Читать книгу Emmanuelle 2. Raamat. Antisüütus - Emmanuelle Arsan - Страница 6

„Meie, kes me ilmselt ühel päeval sureme,

kuulutame inimese sel hetkel surematuks.”

SAINT-JOHN PERSE „MEREMÄRGID”

„Anna Maria Serguine.”

Mario hääldas eesnimes esineva i nii pikalt, kõrgel ja isoleeritud noodil, et see andis teistele silpidele enesekindla, summutatud ja hella tooni.

Neiu jäi autorooli. Mario võttis tema käe ja esitles pikki sõrmusteta sõrmi oma peopesal Emmanuelle’ile.

„Anna Maria,” kaigub Emmanuelle’is, kes üritab uuesti tunnetada firenzelikult vibreeriva r-i silitust. Talle meenuvad killukesed kaebelauludest, mis on läbi imbunud viirukist ja soojast vahast. Panis angelicus. Tüdrukute põlved kombekalt seelikute all. Hõrgud unelused. O res mirabilis! Kurgud, mis pikendavad i-häälikuid, keeled, mis niisutavad neid oma süljega, huuled, mis paotuvad hambaid paljastades... O salutaris hostia... Emmanuelle kuldab tundmatu näo üle valgusega, mis paistab läbi vitraažakna justkui maailma teisest otsast, heites endale ette, et ei suuda sellise ilu ülistamiseks leida enamat kui koolitüdrukulikke sõnu.

„Puhas ime!” ülistab ta mõttes. „Enesekindlalt, võidukalt, õnnelikult puhas.” Ta süda tõmbub kokku. Sellist graatsilisust võib esineda vaid uneluses!

„Teie ülesanne on see tegelikkuseks teha,” ütleb Mario ja Emmanuelle hakkab kahtlustama, et on mõelnud valjul häälel.

Anna Maria puhkeb nii sundimatult naerma, et Emmanuelle tunneb kergendust. Ta otsustab võtta külalise käe.

„Mitte kohe,” naljatleb too. „Ma pean õigeks ajaks daamide teejoomisele jõudma.”

Ta pöördub uuesti Mario poole ja kergitab pilku, nagu poleks mees tema mäletamist mööda nii pikk olnud. Auto on väga madal.

„Kas leiad ikka mõne hea inimese, kes sind tagasi sõidutab?”

„Via, cara, via!”

Rattad libisesid kruusal. „Ilma tuuleklaasi, poritiibade ja kapotita!” muretses Emmanuelle, tõstes pilgu tumeda taeva poole. Juba õnnetuna vaatas ta imelist unenägu eemaldumas.

„Ja mina arvasin, et olen juba näinud kauneimat, mille maa on loonud! Kust te selle ingli leidsite?”

„Ta on minu sugulane,” sõnas Mario. „Vahel sõidutab ta mind ringi.”

Mario uuris:

„Kas ta pakub teile huvi?”

Emmanuelle ei reageerinud.

„Ta tuleb homme,” teatas Mario.

Mees vaikis hetke.

„Ma hoiatan teid, ta nõuab enamat kui seda, et talle lihtsalt muljet avaldaksite. Aga ma ei kahtle, et suudate talle mõistuse pähe panna.”

„Mina!” vaidles Emmanuelle. „Kuidas peaks see mul õnnestuma? Mul on veel nii palju õppida.”

Ta tundis pahameeletorget. Kas Mario jaoks olid nende katsetused pärast ühtainsat õppetundi lõppenud?

Nad olid kõndinud läbi Emmanuelle’i aia ja üle terrassi. Nad jäid seisma elutuppa suure musta ja liikuva metallskulptuuri ette, mille lehed hakkasid Mario hingeõhu peale võbelema.

Emmanuelle täheldas:

„Te olete tema harimise eest kindlasti isiklikult hoolitsenud. Mida oleks minul lisada?”

„Küsimus pole Anna Marias, vaid teis.”

Mario ootas vastust, aga Emmanuelle torutas vaid skeptiliselt huuli. Mees selgitas:

„Kõige paremini loote iseend läbi tegude, mida te teisi sooritama panete. Ükski vorm pole enamal määral teie kui see teine, keda te muudate. Aga võib-olla olete juba iseendaga rahul?”

Emmanuelle raputas musta juuksepahmakat.

„Ei,” ütles ta kindlalt.

„Aga muutuge siis!” järeldas Mario raugel toonil.

Ta lisas siiski:

„Kuna te olete naine, on teie roll loomulikult iseend armastada. Aga kuna te olete ühtlasi jumalanna, tuleb teil muretseda ka teiste heaolu pärast.”

Emmanuelle naeratas, kui talle meenusid laudtee ja öine tempel. Mario uuris tema nägu.

„Kas olete abikaasa valgustamisega juba algust teinud?”

