Читать книгу «Litteraria» sari. Mälestusi Pärnust 1944-1949 - Elsbet Parek - Страница 6

Nõukogude väed vabastasid Pärnu 23. septembril 1944. Esimesi Nõukogude sõdureid nägin ilmuvat Pärnu jõe parempoolsele kaldale umbes kella 10-11 vahel. Ümbersõit üle Tori silla võttis veel ligi tunni ja jõe vasemal kaldal asetsevasse südalinna jõudsid nad alles 12 paiku.

Põlenud hoonetest tõusis vaid tumedat suitsu ja kõrbelõhna, paljude müüride vahel hõõgusid veel tulepesad. Mina oma perekonnaga olin pärast meie kodu tules hävimist leidnud peavarju väikeses naabrimajakeses Brackmanni (nüüd Ringi) ¹ tänava lõpul. Seda piirasid mere ja jõe poolt kalakombinaadi hoonete suitsevad varemed ja ka meie endise elamu omad. Üle jõe piki Jannseni (nüüd Silla)² tänavat suitses alles kogu mahapõlenud tänavaäärsete elamute rida.

Kõik oli vaikseks jäänud, pauke ja plahvatusi ei kostnud enam. Suur tuleragin oli vaibunud. Ka inimhääli ei kostnud, kuna tänavatel liikvel oli näha vaid üksikuid julgemaid. Ei julgetud veel oma urgudest ja keldritest välja tulla. Ja üldiselt oli linna jäänud vaid paar tuhat inimest, nagu pärast selgus. Oli täiesti selguseta - kes olid kaugemale põgenedes kodumaa pinna täiesti hüljanud, kes vaid lahingute kartuses maale kõrvale läinud. See selgus alles paari nädala jooksul.

Missugune oli kesklinna pilt peale öist pommitamist ja sakslaste süüdatud tulemeid - sellest polnud meil veel ettekujutust. Nägime eemalt vaid ühele küljele vajunud Nikolai kiriku tornikiivrit ja olime näinud ja kuulnud kohutavat öist tulemöllu. Kui kõik juba mitu tundi täiesti vaikseks oli jäänud, ei suutnud ma enam teadmatuses oodata ja otsustasin kesklinna poole vaatama minna. Minu kaheteistkümneaastane vanem tütar tuli minuga kaasa. Ta oli kogu aja väga vapralt käitunud. Kui me Brackmanni tänava ja Mere puiestee ristumiskohale jõudsime, nägime mööda Lõuna tänavat meie poole tulevat kolme punaarmeelast, kõigil automaadid laskevalmis käes, ettevaatlikult liikudes ja hoolega ümbrust uudistades. Minu vapper tütar hakkas värisema. Oli kuuldud liig palju propagandalisi hirmulugusid Saksa okupatsiooni aladele sissetulevatest Nõukogude vägedest, nende halastamatust julmusest. “Pöörame ära,” hüüdis tütar minu kätt haarates. “Ei, peab otse vastu minema!” - otsustasin mina. la nii möödusimegi üksteisest pikkamisi - nemad vaatlesid valvsalt meid, meie neid - ent kummaltki poolt ei lausutud sõnagi.

Vee tänavat pidi pöördusime südalinna. Suitsevad tulepesadega varemed! Tänavad üle külvatud klaasikildude ja rusuga. Kogu Kuninga³ tänava ots kuni Tallinna väravani põlenud - ka väravavahtkonna majast vaid müürid püsti. Põlenud 18. sajandist põlvnev mansardkatusega “Musse” hoone. Põlenud kogu Kalevi⁴ tänava Vee tänavast vallipoolne ots. Ent päris vastu valli paar väikest puumaja paistsid imekombel tervetena. Katariina kirik terve! Ent kogu Vee tänava, valli ja jõe vaheline ala - ainult varemed! Muuseumi kolmekorruseline kivihoone seisis küll püsti, ent mustunud aknaaukudest paistis müüridevaheline tühjus. Esimest korda viimaste traagiliste 24 tunni jooksul vajusid mu silmad vett täis. Olin ju mina üks neist vähestest, kes täpsemalt teadis, mis kõik oli muuseumi hoonesse kokku kantud ja seal ühes muuseumi varaga hävinud. See rabas veel rohkem kui isikliku kodu ja kraami häving. Või oli see too viimne piisk, mida enam ei suutnud kanda.

