«Litteraria» sari. Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus

Оглавление

Elsbet Parek. «Litteraria» sari. Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus

SAATEKS

Tempora mutantur et nos mutamur in illis1

Отрывок из книги

Elsbet Pareki esimeseks Kirjandusmuuseumi väljaandena ilmunud käsikirjaks oli “Tartu - minu ülikoolilinn 1922-1926” 1998. a (“Litteraria” 14). Tol korral oli valiku tegemisel määravaks asjaolu, et Tartu-perioodi mälestustes leidub silmapaistval hulgal kajastusi autori kontaktidest eesti kultuuriloos olulist rolli etendanud isikutega (nimeregister sisaldab üle 250 nime). Kuigi esialgne publitseerimisplaan sellega piirdus, tekkis Pareki käsikirjadesse süvenedes mõte tuua lugejateni ka ülejäänud osad tema memuaaridest. 1999. aastal ilmuski “Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922” (“Litteraria” 16), ajakirjas “Tuna” on ilmumas “Tartu - minu lapsepõlve linn (1907-1916)”

Käesolev osa mälestustest on huvipakkuv eeskätt käsitletava perioodi tõttu, millesse mahub nii palju eesti rahva jaoks pöördelisi ja dramaatilisi sündmusi: baaside leping, omariikluse lõpp, nõukogude aasta, sõda ja 1944. aasta dilemmaga “Minna või jääda?” E. Parek oli üks neist, kelle pere neis ajaloo keeristormides üsna rängalt kannatas (abikaasa arreteerimine ja hukkamine, kodu hävimine pommirünnakus), lisaks poja surm. Ometi ei leidu nende sündmuste kirjeldustes vähimatki enesehaletsuse varjundit. Pigem kirjeldab autor teiste tundeid kui enda omi.

.....

Augustis kirendas valge rannaliivik nii võõrastest kui ka omadest suvitajatest värvirikastes rannakostüümides. Mõnuleti lamamistoolidel ja rannakorvides või liivale laotatud supellinadel, istuti kohvikurõdudel värviliste päikesevarjude all. Vesi oli täis kilkavaid pruunistunud kehadega suplejaid, kelle vahel liuglesid kerged valged süstad. Vees sulistati supeltrikoodes, rannaliival kandsid daamid kirjusid lühikesepüksilisi päevitusülikondi. Rannast lahkudes tõmmati neile tihti peale pikad tumesinised villasest trikotaažist püksid. Riietuskabiinid olid kohviku kõrval, nende ees fontäänid enda mereveest ja liivast puhastamiseks.

Õhus oli tunda kauguses põlevate soode suitsuvingu. Eesti-Läti piiril põlesid metsad, ent toda suitsu võis Pärnu päikeselisel rannikul näha vaid kauge vinana. Kogu liivik oli väga puhas, igal hommikul vara puhastati ja rehitseti ära kõik liiva peidetud prügi ja paberitükid. Ka park oli puhas ja korralik, vaatamata sellele, et mändide all murul lebamine oli siis lubatud. Kes rohkem üksindust armastas, siirdus muulide poole kõrkjastikku. Vahelduseks sõideti Valgeranda, kuhu oli nii mootorpaadi-kui ka bussiühendus. Sealne mets oli imeilus ja meri väga madal.

.....