Читать книгу Emmanuelle 1. raamat. Inimsuse õppetund - Emmanuelle Arsan - Страница 7

„Veenusel on mõnutsemiseks tuhandeid viise, aga kõige lihtsam ja kõige vähem kurnav on jääda poollösakile paremale küljele.”

OVIDIUS, „ARMUKUNST”

Emmanuelle astub Londonis lennukisse, mis peab ta Bangkokki viima. Värske naha lõhn nagu Briti autodes veel pärast pikki kasutusaastaid, vaipade tihedus ja hääletus ning ulmeline valgus on esialgu kõik, mida ta tajub ruumis, kuhu siseneb esimest korda.

Ta ei mõista, mida ütleb talle teda suunav naeratav mees, ent see ei valmista talle muret. Ehk lööbki Emmanuelle’i süda kiiremini, kuid mitte hirmust, vahest vaid võõristusest. Teda tervitava ja juhendava meeskonna sinine vormiriietus ning tähelepanelikkus ja asjatundlikkus aitavad tekkida turvatundel ja eufoorial. Ta teab, et kombetalitused, milleks teda enne pardaleminekut sunniti ja mille saladust ta ei püüagi mõista, avavad uksed ruumi, millest kujuneb kaheteistkümneks tunniks tema maailm; maailm, kus kehtivad tuttavlikest tavadest erinevad reeglid, küll kitsendavamad, aga vahest seetõttu ka meeliköitvamad. Kumeras tiibadega metallmasinas, mis lõikab end ära Inglise suve läbipaistvast varapärastlõunast, kammitsevad need reeglid nii harjumuspäraseid liigutusi kui ka vaba tahet. Vabaduse erksale ärevusele järgneb kuuletumisega kaasnev nauding ja rahutunne.

Talle näidatakse kätte istekoht; see asub vaheseinale kõige lähemal. Viimast katab täies ulatuses avausteta kangas; teisele poole siidist seina reisija ei näe. Tühiasi! Ta ihkab vaid anda end sügava tugitooli hoolde, lebaskleda selle villaste käte vahel, selle sireenijalgade kohal ja vastu selle kohevat õlga.

Siiski ei söanda ta veel pikali heita, kuigi stjuuard seda soovitab, näidates kange, mille abil saab seljatuge alla lasta. Mees vajutab nuppu ja peenike valgusvihk joonistab reisija põlvedele helendava ellipsi.

Ilmub stjuardess, kes tõstab käed, et asetada istme kohal paiknevasse kappi kerge meekarva nahkkott, mis on Emmanuelle’i ainus käsipagas, sest naine ei arva, et tal tuleks reisi vältel riideid vahetada, ning ta ei kavatse ka kirjutada ega isegi lugeda. Stjuardess räägib prantsuse keelt ja kerge uimasus, mis on võõramaalast (Londonisse jõudis Emmanuelle alles päev varem) kaks päeva vallanud, läheb nüüd üle.

Stjuardess kummardub tema kohale ja tema blondide juuste kõrval tundub Emmanuelle’i pikk juus veelgi tumedam. Nad kannavad peaaegu ühesuguseid rõivaid: ühel sinisest jäigast kangast seelik ja valge pluus, teisel kitsas toorsiidist seelik ja šantungist pluus. Ometi piisab rinnahoidjast, mis paistab läbi inglanna suvepluusi – kerge, nagu see on –, et jätta tema siluett ilma liikuvusest, mis lubab omakorda aimata, et Emmanuelle’i rinnad on pluusi all paljad. Ja kui lennukompanii ettekirjutused sunnivad esimest kaeluse väljalõiget kurguni kinni nööpima, siis teise korsaaž on piisavalt paokil, et tähelepanelik jälgija võiks juhusliku liigutuse või tuuletõmbe kaasabil märgata tema rinna profiili.

Emmanuelle rõõmustab, et stjuardess on noor ja samasuguste silmadega nagu tal endal: neisse oleks justkui puistatud õhukesi kullalaaste.

Nende sektsioon, nagu talle öeldakse, on lennukis viimane ja lähim stabilisaatorile. Igas teises lennukis jätaks see istekoht Emmanuelle’i raputuste meelevalda, aga – noore inglanna hääl pehmub uhkusest – „Lendava ükssarviku” pardal on kõik kohad ühtviisi mugavad; vähemalt luksklassis, jätkab ta, sest loomulikult ei saa turistiklassi reisijad nautida sama avarat ruumi, sama pehmeid istmeid ega privaatsust, mille tagavad sametkardinad iga istmerea vahel.

Emmanuelle ei häbene neid privileege ega suurt varandust, mis tuli nende tagamiseks välja käia. Vastupidi, ta tunneb peaaegu füüsilist naudingut, kui mõtleb talle osaks saavast ülemäärasest hoolitsusest.

Nüüd kiitleb stjuardess tualettruumide asetusega, lubades reisijale tutvustada neid niipea, kui lend on alanud. Neid on lennumasina eri paikades piisaval arvul, mistõttu Emmanuelle ei pea pelgama, et teiste reisijate edasi-tagasi saalimine talle tüli teeks. Soovi korral kohtab ta üksnes neid kolme inimest, kellega sektsiooni jagab. Aga kui ta eelistab hoopis seltskonda, võib ta reavahedes jalutades või baaris istudes teiste reisijatega hõlpsalt tutvust sobitada. Soovib ta midagi lugeda?

„Ei,” ütleb Emmanuelle. „Ma tänan, see on teist väga lahke. Ma ei soovi hetkel lugeda.”

Ta mõtleb, mida teise meeleheaks küsida. Huvituda lennukist? Kui kiiresti see sõidab?

„Keskmiselt üle tuhande kilomeetri tunnis; ja lennuulatus võimaldab maandumata õhus püsida koguni kuus tundi.”

Seega kestab Emmanuelle’i ainsa vahemaandumisega reis vaevu pool päeva. Ent kuna Maa pöörlemisega kaasa liikudes kaotab ta (näiliselt) aega, ei jõua ta Bangkokki varem kui kohaliku aja järgi järgmise päeva hommikul kell üheksa. Kokkuvõttes ei jää tal mahti enamaks kui õhtustamiseks, magamiseks ja ärkamiseks.