Ühtaegu uhkuse ja piinlikkusega krimpsutas Emmanuelle nägu.

„Kas ta siis ei imestanud, et te nii kaua ära olite?”

„Imestas.”

„Mis te talle ütlesite?”

„Et viisite mu oopiumi suitsetama.”

„Ja ta ei hakanud moraali lugema?”

„Ta armatses minuga.”

Emmanuelle luges kaaslase silmist, mida too küsida tahtis.

„Jah,” ütles neiu, „mõtlesin sellele kogu aeg.”

„Teile meeldis see?”

Emmanuelle’i ilme vastas tema eest. Ta elas mõttes uuesti läbi joovastuse, mida oli tundnud, kui abikaasa seeme temas sam-lo omaga segunes.

„Nüüd tahaksite seda uuesti teha,” täheldas Mario.

„Kas ma siis ei öelnud, et nõustun teie seadusega?”

See oli tõsi. Emmanuelle ei mõistnud enam isegi, miks oleks ta pidanud kõhklema. Mario veenmiseks kordas ta maksiimi, mille sõnastamiseni mees ta eelmisel päeval oli viinud.

„Iga hetk, mis on pühendatud muule kui ikka ja jälle uue partneri embuses „kunstipäraselt” orgasmini jõudmisele, on raisatud aeg.”

Seejärel uuris neiu:

„Ja millele peaks aega kulutama Anna Maria arvates?”

„Teistsugusteks aegadeks valmistumisele; enda nuhtlemisele siinses ilmas, et saavutada õndsus teises.”

Emmanuelle kostis erapooletult:

„Järelikult on tema väärtused teistsugused kui erootika omad. Temalgi on oma jumalad ja seadused.”

Mario vaatas teda huviga.

„Ma tahan näha,” sõnas ta, „kas unistus paradiisist jätab inimkonna ühest tüdrukust ilma või võidab tegelikkusearmastus ühe hinge maa peale juurde.”

Emmanuelle haarab tal käsivarrest kinni.

„Ma olen kohutav võõrustaja, ma pole teile juuagi pakkunud. Ega suitsu.”

Neiu tahab teda baarikapi juurde vedada, aga Mario hoiab teda tagasi.

„Loodan vähemalt, et te ei kanna nende šortside all midagi?” uurib mees umbusklikult.

„Mis rumal küsimus!”

Püksid on nii lühikesed, et neid on korallpunase kampsuni alt vaevu näha. Jalge vahelt paistavad Emmanuelle’i mustad häbemekarvad.

Mario suudab siiski vaatepildi üle nuriseda.

„Mulle see riietus ei meeldi. Seelikut saab kergitada, see tagab juurdepääsu. Lühikesed püksid on aga nagu müür. Ma kaotan teie jalgade vastu igasuguse huvi, kui need sirutuvad välja sellisest kotist.”

„Ma võtan need siis ära,” nõustub neiu heatujuliselt. „Aga öelge enne, mida te juua soovite.”

Mario mõtted ent on mujal.

„Miks me toas oleme? Mulle meeldivad teie puud.”

„Aga kohe hakkab sadama!”

„Veel ei saja.”

Mario talutab Emmanuelle’i hoopis oma tahtmist järgi laia kiviääre juurde, mis terrassi ümbritseb. Välgusähvatus toob esile roheluse kuningleekpuu liikumatute õite vahel.

„Oh, Mario, vaadake seda nägusat poissi, kes tänaval mööda kõnnib!”

„Ta on tõesti nägus.”

„Miks te ei võiks teda siia kutsuda ja temaga armatseda?”

„Aeg on igal tegevusel taeva all, kirjutab Koguja raamat. Aeg poiste järel joosta ja aeg lasta neil enda järel joosta.”

„Olen kindel, et midagi sellist seal küll kirjas pole. Mario, mul on janu!”

Mario ristab käed ja demonstreerib oma kannatlikkust. Emmanuelle teab, mida mees ootab, kehitab õlgu, langetab pilgu, lõuad kangekaelselt kokku surutud, ja vaatab oma paljaid reisi: need on kubemeni katmata. Seal tõmbab kangas punase joone: kui ta paljastab end sellest joonest ülevalt poolt, on see juba häbematu.

„Noh?” käib mees peale.

„Kuulge, Mario, mitte siin! Mõni naaber võib piiluda. Palun väga!”

Emmanuelle näitab näpuga liikuvate kardinate poole.

„Te ju teate siiamlasi: keegi varitseb alati kusagil.”

„Väga hea!” hüüatab Mario. „Kas te mitte ei öelnud, et teile meeldib, kui teie keha imetletakse?”

