Читать книгу Miljonäri sündsusetu ettepanek - Emilie Rose - Страница 7

„Le chocolat qui vaut son poids en or,” luges Stacy Reeves valjul häälel kullatud kirja poeaknal. „Mida see tähendab?” küsis ta oma sõbrannalt Candace’ilt ilma et oleks tõstnud pilku kullaga ääristatud vaagnatele välja pandud isuäratavalt šokolaadivalikult.

„Šokolaad, mille kaal on kulda väärt,” vastas kerge aktsendiga läbi ja lõhki mehine hääl. Candace see küll ei olnud.

Üllatunult tegi Stacy oma sandaalides jalgadel poolpöörde. Ohhoo. Unusta šokolaad. Tema ees seisev tumedapäine sinisilmne kompu nägi küllalt hea välja selleks, et ta nahka pista.

„Mademoiselle, kas te sooviksite veidi maitsta? See on minu poolt.” Härra Suurepärane osutas käega poeuksele. Tema varrukasuust paistis hõbedane paberõhuke kell. Plaatina, oleks naine võinud kihla vedada hästiistuva rätsepaülikonna järgi. Nendele laiadele õlgadele, kitsastele puusadele ja pikkadele jalgadele ei oleks kaubamajast leidunud midagi nii sobivat.

Mis sellest, et Stacy oleks täna õhtul unistanud šokolaadilimpsimisest pigem mehe sügavast lõualohust, oli ta raskustega selgeks saanud, et kui miski paistis liiga hea, et tõsi olla, siis nii see oli. Alati. Võluv seksikas võõras, kes pakub tasuta gurmeešokolaadi, pidi olema keegi teine, sest peened poisid selliste praktiliste raamatupidajate vastu nagu Stacy, huvi ei tunne. Ja naise lihtne lilla päikesekleit ja kerged sandaalid polnud kraam, millele oleks kohta meeste fantaasiates.

Stacy vaatas Boulevard des Moulins’il, ühel Monaco vürstiriigi poetänavaist, sõbrannat otsides ringi. Candace’i ei paistnud kusagilt, kuid Härra Meelepärase kuju ja pakkumise taga pidi olema just tema. Sõbranna oli heitnud nalja selle üle, et leiab nelja nädala jooksul igale oma pruutneitsile veel enne oma pulmi peigmehe. Vähemalt Stacy oli arvanud, et ta teeb nalja. Kuni praeguse hetkeni.

Stacy kallutas pead, silmitses kõnesolevat meest ja kinkis talle mesimagusa naeratuse. „Kas teie see roll mõjub hästi ameerika turistidele?”

Mehe silmapaistvalt meelaste huulte nurgad tuksatasid ja paksude sirgete kulmude all asuvates silmades vilksatas huumorisäde. Ta surus oma sõrmuseta vasaku käe rinnale.

„Mademoiselle, te haavasite mind.”

Mehe hea välimusega kaasnes eepiline iseloom. „Ma kahtlen selles sügavalt.”

Stacy silmitses uuesti ümbrust, otsides oma kadunud sõbrannat. Mis iganes oleks olnud parem kui raisata siin oma aega, himustades seda, mida tal pole võimalik saada. Nimelt teda või viiedollarilist – olgu see siis eurodes – kompvekki.

„Te otsite kedagi? Vahest armukest?”

Armukest. Vaid sellest, kuidas ta kuulis meest r-i põristades seda sõna lausuvat, tuli talle kananahk ihule.

„Sõpra.” Seda, kes alles paar hetke tagasi ta selja taga oli seisnud. Kindlasti oli Candace kadunud ühte neist lähedal asuvaist vanamoodsaist poodidest, kas siis selleks, et osta pulmakraami, või hoopis selleks, et piiluda, kas tema mahitatud kohtumine teoks saab. Pealekauba oli peatus šokolaadipoes olnud Candace’i mõte.

„Kas ma saan teid teie sõbra otsimisel aidata?”