Kaks last, poiss ja tüdruk, kes on niivõrd sarnased, et mõjuvad paratamatult kaksikutena, paotavad kardinat. Emmanuelle märkab neile pilku heites harilikku näotut Inglise koolivormi, punakasblonde juukseid, pingutatult jäist ilmet ja kõrkust, millega nad nappe sõnu loopides lennukompanii töötaja poole pöörduvad. Ehkki nad ei paista olevat vanemad kui kahe-kolmeteistaastased, kehtestab nende enesekindel hoiak töötaja ning nende vahele distantsi, mida esimene ei üritagi kahandada. Nad sätivad end kiirustamata toolidele, mida eraldab Emmanuelle’ist vahekäik. Enne kui neiu jõuab lapsi üksikasjalikumalt uurida, siseneb viimane neljast reisijast, kellele antud sektsioon on reserveeritud, ning neiu tähelepanu kandub temale.

Emmanuelle’ist vähemalt peajagu pikem, nina ja lõug range joonega, vuntsid ja juus mustad, naeratab mees Emmanuelle’ile, kummardudes kergelt tema kohale, et panna ära pehmest tumedast nahast portfell, mis lõhnab hästi. Mehe triiksärk ja merevaigukarva ülikond meeldivad Emmanuelle’ile. Tema hinnangul on mees elegantne ja hästi kasvatatud, koondades seega olulisimaid omadusi, mida reisikaaslaselt oodata.

Ta üritab ära arvata mehe vanust: nelikümmend, viiskümmend? Mees on ilmselt hästi elanud, kui arvestada mõnukortse silmanurkades. Ta pakub meeldivamat seltskonda, mõtleb Emmanuelle, kui kaks väikest pretensioonikat koolilast. Aga kohe tunneb Emmanuelle endamisi ükskõiksust rutulise sümpaatia ja ka vastumeelsuse osas. Mõlemad asjata – üheksainsaks ööks!

Peagi on ta piisavalt unustanud lapsed ja mehe, et saaks esile kerkida ärritustunne, mis on esialgset mõnusat olemist häirides juba mõnda aega tema teadvuse pinnal heljunud: stjuardess on saabujate tekitatud liikumist ära kasutades eemaldunud ja Emmanuelle märkab kardina vahelt tema sinist puusa, mis rõhub nähtamatuks jäävat reisijat. Ta heidab endale ette armukadedust, üritab pilku kõrvale juhtida. Kaebelauluna uitab ta mõtteis üks tundmata allikast pärinev fraas: „Üksinda ja hüljatuna.” Ta raputab kinnismõtte peast, nii et mustad juuksed piitsutavad põski ja langevad näole. Aga noor inglanna ajab end sirgu, pöördub lennuki tagaosa poole, ilmub sirmi vahele, mille laisad jalad ta kahe käega laiali lükkab, ja seisabki Emmanuelle’i kõrval.

„Soovite, et tutvustan teile teie reisikaaslasi?” küsib ta ja teatab vastust ootamata meesterahva nime.

Emmanuelle arvab kuulvat „Eisenhower”, mis pakub talle nalja, nii et kaksikute nimed kõrvust mööda lipsavad.

Nüüd hakkab mees temaga rääkima. Kuidas mõista, mida mees ütleb? Stjuardess märkab Emmanuelle’i kimbatust, küsitleb kaasmaalasi ja naerab, paljastades keeleotsa.

„Rumal lugu,” itsitab ta. „Ükski neist kolmest reisijast ei räägi sõnakestki prantsuse keelt. Teil on suurepärane võimalus oma inglise keele oskust värskendada!”

Emmanuelle tahab vastu vaielda, aga neiu on juba kannapealt ümber pööranud, vibutades kaasreisijate poole mõistmatuks nõtkeks märguandeks sõrmi. Emmanuelle tunneb end taas hüljatuna. Ta tahaks mossitada, kõige suhtes huvipuudust üles näidata.

Tema naaber ei anna alla ja pingutab edasi, tuues kuuldavale lauseid, mille tulutu heasoovlikkus sunnib Emmanuelle’i naeratama. Neiu kirtsutab kahetsusväärselt nägu, tunnistab lapselikul häälel: „Ma ei saa aru, ” ning mees vaikib alistunult.

Pealegi virgub kuhugi polstri vahele peitunud valjuhääldi. Kui inglise teadustaja on vaikinud, tunneb Emmanuelle prantsuse keele kõnelejas ära oma stjuardessi (ekstra minu jaoks, mõtleb ta), kelle häält võimendi vaevu moonutab. Too tervitab „Ükssarviku” reisijaid, teeb teatavaks kellaaja ning meeskonna koosseisu ja hoiatab, et mõne minuti pärast tõuseb lennuk õhku, et turvavööd peavad olema kinnitatud (samal hetkel ilmub stjuuard, kes hoolitseb ise Emmanuelle’i turvavöö pingutamise eest) ja et reisijatel palutakse mitte suitsetada ega kohalt liikuda seni, kuni põleb punane tuli.

Suminast vaevu valjem hääl ja helikindlate seinte värin annavad märku reaktiivmootorite käivitumisest. Emmanuelle isegi ei märka, kui lennuk rajal liigub. Tal kulub üsna kaua aega mõistmaks, et nad lendavad.

Tegelikult saab neiu sellest aru alles siis, kui punane märgutuli kustub ja mees, tõusnud püsti, teeb talle viibete abil miskipärast ettepaneku selga jäänud jakk põlvedele panna. Ta laseb mehel end aidata. Mees naeratab talle uuesti, avab raamatu ega vaata enam tema poole. Juba ilmub nähtavale ettekandja, klaasidega kandik käes. Emmanuelle valib kokteili, mille arvab värvi järgi ära tundvat, aga see ei osutu oodatud joogiks ja on kangem.

Aeg, mis pidi teisel pool siidseina olema pärastlõuna, möödus ilma, et Emmanuelle oleks jõudnud teha enamat kui krõbistada küpsetisi, juua teed ning lehitseda – küll mitte lugeda – ajakirja, mille stjuardess oli talle laenanud (teisest ajakirjast ta keeldus, et „lendamise” uudsuselt tähelepanu mitte eemale juhtida).

