Читать книгу Rannaraamat - Emily Henry - Страница 4

Ma polnud valmis tervet maja üle vaatama, nii et istusin laua taha kirjutama. Nagu tavaliselt, vahtis tühi tööleht mulle süüdistavalt otsa, keeldudes end sõnade või tähtedega täitmast, kui kaua ma seda ka vastu ei vahtinud.

Õnneliku lõpuga lugudega on selline jama, et neid peab uskuma.

Minuga on jälle selline jama, et kuni isa matusepäevani ma uskusingi.

Mu vanemad, mu pere, olid juba igasugustest katsumustest läbi käinud ja kuidagi tegi see meid alati lõpuks tugevamaks, tuues kaasa veel rohkem armastust ja naeru kui varem. Kui ma laps olin, tuli lühike lahuselu aeg ja ema hakkas end tundma, nagu ta oleks oma identiteedi ära kaotanud, ta hakkas akendest välja vahtima, nagu näeks end seal elu elamas ja saaks aru, mida tal on järgmiseks teha vaja. Kui isa tagasi kolis, oli köögistantsimist, käehoidmist ja laubasuudlemist. Siis tuli ema esimene vähidiagnoos ja pööraselt kallis tähistamisõhtusöök, mil ema andis oma diagnoosile jalaga tagumikku, süües, nagu me oleksime miljonärid, naerdes, kuni sealne ülehinnatud vein ja minu Itaalia limonaad, see, mida meist keegi joonud oli, meie ninadest välja purskas, nagu me saaksimegi endale lubada raiskamist, nagu raviarvet ei eksisteerikski. Ja seejärel teine vähidiagnoos ja mastektoomiaga veel kord juurde laenatud elu: keraamikakursused, peotantsu kursused, joogakursused, Maroko köögikunsti kursused, millega mu vanemad oma ajagraafikuid täitsid, nagu oleksid nad otsustanud pressida võimalikult palju elu võimalikult lühikesse ajavahemikku. Pikad nädalalõpureisid minu ja Jacques’i juurde New Yorki, metroosõidud, mille ajal ema anus, et ma lõpetaksin ta pommitamise lugudega meie savupeadest naabritest Sharynist ja Karynist (kõrvalepõikeks: nad libistasid regulaarselt meie ukse alt sisse „Lapiku maa” buklette), sest ta kartis naerust püksi pissida, sel ajal kui isa Jacques’ile poolihääli lapiku maa teooriat maatasa tegi.

Testimine. Õnnelik lõpp. Kannatused. Õnnelik lõpp. Keemiaravi. Õnnelik lõpp.

Ja siis, just keset seda kõige õnnelikumat lõppu jättis isa meid maha.

Ma lihtsalt seisin isa ja ema koguduse episkopaalkirikus keset meretäit musta riietunud inimesi, kes sosistasid kasutuid sõnu, tundes, nagu oleksin sinna unes kõndinud, mäletasin vaid ähmaselt lendu ja lennujaama sõitmist, asjade pakkimist. Ja mulle meenus miljonendat korda viimase kolme päeva jooksul, et isa on läinud.

Ema oli tualettruumi lipsanud ja ma olin sel hetkel üksi, kui teda märkasin: ta oli ainus naine, keda ma ei tundnud. Hall kleit seljas, nahksandaalid jalas, heegeldatud sall õlgade ümber seotud, valged juuksed kui varesepesa. Ta vahtis mulle üksisilmi otsa.

Hetk hiljem ruttas ta minu poole ja miskipärast tekkis mul kõhus imelik tunne. Just nagu oleks keha enne mind teadnud, et asjad muutuvad kohe. Selle võõra inimese kohalolek isa matusel oli mu elu rööbastelt maha löömas sama palju kui ta surm.

See naine naeratas mu ees peatudes kõhklevalt. Ta lõhnas vanilli ja tsitruse järele. „Tere, January.” Ta hääl oli hingeldav ja ta sõrmed näppisid murelikult salliotsa. „Ma olen sinust nii palju kuulnud.”

Ta selja taga avanes tualettruumi uks ja ema astus välja. Ta tardus poolelt sammult paigale, näol täiesti võõras ilme. Äratundmine? Õudus?