Mehel oli ülimalt omapärane hääl. Sügav ja sametine. Kas see oli prantsuse või monaco aktsent? Stacy oleks võinud seda häält kuulata kas või tunde.

Ei. Ta ei saanud. Ta oli siin Candace’iga, tulevase pruudiga, ja kahe teise pruutneitsiga selleks, et aidata ette valmistada Candace’i pulmi juuli esimesel nädalavahetusel, mitte selleks, et veeta romantilist puhkust.

„Tänan, ei, tänan.” Enne, kui Stacy ära jõudis minna, vupsas kõrvalpoest välja Candace, lehvitades käes pitsiriba.

„Stacy, ma leidsin kõige peenemalt tikitud…” ta jätkas kuni märkas Stacy kõrval seisvat kaunismeest ja ta kahvatud kulmud kerkisid imestusest, „… taskurätiku.”

Võib-olla see ei olnudki kokku lepitud. Stacy nõksatas varvastelt kandadele, pani käed rinnale risti ja oli valmis selleks, mis võis järgneda. Candace’il olid loomulikud heleblondid juuksed ja suured helesinised silmad. Tema süütu välimus, mis meenutas Alice’i Imedemaal, võttis mehed jalust nõrgaks. Pole kahtlust, et see kutt langeb Candace’i kenade jalgade ette. Stacyl polnud kunagi olnud sellist probleemi ja see sobis talle oivaliselt. Igavesti tema kaartidelt ei paistnud. Niipalju polnud ta mehi kunagi usaldanud.

„Mademoiselle.” Pikk, Tõmmu ja Ahvatlev kummardas kergelt.” Ma proovin veenda vôtre amie’d¹, et ta lubaks mul kinkida talle un chocolat², kuid ta kahtleb mu heades kavatsustes. Võib-olla siis, kui ma teid mõlemaid lõunale kutsun, mõistab ta, et ma olen üsna ohutu.”

Ohutu? Ha-ha! Temast kiirgas peent sarmi, mis on vaid euroopa meestele omane.

Candace’i huultel mängles kaval naeratus ja ta silmad tõmbusid pilukile, kui ta Stacy poole vaatas. Ohhoo. Stacy kangestus. Mil iganes ta seda ilmet nägi, tähendas see seda, et keegi oli valmis proovima IRS-is temale vempu visata, ja et see tähendas Stacy, nende raamatupidaja jaoks jama. „Mul on kahju, monsieur…? Mul läks teie nimi kõrvust mööda.”

Mees pakkus kätt. „Constantine. Franco Constantine.”

Candace’i silmis süttis äratundmistuluke, kuid Stacyle ei öelnud see nimi midagi. „Ma olen teiega kohtumist kaua oodanud, monsieur Constantine. Minu peigmees Vincent Reynard on teist sageli rääkinud. Mina olen Candace Meyers, ja see siin on Stacy Reeves, üks mu pruutneitsidest.”

Härra Imelise märkimisväärne võlu kiirgus keskpäeva päikese kuumuses ka Stacy peale. Mees pakkus oma kätt. Kulunud vormitäide. Naist oli tundidepikkuse etiketikursuse raames, mida talle jagas Candace’i tulevane meheõde, hoiatatud, et selle tillukese riigi elanikud on üsna formaalsed ja viisakad. Keeldumine mehe käe surumisest olnuks solvav.

Franco sõrmed tõmbusid Stacy käe ümber kokku. Soe. Tugev. Viivitav. Stacy sulas mehe karisma mõjust nagu või kuumal leival. „ Enchanté, mademoiselle.³“

Stacy rapsas oma käe vabaks ja süüdistas sädeme sähvatuses staatilist elektrit, mille oli põhjustanud soe kuiv kliima. Mehe silmis välgatas kiskjalik pilk ja Stacy selga mööda sööstsid kuumalained. Ohtlik.

Mees pöördus taas Candace’i poole. „Mademoiselle Meyers, kas ma võin teile üle anda oma õnnesoovid peatse abiellumise puhul? Vincent on õnneseen.”