Mõni aeg hiljem seati tema ette väike laud ja talle serveeriti ebahariliku vormiga nõudest kõiksugu raskesti määratletavaid roogasid. Ühte kandikuõõnde oli asetatud väike pudel šampanjat ja Emmanuelle valas seda jao pärast tillukesse pokaali. Mänguõhtusöök tundus kestvat tunde, aga ta ei oodanudki kärsitult selle lõppemist, sedavõrd meeldis talle avastada seda mängu. Pakuti mitut magustoitu, nukutassidest kohvi ja hiigelsuurtest klaasidest likööre. Selleks ajaks, kui tuldi laudu koristama, oli Emmanuelle veendunud, et naudib igati käesolevat seiklust ja maitseb elumõnusid.

Ta tundis end kerge ja pisut unisena. Ta täheldas, et on kaksikute suhtes koguni valvsuse kaotanud. Stjuardess tuli ja läks, unustamata möödaminnes midagi lustakat lausuda. Kui teda näha polnud, ei oodanud Emmanuelle teda läbematult.

Ta mõtles, mis kell võiks olla ja kas on aeg magama jääda. Aga kas ei võinud ta tegelikult magada millal tahes selles tiivulises hällis, maapinnast nii kaugel, jõudnud taevaruumi sellesse ossa, kus pole enam tuuli ega pilvi ning kus pole vist isegi päeva ja ööd.

Emmanuelle’i põlved on punktvalgusti kuldses kumas alasti. Seelik on need paljastanud ja mehe pilk ei pöördu neilt enam.

Emmanuelle on põlved teadlikult pilgu poole tõstnud, et mees saaks vaatepilti nautida. Kas ta võiks endale lubada naeruväärset liigutust ja põlved uuesti kinni katta – ja kuidas ta seda üldse teeks? Seelikut ei anna pikemaks venitada. Miks peaks ta üldse äkitselt oma põlvi häbenema, tema, kes on harjunud neid mängeldes kleidi alt nähtavale jätma? Põlvelohukeste liikumine tekitab nähtamatu nailoni all röstsaia tooni nahale ärksaid varje. Ta teab, kui erutavalt need mõjuvad. Vaadates põlvi valgusvihus teineteise vastu surutuna, rohkem alasti kui eales varem, nagu pärast kesköist kümblust, tunneb ta sel hetkel isegi meelekohti kiiremini tukslemas ja huuli verd täis valgumas. Peagi tema laud sulguvad ja Emmanuelle näeb end mitte osaliselt, vaid üleni alasti, lastes end kaasa haarata nartsissistlikul kujutelmal, mille ees – ta juba teab – ta taas kaitsetuks jääb.

Ta puikles, aga üksnes selleks, et maitsta järk-järgult veelgi enam andumise magusust. See andis endast märku hajusa raugusena, teatud sooja teadlikkusena kogu oma kehast, lõtvumise, avanemise, küllustumuse soovina, seni veel konkreetse unelma või määratletava emotsioonita – mitte millenagi, mis erineks oluliselt füüsilisest rahulolust, mida pakub ringutamine päikese käes soojal rannaliival. Sedamööda, kuidas tema huulte pind aegamisi sädelevamaks muutus, rinnad paisusid ja jalad pingesse tõmbusid, valvsad vähimagi puudutuse suhtes, katsetas tema aju erinevate kujutluspiltidega, mis olid esiti peaaegu vormitud, pikka aega seosetud, aga millest piisas limaskestade niiskumiseks ja vaagna kooldumiseks.

Metallkere pea märkamatu, aga ühtlaselt mahe vibreerimine häälestas Emmanuelle’i oma tempo järgi, otsides tema keharütmidest kooskõla. Laine liikus mööda jalgu üles, alates põlvedest (ebaselgete aistingute värina viirastuslik epitsenter), võnkudes siis halastamatult reite pinnal ja suundudes aina kõrgemale, nii et Emmanuelle vappus.

Siis hakkasid tema peas kerima painavad fantasmid: huuled, mis surusid end tema nahale, meeste ja naiste suguorganid (näod jäid ebamääraseks), fallosed, mis kibelesid teda puudutama, end tema vastu hõõruma, tegema endale teed tema põlvede vahelt, kangutades ta jalgu, avades ta tupe, tungides sellesse vaevaliselt, nii et see teda kurnas. Need liikusid lakkamatult aina edasi ega kavatsenud tagasi pöörduda; üksteise järel tungisid need Emmanuelle’i keha tundmatusse, läbi kitsa tee, mida nad ei väsinud uurimast, nagu ei piiranuks nende tormlemist enam miski, siirdudes ikka ja jälle tema sisse, küllastades ta ihu ja tühjendades oma mahlasid katkematult temasse.

Stjuardess arvas, et Emmanuelle on uinunud, ja lasi seljatoe ettevaatlikult alla, muutes istme voodiks. Ta asetas kašmiirteki pikkadele lõtvunud jalgadele, mis olid tooli liigutamise ajal poolest reiest paljastunud. Mees tõusis sel hetkel püsti ja liigutas ka enda istme naabri oma kõrgusele.

Lapsed olid uinunud. Stjuardess soovis kõigile head ööd ja kustutas laetuled. Vaid kaks lillakat öölampi ei lubanud asjadel ja inimestel täielikult kuju kaotada.

Emmanuelle oli silmi avamata talle osaks saanud hoolitsust nautinud. Ometi polnud unelus nende liigutuste ajal vähem intensiivseks või pakiliseks muutunud. Neiu parem käsi libises õige aeglaselt ja end taltsutades kõhtu mööda alla, jõudes lõpuks häbemeni, seda kõike kerge teki all, mis liigutustest lainetas. Aga kes seda hämaras nägi? Emmanuelle’i sõrmeotsad uudistasid ringi, kaevusid siidpehmesse seelikusse, mille kitsas lõige ei tahtnud lasta jalgadel harki minna; jalad pinguldasid kangast, üritades teineteisest eemalduda; lõpuks õnnestus see neil piisavalt, et sõrmed võiksid tunda erekteerunud kõdistit, mida olid otsinud ja millele nüüd läbi õhukese kanga õrnalt vajutasid.

Emmanuelle lasi keha ovatsioonidel mõne sekundi vaibuda. Ta üritas finaali edasi lükata. Aga suutmata pikemalt vastu panna, hakkas ta peagi summutatud oigamise saatel keskmist sõrme hoolsalt ja õrnalt liigutama, mis pidi viima orgasmini. Peaaegu samal hetkel asetas mees käe tema omale.

