Читать книгу Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi - Enn Nõu - Страница 4

Kümme aastat on möödunud inimesi laiali pillutanud Teise maailmasõja lõpust, kuikahekümne ühe aastane Eerik pärast tüütut kümnetunnist elektrirongil loksumist koos temast märksa vanema Suloga pärale jõuab. Lootusetus on ta üle võimust võtnud, kuigi erakordselt kuum suvepäike paistab ja pakub sooja troosti. Ta peab Põhja-Rootsis Sollefteås kroonus kohal olema kolmapäeval, kolmekümne esimesel mail tuhat üheksasada viiskümmend viis täpselt kell kolmteist kolmkümmend. Hiljaks jääjaid karistab võim kasarmukartseriga. Ta on ajutiselt selleks suveks kaitseväe ametliku kirjaga ootamatult siia saadetud, kuigi sõjaväkke võtmise otsus üheksateistkümnendal jaanuaril tuhat üheksasada viiskümmend viis on ta määranud aega teenima Kuninglikku Svea Lahingvoorirügementi Linköpingis, aga seal ei jätku tänavu tema jaoks vabu väljaõppekohti. Järgmisel suvel saab, kui esimese aastakäigu poistest need, kes pole gümnaasiumi viletsamate lõpuhinnete tõttu arstiteaduskonda sisse saanud, peavad tavalisse ühejuti-ajateenistusse üle kolima. Linköping on korralik linn lõunas ja ülikoolilinnale ligemal kui pisike üheksa tuhande viiekümne kuue elanikuga Sollefteå, millest ta varem pole midagi kuulnud. Koht tundub vaguniaknast vaadates esimesel silmapilgul kui pärapõrgu mahajäetud tolmune tagahoov.

Eerik oleks pidanud oma esimese kroonusuve juba kolm aastat tagasi ära teenima, aga siis polnud ta eeldusena vajalikku Rootsi kodakondsust kätte saanud, ja selleta kuningriik relva tema kätte ei usalda. Üksteist aastat varem oli ta elanud Eestis keset sõjamöllu ja pommitamisi. Pärast tuhande üheksasaja viiekümne kolmandal aastal Rootsi meditsiiniameti eriloaga arstiteaduskonda vastuvõtmist on ta aasta hiljem õnnistatud seal edasiõppimiseks hädavajaliku uue kodakondsusega, mis on viibimata käivitanud rahuriigi okasroosiunest ärganud sõjaväeaparaadi. Eesti kodakondsust tal keegi ära ei oska võtta, sest Rootsi on tunnustanud Stalini okupatsioonivõimu Hitleriga käsikäes alates saatuseaastast tuhat üheksasada nelikümmend ja Eesti vabariigi täielikult ära unustanud. Oma nahk on kallim. Eerik täidab sõnakuulelikult ja analüüsimata kõik kuningriigi pliiatseid närivate ametnike bürokraatlikud automaatkäsud.

Kui ta kroonu ajateenistuskutse kui ametliku priipiletiga peale ümberistumist tillukeses Långsele alevis koos Suloga Sollefteå raudteejaamas vagunist välja ronib, halbade ilmade eest katva varikatuse alla perroonile, on tal tunne jalge all, nagu oleks lõputule põhjamaale ja maailma otsa kohale jõudnud, kust edasi ega tagasi ei pääse.

– Mis kuradi kolkasse meid on saadetud! vannub Sulo, kui nad aeglaselt vastu tahtmist jaamast väljuvad.