Muuseumist jõe pool suitsesid igivana Elevandi aida tühjad müürid. 1938. a. valminud neljakaarelise Suursilla vägevad betoonist kandekaared olid plahvatusel jõkke langenud. Kallastelt olid täiesti kadunud kõik veesõidukid: ka ühtki väikest sõudepaati polnud näha. Esiotsa puudus linnas igasugune ühendus kahe kalda vahel. Samuti oli purustatud kaarsild Sauga jõel. Vana keskaegse turuplatsi ümbrus ühes gootistiilse Nikolai kirikuga oli vaid rusu ja suitsevad tühjad müürid. Samuti kõik hooned piki iidset Pikka tänavat. Kõik ehitised Pikast tänavast jõe poole olid põlenud, vanade aitade massiivsed müürid ka lõhkeainega purustatud. Siin oli olnud sõjaväeladude rajoon. Päris imekombel oli terveks jäänud raekoda mõlema tiivaga: nii klassitsistlikuga vastu Gustav Adolfi (nüüd Vana)⁵ tänavat, kui ka uuem juugendstiilis osa Viimsi (nüüd Võidu)⁶ tänava ääres. Ometi oli tuli möllanud raekoja lähimas ümbruses. Üldpilt oli masendav. Varemete vahel liikus mõni üksik kohalik inimene, kes oli välja roninud keldrist või varjendist. Nõukogude sõjaväelasi ilmus ikka enam ja enam tänavatele.

Mu mõistus ei tahtnud hästi vastu võtta fakti, et täielikult oli hävinud muuseumihoone ühes kõigi sissejäänud varadega ja kõigi sinna varjule veetud võõraste varadega. Maja kolme korruse avarad ruumid olid kraami täis topitud. Endise Pärnu Arheoloogia Seltsi vanast rikkalikust raamatukogust olin suutnud välja vedada vaid väärtuslikuma osa Balticast. Tuhanded köited vähemalt 7-8 keeles olid siin hävinud. Peale seltside natsionaliseerimist 1940. a. olid siia toodud endised saksa Leseverein’i⁷ ja Frauenverein ’i⁸ suured laenuraamatukogud, kus leidus paljuloetava belletristika kõrval ka väga väärtuslikke kultuuriloolisi ja loodusteaduslikke raamatuid - eranditult saksa keeles. Neid seltside raamatuid oli üks III korruse ruum laest põrandani täis. Alumisele korrusele oli paigutatud Narvast evakueeritud linnaraamatukogu paremik - seitsmekümnes kastis. Selle Pärnu evakueerimisega olid Narva raamatukogu töötajad kurja vaeva näinud.

Haridusdirektooriumi korraldusel oli 1942. aastal siia toodud Tori muuseumi järelvalveta kogud. Ainult osa neist olin suutnud ühes oma eksponaatidega maale viia: kõik suured asjad paiknesid maja alumisel korrusel. Enne läheneva frondi eest maalt lahkumist oli kunstnik Erich Leps siia toonud väga korralikult kastidesse pakitult kõik oma valmis teosed.

Linnavalitsuse korraldusel oli ühte ruumi paigutatud ühe linna lasteaia kogu sisseseade, kõik varad, ka tol ajal nii väärtuslikud toiduained, kuna sõjavägi oli veel hiljuti võtnud ära lasteaia hoone.

Muuseumi kogude paremik, mille olin suutnud evakueerida, oli kogude üldmahust vast 20%. Sisse olid paratamatult jäänud kõik suured ja rasked asjad, seega palju ilusaid vanu stiilseid mööbli- ja tarbeesemeid. 19. sajandi linnakodaniku olustikuline materjal oli endises saksa seltsi muuseumis eriti rikkalikult esitatud. Siia olid muuseumi asutamisel 1897 kohalikud saksa perekonnad andnud kõikmõeldavaid tarbe- ja iluesemeid. Eesti etnograafilist materjali oli olnud suhteliselt vähem, ent ometi leidus ilusaid Kihnu ja ranniku esemeid. Sisse olid jäänud kõik suured puuesemed: paadid, vanker, mööbliesemed, põllutööriistad, tarud jne.

Majja olin jätnud ka kõik keskaegsed kivifragmendid - arhitektuuridetailid, hauaplaatide katked jne., samuti keldrisse pakitult osa Bolzi kuulsast kiviaegsest materjalist.

Üks suur ruum oli täis 1939. a. Paldiskist Pärnu evakueeritud Amandus Adamsoni ateljees leidunud töid. Palju oli jäänud majja ka portselani ja klaasi. Samuti keskpäraste baltisaksa maalikunstnike töid. Oh, kõike, mis seal hävis, on raske loetleda.