Ta ei tahtnud, et me omavahel räägiksime. Mida see tähendas?

„Ma olen sinu isa vana sõber,” ütles naine. „Ta tähendab… tähendas mulle väga palju. Ma olen teda peaaegu sõna otseses mõttes kogu elu tundnud. Mõnda aega olime nagu sukk ja saabas ja – sinust vatramist ei lõpetanud ta iial.” Ta püüdis muretult naerda, kuid katse läks valgusaasta kauguselt mööda.

„Palun vabandust,” ütles ta karedalt. „Ma lubasin, et ei hakka nutma, aga…”

Mul oli tunne, nagu oleks mind hoone katuselt alla lükatud, kukkumine näis kestvat lõputult.

Vana sõber. Ta ütles nõnda. Mitte kallim ega armuke. Kuid ma teadsin selle järgi, kuidas ta nuttis – see oli ema matusel valatud pisarate kõverpeegliversioon. Ma tundsin ta näol ära sama ilme, mida ma ise nägin hommikul enda näol silmade alla varjajat tupsutades. Isa surm oli ta parandamatult murdnud.

Ta õngitses midagi taskust välja. Ümbriku, millele oli suurelt minu nimi kirjutatud, ja selle peal lebas võti. Võtme küljes rippus sedel, millele oli aadress kritseldatud nendesamade eksimatult äratuntavate varesejalgadega. Isa omadega.

„Ta tahtis selle sulle anda,” ütles naine. „See on sinu oma.”

Ta pistis selle mulle pihku, sellest veel hetke kinni hoides. „See on ilus maja, otse Michigani järve ääres,” pahvatas ta. „Sulle hakkab seal väga meeldima. Ta kinnitas kogu aeg, et hakkab. Ja kiri on sulle sünnipäevaks. Sa võid selle siis lahti teha või… millal iganes tahad.”

Minu sünnipäev. Mu sünnipäevani oli seitse kuud aega. Mu isa ei tulegi mu sünnipäevale. Mu isa oli läinud.

Naise selja taga vabanes ema tardumusest ja suundus meie poole, mõrvamõtted näol. „Sonya,” sisistas ta.

Ja siis ma taipasingi kõike ülejäänut.

Seda, et kuni mina elasin pimedusega lööduna, ei olnud ema seda mitte.

Sulgesin Wordi dokumendi, nagu võiks vajutamine tillukesele ristikesele nurgas sulgeda ka mälestused. Midagi mõtete kõrvalejuhtimiseks otsides kerisin postkasti, kuni jõudsin oma agendi Anya värskeima meilini.

See oli saabunud kaks päeva tagasi, enne, kui ma New Yorgist lahkusin, ja ma olin leidnud üha tobedamaid ettekäändeid selle avamise edasilükkamiseks. Pakkimine. Asjade lattu kolimine. Auto juhtimine. Pissimise ajal võimalikult suure hulga vee joomine. „Kirjutamine” väga suurtes jutumärkides. Olen purjus. Olen näljane. Hingan.

Anyal oli karmi naise, buldogi reputatsioon, kui kirjastaja poolt vaadata, kuid kirjaniku poolelt vaadatuna sarnanes ta pigem „Matilda” armsa õpetajanna preili Mesiga, keda oli ristatud seksika nõiaga. Sa tahtsid alati meeleheitlikult talle meeldida, nii sellepärast, et sulle tundus, et mitte keegi pole varem sind nii siiralt armastanud ja imetlenud, kui ka kahtlustuse tõttu, et ta võib sulle karja püütoneid kallale saata, kui tuju peaks tulema.

Kummutasin oma selleõhtuse kolmanda toonikuga džinni kurku, avasin meili ja lugesin:

Tereee, sa ilus ja imeline millimallikas, inglinäoline kunstnik, minu kuldmune munev hani.