Emmanuelle’i kimbatuses ilme ajab Mario naerma. Mees kukub seletama:

„Ärge unustage, et diskreetsus pole kunagi erootiline. Erootiline kangelanna on nagu Jumala väljavalitu: temaga käib alati kaasas skandaal. Meistriteos sünnibki siis, kui inimesed on šokeeritud. Kas see on siis alastiolek, kui oma alastust varjatakse? Teie himurusel pole erilist mõtet, kui peidate selle magamistoa kardinate taha. Kaaskodanikud ei vabane ju sedasi oma teadmatusest, häbist ega hirmust. Oluline pole see, et olete alasti, vaid et teid alasti nähtaks; mitte see, et karjute naudingust, vaid et kuuldaks teie orgasmi; mitte see, et te ise oma armukeste üle arvet peaksite, vaid et seda teeksid teised; mitte see, et teie silmad on avanenud armastuse armastamise tõele, vaid et keegi teine, kes alles oma mõttekujutlustes ja pimeduses kompab, avastaks teie silmist, et see on ainus valgus, ja näeks teie liigutustest, et see on ainus ilu.”

Ta hääl muutub pealetükkivamaks.

„Igasugune häbelikkus teie poolt laastab moraalselt tervet hulka. Iga kord, kui teid kimbutab hirm skandaali ees, mõelge neile, kes ootavad vargsi võimalust teie eeskuju järgida. Ärge valmistage neile pettumust. Ärge naeruvääristage lootust – olgu see sõnastatud või sõnastamata, teadlik või pime –, mis nad teie peale asetavad! Kui lasete häbelikkusel või kõhkusel kordki erootilise akti teostumist takistada, ei heasta tulevikus sellist libastumist ükski julgustükk ega tegu.”

Ta vaikib hetke ja ütleb siis vaevu tajutava põlgusega hääles:

„Või peate silmas sündsust? Kas tahate teha nagu teised või tahate, et teised käituksid nagu teie? Kas tahate olla Emmanuelle... või suvaline inimene?”

„Ma võin ju naabrite põhimõtetest lugu pidada,” kaitseb end Emmanuelle. „See ei tähenda, et ma neid jagaksin. Kui neile ei meeldi samad asjad, mis mulle, siis miks peaksin mina tundma õelat naudingut nende šokeerimisest, skandaali korraldamisest? Mind ei kahjusta kuidagi see, kui nemad elavad oma maitse järgi. Kas ilma pisukesegi diskreetsuse, sallivuse ja viisakuseta on üldse võimalik elada? Ma võin ju lasta inimestel arvata, et mõtlen ja tegutsen nagu nemad; ühiskond koosnebki sellistest kokkulepetest ja kompromissidest.”

„Kui käitume nagu üleaedne, siis olemegi nagu üleaedne. Maailma muutmise asemel me üksnes peegeldame seda, mida tahame hävitada.”

Emmanuelle’ile paistab see muljet avaldavat. Mario vabandab:

„Need pole minu, vaid Jean Genet’ sõnad.”

Ta jätkab pehmemal toonil:

„Nagu ütles üks teine dramaturg, ei piisa armastuses kunagi liiasest. Kui olete juba õigesti toiminud, tuleb pidevalt veel paremaks saada. Paremaks sellest, mida olete siiani teinud. Paremaks sellest, mida teevad teised. Ärge laske kellelgi endast mööduda ega isegi teiega sama hea olla. Peate olema eeskuju sõna otseses mõttes: peate olema teistest ees.”

Emmanuelle vaatab kaugusse ega ütle midagi. Ta istub kiviäärele, võtab kõverdatud jalgade ümbert kinni ja toetab lõua põlvenukkidele. Seejärel küsib ta peaaegu vaenuliku pingega hääles:

„Miks ma seda kõike tegema pean? Miks mina?”

„Miks teie? Sest teie olete selleks võimeline. Nagu teistel on annet võrrandite lahendamise või sümfooniate kirjutamise peale, olete teie andekas armatsemises ja ilus olemises. Järelikult peate tegema seda, mida suudate. Te ei taha ju elada oma elu siin maal nii, et teist ei jääks jälgegi maha?”

„Ma olen üheksateist! Mu elu pole veel läbi...”

„Kas peaksite siis ootama, et sellega algust teha? Kas olete alles liiga laps? Ma nõuan teilt tõesti lausa kangelaslikkust, ent maailm vajab seda. Teie liik palub teilt seda.”

„Minu liik?”

„Jah, see iidne aminohape, see iidne amööb, see iidne kandlane, see uskumatu, mida tuleb uskuda – kes tahab innukalt olla keegi teine. Loom? Selgroogne? Imetaja? Primaat? Hominiid? Homo? Homo sapiens? Kui palju aegunud silte! Need valmistavad ette tulevasi: aegruumi inimest, piirideta mõtlemisega inimest, mitme keha ja üheainsa vaimuga inimest; inimest, kes loob ja muudab teisi, aga keda tema loodu pidevalt ohustab ja kes oma vigadest ja saladustest märgistatuna veritseb. Kas te ei taha teda aidata?”