Ka Nikolai kirikus hävinenud kunstivarad olid hunnitud. Kiriku põhjalöövi WN nurgas asetses omaaegse Pärnu Rootsi komandandi Erich Pistohlkorsi marmorist hauamonument aastast 1689. Seda peeti parimaks Eesti ala barokkstiilis kiviplastika näiteks. Monument oli väikese kabeli kujuline, mille fassaadi ja katust ehtisid putod, hoides käes tekstilinte. Professor Sten Karling peab seda monumenti nimeka 17. sajandi meistri Johan Georg Heroldi teoseks. Mitte vähem tähelepanu vääris barokkstiilne kantsel evangelistide figuuridega. Kantsli oli valmistanud hollandi päritolu puunikerdaja Gert Bavendamp 17. sajandi keskpaiku. Bavendamp elas tol ajal Pärnus ja sai isegi 1647 Pärnu kodanikuks. Vanimaks muinsuseks kirikus oli massiivne kaheksakandiline romaani ümarkaartega kaunistatud ristimiskivi. See oli vanem kui 14. sajandist pärinev Nikolai kirik ise ning arvatavasti oli pärit Vana-Pärnu esimesest piiskopikirikuna püstitatud pühakojast, mis põletati 1263 leedulaste rüüsteretke ajal.

Peale nende muinsuste olid kirikus veel 18. sajandi kunstipärased vasksed laelühtrid, vanu hõbedasi altaririistu ja muud. Ja kõik need kultuurivarad olid fašistide poolt sihilikult hävitatud. Ei kirik ega muuseumihoone süttinud juhuslikult, vaid hävitati sihikindlalt sissevisatud süütepommidega. Nüüd jäi vaid loota, et hävingust on pääsenud väärtkogud, mis linnast välja veetud ja paigutatud Kihlepa ja Kõima koolimajadesse - sealsetele koolijuhatajatele hoiule antud. Esiotsa polnud neist kohtadest mingeid teateid. Polnud mingit võimalust alles frondiolukorras linnast nende maakolgastega sidet pidada. Ka oma isiklikud ja perekonna parimad riideesemed olin ühes muuseumikastidega Kõima saatnud.

Linna uueks peremeheks oli nüüd nõukogude sõjaväeline komandatuur. Linna TK polnud veel saabunud. Sain teada, et äsja ametisse asunud komandant asub esiotsa Kalevi t. sidekontori teisel korrusel. Sidekontor oli terve ja enamik kollektiivistki kohal. Ühes oma saatusekaaslase Alice Sellingiga, kellega olime ühes majas paljaks põlenud, läksime värskelt komandandilt audientsi nõudma. See õnnestuski. Toas olid 4-5 Punaarmee ohvitseri, kes meid uurivalt vaatlesid ja kuulasid. Komandant oli noorepoolne mees, aukraadi ma ei osanud vaadata. Seletasin, et olen selle linna muuseumi juhataja, et muuseumi hoone on hävinud ja ka minu isiklik korter. Teatasin, et osa kogudest on minu poolt linnast välja veetud ja et ma nende pärast väga mures olen. Palusin võimalust mõne sõidukiga neid kogusid kontrollima minna. Komandant oli sõbralik ja tähelepanelik - ja ka kõik teised sõjaväelased. Vaatasid meid lahkete nägudega. Muidugi oli suuresti soodne, et räägin ladusat vene keelt. Ja kogude lahingute eest päästmine oli nende silmis hinnatav patriootiline tegu. Ent komandant tegi selgeks, et frondiolukorras mingi sõjaväemasina kasutada andmine ei saa kõne alla tulla, ka lähemal ajal mitte. Neil olla omal masinate ja bensiini puudus. Aga tema küsimuste peale seletasin talle, kus muuseum asus ja mis sinna sisse põles. Tema leidis, et Pärnus on suhteliselt vähe hävinud, Vene linnad, kust front üle läinud, olevat peaaegu maatasa. Siis andis ta mulle volituse valida terveks jäänud peremeheta hoonete seast sobivaim muuseumile ja kuna ka minu korter on põlenud, sinna kohe elama asuda. Ta soovitas seda kohe teha, kuna teistegi asutuste esindajad olla samal jahil.

Mis siis muud, kui pöörasime sammud terveks jäänud linnaosade poole. Esimene maja, mida sellel otstarbel külastasin, oli Brackmanni (Ringi) 44 Vallikraavi ääres, endine loomaarst Pajo maja. Majaomanikud olid 1941. a. Siberi küüditatud. Okupatsiooniajal oli seal elanud saksa Gebietskomissar. Kõik uksed olid lahti ja mööbel alles sees: suur tiibklaver saalis ja Hitleri pilt seinal. Olin ise mõne päeva eest näinud, kuidas maja ees viimse piirkonnakomissari L. Bombe isiklikku kraami autodele laaditi: uhkeid kohvreid ja värskelt valmistatud kaste mitu autokoormat. Kaugele need jõudsid, on muidugi iseküsimus. Maja oli üldiselt hästi korras, ent ruumide jaotus ja proportsioonid ei sobinud muuseumile. Hiljem võttis tööle asunud NKVD osakond maja oma residentsiks: kasutas tõhusalt ruumikaid keldreid ja kõrvalhooneid. Samasse liini on see hoone tänapäevani jäänud.⁹