Ma tean, et sul on olnud VÄGA hullumeelne elu, aga Sandy kirjutab jälle – tahab väga teada, kuidas su käsikiri edeneb ja kas saab loota, et see on suve lõpuks valmis. Nagu ikka, olen suurima rõõmuga nõus haarama telefoni (või avama vestlusakna või hüppama Pegasuse turjale, kui vaja), et aidata sul teha ajurünnakut / täpsustada loo üksikasju / MIDA IGANES on vaja, et tuua rohkem su kauneid sõnu ja võrratut peapööritust maailma ette! Viis raamatut viie aastaga on igaühe jaoks katsumus (isegi neile, kel on sinu eriline anne), aga ma usun, et me oleme sünnitusvaludega nüüd nii kaugele jõudnud, et sul on aeg laialt naeratada ja titt ennast kokku võttes välja pressida.

Musi-kalli

Anya

Laialt naeratada ja titt välja pressida. Ma kahtlustasin, et selle suve lõpuks on mul kergem täiesti sünnivalmis inimlaps emakast välja saada, kui uus raamat valmis kirjutada ja maha müüa.

Otsustasin, et kui ma nüüd magama lähen, saan varakult voodist üles ja suudan endast paar tuhat sõna välja väänata. Lõin allkorruse magamistoa ees kõhklema. Polnud mingit võimalust kindlalt teada, millist voodit isa ja See Naine olid jaganud.

Ma viibisin vanainimeste armupesas. See võinuks isegi lõbus olla, kui ma poleks kaotanud võimet leida midagi naljakat viimase aasta jooksul valmis vorbitud romantilistes komöödiates, mis lõppesid sellega, et bussijuht jäi magama ja kogu filmigrupp sõitis kaljult alla.

See on SUPERhuvitav, kujutlesin alati Anyat ütlemas, kui ma talle päriselt mõne mustandi oleksin saatnud. Ma pean silmas, et võiksin lugeda ka sinu POENIMEKIRJA korraga nuttes ja naerdes. Aga see pole Sandy Lowe’i raamat. Praegu on vaja rohkem õhkamist ja vähem hukatust, mu eluõnn.

Siin uinumine nõudis abivahendeid. Valasin endale uue toonikuga džinni ja panin arvuti kinni. Maja oli muutunud kuumaks ja umbseks, nii et koorisin end aluspesu väele ja tegin seejärel allkorrusel akende avamise tiiru, enne kui klaasi põhjani kummutasin ja diivanile potsatasin.

See oli mugavam, kui pealt paistis. Olgu neetud See Naine oma ilusa eklektilise maitsega. Kuid otsustasin, et kuna diivan oli haige seljaga mehe jaoks peale ja maha ronimiseks liiga madal, siis S-E-K-S-I-K-S seda kohta ilmselt ei kasutatud.

Ehkki isa selg ei olnud kogu aeg haige olnud. Kui ma laps olin, viis ta mu enamikul kodusviibitud nädalavahetustel purjepaadiga sõitma ja selle põhjal, mida ma näinud olen, koosneb paadisõit 90 protsendi ulatuses kummardamisest, et sõlmi siduda ja lahti harutada, ja 10 protsendi ulatuses päikesesse vahtimisest, käed laiali aetud, et tuul saaks su lehvivast jakist läbi puhuda ja…

Mu rinnus hakkasid pitsitama valu ja kättemaksuhimu.

Neil varahommikutel meie majast poole tunni tee kaugusel asuval tehisjärvel olime alati vaid meie kahekesi, tavaliselt järgmisel hommikul pärast seda, kui ta oli reisilt tagasi jõudnud. Mõnikord ma isegi ei teadnud, et ta oli juba kodus. Lihtsalt ärkasin oma ikka veel pimedas toas selle peale, et isa kõditas mu nina, lauldes poolsosinal Dean Martini laulu, mille järgi ta mulle nime pani: „Jaanuarikuus on juuni, sest ma armastan…”³ Ärkasin ühe ropsuga üles, süda vaimustust täis teadmisest, et see tähendab paadis veedetud päeva, kahekesi olemist.

Nüüd mõtlen ma, kas need kullakaalulised jahedad hommikud olid sõna otseses mõttes patukahetsusretked, isa jaoks uuesti emaga koos elamisega kohandumise aeg pärast nädalavahetust Selle Naisega.

Ma peaksin jutustamise oma käsikirja jaoks hoidma. Nügisin selle kõik peast välja ning katsin näo diivanipadjaga, nii et uni neelas mu alla nagu piibliloo vaal.