„Kas see aitaks teda, kui ma aluspüksid jalast võtaksin?”

„Kas inimesele on sellest kasu, kui hoiame elus illusiooni, pettust, foobiat? Kui hoiame elus häbelikkust?”

„Kas te tõesti arvate, et mineviku ja tuleviku seisukohast on mingit vahet, kas ma näitan oma häbet või mitte?”

„Tulevik sõltub teie ettekujutusvõimest ja söakusest. Mitte kombetruudusest. Sellest, mis oli koopainimese jaoks tarkus, on saanud lollus. Praegu räägime näiteks häbelikkusest: kas tegemist on sünnipärase voorusega, ajatu kriteeriumiga hea ja halva hindamiseks? Tegelikult pole selles midagi nii austusväärset – alguses viitas see tõepoolest mõistlikkusele, oli kasulik, õiglane ja päästev leiutis, ent tänaseks on see võlts, sofistlik, ebamõistlik, absurdne valepärl, ülekohtu pelgupaik, perverssus...”

„Te teate väga hästi, et ma pole vooruse verstapost, teie litaaniad vaimustavad mind. Aga kas peab kõike nii tõsiselt võtma?”

„Inimene rebis end okaste külge lõhki, jäi puuväätidesse kinni. Ta pelgas oma rivaali küüniseid ja hambaid ning veetis suurema osa ajast ronides, hüpates, okaste ja kivipuru sees püherdades, mitte koopa soolases niiskuses emaseid silitades. Esimene, kes taipas kaitsta ihuliiget, millest sõltus järeltulijate sünd ja arvukus, tegi teene kogu liigile. Kui poleks tuldud selle peale, et muuta see ettevaatusabinõu eetikaseaduseks, riituseks, elegantsi küsimuseks, võluks, siis kes teab, kas inimesel oleks õnnestunud oma ülemvõim kehtestada? See, millest hiljem kujunes välja vagatsemine, oli alguses bioloogiline ettenägelikkus, algatus, mis viis evolutsiooni edasi. Seega tõelise moraali seisukohast hea asi.”

Mario istub Emmanuelle’i vastu.

„Kui siis millalgi poleks rõivaid leiutatud, oleks meie liik surnuks külmunud.”

Mario näpistab murelikult higiplekilise särgi volti.

„Ent praeguseks on põhjapõtrade ajastu kaugele jäänud ja suured liustikud sulanud. Meie aga käime endiselt riides, sest alastiolek on halb!”

Ta ohkab heitunult.

„Meie istmed on kaetud sameti ja aiad muruga. Meie koduloomadel puuduvad soomuskatted ja kihvad. Aga meie kardame endiselt oma suguelundite pärast. Aluspüksid, mille eesmärk on täidetud ja tähendus nüüdseks kadunud, on muutunud pühaks. Te küsite, miks peaks need jalast kiskuma, nagu oleks see Deianeira rüü? Klammerdumine müüdi külge, mis on oma aja ära elanud, juhmistab inimest. Olematu eesmärgi nimel raisatakse energiat, mida võiks kasutada loovaks mõtlemiseks.”

Mario on äkitselt taas ärgas, särab.

„Kui kreeklastel tekkis mõte meid tsiviliseerida, pidasid nad kõige pakilisemaks ülesandeks riietest loobumist. Kuna kiviaeg oli neil veel meeles, varjasid nad alguses oma fallost – palestras võeti end alasti alles mõistuse ja kultuuri ajastul. Kui kreeka sõdalased ja filosoofid poleks õppinud õigel ajal oma nappe riidetükke põlgama, oleksime vahest siiani barbarid.”

Itaallase silmist käib läbi kaval säde.

„Ärge mingil juhul arvake, et dooria efeebid otsustasid end viievõistluseks alasti võtta lihtsalt liigutuste hõlbustamiseks. Nende esmane kavatsus oli siiski pakkuda silmailu meesaustajatele, kes nende mälestuse igavikustasid. Ateena kuju kõrval seisis gümnaasiumis Erose kuju. Tema jalge ees tegi inimene oma esimesed sammud tarkuse poole.”

