Читать книгу Väike roosa pilet paradiisi - Ene Sepp - Страница 4

See ei ole võimalik! Maarja võrdles arvutiekraanil nähtut enda ees oleva paberilipakaga ega suutnud oma silmi uskuda. See tundus võimatu. Naine näpistas end. Nahale tekkis otsekohe punane laiguke ja Maarja hõõrus automaatselt laiku, et valu lahtuks. Selge, kui on valus, siis järelikult ta ei maga. Vähemalt filmide järgi pidi näpistamisele järgnema üles ärkamine, kuid tema ees oli endiselt arvutiekraan.

Numbrid ekraanil kattusid ju ometigi üks ühele tema ees laual oleva roosaka paberilipakaga. Oli see tõesti võimalik?

Ta oli numbreid juba oma kolm-neli korda ümber kirjutanud − kollasele märkmepaberile, ajaleheservale ja viimase elektriarve ümbrikule. Iga number oli maha kriipsutatud. Iga number klappis roosakal paberil oleva numbriga.

Eilset loosimist polnud Maarja vaadanud, sest töö nõudis varast magamaminekut. Vastasel juhul oleks ta olnud täielik öökull, nii et punkt kell kaheksa oli Maarja teleri eest lahkunud. Vaja oli veel Kristjanile õhtusööki pakkuda, nende mõlema järgmise päeva lõuna valmis panna, natuke koristada ja sättida ning enne kümmet vajus Maarja voodisse. Töö juures ta raadiot ei kuulanud, sest see polnud lubatud. Nii oligi ta olnud eelmisel õhtul toimunust täielikus teadmatuses.

Alles nüüd, koju jõudnud, oli ta lõpuks leidnud aega arvuti lahti teha ja tulemusi vaadata. Nii mõnigi kord varem oli ta paar eurot võitnud, suurema osa ajast aga polnud ta midagi võitnud. Polnud lihtsalt õnne, no mis seal ikka. Tema elu suurim võit oli olnud Viking Lottoga saadud 250 eurot, ja see oli hiiglaslik summa. Kui ta aga nüüd numbreid valesti polnud vaadanud ja keegi talle vingerpussi ei mänginud või juhtumisi piletil trükiviga ei esinenud, siis oli seekord võit suurem. Kordi suurem. Palju kordi suurem.

Maarja trükkis aadressiribale „www.delfi.ee” ja klõpsas seal uudisloole, mis oma sadade kommentaaridega selgelt esikohta hoidis.

Palju õnne! Eesti suurim lotovõit!

Eile, 22. mail võitis Eurojackpoti lotomängus kõikide numbritega täppi pannud õnnelik 30 miljonit eurot. See on konkurentsitult kõige suurem summa, mis loterii kaudu iial Eestisse on jõudnud. Siiani oli rekord 768 713,16 eurot, mis uue võidu kõrval kahvatub.

„Võidupilet osteti Järve Selverist teisipäeva õhtupoolikul,” kommenteeris uudist Eesti Loto pressiesindaja Annika Tamm. Ta rõhutas, et tegu on küllaltki harukordse juhtumiga, kus kogu jackpot läheb vaid ühele mängijale, mitte ei jagune laiali eri riikide või sama riigi eri mängijate vahel.

„Reeglite järgi on võitjal oma võidu kinnitamiseks aega kolm kuud. Aga šampusepudel oli meil juba täna hommikul külmikus valmis,” naeris Tamm.

Maarja sulges silmad ja surus ühe käe rinnale. Süda peksis sellise hoo ja tugevusega vastu rinnakorvi, et ta kartis selle seismajäämist. Teise, väriseva käega hoidis ta paberitükist kinni, justkui kartes, et see muidu minema lendab. Ta rändas oma mõtetes natuke ajas tagasi.

Jah, ta oli teisipäeva õhtul oma kodu lähedal asuva kaubanduskeskuse asemel hoopis Järve keskusest läbi käinud. Miks ta seda teinud oligi? Õigus, ta oli ühe Kristjani sõbraga Pärnust Tallinna saanud ja seal läksid nende teed lahku. Kuna Selveris on suurem valik, siis oli ta sedakorda tolle poe kasuks otsustanud.

Toidupoest välja astudes oli tal bussini veel aega olnud ja naine eelistas väljas lõõskavale hiliskevadisele palavusele konditsioneeritud kaubanduskeskust. Huvitaval kombel ei olnud tal oma täpse teekonna silme ette manamisega mingeid probleeme.

Neljanda kassa juurest suundus ta sissepääsu kõrval oleva infoleti juurde.

„Tere, kuidas saan teid aidata?” Blond krunni keeratud juustega näitsik vaatas lahkelt talle otsa.

„Khm, tere,” Maarja oli tol päeval kuidagi hajameelne olnud. Väike nägelus oma vanematega laste saamise teemal mõjus talle ka paar tundi hiljem. Ta libistas pilgu üle lotopiletite. Mitu erinevat versiooni kiirloteriid ja päris loterii. Maarja mängis tavaliselt Bingot või Vikingut.

Täna aga tahtis ta midagi tavapärasest erinevat. Lisaks olid Eurojackpotil suuremad võidusummad kui Keno Lotol.

„Palun üks Eurojackpoti pilet,” lausus Maarja omaette ka praegu, nagu ta oli seda öelnud infoleti neiule.

„Kohe.” Naine trükkis pileti kiirustamata välja. Praegu tagasi mõeldes tundus, nagu aeg oleks siis ekstra aeglaselt liikunud.

„Palun! Kas veel midagi?”

„Ei, aitäh.” Maarja võttis pileti vastu ning pistis selle rahakotti, ühe viieeurose ja kahe kümneeurose vahele. Lisaks oli seal veel eelnevast nädalast mitu tšekki, mida ta polnud jõudnud veel eelarveprogrammi lisada.

„See teeb siis kaks eurot.”

Maarja maksis kaardiga. „Aitäh, head aega!”

„Aitäh, nägemiseni!”

Poest väljudes polnud tal kuidagi tunnet, et tüdruku ulatatud paberilipakas ta elu võib muuta. See oli kõige harilikum lotopileti ost − täiesti tavaline ost täiesti tavalises poes.

Maarja tuli tagasi olevikku, kus oli aga oht, et midagi pole enam tavaline. Huvitav, kas see naine teadis juba, et ta oli hetkeks käes hoidnud võidupiletit? Huvitav, kas ta teadis, et tema äranäritud pöidlaküüntega käed olid puudutanud kolmekümmet miljonit eurot?