„Tänan teid, monsieur, ja mulle teeks heameelt võtta vastu teie kutse lõunale minna, kuid ma pean kahjuks selle tagasi lükkama. Mul on tunni aja pärast kohtumine toitlustusettevõtte esindajaga. Küll aga on kogu pärastlõuna vaba Stacyl.”

Stacyl jäi suu lahti. Ta seedis öeldud mõtet ja põrnitses sõbrannat. Ta põsed värvusid kimbatusest roosaks. „Ma ei ole vaba. Ma olen siin selleks, et aidata sul su pulmi korraldada. Mäletad?”

„Madeline’il, Amelial ja minul on kõik kontrolli all. Sulle soovin head lõunatamist. Me kohtume sinuga täna õhtul enne kasiinosse minekut. Ah jaa, monsieur, hotell sai teie vastuse pulmakutsele ja pidulikule pulmaeelsele õhtusöögile ⁴juba kätte. Merci. Au revoir.” Candace lehvitas sõrmedega ja lahkus.

Stacy mõtles mõrva peale. Kuid ta oli lugenud, et Monacol olid tõeliselt võimsad politseijõud. Ei olnud mitte mingisugust võimalust, et ta oleks saanud päise päeva ajal rahvarikkal tänaval kägistada ära väikese blondiini, ja kõdunemine mõnes Euroopa vanglas polnud just see materiaalselt kindlustatud tulevik, mille ta enda jaoks oli kavandanud.

Plaan oli läbi kukkunud.

Ta õlad vajusid murest längu, kuid ta ajas end kohe taas sirgu. Jäta see. See on Candace’i kuu. Ära seda tal ära riku.

Kuid Stacy polnud keegi, kes oma pead liiva alla oleks peitnud. Ta teadis, et teda ootab ees paar rasket päeva. Mitte praegu. Sinu ees seisab palju pakilisem probleem. Ta peletas oma muremõtted eemale ja uuris mehe probleemi. Talle ei jäänud märkamatuks Candace’i mitte just väga delikaatne vihje, et Franco Constantine oli Reynardsitele piisavalt lähedalseisev isik selleks, et saada kutsutud kitsale ringile mõeldud pulmaeelsele õhtusöögile, mis oli mõeldud vaid ligikaudu tosinale külalisele.

Teiste sõnadega: mängi hästi.

Franco võttis Stacy paljad õlad enda haardesse, nagu oleks ta aimanud naise peast läbi vilksatanud kiiret põgenemissoovi. Too tundis neid pikki sõrmi kuni oma varvasteni, ja teda erutas see, et võõra juhuslik puudutus paiskas ta ainevahetuse segi.

„Mademoiselle Reeves, kui te annate mulle ühe hetke, pean ma rääkima poodnikuga, ja siis olen ma teie käsutuses.”

Mees saatis Stacy šokolaadiärisse. Taevalikust aroomist piisas selleks, et tekitada temas vastupandamatu magusaisu. Olles tervitanud poepidajat, alustas Franco vestlust ülikiires prantsuse keeles… või keeles, mis prantsuse keele moodi tundus.

Stacy kuulas häbi tundmata pealt, uurides hoolikalt klaasvitriinist paistvat väljapanekut, kuid tal õnnestus mõista vaid umbes iga kümnendat sõna. Hoolimata prantsuse keel 30 päevaga CD karbil seisvast lubadusest raha tagasi maksta, kui nii ei lähe, mida ta oli enne Põhja-Carolinast Charlotte’ist lahkumist kuu aja jooksul kuulanud, polnud ta valmis kuulama seda keelt emakeelena kõnelejaid, kes tegid seda nagu kuulipildujad.

Stacy haistis värsket tsitruselist lõhnavee hõngu ja ta kuklakarvad tõusid püsti. Ilma tagasi vaatamata taipas ta, et Franco on otse ta selja taga. Kui ta oli end tolle võimsa mehelikkuse vastu kindlustanud, pöördus ta ümber.

