Читать книгу Ennustus relval - Elmar Valmre - Страница 3

Ta veetis jälle rahutu öö. Analüüsides tundmatu daami käitumist nii ja teisiti, ta pidi tunnistama, et labürint, kuhu ta oli sattunud, oli laienenud uue käigu võrra, mis suubus teadmatusse. Ta oli saanud kirja, oli läinud määratud kohtumisele ja oli leidnud sealt ka kirja saatja eest. Aga mis oli sundinud daami tema ilmudes nii kiiresti lahkuma — ja nii hirmunud ilmega? Daami nägu oli talle täiesti võõras, ta teadis, et oli eile näinud teda esimest korda. Jah, kogu lugu oli tema jaoks liiga keeruline ja erutas teda oma kummalisusega. Ta tundis end koolipoisina, kellele on antud algebraülesanne ilma lahenduseks vajaliku valemita. Talle jäi üle vaid üks tee: hoida tänaval ja teistes avalikkudes kohtades silmad lahti, — ja võib-olla ta kohtab veel kord tundmatut kirjasaatjat.

Ta uinus vastu hommikut ja ärkas kella kaheksa ajal. Pesnud end külma veega, mis karastas mõnusalt, lahkus ta einestamata kodunt, kaenla all raamat, mida läks viima kohtuarsti assistendile, kellelt ta selle oli möödunud nädalal laenanud.

Kohtuarsti kabinett polnud tema elukohast kaugel. Kuna ta tundis hästi kohtuarsti ja kuna assistendiga sidusid teda mälestused üliõpilaspõlvest, siis läbis ta rahulikult, nagu oma inimene, eeskoja ja astus laboratooriumi, mis polnud küll ruumikas, aga selle eest moodne, täis kalleid instrumente. Ta üllatus nähes, et nii kohtuarst dr. Kari kui ka ta assistent olid erutatud, elavalt vaieldes omavahel millegi üle. Ta tundis neid rahulikkude inimestena, kelle tasakaalu ei suutnud naljalt miski kõigutada.

„Kujutelge,” ütles kohtuarst peale tervitamist, „Borgia ajad tulevad meile!” Ja lugedes küsimust dr. Turve silmis, lisas: „Eile tapeti keegi pistodaga.”

Nüüd oli dr. Turvele kolleegide meeleolu arusaadav. On selge, et teade mõrvast pole kohtuarstile mingi uudis. See kuulub ta igapäevse töö juurde, ärimees ei pilguta silmagi, kui loeb telegrammist, et tellitud suhkrulaadung jõuab varsti pärale, nii ei erutu kohtuarst sõnumist, et pool tagasi on kellelgi lõigatud kõri läbi ja et laip tuuakse tema juurde lahkamiseks. Aga mõrv, mis on saadetud korda nii haruldase relvaga, nagu seda on pistoda, äratab huvi ka kohtuarstis.

„See on esimene niisugune juhtum meil,” tähendas assistent. „Kriminaal­muuseum rikastub eseme võrra, mida ta vaevalt kunagi lootis oma seinte vahel näha.”

„Kõlab alul uskumatuna,” tunnistas dr. Turve. „Pistoda kahekümnendal sajandil, kui meil on väikesed ilusad brauningud, mille võib märkamatult libistada taskusse! —”

„Mis aga haugatavad nagu väikesed ilusad kutsikad ja meelitavad rahva kokku,” lisas kohtuarst.

„Tõsi, pistoda teeb oma töö vaikselt,” oli dr. Turve nõus. „Aga, pagana päralt, on see asjake teil siin? Tahan teda ilmtingimata näha.”

„Muidugi ta on siin. Teie ei leia Kriminaal­muuseumi viimase viie aasta väljapanekute seas raudnaelagi, mis poleks mitte minu käest läbi käinud. Ta on seal laual. Tulge ja vaadake!”

Ta viis dr. Turve oma töölaua juurde.

„Aga ärge teda puudutage! Esiteks tahame temalt võtta veel sõrmejäljed ja teiseks on pistodad, nagu ma ajaloost mäletan, üldse väga salakavalad. Nendega peab olema ettevaatlik!”