Kui ma ärkvele võpatasin, oli tuba pime ja majas lõugas vali muusika.

Ajasin end püsti ning komberdasin segaselt ja džinniuimaselt kööki noahoidiku poole. Ma polnud kuulnud sarimõrvarist, kes alustaks iga mõrva sellega, et äratab ohvri R.E.M.-i looga „Everybody Hurts”, kuid ma ei saanud seda võimalust siiski välistada.

Kui ma köögi poole loivasin, jäi muusika vaiksemaks ja ma taipasin, et see kostab teiselt poolt maja. Turtsaka majast.

Vaatasin pliidikella kumavaid numbreid. Pool üks öösel ja mu naaber laseb täiel võimsusel laulu, mida enamasti kuuleb muistsete komöödiate draamahetkedel, kus peategelane kõmbib üksi koju, selg padusajus kühmus.

Tormasin akna juurde ja kummardasin ülakeha hooga välja. Turtsaka aknad olid samuti lahti ja ma nägin köögis hulka eredalt valgustatud inimkehasid, kel käes klaasid ja kruusid ja pudelid, kes toetasid loiult pead kellegi õlale või heitsid käsi kellelegi kaela ümber, kui kogu kamp innukalt kaasa laulis.

Seal käis pöörane pidu. Järelikult ei vihanudki Turtsakas kõiki inimesi, ainult mind. Tõstsin käed suu ette toruks ja röökisin aknast välja: „VABANDAGE!”

Proovisin veel kaks korda vähimagi tulemuseta, tõmbasin seejärel akna pauguga kinni ja tegin allkorrusel tiiru, et ka teised aknad sulgeda. Kui ma sellega ühele poole sain, oli ikka veel tunne, nagu annaks R.E.M. kontserti minu diivanilaual.

Ja siis saabus kaunis hetk, mil laul jäi vait ja peo muud hääled, naer ja vadistamine ja klaasikõlin taandusid tasaseks pominaks.

Ja siis hakkas see otsast peale.

Sama laul. Veel valjemini. Oh jumal küll. Dressipükse uuesti jalga tirides kaalusin politseisse helistamise ja lärmi peale kaebamise võimalikke tagajärgi. Ühest küljest suudaksin naabri ees selle usutavalt maha salata. (Oh, mina küll politseisse ei helistanud! Ma olen kahekümne üheksa aastane noor naine, mitte kapriisne eakas vanatüdruk, kes vihkab naeru, lõbu, laulu ja tantsu!) Teisest küljest oli isa kaotamisest saati mul üha raskem ja raskem väikesi solvanguid andeks anda.

Tõmbasin pitsamustrilise dressika selga ja tormasin esiuksest välja, marssides naabri trepist üles. Enne, kui midagi mõeldagi jõudsin, oli mu käsi juba kellanupul.

Sel oli võimas baritonihääl nagu kappkellal, helin kostis muusikast üle, kuid laulmine ei vaikinud. Ma lugesin kümneni ja helistasin uuesti. Sees ei muutunud isegi hääletoon. Kui pidulised ka uksekella kuulsid, siis ei teinud nad sellest välja.

Kolkisin veel paar sekundit uksele, enne kui leppisin mõttega, et keegi ei tule, ja pöördusin, et koju kõmpida. Kella üheni, otsustasin. Ma annan neile kella üheni aega, enne kui võmmidele helistan.

Muusika kõlas majas valjemini, kui mul meeles oli, ja nende mõne minutiga, mis aknad olid jõudnud kinni olla, oli temperatuur tõusnud higistamistelgi vääriliseks. Kuna mul midagi paremat teha polnud, haarasin kotist pehmekaanelise romaani ja suundusin kobamisi lükandukse kõrvalt lülitit otsides terrassi poole.

Mu sõrmed tabasid lülitit, kuid midagi ei juhtunud. Õue elektripirnid olid otsad andnud. Kell üks öösel tuli mul lugeda telefonivalgel oma isa teise maja terrassil! Astusin välja, lõug kirvendamas vee pealt puhuvast värskendavast jahedast tuulest.