„Mademoiselle?” Mees hoidis patust pala kõrgel. Mida muud oleks naine teha saanud, kui võtta ühe ampsu? Ta hambad vajusid tumedasse šokolaadi ja tordikirssi. Ta silmad sulgusid ja ta summutas mäludes mõnuoige. Oo, mu jumal! Nämm, nämm, nämm.

Kirsimahl nirises mööda Stacy lõuga alla, kuid enne kui ta selle oleks ära jõudnud pühkida, püüdis nire kinni Franco pöial ja vajutas selle ta huultele. Teades, et ta ei peaks, kuid võimetu mõtlema, et ta peaks seda vältima, Stacy neelatas ja tõmbas siis oma keeleotsaga üle huulte. Selgelt mehelik maitse, mis segunes kõige rikutumalt sulni šokolaadi omaga, mida ta eales maitsnud oli, täitis ta sellise seksuaalse erutusega, mille sarnast ta ei olnud oma elus veel kordagi kogenud.

Ta tõmbas nina kaudu sisse õhusõõmu ja võitles, et tugevdada oma vankuma löönud kaitsevalle. Enne, kui ta jõudis vabandada ja jalga lasta, tõstis Franco ta suu juurde teise pooliku maiust. Stacy proovis ta puudutust vältida, kuid mehe pöial haaras ta alahuulest, ja siis, ilma et oleks naise silmist pilku pööranud, viis ta sõrme enda suhu ning lakkus järelejäänud maiuse ainsa aeglase keeletõmbega oma nahalt.

Naise pulss hüples. Klõmps. Ilmne võrgutamine. Šokolaad tabas ta kõhtu nagu purunev pall, ja iha Franco silmis valgus temast üle nagu kuumalaine, tugevdades tema sees toimuvaid tormakaid reaktsioone.

„Mademoiselle, kas me läheme sööma?” mees pakkus viisakalt naisele oma käsivart.

Ei olnud mingit võimalust temaga mitte lõunale minna. Franco Constantine oli liiga… liiga… liiga täiuslik. Liiga veetlev. Liiga usaldusväärne. Ja tema välimuse järgi otsustades oli ta naise jaoks liiga rikas. Ta ei saaks end siduda nii võimsa mehega. Kui ta seda teeks, siis kordaks ta oma ema vigu ja kulutaks selle eest tasumiseks kogu oma ülejäänud elu.

Ta taganes väljapääsu poole. „Ma palun vabandust. Mulle meenus, et mul on… kleidiproov.”

Ta lükkas poe klaasukse lahti ja põgenes.

Stacy tormas luksuslikku nelja magamistoaga katusealusesse sviiti, mida ta jagas Candace’i, Amelia ja Madeline’iga viietärnilises Hôtel Reynardis. Oli eeliseid, kui su sõbranna abiellub hotelliketi omaniku pojaga.

Kõik kolm naist vaatasid puhkenurgast tema poole.

„Miks sa nii ruttu tagasi tulid?” küsis Candace.

„Miks sa heitsid mu selle mehe ette?” sisistas Stacy.

Candace torkas vastu: “Stacy, mida ma sinuga pean peale hakkama? Franco on sinu jaoks sobilik, ja teie vahel tekkinud säde oleks poele peaaegu et tule otsa pistnud. Sa oleksid pidanud temaga lõunale minema. Kas sa tead, kes ta on? Ta perele kuulub Midas Chocolates.”

„See pood?”

„Maailmakuulus kompanii. Godiva võistleja number üks. Meil on pood Charlotte’is. Franco on kogu kupatuse tegevdirektor ja üks Vincenti parimaid sõpru. Ta paistab olema üsna isuäratav.”

Selles polnud mingit küsimust. „Ma ei otsi puhkuseromaani.”

Madeline, varastes kolmekümnendates medõde, raputas näolt oma pikad tumedad lokkis kiharad. „Siis jäta ta mulle. Enne kui sa saabusid, jäi meile Candace’i jutust mulje, et Franco on väga seksikas. Ilma tülika lõputa lühike kirglik seiklus kõlab kutsuvalt, ja ma ei pea muretsema mahajätmise pärast, sest pärast pulmi oleme me nii või teisiti läinud.”