Hingamine katkes ja Emmanuelle tundis, kuidas ta lihased ja närvid sõlmuvad, nagu oleks ta kõhule suunatud jäine veejuga. Ta püsis liikumatult, ehkki erutus polnud kaugeltki kadunud, aga kõik tunded ja mõtted seiskusid nagu filmilint, mille jooks on stoppkaadril peatatud. Ta ei tundnud hirmu ega olnud otseselt ehmunud. Samuti polnud tal tunnet, nagu oleks ta millegagi vahele jäänud. Õigupoolest polnud ta hetkel võimeline hindama mehe liigutust ega ka iseenda käitumist. Ta teadvus oli sündmuse salvestanud ja seejärel tardunud. Nüüd ootas ta ilmselgelt, kuidas kokku jooksnud unelus jätkub.

Mehe käsi ei liikunud. Ometi polnud see ka tegevusetu. Ainuüksi oma raskusega avaldas see survet kliitorile, millele vajutas Emmanuelle’i käsi. Üsna pikka aega ei juhtunud midagi enamat.

Seejärel tajus Emmanuelle, kuidas mehe teine käsi tekki kergitab ja seda kõrvale lükkab, et haarata kinni ühest tema põlvest ning kompida selle õnarusi ja kumerusi. Käsi ei viivitanud siiski ja tõusis aeglaselt mööda reit üles, möödudes peagi sukaäärest.

Kui käsi tema paljast ihu puudutas, võpatas Emmanuelle esiti ja üritas nõidusest vabaneda. Kuid osaliselt seetõttu, et ta ei teadnud täpselt, mida ta saavutada tahab, ja osaliselt seetõttu, et mehe kaks kätt tundusid liiga tugevad, et nende haardest pääseda, kergitas neiu üksnes kohmetult büsti, tõstis vaba käe kõhule, justkui end kaitstes, ja keeras end pooleldi küljele. Ta mõistis väga hästi, et kõige lihtsam ja tulemuslikum oleks jalad kokku suruda, aga teadmata miks tundus see liigutus talle äkitselt nii kohatu ja naeruväärne, et ta ei söandanud seda teha, vaid lihtsalt loobus valitsemast olukorda, mis temas segadust tekitas, lastes end järjekordselt haarata tardumusel, millest oli suutnud toibuda üksnes põgusaks hetkeks ja üsna jõuetul kombel.

Justkui tahtes Emmanuelle’ile tulutu vastuhaku eest õppetundi anda, hülgasid mehe käed ta äkitselt... Aga neiu ei jõudnud veel järsu pöörde tähenduse üle juurdlemagi hakata, kui juba olid käed taas temal, seekord piha juures, kindlad ja kärmed, haakides lahti seeliku jämedakoelise paela, avades luku ning tirides kanga puusadele ja sealt põlvedeni välja. Siis liikusid need taas ülespoole. Üks neist tungis Emmanuelle’i aluspükste alla (kerged ja läbipaistvad nagu kogu – tõtt-öelda vähene – aluspesu, mida neiu kanda tavatses: sukatripid, vahel alusseelik mõne laia seeliku all, rinnahoidjat ega korsetti mitte kunagi, ehkki Saint-Honoré tänava butiikides, kust ta pesu ostis, tavatses ta ühel või teisel blondil või brünetil kenal poolreaalsel müüjannal, kes tema ees põlvitades ta pikad jalad paljaks võttis, lasta endale selga proovida lõputul arvul korsettrinnahoidjaid, pihikuid, aluspükse või stringe; nende graatsilised sõrmed tõmbasid pesu üle tema rindade või mööda reisi üles, silitades teda kannatlikult, korduvate nõtkete liigutustega, kuni Emmanuelle silmad sulges ja õrnalt põlvi painutas, laskudes nailoniga kaetud põrandale nagu loor, avatud ja soe, ning usaldades end käte ja huulte laitmatu ja uimastava osavuse hoolde).

Emmanuelle’i keha võttis taas asendi, millest hädine vastuhakk oli ta viivuks välja viinud. Mees silitas peoga neiu lamedat lihaselist kõhtu kohe häbemekumeruse kohalt, nagu silitaks puhtaverelise hobuse kaela. Tema sõrmed liikusid piki kubemekurdusid, seejärel karvade kohale, kompides kolmnurga külgi, nagu mõõdaks selle ulatust. Kolmnurga alumine nurk oli väga avatud – üsna harv asend, mille Kreeka skulptorid on ometi igavikustanud.

Kui käel, mis Emmanuelle’i kõhul liikus, sai nendest vormidest küllalt, sundis see reisi veelgi enam harki, aga nende liikumist takistas seelik põlvede ümber; reied siiski allusid ja avanesid nii palju, kui said. Käsi võttis naise sooja pundunud suguelundi pihku, silitades seda justkui rahustades, kiirustamata, kombates häbememokkade vagu ja sukeldudes – esiti kergelt – nende vahele, et jõuda siis kikkis kliitorini ja jääda häbeme paksudele krussidele puhkama. Iga uue liigutusega neiu jalge vahel, mis läksid seelikut nihutades aina enam harki, kaevusid mehe sõrmed niiske limaskesta vahel muudkui sügavamale. Aeg-ajalt need siiski aeglustasid liikumist, kas siis tuju või arvestuse ajel, teeseldes kõhklust, samas kui Emmanuelle’i pinge aina kasvas. Hammustades huulde, et hoida tagasi kurku tõusvat nuukset, hingeldas neiu, reied avali, janunedes orgasmi, millele mees paistis tahtvat teda lakkamatult lähendada, laskmata tal ometi selleni jõuda.

Üheainsa käega mängis mees neiu kehaga talle meelepärases rütmis ja toonil, põlates ära rinnad ja suu, nagu ei isutaks teda neiu suudlemine ega embamine, jättes need täitumata iha meelevalda, mida mees iseteadlikult eemalt kontrollis. Emmanuelle vehkis peaga paremale ja vasakule, tõi kuuldavale terve rea summutatud oigeid, palvega sarnanevaid hääli. Tema silmad paotusid ja otsisid mehe nägu. Neis hakkasid sillerdama pisarad.