Siit ülevalt, suure ümmarguse katusekellaga, telliskividest laotud kahekordse, kõrgete akendega lossiliku raudteejaama eest avaneb väljavaade nagu kinolinal kaugele alla võimsatele betoontaladele rajatud raudsillale, millest loode pool keset kärestikulist jõevoolu kangutavad kolm kanget parvetajat palke kõrgel neljakandilisel kivitornil tillukese puudega kaetud saare ees. Eerikut ei kütkesta pilt praegu põrmugi, kuigi teises seoses oleks see võinud maaliliselt ilus ja isegi armas paista. Võinuks maha joonistada. Sel juhul vabalt ja erariides. Praegu närib tunne, et siia ta teist korda kunagi tagasi tulla ei taha. Ida pool silda paistab teine väike okaspuude sisse mähitud saar keset vahutavat, kallaste vahelt läbi murdvat võimsat jõge. Kaugel kerkib metsavaiba alla peidetud kõrge ja kõige üle valvav Multrå mägi. Möödaniku kaubanduskeskuse, seitsmeteistkümnenda sajandi saeveskite, kaheksateistkümnenda rauamaagitööstuse ja üheksateist­kümnenda-­kahekümnenda sajandi vahetusest alates kahe rügemendi ja kahe tuhande sõduriga garnisonilinnaks välja kasvanud Sollefteå raudteejaama perrooni kõrvalt Raudteepargi konnatiigi juurest viib kuninglikult lai trepp suurte lillepottide vahelt murunõlvakult alla turuplatsile. Keskväljakult seavad nad rasked sammud ümmarguse muru ja lillesõõriga turuparki, kus linnapõõsaste ja -puude äärde seatud pingid lubavad armastajatel või teistel väsinutel varjus jalgu puhata. Siit omakorda astub Eerik aeglaselt koos Suloga järgnevatest järskudest treppidest veel madalamale ja kõrvale Kungsgatanile, Kuninga tänavale, mis on olemas peaaegu igas Rootsi linnas. Nad ületavad väikelinna ristuva ja tuksuva peasoone, Storgatani ehk Suure tänava ja mööduvad nurgapealsest Appelbergi hotellist. Võõrastemaja asemel ootavad neid sünged kasarmud, kroonu sipelgapesad. Kungsgatan viib nad otse rügemendi poole. Eksida ei saaks isegi lapsed omapead.

Raudtee lookleb kaares nende selja taga üleval nõlvakuserval nagu riiulil. Eemal edelas, kaks kilomeetrit linnasüdamest, kerkib kõrge Hallsta mägi sportlaste talverõõmu, suusahüppetorniga, kust avaneb edaspidiseks avastamiseks suursugune vaade võimsate kaldaastangute ja mägedega palistatud Ångermanälveni jõe orule kirde pool, kus vesi murrab itta merre teed läbi igivana looduse. Teisel pool jõge tõuseb võimas puudega kaetud liivaastang, rootslase suus nipan. Linnast mööda Kungsgatanit otse läbi lõigates sammuvad Eerik ja elumehe ümmarguse pea, tumedate prilliraamide ning laiade õlgadega Sulo enne silda „Borgeni“, tähendab „Kindluse“ kõrge liivakivikalju, nipan’i kõrvalt vasakult mööda. Siin ootavad rahustavad laiad lillepeenrad, siledad murud ja vesi munakivivalliga ümbritsetud ümmarguses tiigis, mille keskel suurel kivil istuvad kaks põhjamaist parti. Suured ja väikesed pargipuud pakuvad puhkajatele päikesevarju ning istepingid meelitavad kurameerivaid kallistajaid, ajateenijaid ja tsiviliste, mundripoisse ning Sollefteå uudishimulikke tüdrukuid Badhusparkenisse ehk Supelsaunaparki istuma, kuigi Eerik seda veel ei tea. Park pikutab „Borgeni“ edelapoolsel lauskallakul laisalt vastu linna, samal ajal kui kirdekülg sukeldub järsult ja ähvardavalt nagu keskaegne linnamüür vastupandamatu ürgjõuga Ångermanälvenisse, Botnia lahte ruttavasse vahutavate vägevate veemassidega laia jõkke. Raudsild kannab nad kindlalt üle ägeda vee ja tee viib tõustes paremalt ringi liivaastangule, kaitseväe kindluslikule riiulile, nipan’ile, just sealtsamast, kust algavad jõe vihased kärestikud. Nipan’i ees troonib kõrge tiheda puudeparukaga munamägi, „Pettersborg“, „Peetrikindlus“, mille ümbert paremalt, tähendab kirde poolt, peavad nad mööda tõusvat ajateenijateed hingeldades mäenõlvakule ronima ja mööduma selle taga pisikesest, kuid sümboolsest „Trängnipanist“, „Lahingvoori astangukünkast“, kuni lõpuks jõuavad lahingvoorirügemendi, T3-e peavärava juurde, vahiposti valvsa tunnimehe eeskirju jälgivate kontrollsilmade alla. Nipani’lt paistab Sollefteå linnake all orus teisel pool suurt jõge ja taga üleval raudteejaam, kust nad äsja on alla ja üles kõndinud. Suure Põhjasõja ajal oleks seda väikest asulat suurtükkidega siit kerge olnud tulistada, kui kellegi vaenuväed oleks siia sattunud. Rügemendist pääseb sillale ka edela poolt piki diskreetset „Armastajate jalgteed“, aga veel pole aeg kätte jõudnud seda avastada. Kahekesi oleks tarvis. Sulo pühib higipisarad laialt otsaesiselt. Garnisonilinn elab oma elu, laisalt toetudes terrassikujulistele mäenõlvadele jõe edela- ja lõunakaldal, maaliliselt sinakate mäeharjade ja kõrgendike vahel, ning oodates sõjaväkke kamandatud poisse majade vahele vaba aega veetma, kui nad kuningliku riigikaitse huvides kõrgel põhjakaldal mehekssaamist õpivad ja sõnakuulelikult plaanide järgi valmistuvad teoreetiliseks sõjaks. Sollefteå tüdrukutel valikust ega tantsupartneritest puudust ei tule.