Kolmkümmend miljonit eurot. Mis see summa Eesti kroonides teeb? Klõpsanud kiirelt lahti veel ühe lehekülje ja tippinud sisse „valuutakalkulaator”, tuli välja, et tegu oleks 469 398 000 krooniga. Nelisada kuuskümmend üheksa miljonit kolmsada üheksakümmend kaheksa tuhat krooni.

Naise selg vajus vastu seljatuge, kui ta pärani silmi numbrit vaatas. See oli uskumatu. Selline number? Mida kõike ta sellega teha saaks!

See summa kataks kõik tema võlad. Ja tema elukaaslase võlad. Ja ta vanemate võlad. Terve tema sõprusringkonna võlad! See summa võimaldaks tal ümber maailma reisima minna. Ning viimane mõte, mis tõi kaasa jõnksatuse ja sellele järgneva tühjuse kõhus: ta oleks ju finantsiliselt iseseisev, ta saaks...

*piiks*

Maarja kiljatas ning hüppas toolil. Hetkeks oli ta suutnud unustada, kus ta tegelikult oli. Mõistus hakkas uuesti tööle. Ta oli kodus. See oli olnud uksekell, mis tegi tolle vastiku närviajava piiksu alati, kui keegi nende korteri kiibiga alt sisse tuli. Nende korteri kiibiga võti on ainult kahel inimesel: temal ja Kristjanil. Tema istus ju siin, järelikult oli see Kristjan.

Maarja pahvatas ühe rõõmutu naeruturtsatuse oma loogilise, ent täiesti ebavajaliku mõttekäigu peale, enne kui taipas, et tal on aega umbes poolteist minutit, kuni Kristjan neljandale korrusele jõuab ja tuppa astub.

„Ctrl+H,” tuletas naine meelde kunagi igiammu õpitud käsklust. „Today. Parem klikk. Delete.”

Võti tungis ukselukku. Tänase päeva ajaloo kohal oli valge auk.

Võtit keerati. Maarja pani internetiakna kinni ning vajutas nuppu „Shut down”.

Võti tõmmati ukselukust välja. Maarja lülitas arvutiekraani välja. Isegi kui Kristjan nüüd kohe tuppa tuleks, ei paneks ta tähele, et arvuti oli sees olnud. Ta oli harjunud sellega, et Maarja internetis ei passinud. Naisel oli kodus muudki teha.

Ukselink vajus alla ning Maarja pistis lotonumbritega paberitükid lauasahtlisse ja kolmekümne miljonilise väärtusega lotopileti oma rinnahoidja vahele. Sinna Kristjan nagunii ei vaata.

„Neljas korrus. Miks, pagana päralt, on meil korter neljandal korrusel!” urises Kristjan nagu alati ning juba oligi ta koridorist nende ainsasse tuppa astunud ja uks ta selja taga vajus kinni.

„Mis sa passid? Pole teha midagi või?” oli ta ainus tervitus Maarjale.

Teha, teha mida? Aju oli seiskunud, käed tardunud ja suu lahti vajunud. Ta oli justkui kangestunud, mõtted ei liikunud, rääkimata kehast. Aga ta pidi end sundima, sest kartis, et muidu juhtub midagi halba. Mida ta muidu teeb, kui Kristjan koju jõuab, mida ta siis tavaliselt teeb? Maarja pidi endale tunnistama, et tal polnud õrna aimu ka. Ta oli Kristjaniga ligi viis aastat koos elanud, kuid praegu olid kõik varasemad tegevused tema peast pühitud. Meeleheitlikult vaatas ta toas ringi, üritades midagigi leida, süda adrenaliinisööstust tingituna aina kiiremaid rütme võtmas.

Ahhaa! Laud on veidi räpakas. Ehk tasuks seal asjad koomale tõmmata, eilne õllekruus ära viia ning pehmeks muutunud pirnid ära visata. Maarja astus sammu laua poole, kui Kristjan ta eemale tõukas.

„Mida sa, pagan, näpid? Mine tee süüa või midagi!”

Maarja tardus. Ilmselgelt oli Kristjanil täna tööl väga keeruline päev olnud. Tavaliselt oleks naine sellise reaktsiooni peale nutma hakanud või vähemalt pidanud nuttu alla suruma, ent täna − ilmselgelt tulenevalt sellest roosakast lipikust, mis oli surutud rinnahoidja ja rinna vahele − oli naine täiesti tuim.

Kristjan vajus istuma ja pani rahulolevalt ohates teleri käima. Sealt tuli „A-rühma” kordusosa. Mees lukustas oma pilgu sellele ning ülejäänud korter haihtus tema ümbert.

„Jumal teab, mitu miljonit korda nad seda näitavad, aga Kristjan ei tüdine sellest kunagi ära,” mõtles Maarja kööki taandudes.

Viis minutit hiljem end plastist lõikelaual mehaaniliselt kanakintsu tükkideks lõikamas avastades sai ta aru, et ta aju oli lülitunud automaatrežiimi peale. Veepott koos makaronidega podises vaikselt pliidil, kõrvalplaadil kuumenes pann. Kuidas need sinna said, Maarja ei teadnud.

„Ai!” niutsatas naine järsku, tõstis vasaku käe suu juurde ja surus huuled väikesele haavale. Kui armas olnuks, kui Kristjan tema valuhüüatuse peale oleks püsti tõusnud ja kööki uurima tulnud, mis juhtus ning kas kõik on korras, ent Maarja nõrk hääl ei suutnud Hannibali madalast toonist üle käia.

Maarja lasi ajul naasta automaatrežiimile ja surus mõtte piletist kuskile pea tagaossa.

Pooleks tunniks keskendus ta üksnes toidutegemisele. Kristjan oli lihtne mees. Ta ei soovinud paljut. Praetaldrikule poole taldriku jagu makarone, teisele poolele lihaollust, milleks täna olid praetud kanatükid. Peale purtsatas Maarja portsu ketšupit.

Mõnikord oli ta proovinud ka tomatit või kurki lisada, ent need jättis mees demonstratiivselt söömata. „Jänesetoit! Jäta see nali ja söö ise, sul ongi vaja alla võtta. Paks oled. Paks-paks-paks,” urahtas ta, kui Maarja seda taas üritanud oli, ning pikapeale naine lõpetas.