Puhkuseromaan. Stacy ei võinud endale ette kujutada, et ta intiimsuhetest niivõrd möödaminnes rääkida võiks. Intiimsus muutis ta haavatavaks, mis oli ka põhjus, miks ta seda 99 protsendil juhtudest vältis. Tema rändurielus polnud ette tulnud ühtegi sõprussuhet, mis oleks kestnud rohkem kui paar kuud, enne kui Stacy oli kolm aastat tagasi kohtunud Candace’iga tolle arveid revideerima, kui suur raamatupidamisfirma, kus Stacy töötas, oli ta määranud tegelema Candace’i juhtumiga. Sõprus oli talle uus kogemus, mis Stacyle meeldis, isegi kui ta tundis end vahel nende kolme haiglatöötaja seas musta lambana. Madeline ja Amelia olid Candace’i sõbrannad, kuid Stacy lootis, et enne, kui nad Monacost ära sõidavad, saavad nad ka tema omadeks. Sest kui Candace sõidaks pärast pulmi ära, ei jääks Stacyle mitte kedagi. Jälle.

Kuid mõte Madeline’ist Franco seltsis tekitas Stacys ebamugavust, mis oli täiesti naeruväärne, arvestades asjaolu, et ta oli veetnud mehe seltskonnas vähem kui kümme minutit ja tal ei olnud temale mingit õigust. Ei, midagi sellist ta ei tahtnud. Kas ta peaks alustama puhkuseromaani? Ei. Kindlasti mitte. See ei olnud lihtsalt tema ettevaatlikule loomusele kohane.

„Niisiis, kas ta on seksikas?” küsis Amelia, kes oli sõbrannade seas üks säravate silmadega romantik.

Naiste nägudest võis Stacy lugeda, et nad ootavad vastust. Kuid millist? Ta ei vallanud naiste klatši. „Jah. A-aga ohtlikul moel.”

„Ohtlikul?” kordasid kolm naist kooris nagu papagoid, ja seejärel küsis Candace: „Kuidas nii? Minule tundus Franco väga kultuurse ja viisakana.”

Mitte ükski neist naistest ei teadnud Stacy lapsepõlvest midagi. Ja ta ei tahtnud rääkida selle häbiväärsetest üksikasjadest. Mitte praegu. Mitte kunagi. Sellest ajast saadik, kui Stacy sai kaheksa-aastaseks, oli ta teadnud, et nad põgenevad emaga pidevalt millegi eest, kui nad iga kord oma asjad kas kokku pakkisid või mitte ja teise linna kolisid. Stacyl ei õnnestunud teada saada, mille või kelle eest enne, kui oli juba liiga hilja.

Ta summutas eneses iiveldustunde, mis talle kurku kerkis. „Franco Constantine’ist õhkub võimu ja raha. Kui asjad sinu ja tema vahel ei sujuks, siis oleks tal võimalik sind kätte saada, kuhu sa ka iganes ei jookseks.”

Naised ei teinud ta vastuse peale teist nägugi. Kuid Stacyle avaldasid need suurt mõju. Tema isa oli olnud jõukas mees. Kui ta kohtles oma naist halvasti, siis olid võimuesindajad sellest mööda vaadanud, ja kui naine oli jalga lasknud, siis kasutas mees oma mõjuvõimu, et ta kannul püsida. Kättemaksuks oli tal kulunud üksteist aastat.

Rikkad, mõjuvõimsad mehed muutsid reegleid oma vajaduste järgi ning pidasid end seadusest kõrgemal seisvateks. Seetõttu tegi Stacy kõik, et seesugustest eemale hoida.

Franco Constantine’i koht oli ilma kahtlusteta Välditavate nimekirjas.

Franco piidles Stacy Reevest kasiino teisest otsast. Naine sobis tema kavatsustega suurepäraselt, ta oli täpselt see naisetüüp, keda ta isa oli kirjeldanud. Ja ta saab selle naise. Mida see ka maksma läheks. Naistega kaasnes alati kulusid. Küsimus oli, kas naine seda väärt on.