Linna pikk peatänav, jõega rööbitine kingade kulutamiseks kivisillutisega kaetud Storgatan, ootab Eerikut oma sajandialguse kahe- ja kolmekordsete, kuumal suvel väljatõmmatud päikesevarjudega kivimajade, uniste kohvikute, maiasmokki peibutavate kondiitriäride ja kolme unustusekinoga siia vaba aega surnuks lööma. Berggreni kohvik Djupövägeni ehk Sügava saare tänava ühe neljakorruselise, selle sajandi keskpaigast pärineva ning ajakohaselt moodsa funktsionaalse kortermaja alumisel ärikorrusel. Nelja ülespoole aheneva neljakandilise tornikorrusega linnakirikut ta kunagi vaatama ei lähe. Ta ei tunne peatselt ainsa eestlasena siin mitte mingisugust südametunnistuse piina, et ta jumalalt abi ei ürita paluda keset Rootsi põhjamaist üksindust. Võibolla ekslevad ta mõtted kuskil mujal. Aga mõni eestlane veel oleks võinud viibida selles igavas ja lootusetus pisikeses, tegelikult ühe tänava ja kolme kinoga linnas eesti koduse tunde tagamiseks. Viis aastat vanem Sulo ootab iga hetk kroonult hilinenud vabakirja, et Eerikut siia üksinda maha jätta. Linn on jäänud nendest kõrvale, sest nad on teel kasarmusse nagu vanglasse aega ära istuma. Karistuseks mille eest?

