Читать книгу Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud - Enn Kaup - Страница 4

Ilmnevad saatuslikud geenid

Tung kanduda kaugele viib… füüsikaosakonda

Taimelehe gaasivahetus ja helkivad ööpilved

Kogemused miljonilinnas ja parteikomitees

Uurimistöö algusega tõmmatud õnneloos

Aja möödudes olen enam huvitunud esivanematest, leidnud suguseltsis värvikaid ja väärikaid tegelasi. Siin mainin vaid üht: Lüganuse valla Ojamaa külas elanud vanaisa vanaisa, kes oli mustlane. Sain sellest 25 aasta eest Rääsa külas emakodus peetud suguseltsi kokkutulekul teada ja äkitselt oli mul selge mu reisikihu päritolu! Esimene märk sellest olla avaldunud siis, kui olin vaevalt kõndima ja rääkima õppinud. Nimelt astunud ma kord välisukse juurde, haaranud lingist ja teatanud: „Mina äla!“ Ent olin siiski juba 12aastane, kui kooliekskursioon viis esimest korda Tallinna, ning 14aastaselt sarnasel moel Saaremaale. Emajõe Ateenasse sain alles keskkooli lõpuklassis, emakeele- ja füüsikaolümpiaadile. Nüüdseks olen jalajälgi teinud üle 50 riigi pinnale kõigil mandritel.

Siiski oli juba varases teismeeas suur huvi teada saada, mis on maakera kumeruse taga. Kodus loeti palju, lugesin minagi, ühed lemmikumad olid raamatud sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Ka Jõhvi keskkoolis huvitas geograafia, mida õpetas innustaval moel Hilda Reintop. Kui tuli aeg ülikooli astuda, valisin siiski Tartu ülikooli füüsika. Tollal oli füüsika palju populaarsem, füüsikuid hinnati seltskonnaski õige kõrgelt. Sisseastumiskonkurss oli kahekordne. Juhtivad füüsikud on vahel ka ise oma teadust väga hinnanud. Tuumafüüsika isa Ernest Rutherford väitis kord, et kogu teadus jaguneb kaheks: füüsika ja margikogumine. Iroonilisel moel sai Rutherford oma ülbuse eest nina pihta siis, kui talle määrati Nobeli auhind – keemias.

Küllap oli soov rohkem maailma näha üheks põhjuseks, et kolmandal kursusel valisin spetsialiseerumisel atmosfäärifüüsika eriprogrammi. See on osa Maa teadustest ja sel moel juba lähemal geograafiale. Osa õppetööd toimus meil Tõravere atmosfääri- ja biofüüsikute juures, kelle ekspeditsioonid ulatusid tol ajal juba Kõrgõzstani. Valik osutus nii oluliseks, et kujundas eluteed, sest Tõraverest saigi alguse tee Antarktikasse.

Kui ma viimasel kursusel (1968/69) Tõraveres biofüüsik Agu Laisa juures diplomitööd (gaaside difusioonitakistustest taimelehtede õhulõhedes) tegin, sain lähemalt näha ka astronoom Charles Villmanni, kes oli peale Enn Kreemi juba mitu meest Antarktikasse helkivate ööpilvede vaatlustele läkitanud. Olin lugenud Kreemi populaarteaduslikke artikleid Lõunamandrist, varsti ilmus ka tema talvitusraamat „Omapärane talv“, need olid innustuseks. Parasjagu oli Kreem teist korda Bellingshauseni jaamas talvitumas, lisaks oli Andres Tarand Molodjožnajas. Kreem oli õppinud astrofüüsikat, mina atmosfäärifüüsikat, kus oli mitu meteoroloogia- ja aktinomeetriakursust¹. Nii arvasin, et olen vähemalt hariduse poolest sobivamgi helkivate ööpilvede ning sellega kaasnevateks meteo- ja päikesekiirguse vaatlusteks, ning läksin ühel päeval selle jutuga Villmanni juurde. Too võttis mind sõbralikult vastu, tema muljetavaldavast olemusest ja innustavast jutust on siiani meeles: „Antarktika ekspeditsioon on ka üks mehisuse kool.“ Varsti kutsus ta mu välja ja soovitas kohe sõita Leningradi, et Arktika ja Antarktika instituudi meteoroloogiaosakonna juhatajaga Isaak Markovitš Dolginiga selsamal 1969. a sügisel algavas järjekordses Antarktika ekspeditsioonis osalemine läbi rääkida.