Seejärel käsi peatus, hoides tugevalt peos Emmanuelle’i keha seda osa, mille oli sütitanud. Mees nõjatus pisut Emmanuelle’i poole ja võttis teise käega ühe neiu kätest, tõmmates seda lähemale ja juhtides selle oma püksi. Ta aitas käel haarata tugevalt kinni jäigast sugutist ja suunas selle liikumist, sättides liikumise ulatust ja rütmi vastavalt oma maitsele, aeglustades või kiirendades seda olenevalt erutuse määrast, kuni jõudis veendumusele, et võib usaldada ülesande Emmanuelle’i vaistu ja heasoovlikkuse hoolde ning lasta tal oma äratundmise järgi viia lõpuni tegevus, mille kallale neiu oli asunud eksinud olemise ja lapseliku kuulekusega, mida ta aga aegamisi ootamatu hoolega täiustas.

Emmanuelle oli liikunud ettepoole, et käsi saaks paremini oma kohust täita, ning mees oli omakorda nihkunud lähemale, et piserdada naisele spermat, mida tundis näärmetest purskuma hakkavat. Ometi õnnestus tal end veel pikka aega tagasi hoida, samal ajal kui Emmanuelle’i kokkusurutud sõrmed tõusid ja langesid seda julgemalt, mida kauem hellitlemine kestis, piirdumata lihtsa edasitagasi liikumisega, vaid paotudes äkitselt asjatundlikult, et libiseda piki kumera suguti paksu tursunud veeni ja sukelduda (kriimustades viilitud küüntega õige õrnalt teise nahka) võimalikult alla, munanditele nii lähedale, kui kitsad püksid lubasid, et naasta siis ihara keeruga, kuni liikuv nahk tema niiskes peos sugutipea uuesti kinni kattis, ehkki see oli paisunud nii suureks, et näis pea võimatu seda saavutada. Tugevdades taas haaret, liikus käsi sugutivarre alla, tõmmates eesnaha pingule, kord pigistas pundunud ihuliiget ja siis jälle lõdvendas haaret, masseerides hoogsate randmeliigutustega või õrritades teist halastamatult väikeste hoogsate nõksakutega... Kaks korda suurenenud nääre lõõmas, ähvardades – nagu Emmanuelle mõtles – iga hetk plahvatada.

Veidras joovastuses Emmanuelle’i tabasid käsivartele, paljale kõhule, kõrile, näkku, suule ja juustesse pikad valged ja lõhnavad joad, mis rahulolev riist lõpuks välja paiskas. Need ei paistnud vaibuvat. Neiul oli tunne, nagu voolaksid need tema kurgust alla, nagu ta jooks neid... Teda haaras uudne joovastus. Süümetu mõnu. Kui ta käel langeda lasi, haaras mees sõrmeotstega Emmanuelle’i kliitori ja viis ta orgasmini.

Krabin andis märku, et kohe läheb käiku valjuhääldi. Stjuardessi hääl – tahtlikult tasane, et reisijaid mitte liiga äkiliselt äratada – teatas, et lennuk maandub umbes kahekümne minuti pärast Bahreinis. Kohaliku aja järgi keskööl tõuseb see uuesti õhku. Lennujaamas pakutakse kerget einet.

Valgus kabiinis süttis tasapisi taas, jäljendades aeglast päikesetõusu. Emmanuelle kasutas jalge ette pudenenud tekki, et pühkida talle pritsinud spermat. Ta tõmbas seeliku üles ja kattis puusad kinni. Kui stjuardess sisenes, istus Emmanuelle asemel, mille seljatuge ta polnud tõstnud, ja üritas enda välimust veel pisut korrastada.

„Kas magasite hästi?” päris neiu rõõmsalt.

Emmanuelle haakis vöö kinni.

„Mu pluus on täiesti kortsus,” ütles ta.

Ta vaatas märgi plekke, mis laiutasid ühel ja teisel pool kaeluse väljalõiget. Ta pööras pihikurevääri tagasi ja nähtavale ilmus ühe rinna punakas nibu. Kaelus jäi sel viisil avatuks ja nelja inglase pilgud olid naelutatud palja rinna eenduvale profiilile.

„Kas teil vahetusrõivaid pole?” päris stjuardess.

„Ei,” vastas Emmanuelle.

Ta ajas suu torru. Ta hoidis silmanähtavalt naeru tagasi. Naiste pilgud kohtusid ja tundsid teineteises ära vandeseltslase; mõlemad kohmetusid. Mees silmitses neid. Tema ülikonnal polnud ainsatki kortsu, särk oli sama laitmatu kui reisi alguses ning lips polnud paigalt liikunud.

„Tulge minuga,” otsustas stjuardess.

Emmanuelle tõusis, astus naabrist mööda (ruumi oli piisavalt) ja järgnes noorele inglannale tualettruumi, mis oli täis peegleid, tumbasid, valgest nahast katteid, kristalli ja tualettveepudelitega kaetud riiuleid.

„Oodake!”

Stjuardess lipsas minema ja naasis mõne minuti pärast, kaasas väike kohver. Ta avas kaane ja võttis tillukesest sahtlist punakaspruuni pulloveri, mis oli kootud nii kergetest akrüüli-, villa- ja siidikiududest, et mahtus üleni suletud pihku. Kui neiu pihku raputas, paisus see lummatud Emmanuelle’i silme ees äkitselt nagu õhupall.

„Kas laenate seda mulle?” küsis ta.

„Ei, ma kingin selle teile. Olen kindel, et see sobib teile imehästi – see on teie stiil.”

„Aga...”

Stjuardess surus sõrme ta huultele, mis olid vastuhakuvalmilt torru tõmbunud. Tema hellad silmad särasid. Emmanuelle ei saanud neilt pilku. Ta läks lähemale. Aga stjuardess oli juba ümber pööranud ja hoidis käes tualettvett.

„Hõõruge end sellega, see on meesteparfüüm.”

Reisija värskendas nägu, käsivarsi ja kaela, torkas rindade vahele muskuselõhnalises vedelikus immutatud vatitupsu, aga muutis siis meelt ja nööpis pluusi kiiresti lõpuni lahti.

Sirutades kaks kätt taha, kukutas ta siidpluusi vaibale ja hingas sügavalt sisse, joobudes äkitselt enda poolalasti olekust. Ta pööras end stjuardessi poole ja vaatas teda avala võidurõõmuga. Too kummardus kortsunud pluusi üles korjama ja surus selle siis vastu nägu.

„Oh, kui hästi see lõhnab!” hüüatas ta riukalikult naerdes.