Hetkeks paistab ta unistavat ajajärgust, kuhu oleks soovinud kuuluda – Emmanuelle tunnetab seda. Seejärel ta jätkab, saates oma sõnu hoogsa viipega:

„See, mida ma teile häbelikkuse ajaloost meenutan, kehtib ka teiste seksuaaltabude puhul: millise häbi te endale kaela tõmbate, tunnistades kaaskodanike keskel, et teile meeldib tunda mehe suguelundit oma suhu tungimas ja seal naudingutippu jõudmas! Või et naudite hellitusi, mida pakuvad teile iga päev teie enda sõrmed! Et teie voodile meeldib tutvuda ka teiste kehadega peale abikaasa oma! Kunagi oli neil keeldudel mõte. Kuivõrd inimese kohustus oli planeet rahvastada, polnud mõistlik spermat raisata – seetõttu tasus teha onaneerimisest patt. Nüüd, kui inimese liigne sigimine on ohtlik, peaks hukka mõistma hoopis seemne purskamise tuppe ja pidama vooruseks seda, kui seemet külvatakse sinna, kus see vilja ei kanna. Seega on muutunud asjatuks mehe iidne hirm, et tema naise viljastavad teised; seda enam, et huulte ja hellituste kunstile on lisandunud kontraseptiivsed vahendid, mis on lõpetanud vajaduse sugusid eristada. Nii on meie sajandil igandlik ja lisaks mõistust kahjustav häbivääristada meeleliste naudingute otsimist reproduktiivsetest mehhanismidest eraldiseisvalt, nagu oleks ka aeg pidada kahjutuks ja legitiimseks seda, kui naistele meeldib pidevalt uusi peeniseid tunda saada.”

Mario justkui ootaks Emmanuelle’i kommentaari, aga too ei ütle midagi. Seega Mario jätkab:

„Kui tahame, et meie lapsed oleksid meist vaimselt võimekamad, peavad nad eest leidma paiga, mille oleme julgenud vabastada absurdsetest keeldudest ja asjatust ängist. Ülivooruslik ja vaga teadlane on kammitsetud olend. Mida kõike oleks Pascal või Pasteur võinud veel avastada, kui nad oleksid olnud vabad vaimud? Mida arvata kunstnikust, kes talub silmaklappe ja päitseid? Inimeseks, homse päeva uhkuseks ei saa nimetada kedagi, kes usub või teeskleb uskuvat, et alasti võetud keha tuleb hukka mõista. Neid tolmukaid, emakaid, nende alasti graatsiate silmailu, mille eest ülistame loodust, et ta on nendega lilli ehtinud – ükski perversne jumal poleks neid andnud oma lemmikolendile selleks, et teda kammitseda ja kukutada. Aga olgem rahulikud, neist imelikest pärssivatest šortsidest piisab, et tagada teile igaviku soosing... Ah, andestage, et ärritun, aga kuidas taluda mõtet, et suurest ja võimsast inimkonnast, kes on võimeline tohutuks tarkuseks ja teravaks meeleks; kes on aastatuhandeid karastunud julgustükke tehes ja riske võttes; kes naerab julgelt ja loob kaunist poeesiat, on tänaseks saanud kartlik Achilleus, kes otsib lunastust hilpudest, enda peitmisest ja neitsilikust häbelikkusest? See ongi erootika ülesanne: päästa elavad sellest karedast vammusest, mis neid kammitseb, ja voorusevööst, mis neid naeruvääristab.”

Emmanuelle vaatab tunnustavalt oma õhukest džemprit, millest nibud läbi paistavad. Ent Mario ei tee seda märkama ja meenutab talle endiselt tema kohust:

„Ma ei oska öelda, kas erootika on iseenesest hea. Tean vaid seda, et see tekitab põlgust rumaluse ja silmakirjalikkuse vastu, sünnitab iha olla vaba ja annab jõudu selleni jõudmiseks. Kui maailm on vangikong, on erootika metalliviil, redel ja võlusõna. Ma ei tea ühtegi saladust, mis suudaks erootika selgusest paremini vabastada inimest kõige viljatumatest hirmudest, anda talle võimaluse kiskuda end lahti paleosoikumi raskusest, et tungida tähtede abita kosmosesse. Kuna ma ei taha, et tiibade ajastul suunaks teie liigutusi endiselt eelajaloolised köndistused, ettevaatusabinõud ja võtted, õhutan teid uhkeldama oma ilu ja mõistusega, et need, kes teid vaatavad, sigitaksid vähem koledaid, vähem võimetuid, vähem pimedaid, vähem alandlikke ja vähem teesklusele pühendunud järeltulijaid.”

Mario heidab selili, pea Emmanuelle’i jalgadel.

„Inimestes, kellelt liiga noored loodusseadused ja liiga vanad linnaseadused ähvardavad inimlikkuse röövida, võivad teie väljakutsuvalt alasti häbeme peale sel kivil taas tärgata allumatus ja ohuarmastus.”

Mario tõuseb püsti.

„Kui mõistuse roll on jõuda tõeni, siis moraali roll on seda tunnustada, üheainsa meetodiga – silmade avamisega – ning järgides ühtainsat reeglit: mitte valetada. Tundub olevat lihtne ülesanne. Ja ometi!”

Ta kehitab õlgu.