Ka Turtsaka terrass oli pime, kui välja arvata üksainus helendav pirn, mille kohmakad ööliblikad piiramisrõngasse olid võtnud, ja seepärast ma oleksingi äärepealt kiljuma hakanud, kui varjus end miski liigutas.

Ja selle all, et ma oleksin äärepealt kiljuma hakanud, mõtlen ma muidugi, et loomulikult ma kiljatasin.

„Jumal küll!” See asi seal varjus hakkas ägama ja kargas püsti toolilt, kus ta oli istunud. Ja selle varjus olnud asja all pean ma loomulikult silmas meest, kes oli pimedas mõnulenud, kuni ma tal junni jahedaks ehmatasin. „Mis on, mis on?” nõudis ta, just nagu ootaks minult teadaannet, et ta on üleni skorpionidega kaetud.

Kui ta oleks seda olnud, oleks mul vähem piinlik olnud.

„Ei midagi!” vastasin, üllatusest ikka veel hingeldades. „Ma ei näinud sind seal!”

„Sa ei näinud mind siin?” kordas ta. Hakkas käredalt ja umbusklikult naerma. „Tõesti või? Sa ei näinud mind siin, minu terrassil?”

Tehniliselt võttes ei näinud ma teda ka praegu. Terrassilatern oli temast natuke maad tagapool ja kõrgemal, näidates teda ainult pika inimesekujulise varjuna, millel oli pühapaiste ümber tumedate sassis juuste. Praeguses seisus olnuks muidugi parem, kui mul õnnestuks veeta terve suvi nõnda, et ei peaks talle kordagi silma vaatama.

„Kas sa siis ka kiljud, kui autod sinust kiirteel mööda sõidavad või sa vaatad inimesi läbi restoraniakna? Kas sa võiksid kõik meie täiuslikult kohakuti aknad kinni katta, et sa kogemata ei näeks mind hetkel, kui mul on nuga või pardel käes?”

Tõstsin õelalt käed rinnale vaheliti. Või vähemalt püüdsin tõsta. Džinn tegi mind ikka veel väheke peast ähmaseks ja kohmakaks.

Ma kavatsesin öelda – nagu endine January oleks öelnud –, et kas sa keeraksid oma muusikat väheke vaiksemaks? Tegelikult tema oleks ennast ilmselt lille löönud, lemmikud sametist toatuhvlid jalga tõmmanud ja ilmunud välisuksele šampanjapudeliga, et Turtsakat otsustavalt enda poole võita.

Kuid siiani oli see päev olnud mu elus halvemuselt kolmas ja too kunagine January oli tõenäoliselt maetud sinnasamasse, kuhu ka kunagine Taylor Swift, nii et tegelikult ma küsisin: „Kas sa võiksid oma kurvapoisiängitausta kinni keerata?”

Siluett hakkas naerma ja toetus terrassipiirdele, õllepudel näpus kõlkumas. „Kas paistab sedamoodi, et mina valin siin muusikat?”

„Ei, paistab hoopis sedamoodi, et sina oled see, kes istub omaenese peol üksinda pimedas,” vastasin, „aga kui ma uksekella helistasin, et paluda su korbivendadel heli maha keerata, ei kuulnud nad mind üle selle mudamaadluse, seega palun ma sind.”

Ta silmitses mind minutikese pimedusest – või vähemalt ma oletasin, et ta teeb seda, sest tegelikult me ju teineteist ei näinud.

Lõpuks ta lausus: „Kuule, keegi poleks minust suuremas vaimustuses, kui see öö otsa saab ja kõik mu majast minema kobivad, aga praegu on paraku laupäeva öö. Suvisel ajal, suvemaju täis tänaval. Kui seda kohta just ümber ei tõsteta „Vabaliikumise” filmi väikelinna, ei paista nii hilja muusika mängimine üldsegi hullumeelsusena. Ja võib-olla – ainult võib-olla – võiks tuliuus naaber, kes just seisis oma terrassil ja karjus jalgadega lahtihõõrumisest nii valjusti, et linnud minema lendasid, suhtuda leplikult, kui üks õnnetu pidu venib pikemaks, kui talle meeldib.”