„Palun,” ütles naine, tegi ühe käega diivanilaual oleva kola sees ruumi ning asetas tekkinud vabale laigule taldriku ja söögiriistad. Vastust ei jäänud ta enam ootamagi, sest seda ei tulnud mitte kunagi. Ega ka lootust, et mees temaga koos köögis võiks süüa. Seal polnud telerit, seal oli ainult Maarja. Esimene aasta-kaks olid nad kitsukest söögilauda jaganud ja sellega ka väga hästi toime tulnud, siis aga ostis Maarja Kristjanile sünnipäevakingiks järelmaksuga teleri ning Kristjani söögilauaks sai diivanilaud.

Esimest suutäit tomati-kurgi salatist mäludes naasis täie jõuga mõte lotovõidust. Naine võpatas. Kas pilet on ikka alles? Äkki kadus ära? Äkki kukkus makaronipotti ja on nüüd vees lahustunud? Äkki Kristjan sai kuidagi pileti kätte?!

Kahvel kukkus kõlksatusega taldrikule, kui Maarja enda rinnahoidjasse sukeldus. Sealsamas, nüüd juba pooleldi nibu peal, oligi lotopilet. Korras! Kõik on korras. See on alles.

„Mingi kuradi õnnejunn võitis täna lotoga,” nentis Kristjan kibestunult, kui Maarja ta nõusid ära tooma läks. Teleekraanil rääkis laialt naeratav Eesti Loto pressiesindaja sama juttu, mida oli rääkinud Delfis.

Maarja mühatas midagi. Ta süda tagus ning naine ei suutnud uskuda, kuidas Kristjan ometigi ei taipa, et seesama õnnejunn seisab siin tema kõrval.

„Nagunii läks mingi täisidika kätte,” torises Kristjan. „Keegi, kes ei oska rahaga midagi peale hakata. Ta ei vääri seda. Ostis korra niisama oma Mercedest tankides lotopileti, sest ehk veab, ja nüüd istub mingise rahahunniku otsas, mida tal isegi vaja pole. Täiesti idikas. Hui oskab ta sellega midagi peale hakata või elu nautida! Või siis vastupidi, on mingi portsu lapsi valmis meisterdanud ja nüüd teeb veel viis tükki juurde.”

Maarja astus just köögiukse lävele, kui Kristjani uuriv hääl talle järgi jõudis: „Sa ei mängi ju enam lotot? Ega ju?”

„Ta teab! TA TEAB!” käis Maarja peast esimene mõte läbi ning nõud ta käes hakkasid klirisema. „Ei, ta ei saa teada. Kuidas ta teab? Ta nägi piletit! Pilet on mu rinnahoidja vahel. Ta nägi piletit! Ta pole mu rindu viimased kaks nädalat katsunudki! Mu käitumine on muutunud, ta sai sellest aru. Ma ise sain alles täna õhtul teada, mõni tund tagasi. Pealegi, Kristjan keskendub telerile, mitte mulle. Ta pole piletit näinudki. See pole võimalik, ta lihtsalt küsis. Ta teab!!!! Ta EI TEA!” See sisemine vestlus toimus vaid murdosa sekundi jooksul. Endalegi üllatuseks suutis ta otsusele jõudnult käed ja seega ka nõud vaigistada ning kui ta suu avas, tuli sealt välja täiesti tavaline hääl: „Ei! See võtab liialt raha, ma ei võida kunagi, nii et pole väga mõtet. Mul ei vea ju ka.”

„Ei vea jah. Ainus asi, millega sul elus vedanud on, olen mina...” kiitis Kristjan, nüüd juba naerdes, Maarja vastuse heaks.

Nõud kuidagi kraanikaussi toimetanud, Maarja vaat et kukkus toolile istuma. See oli siis nüüd tehtud...

Kuidas on võimalik, et ta valetas Kristjanile? Ta polnud seda mitte kunagi teinud! Kuidas ta üldse julges? Ning kuidas on võimalik, et Kristjan ei taibanud, et Maarja ongi see lotovõitja? Enda meelest oli ta küll nii teistmoodi käitunud: oli mehe koju jõudes eeskujulik peata kana olnud, oskamata endale tegevust leida, ja nagu naine õhtust süües avastas, oli ta unustanud nii soola kui muid maitseaineid toidule lisada. Ning kui mees oli lotovõidu kohta küsinud, klirisesid nõud ta käes, ta värvus näost tulipunaseks ja ta süda tagus päris kindlasti nii kõvasti, et isegi naaberkorteri elanikud pidanuksid seda kuulma. Aga mitte Kristjan. Kristjan seda ei kuulnud.

Ülejäänud õhtu möödus täpselt samasugusel automaatrežiimil nagu siis, kui Maarja oli avastanud end kana lõikumas. Ühel hetkel leidis naine end voodis, korralikult teki all ja pidžaama seljas.

Kristjan magas voodi teises otsas, oma teki all, selg naise poole keeratud, ja juba vaikselt norisemas.

Unetult voodis külge keerates püüdis naine meelde tuletada, kust tal see lotomängimise harjumus üldse tulnud oli. Arvestades sellega, et ta oli alati olnud pigem säästlik ja Kristjaniga koos elades veelgi rohkem koonerdama õppinud, siis oli selline raharaiskamine imestamist väärt. Jah, tegelikult oli see siiski perekonnaviga, mälestus lapsepõlvest ja ilusa tuleviku lootus. Ta ema oli lotot mänginud ja ta ise mäletas, et ostis esimese lotopileti kümneaastasena. Sealtmaalt asi jätkus. Mitte iga nädal, aga korra-kaks kuus ikka.

Ema oli tal iganädalane lotomängur. Ta jättis kasvõi leiva-saia ostmata, aga Bingo Loto ning parematel aegadel ka Viking Loto pilet pidi tal loosipäeval taskus olema. Mõnikord ta võitis. Siis ema kiljus ja naeris, isa tõstis oma naist õhku ja keerutas teda ringi. Vähemalt ühe päeva said nad paremini süüa. Kuid kordades rohkem sai Maarja, täis põnevust, lihtsalt ema kõrval istuda ja loosimistulemusi oodata.

Ta ema fantaseeris valjult. Jackpot kuluks kindlasti uue maja ostus, väiksem võit aga mõnele mõnusale reisile. Ning kui ka reisiks ei jätkuks, siis vähemalt uued mänguasjad tütrele, tore kohvikuskäik ja uued riided; erilist naudingut pakuks aga nägemine, kuidas naabritädi Anja puhtast kadedusest nendega suhtlemise lõpetaks. Tegelikkuses aga ei toonud võit Maarjale ei uusi mänguasju, riideid ega reisi isegi mitte Tartusse. Emale ilmusid tõesti mõned uued riided selga ja paar kallimat alkoholipudelit kappi − ning võit oligi otsas.