Emmanuelle muutus ärevaks. Tunni eest aset leidnud uskumatu stseeni meenutamine tundus hetkel kohatu. Ainus mõte, mis tungles ta peas nagu puuris, oli võtta seelik seljast ja sukad jalast ning seista kauni neiu ees ihualasti. Tema sõrmed mängisid juba vööpandlaga.

„Teil on nii paksud mustad juuksed!” vaimustus stjuardess ja libistas harja mänglevalt läbi Emmanuelle’i laineliste juuste, mis katsid alasti selja vöökohast allapoole. „Nii läikivad! Nii siidised! Ma tahaksin ka nii ilusaid juukseid.”

„Aga mulle meeldivad teie juuksed,” ütles Emmanuelle vastu.

Oh, kui ainult tema kaaslanna tahaks ka end lahti riietada! Ta ihkas seda niivõrd, et hääl muutus kähedaks. Emmanuelle küsis anuvalt:

„Kas lennukis vanni ei saa minna?”

„Loomulikult saab. Aga parem oleks oodata, sest lennujaama vannitoad on veelgi mugavamad. Pealegi poleks teil enam aega, me maandume viie minuti pärast.”

Emmanuelle ei suutnud sellega leppida. Ta huuled värisesid. Ta sikutas seelikulukku.

„Pange mu armas džemprike kiiresti selga,” tõreles noor inglanna Emmanuelle’ile kampsunit ulatades.

Neiu aitas ta pea kitsast kaelusest läbi. Elastne kudum oli nii liibuv ja õhuke, et rinnanibud tungisid esile ja olid näha nii selgelt, et kampsuniga katmise asemel oleks võinud need lihtsalt punaseks värvida. Stjuardess tundus neid märkavat esimest korda.

„Küll te olete kütkestav!” hüüatas ta.

Ta vajutas naerdes nimetissõrme otsaga ühele teravale nibule, nagu helistaks uksekella. Emmanuelle’i silmad helklesid.

„Kas vastab tõele, et kõik stjuardessid on neitsid?” küsis ta.

Neiu purskas helisevalt naerma ja enne kui Emmanuelle jõudis reageerida, avas inglanna ukse ja vedas ta kaasa.

„Minge kiiresti oma kohale tagasi! Punane tuli põleb, me hakkame maanduma.”

Aga Emmanuelle tõrkus. Liiati polnud tal vähimatki soovi oma reisikaaslase kõrvale istuda.

Vahepeatus tundus igav. Mis kasu on teadmisest, et viibid Bahreini saarel, kui seda üldse näha ei saa? Steriilne ja kroomitud, liiga eredalt valgustatud, jahutatud, vee- ja helikindel lennujaam meenutas igati tehiskaaslast, mille sisemust näidati samal ajal reisijate ooteruumi ekraanil teleuudistes. Emmanuelle käis vannis, jõi teed ja krõbistas küpsiseid nelja-viie reisijaga, kelle seas leidus ka „tema” mees.

Emmanuelle vaatas meest üllatunult, proovides mõista, mis oli nende vahel tunni eest toimunud. See episood ei sobinud tema ülejäänud looga. Kas ta oli üldse kindel, et see päriselt aset leidis? Oh, pealegi oli sellele liiga keeruline mõelda! Ka liiga riskantne. Kõige lihtsam ja mõistlikum olnuks keelduda selle üle pikemalt juurdlemast. Emmanuelle üritas tühjendada kogu ajuosa, mis tahtis tungivalt küsimusi esitada.

Selleks ajaks, mil pigem teiste inimeste liikumine kui valjuhääldi arusaamatu kutsung andis märku, et tuleb pardale naasta, ei saanud ta enam hästi arugi, mida niivõrd hoolikalt unustada üritas.

Kui reisijad olid lennukisse tagasi jõudnud, nägid nad, et seda oli puhastatud, koristatud ja õhutatud. Salongi oli piserdatud parfüümi. Asemeid katsid uued tekid. Suured säravvalged sulgedest pungil padjad muutsid veelgi ahvatlevamaks öö sametsinise, mille taustale need olid sätitud. Stjuuard käis küsimas, kas keegi soovib juua. Ei soovi? Sel juhul head ööd! Stjuardess tuli omakorda head und soovima. See tseremoonia vaimustas Emmanuelle’i. Ta tundis end taas õnnelikuna – positiivses mõttes, hoogsalt, kõhklematult. Ta tahtis, et maailm oleks täpselt selline, nagu see oli. Kõik maamunal oli vääramatult hästi.

Emmanuelle heitis selili. Seekord ei peljanud ta oma jalgu näidata; ta tahtis neid liigutada. Kordamööda kergitas ta neid, tõstes jala üle põlve ja siis jälle maha, mängides reielihastega, hõõrudes nailoni maheda krudina saatel pahkluid teineteise vastu. Ta mekkis üksikasjalikult füüsilist naudingut, mida need jäsemeharjutused talle pakkusid. Et end paremini liigutada, kergitas ta seelikut veelgi kõrgemale, tahtlikult, end varjamata, kiskudes kangast kahe käega.

„Pealegi,” rääkis ta endamisi, „pole vaatamist väärt üksnes mu põlved, vaid terved jalad. Tuleb tunnistada, et need on tõesti kaunid, nagu kaks jõekest, mida katavad kuivanud lehed ja mis pakatavad kelmikusest, asetudes mängeldes üks üle ühe ja teine üle teise. Ja see pole ainus hea asi minu juures. Mulle meeldib ka mu nahk, mis muutub päikese käes kuldseks nagu maisitõlvik ega puneta eales. Mulle meeldib ka mu tagumik. Ja tillukesed vaarikad rindade otsas, punase suhkrukraekesega. Tahaksin neid nii väga limpsida.”

Laevalgus tuhmus ja Emmanuelle tõmbas mõnust ohates endale peale männiokkahõngulise teki, mille lennukompanii talle unenägude kaitseks kinkinud oli.

Kui ainult öölambid olid põlema jäänud, keeras ta külili ja üritas aimata reisikaaslast, kelle poole ta polnud söandanud vaadata enne, kui uuesti tema kõrval lamas. Üllatunult kohtas ta endal mehe pilku, mis justkui ootas teda ja oli peaaegu pilkasest pimedusest hoolimata siiski nähtav. Nad vaatasid mõnda aega teineteisele otsa, väljendamata muud kui täielikku rahu. Emmanuelle märkas teise pilgus taas kergelt lõbusat ja kaitsvat hellusesädet, mida ta oli täheldanud ka nende esimesel kohtumisel – millal täpselt? vaevu seitse tundi varem? –, ja mõtles, et just see talle mehe juures meeldiski.