„Aga olgem kannatlikud! Nagu ütles üks teie matemaatikust kaasmaalane: tõde ei võidutse eales, aga tema vastased hukuvad lõpuks.”

Mingi nägemus tema peas paistab tal äkitselt tuju tõstvat.

„Kes teab,” ütleb ta naeratades, „kas ikka on mõistlik liiga kaua oodata? Ajal, kui roboteid hakatakse tasapisi hindama rohkem kui inimesi, peaksime ehk kiiresti oma keha proovile panema ja selle võimekust esile tõstma, kui tahame üldse ellu jääda. Täheldasime juba, et teistest loomadest eristab meid kõige paremini see, et me joome, kui meil pole janu, ja armatseme, kui tuleb isu. Mind ei üllataks, kui mõne aja pärast eristaks inimest masinast üksnes esimese kalduvus trotsida seksuaalset korda erootika korratusega. Ärge üldse kahelge, et transistoritega androidid, kes juhivad meie kosmoserakette, on kunagi võimelised ka sugulisel teel paljunema ja – pange tähele! – veel naudivad seda. Ent seni, kuni nad ei sea kahtluse alla loodusseadusi ja üldisi tõekspidamisi ega eelista masturbeerida; seni, kuni nende emased pole õppinud nautima orgasmi armukeste fallose abil, jääme juhtivale kohale meie.”

Emmanuelle’i paistab see lummavat. Ka Mario lõõgastub hetke, kuid üksnes viivuks. Peagi haarab teema teda taas.

„Inimkonnal pole tarvis üksnes hulgateooriat ja sünkrotroni, kortisoone ja südametransplantaate. Loomulikult on hea, kui ta suudab ainevahetuse ründajaid relvituks teha ning mesoneid ja molekule enda huvides ära kasutada. Ent maailmas, kus inimene teab oma reesusfaktorit ja oskab enda leiutatud solenoidide abil mõõta oma iha lainepikkusi, peaks ta enam kui eales teadvustama elamise väärtust.”

Tema sõnadesse lisandub kirglik noot.

„Nähes, kuidas barbaarsus, mis tunneb uhkust sadula all klopitud liha söömise üle, eksisteerib kõrvuti – olgu see vaatepilt kui tahes sobimatu – embrüoga, kelle kromosoome me suudame vahetada, ja aatomiga, mille struktuuri me suudame muuta, tuleb hoolikalt jälgida, et mitte lasta käest väärtuslikku Ariadne lõnga, mis hoiab meid pimedalt vastu seina põrkumast ja julgust kaotamast nii suure segaduse ja hulluse keskel: selleks on meie kirglik iluarmastus. Ja nii ka armastus armastuse vastu, sest armastus – lisaks sellele, et see tähendab võimet universumis edasi liikuda – on kõige ilusam kunstiteos; see on inimese loodud kunst, inimest loov kunst, aga ka inimese loodav kunst. Olgu kunst meie enda ihu armastus, selle imeline igavikustaja! Et meid põlistataks nagu kivi, nagu lõputuse uhtliivasid, mis koosnevad miljarditest vääriskividest ja kannavad kvantjõgede kõrgvesi üle maailmaruumi tasandike. Ma ütlen teile, pole suursugusemat tulevikku meiesuguste üksikute, hääbuvate hingede jaoks, keda on ingelliku hädana tabanud tuigete ja rakkude haprus, kui meile osaks langenud võimalus jätta endast mateeria hävimatusse tühjusse tõstetud käte ja tähesilmadega kujud, mida oleme enda rõõmuks vorminud ja millest saab meie suurim au. Oo jaa, see on ainus, mis inimesest tõeliselt jääb; tema tunnustatud järelpõlv, tema võidukas väljakutse surmale, tema kätetöö! Peljake surma, kui teil pole jätta endast enamat, kui te ise olite. Ent millistesse kõrgustesse maise vagaduse ja agoonia kohale te tõusete, kui teie elu meisel jäädvustab teie askeedisärgist ja surilinast ähvardatud keha õnnejoontena ilu marmorisse.”

Mario ajab käed laiali ja tõstab näo taeva poole. Tema hääl on summutatud, kui ta tsiteerib Koguja raamatut:

„Enne kui pimenevad päike ja valgus, kuu ja tähed...”