Kuninglik Norrlandi Lahingvoorirügement T3, loodud tuhat kaheksasada üheksakümmend kolm Stockholmis, toodud tuhat kaheksasada üheksakümmend kaheksa üliuutesse kasarmutesse Sollefteås ja tuhat üheksasada nelikümmend üheksa ristitud Kuninglikuks Norrlandi Lahingvoorirügemendiks. Selle väeosa embleemil toetub ristuvatele mõõkadele vankriratas, mille ees omakorda ilutseb vapp Rootsi kuningliku krooni ja Lapimaa põhjapõdraga. Sollefteåst visatakse väeosa välja sada kaks aastat peale asutamist. Tuhande üheksasaja viiekümne viiendaks aastaks on rügementi seitse aastat juhtinud robustselt jõulise kandilise näo, laia ja kõrge otsaesise, sirge sõjamehesuu, üle pea veega laiali kammitud juuste, rinnal rippuvate ordenite kireva värvirea, ratsapükste, -säärikute ja -piitsaga ning laialt harkisjalu seista armastav – nagu oleks ta minut tagasi hobusesadulast maha roninud – hiigelkolonel Bjarne Hemming Natt och Dag (Öö ja Päev või ajateenijate suus Päevringi), kes karjääri nimel on parajasti trügimas Linköpingi T1 ülemaks. Tema asemele kolmeks aastaks astunud samasuguste ratsapükste ja -säärikute, üle pea kahele poole kammitud hallikate juuste, heatahtliku suu ja õhukeste kulmudega kogukas kolonel Jarl Yngve Diurlin peab kuuendal juunil T3-e kasarmuväljakul sõduritele käesoleva aasta Rootsi lipupäeva puhul kuninglikult sütitava isamaaliku kõne, mida kroonupoisid, kaasa arvatud unine Eerik, hajameelselt kuulavad ühest kõrvast sõnu sisse ja teisest samas välja lastes. Suvepuhkuse ajal täidab rügemendiülema kohuseid asetäitjana mõtliku näo, puhmas kulmude, sirge nina, palja otsaesise ja pealae, kõrvadetaguste ning üle kukla paistvate tumedate juustejäänustega täpne ning asjalik kolonelleitnant Birger Fischer. Ta paistab iseloomult olevat rohkem kantseleiülem kui sõjamees. Eeriku seisukohast pole suurt vahet, kes tema üle määrab, kuigi laia olemisega Natt och Dag tuleb talle järele võimsalt kukile istuma järgmisel suvel Linköpingi T1-s. Remsle linnaosas seisab T3-rügemendi põigiti edela-kirde joonele paigutatud kahekordne, sajandivahetusel rajatud, heledate raamidega kaheksaks jaotatud ja massiivne, plekk-katuse ning otsaustega B-kasarmu hoone, mille laiadest ja kõrgetest akendest oleks kerge sisse tulistada, kui keegi kavatseks siin mässu alustada. Kuninga rahuriik pole sellise võimalusega arvestanud. Riigipööre on võimatu ja kujuteldamatu fantaasiapilt. Kunagi hiljem saab sellest majast põhikool ning hoonet on siis raske samastada sõjamasina kaikuva taimelavaga. Siitsamast B-kasarmu lõunaotsa juurest pääseb rügemendi tõkkepuuga blokeeritud peaväravast vahiposti tülpinud pilguga tunnimehe kontrolli alt sisse ja majas registreeritakse värskete nekrutite kroonu käppade vahele saabumine. Seespool väravat ootab vastas väike eraettevõtlikult naeratav kiosk, et kaitseväe traataedade taha määratud poisid tuleks ostma nii ühte kui teist maiustust, eriti teist, ajalehti ja muud, kui päevaraha kroone ja ööre peaks pärast linnas raiskamist üle jääma. Kaubad klaasvitriinides ootavad nagu vaateaknas järeleuurimist ka nende poolt, kellel raha taskus polegi. Edelas valvab jõega rööbitine kahekordne rügemendi administratiivhoone, „kellakasarmu“, väikese kellatorniga katusel, mis määrab ülevalt sõjaväeaega täie rangusega terve hoovi ulatuses. Sellest majast põigiti kagu pool seisab väike katuselipuga kantseleimaja, mille ees vahib muuseumisuurtükk unisel pilgul tolmuse platsi poole, kus paistavad peakasarmud ja pikad plekk-katuste ning saksalikult ruudustatud kõrgete seintega igasugused puithooned. Söögisaal „kellakasarmu“ loodeotsa kõrval valmistub näljaseid ajateenijaid vastu võtma. Kaugemal ootab uhke kõrgete väikeseruuduliste hiigelakendega võimla ja õppemarsihoone. Puitehitistest pole puudust. Mets mühiseb mäenõlvakul.