Väikesest võidust veelgi sagedamini juhtus aga seda, et kui viimane pall oli välja hüütud ja selgus, et rahalaeva tulemas ei ole, sai Maarja esimesena ema pettumust tunda. Hoop üle tütre turja või müksamine olid tavalised. Olenevalt saamata jäänud jackpot’i suurusest võis ka isa pahandada. Ühel korral jäi neil aasta suurimast jackpot’ist üks tabamus puudu, B65 asemel tuli pall B64. Sellele järgnenud kolmel päeval ei saanud Maarja koolis mugavalt istuda.

Võiduta õhtutel end magama nuttes meenutas väike Maarja neid harvu kordi, kui neil tõesti õnnestus võita ning ta palus Jumalat (või kõike ja kõiki, mis ette jäid), et järgmisel nädalal emme võidaks. Maarja kodus tähendas õnn raha.

See tunne, et nüüd kohe saabub õnn, oli Maarjal ka nüüd, kolmteist aastat hiljem, kui ta 23-aastasena tõesti ühe korraliku summa võitis. Ajaga muutusid aga plaanid, mida sülle sadanud rahaga peale hakata. Muutus ka arusaam sellest, milles õnn täpsemalt väljendub.

Kui Maarja oli kümneaastane, tahtis ta raha anda isale, et see joomise lõpetaks, ja emale, et too õnnelik oleks. „Raha nii vähe, mida paremat mul teha on?” oli isa justkui Maarja peakolusse graveerinud. See oli vastus nii tütrele kui naisele, kui need julgesid küsida, miks kallis meesterahvas poest jälle kahe kuuspakiga koju tuleb.

Kui Maarja oli kuueteistaastane, tahtis ta võita, et endale uued riided osta − midagi sellist, mida ta ema ei suutnud ega tahtnud lubada. Ta soovis ka sõpradele ja sõbrannadele kingitusi teha. Või pigem neile sõpradele ja sõbrannadele, kelle ta endale võiduraha eest ostnud oleks.

Kui Maarja oli seitsmeteistaastane, oleks ta selle rahaga otsekohe kodust välja kolinud. Minema läinud ja kõik.

Kui Maarja oli kaheksateistaastane, oli ta juba pool aastat Kristjaniga käinud. Poisi pruunid silmad olid need, mis noort Maarjat kõigepealt võlusid, samuti kahused tumepruunid juuksed. Ning need unistused, plaanid ja ideed! Sel ajal oleks Maarja kulutanud raha selleks, et nende kahe kõik unistused täita − selleks, et rajada unelmate elu.

Kahekümne kahe aastane Maarja oli unistanud, et kui ta võidaks raha, siis kolmandiku sellest summast ta kindlasti annetaks ja ülejäänud raha eest alustaks uut elu. Ta koliks päeva pealt Kristjani juurest välja. Ta katkestaks suhted kõigi oma sõpradega ja aitaks emal viimaks ometi isa juurest lahkuda. Need olid kahekümne kahe aastase Maarja unistused.

Nüüd, neli kuud hiljem, oli ta kakskümmend kolm. Lotovõit polnud enam unistus. See oli tegelikkus.

Järgmine päev tundus Maarja jaoks justkui mingis uimas mööduvat. Kõik muljed ja emotsioonid jõudsid temani lahjendatult. Hommikune kohv, mis oli üks väheseid hetki tema elus, mida ta tõesti rahulikult nautida sai, oli sel hommikul nagu suvalise lapipesuvee kulistamine. Kõik tänavahelid kostusid temani justkui poole vaiksemalt ning teel tööle oleks ta peaaegu auto alla astunud. Asi polnud selles, et ta mõtted oleksid olnud liialt hõivatud, vaid pigem selles, et ta lihtsalt ei mõelnud ning ta pead täitis valge vatt.

Tööl olles ja automaatselt kaupu läbi piiksatades tõmbasid Maarja tähelepanu üksnes ajalehed, mida tundus olevat pea igas korvis. Kõikide esikülgi kattis üks põhiuudis. „Kes võitis 30 MILJONIT eurot?”

„Kas lotovõitja tuleb võitu vormistama?”

„Tartlase kahetsus: „Ma viskasin võidupileti prügikasti!”

„Ajaloo suurim võit − 30 000 000 eurot!”

„Võitja moraalsed kohustused ühiskonna ees”

„Suurärimees nendib, et ka talle kuluks selline võit ära”

Liiklusavarii, poliitika, näljas olevad lapsed või kuulsuste üleaisalöömised − mitte miski ei tundunud enam meedia jaoks oluline olevat. Luges üksnes ja ainult see, et keegi kuskil oli võitnud 30 miljonit eurot. Aga kes täpselt, see oli muidugi teadmata. Maarja ei olnud siiani sellest kellelegi rääkinud. Ta ei suutnud ja ta ei tahtnud.

Kristjan nõuaks vist kogu raha kohe endale ja oleks Maarja peale pahane, et teine varem ei rääkinud, eriti kuna ta oli ju otse küsinud. Maarja ema käsiks kogu raha Kristjani arvele kanda, sest muidu kulutaks tütar selle mingi mõttetuse peale. Mingi osa tuleks kindlasti ka isale anda ja Maarjale endale jääksid tõenäoliselt tühjad pihud. Kuidas ta saab oma mehele või vanematele eitavalt vastata, kui nood raha küsiksid? Ainus inimene peres, kellega ta seda uudist jagada saaks, oleks Maarja vanaisa. Põhimõtteliselt kõik lapsepõlvesuved olid tal möödunud Kablis vanaisa juures, tema kitsedega mängides, metsas kolades ja meres ujudes. Vanaisa oli ainus, kellel jagus Maarja jaoks rohkem häid kui halbu sõnu. Lotovõidu üle oleks ta siiralt õnnelik ja seda vähimagi soovita midagi sealt tingimata endale saada. Talle piisas oma kitsedest ja madala laega majakesest. Kuid vanaisa oli juba aastaid tagasi nende hulgast lahkunud. Tema surm oli Maarjale gümnaasiumi algul ühe elu kõige hullema aasta tekitanud, ja ka nüüd ei olnud igatsus kadunud, kuigi meenus harvem. Jah, vanaisa olnuks perekonnast ainus, kellega Maarja julgenuks jagada lotovõidu infot. Ning sõbrad, kelle võlgu ta oli olnud esmapilgul valmis kustutama? Maarja sõprusseltskond oleks kohe Kristjanit informeerinud ja Maarjale oli mõtlematagi selge, et kedagi teist, kellega oma saladust jagada, tal ei olnudki.