Ilma ühegi kahtluseta.

Oma kolmekümne kaheksa aastases elus ei olnud varem ükski teine naine talle säärasel moel nii kiirelt sisse pugenud. Isegi mitte ta endine naine. Hetkest, mil ta pilk oli ristunud Stacy elavate silmadega täna hommikul, mil ta oli soovinud, et naine vaataks teda samal moel, nagu ta šokolaadi silmitses. Aplalt.

Kontrast naise lihtsa kleidi, mida ta kandis tagasihoidlikult nagu mingit ürpi, ja nende näljaste silmade vahel äratas mehe tähelepanu. Naise keele puudutus ta sõrmel oli talle elektrilöögi andnud. Kui naine oli suutnud teda üles ärritada niivõrd kerge liigutusega, ei suutnud ta ära oodata kogemust, mida annab intiimsem kohtumine.

Kiire kõne Vincentile oli talle andnud mademoiselle Reevesi kohta mõned vajalikud üksikasjad ning kinnitanud veendumust, et naine vastas ta vajadustele. Jah, oleks väga lõbus mängida sama mängu mis isagi.

Franco tellis kaks klaasi šampanjat ja suundus naise poole. Too seisis Café de Paris’ ruletilaua juures, jälgides kolme naist, kellega ta saabunud oli, kuid ise ta mängus ei osalenud. Muide, sellest hetkest saadik, kui ta pool tundi tagasi saabunud oli, polnud ta teinud ühtegi panust.

Täna õhtul oli ta oma õlgadeni ulatuvad pähklikarva juuksed üles pannud, paljastades kahvatu kukla, sihvaka kaela ja hõrgud kõrvad, mille näksimist mees ei suutnud ära oodata. Naise maani kleit – varrukateta vana elevandiluu karva kehakate – rõhutas õrnalt ta kehavorme, kuid kattis kahjuks ta suurepärased jalad. Õlgadele oli naine seadnud pitsilise salli ja jalas kandis ta kõrgekontsalisi kuldseid rihmikuid.

Elegantne. Peen. Ihaldusväärne.

Mais oui⁵. Koos oleksid nad suurepärased. Mõte sellest pani mehe vere kiiremini liikuma, kui ta naise juurde astus. Ta viivitas, et hingata sisse naise lõhna. Gardeenia. Kirglik, kuid samas magus. „Vous êtes très belle ce soir, mademoiselle.⁶”

Naine võpatas ja pöördus ümber. „Monsieur Constantine.”

„Franco.” Ta ulatas naisele šampanjaklaasi ega teinud märkama tolle jäika, tõrjuvat hoiakut. Naise sinakasrohelised silmad, muutlikud nagu Vahemeri, olid helesinisemad kui varem päevaajal. Mis värvi need on siis, kui nad armatsevad? Mees soovis seda iga hinna eest teada saada.

Pärast hetkelist kõhklust võttis naine joogi vastu.

„Merci, mon…⁷„

Mees kattis oma sõrmedega naise õrna kristallklaasi hoidva käe, sundides ta vaikima. Ta tahtis kuulda oma nime naise huultelt. „Franco,” kordas ta.

Naise huuled avanesid ja ta keeleots lipsas üle kirsspunaste täidlaste huulte välja. Mees oleks äärepealt andnud järele soovile seda maitsta, kuid hoidis end suurivaevu tagasi. Naine oli valvas. Kui ta soovib kihlvedu võita, siis peab ta edasi liikuma aeglaselt.

„Franco.” Naine lausus seda nime prantsuse aktsendiga, mitte ameerikalikult läbi nina, mida mees oli vihkama hakanud, kui ta Ühendriikides ülikoolis käis.

Ta lõi naisega klaase kokku. „À nous.⁸”

Naine pilgutas silmi ja kortsutas kulmu. „Kuidas, palun?”