Kui Eerik aastate ja ilme poolest vanema mõõduga kursusekaaslase Suloga tolmusele kasarmuhoovile jõuab, pärast väeteenistuskutse ja hallpruunil kaanel kuningriigi suure riigivapi vägevate lõvide ja kroonidega kaunistatud Rootsi Sõjaväe Sissekirjutusraamatu ettenäitamist vahiposti tunnimehele, on tal tunne, nagu oleks ta määramatuks ajaks siia vastu tahtmist kinni pandud, süütuna pistetud raudsesse riigivanglasse. „Laskem lootused põrguväravas lennata!“ Vahipostist tagasipöördumatult mööda ja ongi sees. Nad pannakse kasarmus kirja ja dokumendid võetakse ära, allohvitser topib need kolmeks kuuks kuuenda kompanii viienda rühma kasti tihedalt pakituina tolmu koguma. Igal pool ümbritsevad uustulnukaid tsivilisatsioonist eraldavad traataiad ja monotoonse rügemendielu tõsised kasarmuhooned. Eerik ei kontrolli sellest otsustavast hetkest peale enam ise oma noort ebalevat elu. Mõtlemine ja määramine pole enam tema otsustada, vaid on täpset käsutäitmist nõudvate aukraaditärnidega ohvitseride ja allohvitseride mänguväli. Aegamööda saavad tema ja Sulo teada oma barakinumbri ja selle hoone asukoha. Kuuenda kompanii kahe rühma punased barakid vaatavad otsapidi kirde poole Skedomi kuusekübarat kandva mäe sihis ja ülejäänud põrnitsevad põigiti. Väikese varikatusega kaetud uksed avanevad majaotstest kahe trepiastme, sõdurisaabaste puhtakskraapimise laudrestide ja kõrval seinal paikneva prügikastiga edela või loode suunas, nagu tahtes vältida külmi kirde- või venelaste vängeid kagutuuli. Ümberringi tolmab saabastega lahti trambitud liiv ja üksikud rohukõrred trotsivad jonnakalt militaarkorda, üritades barakiseinte ääres ellu jääda. Need barakid on noored nagu ajateenijad, viie aasta eest siia toodud oma aega teenima. Samas kõrval vaikivate pargipuude varjus magavad rügemendi rasked varustusmasinad ja haavatute päästmise punaseristiautod. Eerik kõnnib esimest kroonukäsku lojaalselt kuulates sõdurivarustust vastu võtma, et erariideid ära andes jätta oma tsiviilhing sügiseni lattu, pikisilmi ootama vabanemist. „Laovana“ virutab pikale letile esimese laadungi ajateenijakraami. Paks lottis lõuaga kroonuvarahoidja võtab vilunud silmadega mõõtu ja valib talle sõduripüksid, -kuued ning -särgid. Aluspüksid peavad käima igal juhul, kui just hiiglane pole.

– Proovi siinsamas ja anna tagasi, kui ei istu või ei passi selga. Pärast pole mingit edasi-tagasi jooksmist ega vahetamist! Mis kinganumber sul on?

– Nelikümmend kolm.

– Võta need saapad ja linnaloakingad. Kõige eest vastutad, kuni sügisel tagasi tood. Kui ära kaotad, maksad oma taskust! Järgmine!

Ikka karmi häälega, sest sõdur pole inimene, vaid soldat.

Rügemendi tundmatu ümbrus hirmutab. Sõdurid näevad välja kui ühesugused kroonu robotid. Eerik seisab omaette nagu ebamääraste udukogude keskel. Barakikaaslased on tundmatud suurused peale Sulo, kes võtab eesti keele kahe päeva pärast ülikoolilinna kaasa ja siis seda siin rohkem kellegagi pruukida ei ole. Sulo saab jaatava vastuse vanuse arvel taotletud erakorralise vabastamise asjas ning sõidab erariietes ja minutitki viivitamata koju. Eerik jääb ainsa eestlasena alles sellesse väeossa ja linna ning iseendaga emakeeles vestlemisel pole sügavamat mõtet. Pealegi ei julgeks ta valju häälega omaette eesti keeles rääkida. Peetaks hulluks või välismaa salaagendiks. Ta on täielikult eesti pagulaste ühiskonnast välja lõigatud, peaaegu nagu okupeeritud kodumaalt vägisi Punaarmeesse sunnitud eesti poisid ükshaaval kaugel Venemaal. Kui keegi talle praegu ütleks, et Rootsis kaob ajateenistuskohustus viiekümne viie aasta pärast, siis arvaks ta ütleja olevat purjus.