Õnneks ei kippunud keegi temalt eriti ka midagi küsima, hoolimata Maarja segasest olekust. Vaid vahetusevanem küsis möödaminnes, miks Maarja nii kehv välja näeb, ning Maarja vabandas, et ei saanud väga hästi magada.

See, et tal öösel uni kehv oli olnud ja ta palju üles ärganud oli, oli tegelikult tõsi. Lotopileti turvalisus ei andnud talle rahu. Kuigi ta kaalus ka rinnahoidjaga magamist, oli ta ööseks sunnitud siiski pesu ära võtma, sest sellist erinevust oleks Kristjan tähele pannud ja uurima hakanud. Lisaks pelgas naine, et öösel läbi une väherdes lotopilet kuidagi pesu vahelt välja tuleb ning voodile vedelema jääb. Seega käisid ta mõtetest läbi kõik variandid alates lihtlabasest rahakotist ning lõpetades kilekoti ja šampoonipudeli kombinatsiooniga. Võitjaks osutus maitseainepurk. Nii harva, kui Kristjan oma sammud söögitegemiseks kööki tõstis, kasutas ta üksnes soola, suhkrut ja vahel harva pipart. Kaneeli ta vihkas. Kilekoti sisse mässitud lotopileti pressiski Maarja kaneelipurki, olles enne kaneelisajuga vareseid ehmatanud, et purk kahtlaselt täis ei tunduks. Kõik, mida ta tegema pidi, oli hoolitseda selle eest, et piletinurk kuskilt välja ei paista. Seda juhuks, kui Kristjani pilk peaks mingil põhjusel kaneelipurgil peatuma.

Hommikul tavalisest kolm korda kiiremini riietununa oli ta esimene käik olnud kööki kaneelipurgi kallale (muidugi sel ajal, kui Kristjan WC-s oli). Sealt välja võetud pileti torkas ta taas kord rinnahoidjasse, mille ta oli öösel kellaseierite liikumist jälgides siiski kõige turvalisemaks kohaks tunnistanud.

Nõnda oli lotopilet alati tema lähedal ja ta ei pidanud ka väljaspool kodu lotopiletit valveta jätma. Kui keegi üritanukski seda varastada, siis seda, et kätt tema dekolteesse topitakse, pannuks ta kindlasti tähele.

Sellest hoolimata tahtis ta nii kiiresti kui võimalik piletist lahti saada. Mitte muidugi ära visata, vaid viia see veel turvalisemasse kohta, nii et ta ei peaks selle pärast enam muretsema.

Ta teadis väga hästi, et paljud lotovõitjad venitasid oma võidu registreerimisega. Kes käis järel järgmisel nädalal, kes kuu pärast, kes alles viimastel päevadel, kui suuremate võitude korral oli juba meedias paras klaperjaht lahti läinud. Ka seda oli korduvalt juhtunud, et märkimisväärne võit kellelgi öökapisahtlisse ununeski. Seda rõhutati ka hommikustes raadiouudistes, et kui mingi juhuse järgi jääks võit välja võtmata, oleks seegi uus rekord: praegune oli raadiodiktori sõnutsi 155 394 eurot.

Seega oli Maarja otsustanud, et ei raiska üleliia aega. „Täna!” ütles ta iseenda peegelpildile hommikul hambaid pestes. „Täna!” ütles ta tööl riideid vahetades. „Täna!” korrutas ta kassas omaette. „Täna,” kinnitas ta veelkord, kui töölt viimaks lahkus.

Ta teadis, kus Eesti Loto kontor asub. See polnud just imekspandav inimese kohta, kelle mõni aasta Tallinnas oli möödunud trajektooril kodu-töö-pood-kodu, mille tõttu ta ka sellest kontorist iga päev mööda oli sõitnud.

Hobujaamas trammile number kolm astudes jäi aga Maarja samm poole astme peal toppama, ja kui talle selga nügima hakati, taandus ta peatusesillutisele tagasi (üks käsi pidevalt rindade peal).

Õigus, kuidas ta sellele enne ei mõelnud. Ega nad talle ju raha sulas ei anna. Rahakohver kätte ning „Kena päeva!” Pangakonto, nad tahavad ju arve numbrit, ent mil moel... Mis numbri ta annab? Tal oli ainult üks arve ja sellelegi oli Kristjanil ligipääs.

Muidugi ei pruugi Kristjan praegu Maarja käitumisest aru saada, et midagi toimub, ent kindlalt paneb ta tähele, kui arvel nii juhtumisi 30 miljonit juures on. Seega oli Maarjal vaja uut arvet. Arvet, millest teab ainult tema.

Maarja meeleheitlik pilk vilas ringi, püüdes kiirelt lahendust leida. Swedbank! Swedbank asus sealsamas Hobujaama kõrval. Kuid ei, see ei sobi. Tema praegune konto oli ju Swedbankis. Liiga suur võimalus, et Kristjan teada saab. Ei, mis võimalused veel on?

Sampo! Ta teadis, et Kadrioru poole minnes jõuab Sampo pangani. Selge, sinna ta lähebki. Kohale jõudes pidi Maarja tõdema, et nüüdseks oli see küll Danske Panga nime saanud, ent see selleks. Põhimõte oli sama − seal pangas polnud ei temal ega ka Kristjanil kontot, ehk õnnestub tal seetõttu veidike veel oma võitu elukaaslase eest saladuses hoida.

Pool tundi hiljem oli Maarja taas Hobujaama trammipeatuses. Konto Danske pangas oli avatud, lotopilet turvaliselt tema rinnahoidjas peidus. Aeg oli minna Eesti Loto kontorisse.

Nüüd pidi naine ainult kõrgemaid võime paluma, et ta mingil ajahetkel mõne oma tuttavaga kokku ei jookseks. Kui see juhtuks Eesti Loto trepilävel, oleks ebameeldivat seletamist rohkem kui küll.

Kosmose peatuses tajus Maarja, et ta süda taob kiiremini. Vineeri peatuses sai ta aru, et teda valdav kuumus ei tulenenud üksnes palavusest ning ta üritas närvilist hingeldamist kontrollida. Tallinn-Väikses maha astudes arvas ta, et jalad lõpetavad kandmise. Ta komberdas kuidagi müürini ja pigistas silmad kinni, püüdes end rahustada.

„Kas kõik on korras?” üks vanem naisterahvas kummardus ja puudutas Maarjat õlast.

