeter ei lähegi tuppa. Ta hiilib neljakäpukil aianurgas oleva prügikasti juurde. Vaatab ringi, ja nähes, et majaelanikud on uuesti aknad sulgenud, ronib kähku üle prügikasti. Prügikasti tagant läheb lai tolmune tee, mis lahutab aguli jõeäärsest heinamaast. Peeter jookseb üle tee, hüppab paljaste jalgade välkudes üle kraavi ja kaob pika luhaheina sisse.