Ühel külmal veebruariööl istusingi Tartust Leningradi poole vuravas bussis, portfellis võileivad ja pudel Vana Tallinna ning suurest lootusest paisuvas põues Villmanni soovituskiri. Metrooga jõudis noor provintslane bussijaamast kaunis ladusalt Nevski prospektile, varsti hakkas paistma üle Fontanka kanali käiv Anitškovi sild, kus neljas nurgas metsikuid hobuseid taltsutavad mehed, P. Clodti skulptuurid. Instituut asus kanali ääres endises vürst Šeremetjevi palees, mis kaugemalt veel ikka üsna hiilgav paistis. Peasissekäigu kullakarralises fuajees saadeti kohe lubade büroosse, kus sissepääsu vormistamise järel juhatati lahkelt seltsimees Dolgini juurde. Kõmpisin pikalt mööda käänulisi koridore, kuni lõpuks koputasin uksele ühes hämaras trepialuses. Reibas hääl kutsus sisse, pisikeses kabinetis istuv terase silmavaate ja kärmete liigutustega kiilaspäine isand sarnanes mu meelest Leniniga, sarnasust täiendas põrisev r-täht. Pintsakuvarrukate ümber olid tal mustast satiinist kaitsekatted, neid imeasju nägin siis esimest korda. Peale viisipärast pärimist Tõravere ja Villmanni järele tegi Isaak Markovitš tema kirja lahti ja luges seda mõnusa muhelusega. Siis võttis tõsisema ilme ja pajatas Antarktika meteoroloogi töö tähtsusest ning eriti vajadusest seda täpselt ja korralikult teha. Muu hulgas käskis ta eeskuju võtta eelmiste vahetuste Eesti meteoroloogidest. Lõpuks söandasin pärida, mida mul siis tarvis teha on, et aasta lõpul Antarktikasse sõita. Nüüd rääkis Isaak Markovitš isalikult ja veenvalt: „Noormees, lõpetage ülikool, asuge tööle, omandage paar aastat kogemusi, siis räägime uuesti.“ Mis siis ikka, võtsin nördinult teadmiseks ja sättisin minekule. Tuli siiski meelde Vana Tallinn portfellist välja otsida ning selle ja kohmetute saatesõnadega laua poole tagasi nihkuda. Kuid siis muutus Isaak Markovitši ilme karmiks, tõrjuvalt kätega vehkides käskis ta pudeli jalamaid tagasi panna, järjest kinnitades, et nii pole ilus, ei kõlba, jätab meist mõlemast halva mulje jne. Ehmatasin ja tegingi portfellilõuad uuesti lahti, naiivne, nagu ma neis asjus ja paljus muuski veel olin. Nüüd nägi kabineti peremees, et see tolvan viibki hüva märjukese minema, ning ütles: „Olgu, jätke pealegi siia, ma viin ta meie osakonna poistele, las rüüpavad tee juurde külmal talveajal.“ Olukord lahenes ja lahkumine oli sõbralik, ent olin Tartu poole sõites küll pettunud, et kohe sügisel Antarktikasse ei saa.

Kust ma võisin tookord teada, et Nõukogude Liidus ei antud üldjuhul väljasõiduviisat ja selle kohustuslikku eeldust, töökoha parteiorganisatsiooni, juhtkonna ja ametiühingu iseloomustus-soovitust enne, kui olid vähemalt kaks aastat mingis asutuses töötanud? Siunasin mõttes Villmanni, et ta mulle sellest enne Leningradi sõitu ei rääkinud. Alles hiljem taipasin, et küllap oli tema soov mind vahetult Dolginile esitleda. Jäetud mulje polnud ilmselt kõige hullem, sest 1972. a jaanuaris asusingi Leningradist reisilaeval nimega Nadežda Krupskaja Antarktika poole teele.

Vahepeal olingi lõpetanud Tartu ülikooli ja asunud tööle Tallinna polütehnilise instituudi (TPI) sanitaartehnika laborisse, uurimisalaks tollal aktuaalne reostatud veekogude isepuhastus. Antarktika oli ikka meeles ja kui 1971. a talvel helistas Tõraveres töötav kursavend Hanno Ohvril, et Villmannil ongi vaja vaatlejat Antarktisele, ei viivitanud ma otsusega ning sõidu masinavärk lükati käima. Muu hulgas uuendasin tutvust mõõteriistadega Tõravere meteo- ja aktinomeetriajaamas ning tegin mitu päeva meteovaatlusi Tallinna jaamas, mis tollal asus Ülemiste lennuväljal.

Labori teadusjuhendaja professor Harald Velner suhtus minu plaani poolteist aastat eemal olla mõistvalt, märkides, et sellega saan ka jalad alla. Ta pidas silmas ekspeditsioonil makstavat tasu, mis oli mitu korda suurem mu tagasihoidlikust inseneripalgast laboris. Et elasin TPI aspirantide ja noortöötajate ühiselamu kahelises toas Koskla tänaval, võisin poissmehena 100 rublaga kuus toime tulla küll, ent isikliku elamispinna väljavaade terendas alles mingis kauges tulevikus.