Pärastlõunal longivad poisid hoovil rekognostseerides ringi. Eerik seisab üheksa küljeaknaga varustatud puubarakkide vahel koos paari uitava kaaslasega samast rühmast, kui korraga tundmatu, hiigelpikk, vägeva keha ja hääle, torisevalt jonnaka näo, tumedate juuste, ratsapükste ja -säärikutega elevantlik lahingvoorileitnant hüppab talle peale ja käsib valju häälega enda üleolekut välja paisates:

– Pane nööp kinni!

Eerik ei taipa, mis nööp. Oma arust on ta riideid vahetades kõik nööbid hoolikalt kinni pannud. Piinlikkust tundes ja häbist punastades kontrollib ta kohmakalt kobades püksinööpe, aga ükski pole lahti jäänud. Alles tükk aega hiljem taipab, et ülemine kuuenööp peab kurgu ja krae all kinni olema, kui lipsu ei kanna. Kuidas oleks ta pidanud seda teadma, kui on vaid mõned värisevad kasarmutunnid viibinud selles mundrinahkade kandilises sõjamaailmas. Hiigelleitnant müristab poistele veel teisegi käsu:

– Viige ja tõstke see kapp sinna auto peale!

Kapp on raske kui tina, aga pooletunnise sikutamisega tirivad nad selle üles veoautole, kuigi pealtvaatav leitnant on lõpuks sunnitud ise käed külge lööma. Poisid lihtsalt muidu seda autokasti tõsta ei jaksa. Vajub iga kord lõpuks ikka tagasi alla. Paras sihukesele kroonu kamandajale! Pärast seda ettearvamatut vahejuhtumit leitnandid Eerikule enam ei meeldi. Ta ei taipa veel, et aastate pärast kannab ise aega teeniva tsiviilmilitaarse leitnandi kaht kuldset viisnurkset kuppu, sööb ohvitseride messis, käsutab manöövritel pataljoniarstina alluvaid ja peab sõja puhul mobilisatsiooniks alati valmis olema.

Järgmisel päeval, selle esimese kobava nädala neljapäeval, algab kroonu väljaõpe ohvitseride ette nähtud kava kohaselt. Igale poole, kuhu nad rühmaga midagi tegema lähevad, liiguvad nad kambaga marssides, nagu omaette ei oskaks enam kõndida. Nagu oleks nad lapsed, keda maast madalast tuleb õpetada jalgu tõstma.

Kasarmuõu tolmab nii paksult, et kui ta õhtul nina nuuskab, on taskurätt süsimust. Söögiisu selle vastu hea pärast päevast värske õhu käes rassimist. Jalgadele tulevad paratamatult algaja villid, mis teevad valu, aga Eerik saab ka nendest aegamööda jagu. Ajateenija kohanemise „lastehaigused“. Barakis voolab pesemiseks kraanist vaid külma, väga külma vett, mistõttu siin ennast täiesti puhtaks pesta ei saagi. Kroonu pakub niimoodi poistele kasarmuhoovi mustust pealekauba. Esimesed nädalad põletava päikese ja nahapoore ummistava õuetolmuga muudavad Eeriku näo tontlikult halliks ja vastikult kuivaks. Tunne on kihelevalt ebamugav. Ta läheb oma kulul kahe esimese nädala pärast linna end neljakandilise torni ja selle kõrval majakatuselt tõusva pistodaliku kiivriteravikuga roosasse Badhusparkeni sauna korralikult sooja veega pesema ja saab tasapisi kreemiga järele aidates näonaha korda. Soe vesi kui Sollefteå kasarmulinna halastav mõnuand ja õnnistus!

