Читать книгу Kindral Naki - Elmar Valmre - Страница 2

Kõndinud tükk maad rohu sees lookleval teerajal, mida mööda käivad suplejad agulist jõe äärde, Peeter pöördub vasakule. Ta otsustab minna oma kuningriiki. Tema kuningriik on heinamaa keskel kasvav lepatukk. Selle lepatuka keskel, lagedal platsil, mis moodustab taldrikutaolise lohu, asetseb suur, umbes poolteist meetrit kõrge ja kahemeetrise läbimõõduga kivi, mis on kuningalossiks ja ühtlasi ka kindluseks. Ja kuningaks on Peeter.

Tema valitseb siin piiramatu võimuga. Tema käsutuses on kogu lepatukk: noored, väiksemad lepad on sõdurid; vanad suuremad on ohvitserid. Lohu servale on Peeter kandnud kokku suure hunniku väiksemaid kive. Peab ju olema kahurikuule, kui tahetakse sõdida.

Ja Peeter sõdib sagedasti. Peetri puumõõk on riisunud nii mõneltki lepalt hulga lehti. Sest rahu ajal on lepad Peetri sõdurid, sõja puhul Peeter on ise terve sõjavägi ja lepad on siis vaenlased, kellele tuleb anda mõõka tunda.

Peeter tunneb hästi sõjatehnikat. Vaenlase lähenemisel ta käsutab kahurid tööle (ta lennutab kive lepatukka, nii et lehed lendavad ja oksad murduvad). Siis annab käsu rünnakuks, tormab mõõka vibutades vägeva hurraa-hüüdega lepatukka, raiub paremale ja vasakule, ja pöördub võitjana oma lossi tagasi.

Sõdimine on huvitav. Ka täna tahab Peeter sõdida. Ta kiirendab samme, et jõuda rutemini pärale. Varsti ta ongi lepatukas, astub julgelt edasi, tõugates puuoksi kätega kahele poole: ta on ju oma regioonis.