Kuna naabri lähedus tundus talle ootamatult taas meeldiv, sulges ta naeratades silmad. Tal tekkis ebamäärane iha millegi järele, mida ta määratleda ei suutnud. Emmanuelle ei leidnud muud lahendust, kui hakkas uuesti nautima enda ilu; tema enda pilt tiirles tal peas nagu mõni lemmikviis. Peksleva südamega otsis ta mõttes nähtamatut abajat, mida teadis kahe jõe kohtumispaigas mustade kaldaheintega neeme all leiduvat; ta tundis, kuidas jõevool kaldaid limpsib. Kui mees end küünarnukile tõstis ja tema poole nõjatus, avas neiu silmad ja lasi end suudelda. Teise huulte maik tema omadel oli värske ja soolane nagu meri.

Emmanuelle ajas rinna ette ja tõstis käed, et mehel oleks lihtsam tal pullover seljast võtta. Neiu tundis mõnusat erutust, kui punakaspruuni villa alt kerkisid esile tema rinnad, mis paistsid hämaras veelgi ümaramad ja lopsakamad kui päevavalguses. Soovides lahtiriietamise naudingu puhtalt mehele jätta, ei aidanud Emmanuelle teda, kui mees seelikulukku otsis. Siiski kergitas ta puusi, et mees saaks tal seeliku tõrgeteta seljast libistada. Seekord ei jäänud kitsas kest põlvede ümber keerdu; ta sai sellest täiesti vabaks.

Mehe tegusad käed aitasid neiul vabaneda õhukestest aluspükstest. Kui käed olid ka sukatripid lahti päästnud, rullis Emmanuelle sukad ise alla ning lennutas need aseme ette seeliku ja sviitri seltsi.

Alles siis, kui Emmanuelle oli üleni lahti riietatud, surus mees ta enda vastu ja hakkas teda silitama, juustest pahkluudeni, ilma et oleks unustanud ühtki kehaosa. Neiu soov armatseda oli nüüdseks niivõrd tugev, et südames hakkas valus ja kurku tekkis klimp – ta arvas, et ei saa enam eales hingata ega päevavalgust näha. Emmanuelle hakkas kartma, ta oleks tahtnud hüüda, aga mees hoidis teda liiga tugevasti enda haardes, käsi neiu tuharavaos tillukest värelevat õõnsust uuristamas, nii et üks sõrm oli tervenisti sisse torgatud. Samal ajal suudles mees teda ahnelt, limpsis ta keelt ja jõi tema sülge.

Emmanuelle kaebles vaikselt oiates, teadmata isegi oma häda põhjust. Kas oli asi sõrmes, mis sügavale tema reite vahele tungis? Või suus, mis temast toitus, neelates alla iga hingetõmbe ja nuukse? Piinas teda tema iha või tundis ta oma himuruse pärast häbi? Teda kummitas too pikk kooldus vorm, mida ta peos oli hoidnud – võimas ja vinnas, suursugune, kõva, punane, kindlasti juba kärsitusest tulitamas. Emmanuelle oigas nii valjult, et mees halastas: lõpuks ometi tundis neiu oma kõhu vastas paljast kõva riista, nagu ta oli oodanud, ja surus oma pehme keha kõvasti selle vastu.

Nad jäid sedasi pikaks ajaks ega liigutanud end; siis võttis mees ta korraga sülle ja tõstis üle enda, nii et neiu lebas nüüd vahekäigupoolsel asemel. Inglise lastest eraldas neid vähem kui meeter.

Emmanuelle oli laste olemasolu unustanud. Äkitselt märkas ta, et lapsed ei maga ja vaatavad teda. Poiss oli lähemal, tüdruk aga toetus tema vastu, et paremini näha. Nad vahtisid liikumatult ja hinge kinni hoides Emmanuelle’i ning nende pärani silmadest võis lugeda üksnes lummatud uudishimu. Mõte sellest, et ta laseb end nende silme all võtta; et tema, Emmanuelle, andub sellisele liiderlikkusele, pani tal pea ringi käima. Aga samal ajal tahtis ta kärsitult, et see juhtuks ja et lapsed näeksid kõike.

Ta lebas paremal küljel, reied ja põlved paindus ning abaluu ette sirutatud. Mees hoidis teda tagant puusadest. Ta torkas ühe jala Emmanuelle’i jalge vahele ning tungis temasse sirgjoonelise ja vastupandamatu tõukega, mis oli hõlbus nii tänu täiesti erekteerunud peenisele kui ka Emmanuelle’i niiskele tupele. Alles pärast seda, kui ta oli jõudnud vagiina kaugeima punktini ja seal peatunud, et hetkeks mõnust ohata, hakkas ta riista jõuliste korrapäraste liigutustega edasi-tagasi liigutama.

Ängist vabastatud Emmanuelle hingeldas ja muutus fallose iga pealetungiga märjemaks ja soojemaks. Fallos paisus, nagu oleks naisest toitu saanud, ning selle liikumine muutus laiahaardelisemaks ja hoogsamaks. Läbi õnnehägu läks Emmanuelle’il korda vaimustuda ka sellest, et taraan teda nii sügavale kõhtu suutis rammida. Tal oli hea meel märgata, et tema organid polnudki kärbunud kõigi nende kuude jooksul, kui neid polnud hõõrunud ühegi mehe astel. Naudingut taasavastades soovis ta nüüd seda maitsta võimalikult täielikult ja kaua.

Tundus, et mees polnud samuti valmis Emmanuelle’i keha puurimist lõpetama. Emmanuelle oleks mingil hetkel tahtnud teada, kui kaua mees on tema sees olnud, aga tal polnud selleks ainsatki pidepunkti.

Ta hoidis orgasmi tagasi, ilma et see oleks põhjustanud talle pingutust või vaeva, sest juba lapsest peale oli ta õppinud nautima ootuse pikendamist, ja kokkutõmmetest veelgi enam hindas ta tõusvat tundlikkust, äärmuslikult pinges olekut, mida oskas imeliselt iseendale pakkuda, mängides tundide viisi viiulipoogna kergusega oma kliitori võbeleval keelel ja keeldudes iseenda ihu anumisele järele andmast, kuni survet avaldav meelus ta lõpuks siiski kaasa viis, päästes valla hirmuäratavad keeristormid justkui surmakrambid, millest Emmanuelle aga alati kohe virgema ja ärksamana väljus.