Rauast vedruvoodi pole hotelliluksus, vaid vastupidi! Põhukott on poolümmargune vorst, mida kuidagi ei saa pressida horisontaalselt ühtlaselt lamedalt sirgeks, nii et magades veereb keha alati ühele servale, vastu seina või maha. Padjaks on väike õlekott, mis magama ei meelita, kui pole nii väsinud, et uinuks ükskõik kus. Hommikul peab hoolikalt kõik koos unenägudega peitma diagonaalsete sini-valgete ruutudega voodikatte alla. Igal asemel isiklik numbrisilt ja kahekordsete naride ülemistel otstel kuus spartalikku konksu igapäevakasutuses pudrukuubede, väli- ja linnaloamundrite korrapäraseks üles riputamiseks. Voodid neljakaupa, kaks üksteise peal; kaugete käskluste koheseks kuulmiseks ning õhuliikumiseks jaotatud ülevalt ja alt avatud puust ning vineerist vaheseintega boksideks. Salajutuks siin kohta pole, aga omavahel sosistada pole keelatud. Latrite ees on barakk avatud nagu pikaks koridoriks rühma ülesrivistamise ja terava pilguga ülevaatamise tarvis. Ülaosas lühikeste, samasuguste sini-valgete diagonaalruutudega voodikatteriidest kardinatega kaetud pisiakende all jahedad radiaatorid, mida enam ei köeta, kuigi öösiti valitsevad väljas veel külmakraadid. Ajateenijaid tuleb karastada. Selles puhtaks pühitud puupõranda ja vineeriga kaetud alasti laudseintega barakis on igal poisil isiklik kapp ja koridoris lauad ning toolid vaba aja surnuks istumiseks. Võib-olla kaarte mängides või ajalehte lugedes, kui targemat välja mõtelda ei oska. Eerik paneb vaheseinale oma alumise voodi number kakskümmend viis kõrvale knopkadega üles mõned „pin-up“-pildid, et jätta muljet, nagu oleks ta kange mees nagu sõjafilmides. Tegelikult on ta alati olnud tagasihoidlik ja ettevaatlik. Noh, et kroonuvaimu ülendada selles martsiaalses meeste keskkonnas, kus naised kui bioloogilised olevused peaksid olema enam-vähem unustatud, peale kasarmuhaigla ja söögisaali personali. Kulunud kasarmunaised ei võlu kedagi keset seda sõjaväe tramburaid. Eerik üritab kambas kangemana välja paista, kui ta on.

Igal pool kujunevad varem või hiljem oma armsad kohad. Võib-olla isegi selles pärapõrgus, kuigi võtab aega, enne kui need avastada, ja juhused määravad, millal ning kus. Rügement nõuab nädalapikkust käitumise sisseharjutamist, enne kui usaldab esimese aastakäigu poisse vabal ajal vormiriietusega linna peale ennast rahvale näitama. Peavad kindlasti oskama mundriülemusi korrektselt tervitada. Nagu poleks nad kunagi varem kedagi üldse teretanud! Nad on nagu noored vasikad kevadel esimese hooga valmis rohetavale karjamaale välja tormama. Lapsik kambavaim nakatab iseenesest kõiki, ka tagasihoidlikumaid. Eeriku rühmakaaslased on üldiselt üheksateistaastased, kaks aastat temast nooremad. Tema on enda arust tunduvalt vanem ja küpsem. Ta kursusekaaslased ülikoolist on juba kolmanda aastakäigu rühmaalamkapralid ja asuvad teises barakis. Ta ise on valmis niipea, kui pääseb linnaloaga kasarmuväravast kontrollivate silmade alt välja, ruttama kinno, sest siin pole ju midagi muud mõistlikku teha. Igat mundris ohvitseri ja allohvitseri peab ta tee peal kulpi lüües tervitama, kuigi kohtab vaid kolme, aga vähemalt pooleteiseks tunniks pääseb unustama, kus ta viibib ja mida teeb. Tõsi, algusest peale on seespool rügemendi traataeda tolmu sees lubatud vaba aega veeta isegi käitumisreeglite vastu eksides. Ta istub teisel juunil kuidagi nukralt mahajäetuna, muid ajateenijaid ligemalt tundmata rügemendi kasarmukinos Biografen T3, ahmides nagu vabaduse esimest muinasjuttu tundes seitsmekümne viie öörise kaitseväepiletiga endasse Ameerika filmi „Veneetsia lind“, peaosades sõjamehelikult kindla näoga Richard Todd ja vallatult naiselik ungarlanna Eva Bartok. Nagu kartes, et rohkem sel pikal suvel ei saagi. Etendusel pole viga, hinne kaks omaloodud punkti ja jalutab kergendatult punasesse barakki tagasi. Ronib magama voodi pragisevale põhukotile, kuigi väljas sirab suvepäike, mis siin põhjas millegipärast ei tahagi looja minna. Rühmas kolmkümmend kuus poissi, kes tahavad õppida arstiks või hambaarstiks ja kes kõik magavad samas barakis, mis õieti on mõeldud kahekümnele mehele, nii et õhk hommiku poole ööd on päris paks, kuna aknaid ei saa öösel tuulutamiseks lahti hoida, sest siis võtab kargelt külmaks ka teki sees.