Nüüd oli minu kord tumedat laiku põrnitseda.

Jumal küll, tal oli õigus. Turtsakas ta ju oli, aga mina olin seda samuti. Karyni ja Sharyni vitamiinipulbri püramiidskeemi peod kestsid kauem kui see siin, ja toimusid argiöödel, tavaliselt siis, kui Jacques pidi järgmisel hommikul EMO-sse tööle minema. Mõnikord ma isegi osalesin neil pidudel ja nüüd ei suutnud ma isegi laupäevaöist grupikaraoket üle elada?

Mis kõige hullem, enne kui ma välja jõudsin mõelda, mida öelda, jäi Turtsaka maja imeliselt vait. Nägin läbi ta valgustatud tagaukse, kuidas rahvas pidu lõpetas, kallistas, hüvasti jättis, kruusid käest pani ning üleriided selga tõmbas.

Ma olin selle tüübiga riielnud täiesti põhjuseta ja nüüd pean ma elama mitu kuud tema naabrina. Kui mul peaks suhkrut vaja minema, olen paganama õnnetus olukorras.

Tahtsin kurvapoisiängi kommentaari pärast vabandada või siis vähemalt nende kuradima pükste pärast. Viimasel ajal tundusid mu reaktsioonid alati ülepaisutatud ja polnud kerge selgitusi leida, kui võõraid inimesi tabas ebaõnn neid näha.

Vabandust, kujutlesin end ütlemas, ma ei tahtnud tujukaks vanaemaks muutuda. Lihtsalt mu isa suri ja siis ma sain teada, et tal oli armuke ja teine maja ja et mu ema teadis sellest, aga ei rääkinud mulle kunagi ja ta ei räägi mulle ikka veel midagi, ja kui ma lõpuks liimist lahti läksin, otsustas mu kallim, et ei armasta mind enam, ja mu karjäär tammub paigal ja mu parim sõber elab liiga kaugel ja lisaks on see siin varemmainitud Seksipesa ja ma olen pidutsenud küll, aga viimasel ajal ei meeldi mulle miski, nii et palun andesta mu käitumine ja veeda mõnus õhtu. Aitäh sulle ja head ööd.

Selle asemel tabas mind haavas noa keeramise kõhuvalu ja pisarad hakkasid ninajuurel kipitama ja mu hääl piuksus haledalt, kui ma õieti eikellelegi laususin: „Ma olen nii väsinud.”

Isegi tema siluetist oli näha, kuidas ta jäigastus. Ma olin juba aru saanud, et see reaktsioon pole inimestel üldse haruldane, kui nad aimavad, et naisterahvas on emotsionaalse kokkuvarisemise äärel. Meie suhte paaril viimasel nädalal oli Jacques nagu madu, kes tajub maavärinat ette, ja tõmbus kõigepealt pingule iga kord, kui mu emotsioonid tulisemaks läksid, et seejärel otsustada, et meil on veinipoest midagi vaja, ja uksest välja tormata.

Mu naaber ei öelnud midagi, kuid ei pannud ka plehku. Ta lihtsalt seisis ebalevalt paigal ja vahtis mind läbi kottpimeduse. Me vahtisime niiviisi teineteist tubli viis sekundit, oodates, kumb juhtub esimesena – kas mina hakkan nutma või jookseb tema minema.

Ja siis kukkus muusika uuesti röökima, seekord Carly Rae Jepseni iidvana lugu, mis mulle mingis muus olukorras oleks isegi meeldinud, ja Turtsakas võpatas.

Ta kiikas üle õla läbi liugukse tuppa ja siis uuesti minu poole. Ta köhatas. „Ma löön nad välja,” sõnas ta külmalt ja astus majja, pöördus ja astus kööki, kus tema ilmumist tervitas ühehäälne röögatus: „EVERETT!”

Nad tundusid olevat valmis ta kätelseisu tõstma, kuid ma nägin, kuidas ta ettepoole küünitas, et blondi tüdruku peale karjuda, ja hetk hiljem jäi muusika täiesti vait.

Nojah. Kui mul järgmisel korral on vaja muljet avaldada, kõlbaks selleks vist paremini taldrikutäis LSD-ga küpsiseid.