Emmanuelle päästab põlved kokkusurutud käsivarte vangistusest. Ta vaatab Mariot nagu siis, kui too kõneles kanali ääres. Mario jätkab:

„Jah, teatud hetkel oli kõigest kasu. Isegi kristlusest. Ühel päeval tuli ohverdustest ja maagiast kurnatud surelike, umbusust ja põlgusest räsitud hõimude juurde mees, kes ütles: armastage üksteist! Te olete ainulaadne vennalik liik. Mingit väljavalitud rassi, nagu ka orje ja neetuid ei ole. Ma äratan teid pettekujutelmadest ja verevalamisest. Ma päästan teid kõiksugu iidolitest ja pärispatu peletislikust koormast. Teie preestrid, nende templid ja raamatud ei paku enam vastuseid kõigele; küsimused peate esitama iseendale, unustamata, et vastuseni ei jõua te kunagi. Lõputu ja lakkamatu otsing on see, millele tugineb teie eksistents ja vabadus. Teie üle mõistetakse kohut üksnes selle põhjal, mida te ise olete korda saatnud... Tol päeval astus maailm sammu edasi. Siis kaotas aga evangeelium tähenduse ja progressi doktriinist sai suur piirangutesüsteem, kus igasugune elusäde on patt. Messias oli aidanud kaasa evolutsioonile, kirik aga takistas seda. Nüüd on teie kohus kuulutada armuvallas rõõmusõnumit. Kuulutada armastust, mis ei solvaks. Armastust, mis vabastaks häbist ja mis oleks pühaduseteotus üksnes variseride jaoks, kes taas oma näo ära peidavad. Armastust, mis demüstifitseeriks ja oleks ometi nõiduslikkusest ja suurtest saladuslikest algustest puhvis nagu puri. Armastust, mis saaks võitu nõrkusest ja hirmust – mis oleks elu võit. „Naudi elu naisega, keda sa armastad,” kirjutatakse Koguja raamatus. „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” Keha on oluline, kui nutetakse armastusest. „Ei, mitte taevast!” anus surev naine. „Ei, mitte taevast, vaid mu armukest!” Üksnes hullumeelne kuulutab armastust surma vastu; mõistus vastab, et tahab uskuda vaid eluheadusse, elavate lihalikku lõbutsemisse. „Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi...” Ainult põlgus keha vastu muudab keha kaduvaks ja selle seadusi alatuks pidav labastab seda. Kui maailmas on üldse midagi püha, on selleks kahtlemata suguelund, mis pühadust kehastab. Õnnelikud on need, kes võivad suremise hetkel öelda: „Ma panustasin kehasse, mu elu ei läinud raisku.” Emmanuelle, ma ei pelga ega häbene anda kogu maailma tulevikku sinu keha kanda.”

Mario kogub end. Ta jätkab rahulikumal toonil:

„Ükski preester ei söandanud minna piisavalt kaugele, erosfäärini, milleni noosfäär oli üksnes vaheetapp. Erootika – evolutsiooni salanimi – pole muud kui mateeria kasvav spiritualiseerimine. Aju üksi ei võimalda meil haarata selle olemust; ajul on tarvis süütajat – ihuliiget, mis looks loodusest kaugemale minevaid nägemusi, mis kannaks meid maakerast edasi; selleks on suguorgan. Ilma selleta oleks inimene paigale naelutatud. Inimaju on üksnes sellepärast sedavõrd võimsam inglite ajust ja enamat veel kui ükski küberneetiline seadeldis, et selles voolavad spermajõed. Fallos on meie võimalus – ilma selleta oleksime vaid jäise vaagnaga masinad.”

Mario muutub hetkeks taas upsakaks.

„Ma loodan siiski, et kui räägin teile suguorganitest ja ajust, oskate nüüdsest mõlemale õiget tähtsust omistada ega aja enam segamini erootikakunsti ja lihtsat meelelist isu. Enamiku inimeste jaoks on meelte võime raisatud rikkus: nad kasutavad seda nii, et pisutki andekam ahv suudaks sama. Erootika peab olema eelkõige mõtteviis, mis teeb meeled inimese vääriliseks. Ärge laske end eksitada: erootika tõeline pale pole seotud nilbuse, vaid armastusega.”

Mario hääl kõlab äkitselt justkui haavunult.