„Meie terviseks, Stacy.” Naine ei olnud andnud mehele võimalust seda nime lausuda, ja võttis nüüd selle vabaduse ise – esimese kõigist neist, mida ta kavatses selle ahvatleva ameeriklannaga ette võtta.

Naise silmad tumenesid ja ta peened näojooned väljendasid keeldumist, kuid ta põsed lõid õhetama. „Ma ei arva…”

„Monsieur Constantine,” katkestas teda üks naisehääl.

Mees lasi vastumeelselt Stacy käest lahti, ja sundides end viisakalt naeratama, pöördus kolme naise poole.

„Bonsoir, mesdemoiselles.⁹”

Vincenti pruut tutvustas talle oma sõbrannasid, ja kuigi etikett sundis Francot tervitama iga daami, siis jäi iga osa temast jälgima naist, kellest saab peatselt ta armuke. Ta märkas Stacy keha iga närvilist võpatust, kuulis ta siidkleidi sahinat, mis libises naise nahal nii nagu temagi käed varsti tegema hakkavad, ja ta nautis naise hingeõhku, kui ta kelnerile viibates meelega tema vastu puutus. Ta tellis kõikidele naistele jooke ning seejärel vaatas Stacyle otsa, kui too tõstis šampanjaklaasi huultele. Mees imiteeris ta liigutust, soovides, et külma klaasi asemel puudutaksid ta suud naise kuumad huuled.

Brünett Madeline liugles lähemale ja andis oma huvist märku, vaadates mehele otse silma ning hakates julgelt vestlema, samas kui kuldpruunide juustega Amelia punastas ja pööras sõbranna jultunud käitumise pärast pilgu kõrvale. Mõlemad naised olid kütkestavad, kuid mehel jätkus silmi vaid Stacy jaoks. Lõpuks läksid nad kolmekesi ruletilaua juurde tagasi, jättes mehe üksi saagiga, mida too jahtis. Või pigem üksi sel määral, mida võimaldas rahvast täis kasiino.

„Kas te olete teinud oma panuse?” Mees teadis, et naine ei olnud seda teinud. Ta oli vaadanud.

„Ei.”

Mees pistis käe taskusse, tõmbas välja peotäie žetoone ja pakkus neid naisele. „Proovige õnne.”

Naise suu avanes, sulgus, avanes uuesti. „See on kümme tuhat doll… eurot.”

„Oui.¹⁰”

Stacy keeldus, silmad pärani. „Ei. Tänan, ei.”

„Kas te soovite mängida suuremate panustega? Kui te soovite, võime Salon Touzetasse minna.”

„See on privaatsaal.”

„Oui.”

Stacy vaatas oma sõbrannade poole, otsekui lootes, et nad talle appi tõttavad, kuid nende tähelepanu köitis ruletiratas. „Ma ei mängi.”

Mida rohkem naine talle ära ütles, seda rohkem mees teda ihaldas. Kas naine mängis raskesti ligipääsetavat selleks, et teda piinata või enda hinda tõsta? Tõenäoliselt tahtis ta teha nii üht kui teist. Kuid ta võidab sellegipoolest. Pärast seda, kui ta naine oli teda reetnud, tegi mees seda alati. „Mul on hea meel teid restorani kutsuda.”

Ta pilk ristus naise uurivate silmadega. „Miks mina? Miks mitte keegi teine, kes on huvitatud ja seda tahab?” Naise kerge peakallutus osutas oma brüneti kaaslanna poole.

Mees kehitas õlgu. „Kes teab, miks üks tõmbab ligi ja teine mitte?”

Naise pitssall langes ta õlalt maha. Franco tõstis käe ja libistas sõrmedega üle naise palja õlavarre. Ta tundis rahuldust värinast, mis läbistas naist enne, kui too jõudis ta käeulatusest välja astuda. Temast saaks tundlik armuke. „Stacy, tulge minuga õhtusöögile.”

„Minu arust ei ole see hea mõte.”

„Tulge minuga õhtust sööma,” kordas mees. „Kui te ei taha minuga enam hiljem eraviisiliselt kohtuda, siis ma aktsepteerin teie otsust.”