Laual oli tornikujuline rauast pulk, umbes kolmkümmend viis sentimeetrit pikk. Üks ots oli ihutud nõelteravaks, teisele, tömbile otsale, olid graveeritud imelikud kiilutaolised märgid. Teraval otsal oli selgesti näha paar pruuni laiku — vere plekid.

„Öelge oma arvamus!” ütles kohtuarst.

Dr. Turve kehitas õlgu. „Pistoda, nagu ma olen neid näinud piltidel. Arvatavasti keskaegne töö?”

„Mis te tema juures märkate?” oli assistent huvitatud.

„Imelikke märke teisel otsal.”

„Ja veel?”

„Vereplekke.”

„Veel?”

„Muud midagi.”

„Vaadake uuesti,” andis kohtuarst nõu.

Dr. Turve kummardus pistodale lähemale. Ja ta avastas tõesti veel midagi. Oda teraval otsal oli vaevaltnähtav kollane kriips. Näis, nagu oleks terve oda terav ots olnud kunagi värvitud kollaseks, aja jooksul oli aga suurem osa värvist kulunud maha ja järele oli jäänud vaid see kriips.

„Siin on kollane kriips,” algas ta.

„Just sellele ma tahtsingi teie tähelepanu juhtida,” ütles kohtuarst „Usun, et see on mürk.”

„Mürk?”

„Jah.”

„Niisama hästi võib see olla ka kollane värv,” vaidles dr. Turve vastu.

„Ei usu. Kui see oda ei oleks mürgine, siis ei oleks niisugune kerge haav, nagu on ohvril, toonud surma.”

„Kas haav on kerge?”

„Jah. Haav, õigemini kriimustus, on ohvri paremal põsel. Vigastatud on ainult pealmine kude. Mingil juhul see ei oleks tohtinud tuua surma.”

„Missugune mürk see võiks olla?”

„Kes teab? Usun, et väga haruldane, või koguni niisugune, mida teadus ei tunne. Haav on väike, pealegi seda kollast segu on odaotsal, nagu te isegi näete, õige vähe, aga siiski järgnes surm tunni aja pärast, arvates haava saamise momendist. Ja kujutelge: vaevalt paar minutit pärast haava saamist oli ohver juba kaotanud teadvuse ega tulnudki enam meelemärkusele. Tuleb arvata, et sellel mürgil on kiire halvav mõju ajutegevusele.”

„Te olete muidugi juba laipa näinud?” küsis dr. Turve.

„Jah. Kohe eile kutsuti mind kohale. Ohver elas siis veel ja suri nii­öelda minu käte vahel. Katsed teda päästa ei õnnestunud. Välised tunnused ei ütle midagi. Haava ümber on tumepunane rõngas, — ma ei tunne mürki, mis jätaks niisuguse jälje. Eks näe, mis selgub lahkamisel!”

„Aga, kõigele vaatamata, kas ongi tegemist mürgiga?” kahtles dr. Turve. „Surma võis põhjustada mingi muu tegur?”

„Seda ma ei usu.”

„Millega kavatsete oma oletuse paikapidavust tõendada?”

„Lihtsa eksperimendiga: süstin odaotsalt kraabitud kollast segu kodujänesele verre.”

„Kas nüüd kohe? Tahaksin, kui te lubate, olla selle juures.”

„Kahjuks pean enne minema laipa lahkama.”

„Lahkamisel peaks surmapõhjus selguma, kui mürk on teadusele tuntud,” ütles assistent.

Pistoda nägemine oli paelunud nii dr. Turve tähelepanu, et ta polnud veel küsinudki, kes oli tapetud. Nüüd see meenus talle.

„Kelle kallal seda pistoda siis tarvitati?”

„Tapeti keegi Nikolai Stemin. Ta oli vabrikant Ralmati raamatupidaja. Olete temast varemini midagi kuulnud?”

„Ei. Kus toimus mõrv?”

„Vabrikant Ralmati majas Kulla tänaval. Ohver elas oma peremehe juures.”

„Te ütlesite, et ta tapeti eile? Mis kellaajal?”

„Õhtul, umbes kümne paiku.”

Dr. Turve ees sähvatas äkki nagu valguskiir.