Emmanuelle vaatas lapsi. Nende nägudes polnud enam kübetki upsakust. Nendest olid saanud inimesed. Nad polnud erutunud ega pilkavad, vaid tähelepanelikud ja peaaegu aupaklikud. Neiu üritas kujutleda, mis nende peas toimub, hämmingut, millesse nende silme all toimuv nad ilmselt oli paisanud, aga tema mõtted hajusid, ta pead läbisid sähvatused ning ta oli liiga õnnelik, et teiste pärast siirast muret tunda.

Kui aga Emmanuelle liigutuste kiirenemisest ja tema tuharaid pigistavate käte iselaadi jäikusest, samuti teda läbiva riista äkilisest paisumisest ja tukslemisest mõistis, et partner jõuab kohe seemnepurskeni, lasi ta ka ennast vabaks. Mehe seemnepurse viis ta naudingu tippu. Terve aja, kui mees end naisesse tühjendas, hoidis ta end sügaval tupes, puudutades sel viisil emakakaela. Isegi kokkutõmmete ajal hoidis Emmanuelle kujutlusvõime piisavalt ärkvel, et nautida vaimupilti riista otsast pritsivatest kreemjatest jugadest, mida emaka piklik avaus – hoogsalt ja aplalt nagu suu – endasse imeb.

Mehe orgasm lõppes ja Emmanuelle’gi rahunes maha, tundes kahetsuseta helgust, mida suurendas iga väikseimgi liigutus: libisemine, kui mees temast väljus, teki puudutus, kui mees talle selle peale laotas, mugav ase ja aina kasvav ja soojem uneraskus, mis talle peale vajus.

Lennuk oli sõitnud läbi öö nagu üle silla, märkamata India kõrbi, lahtesid, suudmeid ja riisipõlde. Kui Emmanuelle silmad avas, pildus talle nähtamatu koidik Birma mäeaheliku kontuuridele värvilisi kiiri, samas kui lennukikabiini öölampide lillakas kuma ei lasknud aimata maastikumuutusi ega kellaaega.

Valge tekk oli asemelt maha kukkunud ja Emmanuelle lesis alasti vasakul küljel, kerra tõmbunud nagu külmakartlik laps. Tema vallutaja magas.

Emmanuelle ärkas küll tasapisi, aga ei liigutanud end. Tema näolt polnud võimalik mõtteid lugeda. Üsna tüki aja pärast sirutas ta jalad aeglaselt välja, ringutas alaselga, keeras end selili ja kompis käega tekki, et end katta. Aga ta peatas liigutuse – vahekäigus seisis mees ja vaatas teda.

Sealt, kus Emmanuelle lamas, paistis tundmatu hiiglasena, ning samuti leidis neiu, et mees on uskumatult kaunis. Ilmselt sundis mehe kena välimus Emmanuelle’i unustama, et ta on alasti, või vähemalt ei häirinud see teda. Ta on nagu Kreeka kuju, mõtles neiu. Selline meistriteos ei saa olla elus. Tal käis peast läbi luulekild, mis polnud Kreekast pärit: „Varemetes templi jumalus...” Ta oleks tahtnud näha nurmenukke, külluses kolletunud rohtu jumaluse jalge ees, vääntaimi ümber tema kuju jalami, ja oleks soovinud, et tuulepuhang liigutaks tema lühikesi tihedaid juukseid, mis tõmbusid kõrvade ja lauba juures lokki. Emmanuelle’i pilk jälgis mehe sirget ninajoont, peatus kergelt rullis huultel ja marmorlõual. Kaks tugevat kõõlust vormisid kaelajoone paokil särgikaeluseni, kust paistis karvutu rind. Naise silmad uurisid edasi. Määratu mügarik pingutas valgeid flanellpükse Emmanuelle’i näo lähedal.

Ilmutis kummardus ning võttis põrandal vedeleva seeliku ja pulloveri. Samuti korjas ta üles aluspüksid ja sukahoidja, sukad ja laialipillutud kontsakingad, ajas end seejärel sirgu ja ütles:

„Tulge.”

Naine tõusis asemel istukile, tõstis jalad vaibale ja võttis talle ulatatud käe. Tõusnud nõtke pingutusega püsti, astus ta mööda vahekäiku, alasti, nagu oleks öös ja kõrgustes teise maailma sattunud.

Tundmatu viis ta tualettruumi, kus neiu oli juba stjuardessiga käinud. Mees toetas selja vastu siidkattega vaheseina ja keeras Emmanuelle’i näoga enda poole. Neiu oleks peaaegu karjatanud, nähes vägevat roomajat kuldsest puhmast enda ette kerkivat. Kuna Emmanuelle oli mehest oluliselt lühem, ulatus maopea neiu rindade vahele.

Kangelane haaras Emmanuelle’il piha ümbert kinni ja tõstis ta vaevata õhku. Neiu põimis sõrmed mehe kaela ümber, tundes lihaseid pihu all jäigastumas, ja ajas jalad laiali, et punetav riist, millele tema röövija oli ta asetanud, saaks temasse tungida. Pisarad voolasid tema põskedel, kui mees ettevaatlikult temasse sisenes ja ta lõhestas. Emmanuelle toetas põlved vastu seina ja partneri puusadele, andes endast parima, et muinasjutumadu saaks tema kehasügavustesse tungida. Neiu väänles, kriimustas kaela, mille külge ta oli klammerdunud, nuuksus, tõi kuuldavale karjeid ja arusaamatuid sõnu. Ta ei saanud meeltesegaduses arugi, et mees jõudis kiiresti orgasmini, tõugates vaagnaga nii metsikult, nagu oleks tõepoolest tahtnud künda temasse tee südameni välja. Kui mees helgel ilmel temast väljus, hoidis ta naist püsti ja surus enda vastu. Märg fallos jahutas Emmanuelle’i kipitavat nahka.

„Kas sulle meeldis?” küsis mees.

Emmanuelle surus põse Kreeka jumaluse rinnale. Ta tundis tema seemet endas liikumas.