Tüdruk noogutas vastuseks. „On küll, lihtsalt palav oli.”

Vastusega rahule jäänud, soovitas võõras tal rohkem vett tarbida ja jätkas oma teed. Maarja vajas enese kokkuvõtmiseks ligikaudu viit minutit. Selle ajaga suutis ta südamepekslemise ja hingeldamise piisavalt maha rahustada.

Hall maja, kus Eesti Loto kontor asus, polnud veel kunagi tundunud nii himuäratav. Praegu see justkui kõrgus tema kohal ja Maarja tundis, nagu pildistataks teda igast aknast. „Äkki see ongi lotovõitja! Äkki see on tema! Teeme igaks juhuks pilti.”

Maarja kiirendas sammu ja kui ta pruunist metalluksest sisse lipsas, tundis ta seljal külma higi voolamas. Närvidest ja pingutusest. Kontoriinimeste tööpäeva lõpuni oli täpselt ühe tunni jagu. Äkki ta tuleb liiga hilja ja nad saadavad ta tagasi, sest võidu vormistamine võtab kauem aega?

„Tere, kuidas saan teid aidata?” Pruntis huultega administraator tõstis arvutilt pilgu ja vaatas huvitatult Maarjale otsa.

„Ma...” Naise hääl katkes ja ta alustas uuesti. „Ma tulin... võitu vormistama?” Lause lõppes kahtleval kõrgusel.

Sekretäri ilme muutus murdosa võrra ja Maarja võinuks kihla vedada, et naise peast käis läbi mõte: „Kas tema ongi see võitja?”

Maarja otsustas rohkemat mitte lisada, vaid lihtsalt vaatas teda. Sekretär tegi arvutis paar klõpsu ja sirutas siis käe Maarja poole.

„Kas ma saaksin palun piletit näha?”

„Jah, ikka,” vastas Maarja, kuid punastas siis, kui talle pileti asukoht meenus. Tundus aga, et administraator oli seda võimalust aimanud ning keerutas korra tooliga, et justkui midagi enda tagant kapist otsida. Maarja krabas kiirelt rinnahoidjast pileti ja hõõrus seda vastu pükse, et naine higist paberilipakat ei peaks katsuma.

Kui administraator oli esimese pilgu Maarja piletile heitnud, hingas ta tahtmatult järsult sisse. „Selge,” ütles ta siis rahulikult ning keeras piletit üht- ja teistpidi. „Lihtsalt väline vaatlus, kontrollin, kas on rikkumata,” selgitas ta Maarjale. Mõne hetke pärast ta noogutas. „Tundub, et kõik on korras. Oodake palun üks hetk.”

Lotopilet jäi lauale, väike konnakujuke raskuseks peal. Maarja võitles sooviga see tagasi haarata.

„Tere, meil tuldi võitu vormistama. Kas saadan Heistami kabinetti? ... Jah, ma mõtlen Heistami... Jah... Selge.”

Nüüd pöördus ta uuesti Maarja poole. „Kui te järgneksite mulle, palun.”

Maarja tõusis kohmakalt püsti, kartes, et kohe paneb naine tema lotopiletiga koos jooksu ja siis ei jõua ta enam mingil juhul järele ning nii ta võidust ilma jääbki. Administraator aga sprinti siiski ei teinud, vaid juhatas ta kabinetti, kus üks umbes viiekümnendates meesterahvas erutatult ringiratast käis, käsi kergelt hallinevaid juukseid sasimas.

„Oi, tere!” mees peaaegu et hüüatas naiste poole vaadates, lai naeratus näol.

„Ma lähen kutsun siis Joeli ja Signe ka,” ütles sekretär, andis lotopileti mehe kätte, väljus toast ja sulges kindlalt ukse.

„Tere-tere, proua...?” Mees oli talle lähemale astunud ja terekäe sirutanud.

„Maarja Saks,” ütles Maarja, vastates käesurumisele.

„Rõõm tutvuda! Mina olen Mardo Heistam, juhatuse esimees.”

Vaikus.

„Niisiis,” jätkas mees entusiastlikult. „Kas ma sain õigesti aru, et meil on nüüd siin väikest tähistamist oodata?”

Maarja noogutas närviliselt, oskamata kuidagi muudmoodi reageerida. Silmanurgast piilus ta mehe poolt lauale pandud lotopiletit. Jah, see oli veel alles.

„Selge! Kohe peaksid tulema ka Joel Kikassaar, meie turundusdirektor, ja Signe Rannik, meie müügidirektor. Nende kohalviibimine sellises suurusjärgus võidu korral on lihtsalt möödapääsmatu. Ma olen kindel, et mõistate. Lisaks veel ka administraator ja meie klienditeenindaja.”

„Nii palju,” pomises Maarja.

„Protseduurireeglid. Kas teid häirib midagi?”

„Neid on nii palju! Mis siis, kui... mis siis, kui keegi räägib? ” Oma mure välja öelnud, punastas ta sügavalt. Härra Heistam ei tundunud sellise arvamuse peale pahandavat.

„Kõigil töötajatel, kes viibivad selliste protseduuride juures ja kes on üldse meile tööle võetud, on esiteks sõlmitud konfidentsiaalsusleping ning teiseks on nad teadlikud, milliste tagajärgedega võib lõppeda selle teabe avalikkuseni jõudmine. Pole vaja muretseda, et info siit ruumist teie isiku kohta kaugemale jõuab,” selgitas mees kannatlikult.

Naine ohkas kergendatult ja juba tuli administraator tagasi. Tuppa sisenesid temaga koos veel kolm inimest.

„Kui super!” hüüatas üks noor mees ning astus Maarja juurde, et tal kätt suruda. „Joel Kikassaar. Meeldiv tutvuda.”

„Signe Rannik, meeldiv tutvuda,” ütles heleblondi poisipeaga müügidirektor.

Nüüd tutvustas ka administraator end nimepidi ja sama tegi klienditeenindaja.

„Pikka juttu pole vist vaja,” ütles härra Heistam, haaras uuesti laualt lotopileti ja tõstis selle üles, nii et see oli kõigile näha. „Meie võitja on siin!”

Ruumisviibijad plaksutasid, avati külmikust toodud šampusepudel ning veel enne, kui ta ära tabas, mis toimub, suruti Maarjale kätte üks pokaal, et kokku lüüa. Üllataval kombel voolas temast üle kergendustunne ja ta julges juba naeratada. Lõpuks ometi sai ta jagada infot oma võidust, ta ei pidanud enam üksinda seda koormat kandma.