„Kas Ralmati maja on inetu kastitaoline ehitis, aia sees? Nagu kindlus?”

„Ma ei tea. Ma käisin Steminit vaatamas haiglas. Kui nähti, et ta veel elas, ta sõidutati kohe sinna,” ütles kohtuarst.

„Teil on õigus,” tähendas assistent dr. Turvele. „Ralmati maja on just niisugune, nagu te kirjeldasite. Ma olen sealt küllalt mööda käinud.”

Dr. Turve tundis, kuidas palav laine uhtus läbi ta keha. Omades suurt kujutlusvõimet, manas ta oma vaimusilma ette selle osa Kulla tänavast, kus oli maja, mis varsti pidi saama tuttavaks tervele linnale. Ent ta nägi veel muudki. Ta nägi suurt kiviväravat, mis asetses just teisel pool tänavat ja millel oli kolm rauast kotkast. Siis muutus tänav pimedaks, ainult gaasilaternate tuled kumasid kaugete vahemaade tagant. Ning värava varjus seisis keegi naine, kes ruttas tema ilmudes pool joostes minema. Naise nägu väljendas hirmu ja ta silmis oli palavikuline läik, mis on omane tagaaetavale loomale. Ja kell oli kümme…

Alateadliklult ta oli tõmmanud ühendava sideme mõrva ning tundmatu daami vahel ja kohkus ise oma avastusest.

„Kas mõrvar on tabatud?” ta küsis.

„Ei tea,” vastas kohtuarst. „Politsei keeldub andmast lähemaid seletusi. Mulle tundub, et midagi on seal liimist lahti. Hommikul, kui tulin läbi kriminaal­politseist, oli seal koos salk ajakirjanikke. Nad olid mõrvast kuulnud ja tahtsid teada üksikasju. Kriminaal­politsei ülem Jaanre aga saatis nad kõik minema. Ma ei ole teda veel kunagi näinud nii pahurana ja kategoorilisena. Vaesed poisid olid päris ehmunud.”

„Võib-olla mõrvar tabati juba eile õhtul, aga politsei ei taha tema nime veel avalikkuse ette lasta,” arvas assistent. „Võimalik, et on tegemist suurema organiseeritud jõuguga ja teade ühe liikme tabamisest oleks hoiatuseks teistele.”

„Võib-olla,” möönas kohtuarst, „aga pole ka võimatu, et kedagi ei ole veel tabatud. Politsei ehk kahtlustab teatavaid isikuid, kuid tal kas puuduvad tõendused, või ta ei taha enneaegse areteerimisega kõike ära rikkuda. Jaanre meetodi üks pealauseid on: mõrvar joosku ise lõksu. Kuid ma sain mulje, et seekord ei lähe kõik libedasti, kuski on mingi konar, millest Jaanre ei saa üle, ja see rikub ta tuju. Kaldun arvama, et kogu lugu on palju keerulisem kui teame aimatagi ja et politseil on sellega veel palju peamurdmist. Muidu nad ei oleks kutsunud Harrot kohale.”

„Kas Harro on jälle siin?” küsisid dr. Turve ja assistent korraga.

„Vist küll. Teda oodati juba hommikuse rongiga.”

„Siis saadeti talle kutse kohe eile õhtul!” üllatus assistent.

„Jah. Juba see näitab, et tegemist on väga tõsise asjaga. Jaanre pole mees, kes kiirustaks põhjusetult.”

„On kuidas on, aga Harro kutsumine on igatahes mõistlik tegu,” lausus assistent ja teised olid temaga ühel arvamusel. Sest Einar Harro nimel oli politsei- ja kohtu­ringkondades hea kõla. Ta oli saanud üleöö tuntuks kurikuulsa murdvarga Manneri tabamisega, kes oli vandunud, et ei anna end elusalt politsei kätte. Proua Johansoni mõrva avastamine polnud lasknud ta nimel unustusse vajuda ja pannud raudu hollandlase van Vareni, terves Euroopas tagaotsitud suurpetturi, kes oli valepassiga sõitnud siia, heas usus, et jääb politseile tundmatuks, — ta oli tehtud mees. Kui miski käis teistele üle jõu, kutsuti tema kohale. Oli saanud enesest­mõistetavaks, et kõik raskemad asjad anti temale lahendada. Teati rääkida, et ta võttis oma kutset spordina ja et teda ei ahvatelnud ametiredeli viimasele pulgale ronimine.