Kuid ei puudunud palju, et mainitud iseloomustus-soovitusega oleksingi vahele jäänud. See kolme allkirja ja pitseritega venekeelne paber sisaldas mitut kohustuslikku tüüpväljendit, näiteks „poliitiliselt haritud ja moraalselt kindel“, ning pidi lõppema järgmiselt: parteiorganisatsioon, direktsioon ja ameti-ühing soovitavad seltsimeest selleks või tolleks sõiduks välismaale ning teevad ettepaneku vormistada välispass. Ent Arktika ja Antarktika instituudi kaadriosakonnas anti mulle veidi teistsugune näidis, mis pidi tingimata sisaldama väljendust, kus nimetatud kolmainsus mitte ainult ei soovita seltsimeest, vaid kannab tema eest ka täielikku vastutust! (Tõenäoliselt mõeldi siin eelkõige, et seltsimees ei „reedaks kodumaad“ välismaalt mittenaasmise tõttu.)

Ühel kevadpäeval seisingi TPI peamaja koosolekuruumis parteikomitee paarikümne liikme pilgu ees. Kui minu reisisiht ärataski teatavat positiivset huvi, siis vastutuse kandmise kohustuse peale hakkas osa neist kukalt sügama ja pomisema, et kes see Kaup õieti on, ega meie teda ju ei tunne, kuidas me saame tema eest sedasi vastutada jne. Tõepoolest, mind ei tuntud peamajas ka seepärast, et meie santehnika labor asus Ülemiste järve kaldal Järvevana teel, kust me ilmusime peamajja ainult kaks korda kuus, et saada kassaluugist avanssi ja palka. Olin küll oma paberitega juba käinud parteikomitee sekretäri Bernhard Hiire juures, ent sel hetkel oli tema täitsa vait. Tekkis üldine vaikus, minu süda nõksatas ja asus juba saapasääre poole teele, kuid siis avas suu meie labori professor Ain Aitsam. Ta kinnitas veendunud moel, et tegelikult töötab seltsimees Kaup laboris edukalt, näitab töös initsiatiivi ning sobib oma omaduste poolest töötama Nõukogude Antarktika ekspeditsioonil. Ilmselt tajusid parteikomitee liikmed nüüd, et oluline osa vastutusest langeb Aitsami õlgadele, ja soovituse ma sain.

Neli aastat hiljem oli mul jällegi põhjust Aitsamile tänulik olla, seekord nõusoleku eest lubada mind pooleteiseks aastaks Antarktisele juba otsese järveuurimise programmiga, eemale mu tööst termo- ja elektrofüüsika instituudi Läänemere osakonnas, mille Aitsam oli vahepeal asutanud. Mu meelest on Aitsamit aina iseloomustanud julgus ning võime mõelda suurelt ja kaugeleulatuvalt.

Kuid mu tööl TPI santehnika laboris oli veelgi suurem, tegelikult edasist eluteed kujundav mõju. Nimelt töötas seal keemik Rein Marvet (1937–2002, ka väljapaistev džässpianist), kes tegeles vees lahustunud hapniku mõõtmisseadmete arendamisega. Olin tema hapnikumõõtjaga uurinud Keila jõe hapnikubilanssi ja kirjutanud selle põhjal ka elu esimese teadusartikli, kaasautoriks Ain Aitsam. Antarktisele sõidu eel olin lugenud ka saadaolevat teavet Molodjožnaja jaama ümbruskonnast, saanud teada, et seal asub õige mitu järve. Marvet valmistas mulle kaasa spetsiaalse seadme, millega oli võimalik mõõta hapnikuprofiile kiiresti otse järves kuni 35 m sügavuses vees. See oli tollal tõeliselt eesrindlik meetod – tavaliselt nägid veteuurijad hapnikku mõõtes kurja vaeva üksikutest sügavustest veeproovide võtmisega ja järgnevate keemiliste manipulatsioonidega. Eriti tülikas oli see pakases. Paar kuud Molodjožnajas meteoroloogi töösse sisse elanud, asusin puurima auke järvede jäässe, et vete termilist ja hapnikurežiimi uurida. Sellest saidki alguse mu Antarktise järvede ökoloogia uuringud, mis jätkusid ka järgneva kaheksa ekspeditsiooni ajal. Minust sai antarktiline retsidivist. Neil ekspeditsioonidel olen aina kasutanud häid hapnikumõõtjaid, millega on mind varustanud Marvet ja tema töö jätkaja Teet Jäetma firmast Elke Sensor.