„Mis nüüd siis saab?” küsis ta, kui oli magusast kihisevast joogist paar lonksu võtnud.

„Ahah-ahah. Muidugi!” Heistam asetas oma pokaali lauale. „Järgmise sammuna vormistame kõigepealt teile avalduse. Helena, palun.”

Administraator istus härra Heistami laua taha ja mõne hetke pärast sülgas printer välja paar paberit, mis toodi Maarjale.

„Palun täitke oma andmed ning pange allkiri siia ja siia,” juhendas administraator. Kui Maarja oli lõpetanud, täideti veel kord lotopileti pealt nii pileti enda kui ka võidusumma andmed. Seejärel andsid kõik kohalviibijad allkirjad ja Heistam sirutas käe Maarja poole. Naine võttis selle kergelt segaduses ilmega vastu.

„Ja palju õnne! Nüüd on teie jaoks protseduur läbi,” lausus mees rõõmsalt, haaras uuesti oma pokaali ja võttis sealt suure sõõmu.

„Mida? Nii ruttu?” oli naine jahmunud.

„Jah. Edasi kulgeb nüüd kõik meie asutuse sees. Esmalt läheb asi kontrollikomisjoni kätte, kus kaks liiget tuvastavad eraldi loteriipileti õigsuse ja staatuse. Kui kõik on korras, siis edastab sama komisjon ettepaneku võidusumma väljamaksmiseks vähemalt meie kahele juhtivale töötajale. Kui nemadki kinnitavad teie avalduse, siis järgmine avaldus läheb juba finantsosakonnale võidusumma väljamaksmiseks. Kui peaks selguma, et tegu pole võidupiletiga, siis me võtame teiega võimalikult kiiresti ühendust. Kuid ma arvan, et seda pole vaja karta?”

Maarja noogutas ning julges vaikselt oma arvamust avaldada: „Kui keegi seda just ära ei vahetanud.”

Heistam naeratas sõbralikult. „Loodame siis, et ei vahetatud. On teil küsimusi?”

„Üks on tegelikult. Kui kaua selle kõigega läheb?”

„Üldiselt võtavad kontrollprotseduurid umbes nädala ja maksmiseks on aega kuni kuu, kuid tavaliselt oleme võidusummad kahe nädala jooksul üle kandnud.”

Kuu aega, ta peab veel kuu aega oma tavalist elu edasi elama, mõtles Maarja uimaselt, jätnud lause viimase osa täiesti tähelepanuta.

„Niisiis, on teil ka plaane, mida võidusummaga peale hakata?” küsis härra Kikassaar, Maarja tema uimasusest välja sundides.

Naine raputas pead.

„Mitte ühtegi ideed?”

„Ma ei tea. Ma olen annetamisele mõelnud. Aga mitte rohkemat. See tuli nii ootamatult.”

Kõik toasviibijad noogutasid. Muidugi oli see ootamatult sülle kukkunud õnn.

„Ma omaltpoolt paneks teile siiski südamele, et ärge liigselt eufooriasse sattuge. Kui kahtlete, pigem oodake. Raha ei kao kuhugi. See summa on tõesti hiiglaslik, kuid kulutage mõistlikult ja säästlikult, ning mingeid muresid ei teki,” lausus härra Heistam tõsiselt. „Ma soovitan kindlasti vähimagi vajaduse korral finantsnõustaja abi kasutada, ning juhul, kui teil on pärijaid, siis advokaadi juures ka pärimisasjad korda ajada.”

Maarja vaatas ta silmadesse. Mehe silmavaade meenutas tema vanaisa oma, kui Maarja oli millegipärast muretsenud ja vanaisa kõik tema mured vaid ühe pilguga tolmukübeme suuruseks kahandas.

Naine naeratas. Tõsine, südamest tulev naeratus: „Ma püüan.”

„Viimane asi veel. Me saadame pressiteate ka välja, lihtsalt üks järjekordne protseduur. Kuidas te soovite, et me teid kujutaksime?” küsis sekretär lõpetuseks. Maarja ohkas kergendatult. Vähemalt midagigi, millele ta juba mõelnud oli.

Enne välisuksest välja astumist võttis Maarja mütsi ja jaki, kägardas need kokku ning viskas koridoris olevasse prügikasti, seltsiks suitsukonidele ja taskurätikutele.

Kuklasse jäi tal aga taguma teadmine, et kuu aja jooksul, kõigest ühe kuu jooksul muutub ta uue pangakonto seis nullist kolmekümne miljonini. Kui enne tundus see talle isegi tõeline võimalus, siis nüüd leidis Maarja end järsku irvitamas. See polnud lihtsalt võimalik! Võimatu, see oli nii võimatu! Kõik oli nii kerge, nii lihtne. Naeratus levis üle näo ja Maarja tahtnuks iga vastutulijat kallistada. Nii kerge! Mõnus! Viimane kord, kui ta end sedasi tundnud oli, viimane kord oli...

...viimane kord oli olnud juba rohkem kui viis aastat tagasi.

Maarja naasis jaanipäevalt, kuhu tollane parim sõbranna Moonika oli teda veennud minema, ning siis laius üle ta näo samasugune naeratus ja keha justkui hõljus. Toda jaanipäeva ei unusta ta kunagi.

19-aastane noormees Tallinnast oli teda võlunud esimesest hetkest. Pruunid kelmikad silmad, mis justkui sädemeid välja lõid, kui ta need Maarjale suunas ja poolsosinal küsis, kust küll nii ilusad neiud pärit on.

Esimesest momendist peale oli Kristjanil silmi vaid Maarja jaoks ning tüdruk vaid õhetas õhtu otsa. Mitte keegi polnud temaga varem niimoodi käitunud. Mitte ükski noormees ei olnud leidnud, et ta on ilus ning väärt ka teist pilku. Et ta on väärt komplimente.

Liblikad lendasid kõhus ja kui nad muusika saatel tantsisid ning Kristjan teda ootamatult suudles, siis läksid neiu jalad sõna otseses mõttes nõrgaks ja Kristjan pidi teda püsti hoidma. See oli tema senise elu kõige meelierutavaim kogemus.

Öö veetsid nad üksteise kaisus. Rääkides, rääkides, lõputult rääkides. Kristjan rääkis natuke oma elust Tallinnas. Ta oli kuskil laos tööl, elas sel hetkel ema juures (kes vajas ta abi). Kuid rohkem rääkis Kristjan oma ideedest, plaanidest.