Jutt Harro tulekust viis dr. Turve hetkeks mõttele mitte midagi varjata. Selle vähese järgi, mis ta siin oli kuulnud, oli tegemist haruldase, salapärase ja tumeda looga. Tema kohus oleks politseid informeerida kõigest, mis paistis kahtlustäratavana. Ja ei maksnud salata, et see, mis teadis tema, alates sinisest kirjast ja lõpetades tundmatu daami põgenemisega, kaldus sinnapoole. Kas ei võinud daam olla mõrvari abiline? Just! Oli see vaid kummaline kokkusattumus, imelik juhuste-kett, tõenäosuse teooria seisukohalt vaevalt usutav, et tundmatu daam seisis just selle maja vastas, kus toimus mõrv? Ja samal kellaajal? Ning miks ta kohe põgenes, — sest kuidas muidu seletada tema jooksmist? Ja miks oli ta nii hirmunud? Midagi ühist pidi siin olema! Aga võib-olla oli politsei ta juba tabanud? Aga kui ei ole, kas ta siis räägib?

Ta ei vastanud endale ei ega jaa.

Teisest küljest: on tal õigus segada tundmatut daami ilma kindlamate tõendusteta sellesse asja? Kas polnud naiivsus teha enneaegseid jubedaid järeldusi? Ta mõtted läksid sassi. Ta nägi enda ees avarduvat pimedat käiku, kuhu ta ei söandanud astuda. Hirm, et ta võib eksida, hoidis teda tagasi, ent ta tundis, kuidas miski kihutas teda seda siiski tegema, et vabaneda piinavast teadmatusest.

Lõpuks ta kaalutles järgmiselt: Kõigepealt on tarvis saada teada, kas tundmatu daam on areteeritud. Kui aga ei ole, siis on tarvis muretseda kindlamad tõendused. Kui ta vaikib kõigest, mis teab, ei suuda politsei ehk leida õigeid jälgi ja mõrvar jääb tabamata: see oleks kuritegu ühiskonna vastu. Kui ta aga praegu kõigest räägib, langeb võib-olla päris süütu inimene kahtluse alla. Ülekuulamine järgneb ülekuulamisele, võimalik, et koguni areteerimine. Ja kuigi hiljemini ehk selgub, et tegemist oli eksitusega, on kahtlusaluse prestiiž seltskonna silmis kõigutatud. See oleks jälle kuritegu üksiku inimese vastu. Mis jäi üle? Ta pidi lähemalt tutvuma mõrva üksikasjadega ja siis, kui leiab midagi, mis viitab tõesti juba kindlamalt tundmatu daami kaassüüle mõrvas, rääkima kõik. Ta oli rõõmus, tulles sellele otsusele. Kerkis üles ainult küsimus, kuidas politsei vaatab tema vahele­segamisele. Ta alustas kohtuarstiga sellest ettevaatlikult juttu.

„Politseil on endalgi küllalt rabelemist, seepärast pole mõeldav, et ta võtaks mõne kõrvalseisja endale tüliks kaela. Minu teada pole Jaanre kunagi lubanud eraisikutel segada end politsei tegevusse,” ütles kohtuarst.

„Võib-olla ta teeb seekord erandi? Kui teie mind soovitaksile…”

„Armas kolleeg, ma ei saa aru, miks tahate olla juures, kui politsei teeb juurdlust? Ma mõistan,” jätkas ta, kui dr. Turve tahtis rääkida vahele, „et see mõrv huvitab teid rohkem kui mõni teine, ent pärast, kui asi on lõplikult selgitatud, tuleb ju kõik ajalehtedesse.”

„See võtab aga aega. Te ise ütlesite, et politseil on palju peamurdmist.”

„Me ei oleks tohtinud teile näidata pistoda,” naeris assistent. „Nüüd oleme teis äratanud uudishimu, mida me kahjuks ei saa rahuldada.”