„Kas pidasite mind südametuks maniakiks? Inimeste kannatus on see, mis sunnib mind sedasi karjuma! Ma usun, et nende elu mõte on olla õnnelik. Et see on võimalik. Et te leiate selle tee, kui just uudishimu ja vaprus teid ei hülga. Ma usun, et inimesed suudavad õppida elama, õppides muutuma, universumis, mille seaduspäraks on muutus. Inimesed peavad vabanema minevikuga seotud kinnismõtetest ja uuendama aegsasti oma mõtteviisi ja seadusi. Kõige tagurlikumad, kõige piiratumad, kõige ebaõiglasemad on need, kes sunnivad inimestele peale pseudoseksuaalmoraali aritmeetikat oma kaksliigete ja haledate ühikutega teadusajastul, mil üksikväärtuste uurimine on asendunud rühmade omaga, nagu te isegi matemaatikahuvilisena teate. Ah, millist kangelaslikkust nõuab loobumine harjumustest, mis põhjustavad ometi vaid kannatusi! Me peame endid moraalseteks olenditeks, ehkki pole ikka veel aru saanud, et meie kohus on elada õnnelikult! Pole tõsi, et „õnnelikku armastust pole olemas” – armastus, mida ma teile õpetan, annab õnnele uue võimaluse. See ei sünni tüdimusest ega allakäigust, vaid on märk heast tervisest ja on inimeste päralt, kelle noorus on alles ees. Selle läbi kogevad nad maailma, mida pole veel loodud. Ärge nutke, Emmanuelle, sest homne rõõm sirutab oma piinatud käed teie lihaliku reaalsuse poole. Üksindus ei saa olla inimese igavene kutsumus; see on kahtlemata vaid vajalik etapp teadlikkuse teel, vaimu lapsepõlvehaigus, millest see täiskasvanuks saades paraneb. Ma usun, et meie liigi tulevik on pigem liit kui eraldatus: esiti kahene, siis kolmene ja neljane liit; rühmad, mis moodustavad tõelise ühtsuse, keeruliste muutujatega tervikuid, mitme ihuga vaime. Võib-olla saame nii sadade miljonite aastate pärast üle seisundist, mis lubab meil täna alustada elu üksnes „teisel pool meeleheidet”. Just sellist voorust ma erootikale omistan: see lammutab üksildusemüüri. Et inimesele meeldiks lõpuks ometi olla inimene. Ma olen kindel, et erootikal see õnnestub, paremini kui ühelgi teisel distsipliinil, paremini kui igasugusel askeesil, kui kõigil sakramentidel ja droogidel. Seega mõistate, et eksklusiivsus ja armukadedus on minu jaoks ülimad kuriteod, katsed evolutsiooni tappa; need on sünnitanud enesetapjalike sektide silmakirjalik kurjus, sest nad põlgavad meie liigi imepärast võimekust. Sest rohkem kui ühega armatsemine ei solva kuidagi armastust ega reeda seda ega tähenda selle läbikukkumist; see on uks külluslikku ellu, kus armastus mitmekordistab seda, kes armastab, ega amputeeri seda, keda armastatakse. See armastus, milleks me ühel heal päeval võimelised oleme, teeb lõpu nürimeelsusele ja rumalusele; see teeb lõpu lapsepõlvele ning alata võib inimlik aeg. Vahest on see teesklematu rõõmu aeg. Iseenda suguorganite ja kuldsete rindade, tantsivate käsivarte ringi, hullumeelsete tiibade ja häbitute jalahargituste ja hüpete armastuse kõrval tunduksid meie resigneerunud jõudeaegade sünged tangod täiesti iganenud. Nooruslikkus saab taas võimalikuks, haudade vahel. Oh, ma ei pea end takka sundima, et sellesse uskuda – see on mu ainus usk!”

Mario pilk liigutab Emmanuelle’i. Neiu laseb mehel öelda veel järgmist:

„Maailm muutub selliseks, milliseks selle muudavad teie leidlikkus ja kartmatu keha. Minu roll on pöörata teie tähelepanu sellele, milline on teie võimalus. Nende roll, kes tulevad hiljem, on aga hoolitseda selle eest, et teid ei jumalikustataks ega hakataks kummardama. Kui ka erootikast saab religioon oma kultuste, kirikute, piiskoppide ja kuradite, oma ladina keele ja tabernaaklite, ekskommunikatsioonide, indulgentside, kuuriate ja ususõdadega; kui seegi väidab teadvat vastust kõigele ja kui maa muutub selle seaduse ja tuleriitade all nukraks, on see inimesele piisavalt tuttav, et uut mässu tõsta. Praegu on aga teie kord kukutada valejumalad, nende kõledad templid ja uskmatud riitused. Emmanuelle, päästke meid sellest kurjast!”

Emmanuelle vaatab teda veel hetke ja ootab. Tema laud pilguvad korra või kaks; lõpuks sulgeb ta need ega liiguta end. Pärast mitut pikana tunduvat minutit ajab Emmanuelle selja sirgu ja kergitab aeglaste liigutustega džempriäärt, haagib lühikesed püksid lahti, aitab neil üle põlvede ja sealt pahkluudele libiseda, lükkab neid jalaga ja laseb neil langeda kivimüüri alla murule. Puudutades kivi, mis pole külm ega soe, mis on sile ja kõva, tõmbuvad tema tuharadkokku.

Ta ei esita vastuväiteid, kui Mario palub tal selili heita ja paljastada kogu alakeha. Et end veelgi enam pakkuda, laseb Emmanuelle jalgadel üks ühele ja teine teisele poole müüri vajuda; tema häbe sirutub ette ja reied avanevad, ilusad oma pikkade ja peenikeste lihastega otse naha all, nahk kordamööda merevaigukarva ja varjuline, sedamööda kuidas mussoonpäike pidevalt oma palet muudab.