Sellest, kuidas ta tahab minna Austraaliasse ja Brasiiliasse ja USA-sse ja Põhjapoolusele. Mees kirjeldas oma unistuste maja, autot, aeda, puhkusereisi. Ta ideed lendlesid ning iga sekundiga pikas jaaniöös tiriti Maarjat sellesse määratusse fantaasiamaailma kaasa.

Ning kui jõudis kätte järgmine hommik, aeg, mil Maarja pidi minema autoga Pärnusse ja Kristjan teise autoga Tallinnasse, hoidis noormees teda oma käte vahel nii kaua kui vähegi võimalik. „Me hoiame ju ühendust? Eks ju? Ma ei suuda ette kujutada, et ma kunagi enam su halle silmi ei näeks. Palun, me peame ju veel kohtuma!” palus noormees härdalt. Käredate ja ropendavate poistega harjunud Maarja jaoks oli Kristjan justkui ilmutis, täielik unistuse täitumine ning hetkega armunud tüdruk lubas kõike. Ta lubas, et nad kohtuvad ning Kristjan lubas juba järgmisel nädalavahetusel talle Pärnusse külla tulla. Kasvõi jala, aga ta tuleb!

Maarja pandi Kaubamajaka juures maha ja seejärel hõljus ta koju, kedrates mõtetes läbi iga viimast kui hetke, silmapilku ja sekundit, mis ta oli Kristjaniga veetnud. Üks ööpäev oli muutnud ta elu. Ta kujutas ette, et nad armuvad, kolivad kokku, abielluvad, saavad lapsed ja elavad õnnelikult elu lõpuni.

Oleviku Maarja naeratus ja rõõmus tuju haihtusid. Nüüd ta ju teadis, et see naiivne unistus ei saanud mingilgi moel tõelisuseks. Oleks ta 18-aastaselt teadnud, milliseks elu Kristjaniga nelja aasta pärast muutub, poleks ta enam ühelegi kõnele, sõnumile ega meilile vastanud, vaid oleks noormeest kohates vastassuunas lidunud. Maarja mäletas, et keegi oli vist isegi öelnud, et kui suhte alguses tundub kõik liiga hea, et tõsi olla, tasub muutuda tähelepanelikuks. Kuid Maarja oli valikulise kuulmisega ja valis seda mitte kuulata. Kui ta piisavalt pingutab, piisavalt õpib, on ka Kristjan rahul, sest tegelikult on puhas õnn, et Kristjan just nimelt tema valis. Teist sellist meest ei õnnestuks tal kunagi leida.

Reaalsus oli aga Maarjat tabanud ja nüüd ta pigem lontsis trammipeatusesse, soovides igale natukenegi naeratavale vastutulijale kallale hüpata. Talle oli meenunud hetk, mis esimesena lõi suure mõra nende suhtesse ja Maarjasse endasse. See, et Kristjan nende kaugsuhte jooksul pisut tiiba oli ripsutanud, tuli alles palju hiljem välja. Kuid seda püüdis Maarja mõista. Muidugi oli mehel raske eemal olla! Ta ju vajas füüsilist lähedust ning Kristjan ju kinnitas, et hoidis seda kõike minimaalsena. Ta sõbrad olid veel palju aktiivsemad olnud! Seega Maarja neid kordi ei arvestanud. Esimene kord, kui Kristjan Maarja meelest päriselt midagi valesti tegi, oli siis, kui nad juba Maarjaga kokku olid kolinud.

Või õigemini jagasid nad Kristjani kauaaegse sõbrannaga kahetoalist korterit. Peaks ütlema, et neil oli kolmekesi isegi rohkem kui tore. Too tüdruk, Annika, oli tõeline rõõmupall. Ainult itsitas ja naeris ning Maarja tundis end temaga juba üpris lähedasena.

Siis aga hakkasid ühel hetkel üles kerkima asjad, mis Maarjal tasapisi sisemust närisid. Ta tundis seletamatut ebamugavustunnet ja pinget, kuid üritas neid eirata. Alles mõni kuu pärast toimunut suutis ta aru saada, mis teda häirinud oli.

Annika naeris alati ükskõik millise Kristjani nalja peale. Vahet polnud, kui tobe see oli. Kui Maarja koju tuli, oli Annika alatihti Kristjani ja tema toas, sest „üksinda oma toas on ju igav!” Ometigi, kui nemad Annikaga kahekesi kodus olid, oli teine tüdruk enamasti oma toas, seal igavas kohas. Annika kallistas Kristjanit, sasis ta juukseid ning trügis tema kõrvale või lausa sülle istuma. Annika vaaritas Kristjanile süüa ja mees ei olnud kiitusega kitsi, eelistades nii mõnigi kord Annika tehtud toite Maarja omadele. Rohkem kui ühel korral tuli Maarja töölt ja leidis Annika ja Kristjani kahekesi põrandal istumas ning üksteisele otsa vaadates naeru lõkerdamas, kanepisuitsud alles näpu vahel suitsemas.

Tõeline murdepunkt oli saabunud sügisel mõni aasta tagasi. Nad olid kolmekesi väljas käinud ning koju jõudes päris purjus, Maarja isegi rohkem kui teised, ning seega jooksis ta korteriuksest sisse saanuna otsekohe WC-sse, et seal kõigepealt veerand tundi potti kallistada.

Oluliselt kainemana viimaks välja vaarudes, läks ta kööki suud loputama, möödudes selleks Annika toast. Uks oli pärani lahti, voodil mitte ühtki peatäit välja magavat keha. Kuid korteris oli vaikus. Algul ei tabanud Maarja ära, mis toimub, ning jõi rahulikult köögis klaasi vett. Siis aga kuulatas ta veel kord, tõesti oli vaikus. Aga kui Annika ei olnud ei oma toas, köögis ega WC-s, kus ta siis veel olla sai?

Naine pidi vaid kolm sammu astuma ning seal ta seisiski, enda ja Kristjani toa uksel, vaadates diivanvoodil istuvat Kristjanit, suudlemas harkisjalu mehe süles istuvat Annikat. Mehe käed olid Annika seeliku all, tüdruku pluus oli alla vajunud, paljastades punase rinnahoidja, ning naise enda käed toimetasid Kristjani püksivöö kallal.

Kogu Maarja sisemus lõi tuimaks. Lihtsalt tuimaks. Ta ei suutnud isegi midagi öelda. Käed tundusid liiga pikad, jalad liiga rasked, ning sees oli suur ümmargune auk. Naine pööras kiirelt selja, justkui lootes sellega nähtut oma mälust kustutada ning mõni sekund varasemat olukorda taastada, kuid oli juba liiga hilja.