Esimene nädal möödub kohanemise tähe all. Saavad kogu ajateenijavarustuse järk-järgult kätte ja teevad tramp-tramp-rividrilli. Käsklused, igale poole marssimine ja tervitamine mõjuvad uudseina, aga kolm nädalat hiljem läheb nagu iseenesest. Laupäeval, neljandal juunil pääsevad nad justkui linnupojad pesast esimest korda välja, seljas uued mundrid nagu kirevad suled. Eerik tunneb end isegi uhkena ja püüab liikuda võimalikult sirge seljaga, nina väärikalt püsti hoides. Imelik, univorm oleks nagu muutnud ta iseloomu, teinud temast teistsuguse mehe. Oleks nagu julgust lisanud ja sama korraga kuidagi anonüümsemaks muutnud. Võib-olla ongi see kroonu salajane sõjaplaan? Ta jalutab linnas ringi koos rahuliku ja vaikselt asjaliku rühmakaaslase Arendiga, kes tahab apteeki minna rohtu ostma, aga nad ei tea, kus rohupood asub. Tahtes värskele sõbrale näidata, et ta saab omal käel hakkama, võtab Eerik julguse kokku ja pärib esimese vastutuleva politseiniku käest – sooritades seejuures oma elu esimese kohmaka sõduritervituse väljaspool kasarmumaailma uues mundris. Aeglaselt üle silla tagasi kõndides näevad nad eemalt kasarmute kohalt tõusmas suuri ähvardavaid suitsupilvi. Arend arvab kohkunult:

– Võib-olla põlevad meie barakid! Ja meil seal asjad!

Nad ruttavad pooljoostes ja hingeldades kontrollima, kartes end isiklikest asjadest ilma jäävat. Jõuavad tagasi punasesse barakki, mis muidugi ei põle. Küll põleb mets eemal mäenõlval ja olukord näib kippuvat tõsiseks. Justkui mängufilmis. Nad nagu ei usuks täiesti oma avatud silmi.

Põuase suve esimesel kuival laupäeval, neljandal juunil on puhkenud tohutu metsatulekahju Sollefteåst kolm kilomeetrit põhja pool. Nagu sõda oleks korraga alanud ja venelased Rootsile kallale tunginud. Nii võinuks tunduda üksteist aastat tagasi Eestist Punaarmee eest põgenenud Eerikule. Sollefteå tulemöll on üks kolmest samaaegselt puhkenust Ångermanlandi maakonnas. Kuum suvi karistab ettevaatamatuid ja lohakaid inimesi. Metsaraie põletamine on kontrolli alt väljunud. Rääkimata et aeg väga halvasti valitud. Peatselt, enne kui mehed kavatsenud selleks tööpäevaks lõpetada, visanud tuul ümber ja paisanud tule tugeva hooga kolmekümne viiele raiepõletajale otse vastu. Mets süttinud sealsamas põlema. Nagu hiigelsuur Bikini-seen tõuseb suitsusammas taeva poole. Fantaasial pole vesinikupommi juurde tarvis, aitab sellest siin. Tuleleegid tormavad nagu kuradikeeled linna poole kiirusega sada meetrit minutis, kuni jõuavad puid ahmides paari kilomeetri kaugusele linna piirist. Leegid murravad täie jõuga läbi metsa nagu pöörased napalmipommid. On kombeks rääkida põlevast armastusest, aga mis juhtub siis, kui seda enam ei suuda kontrollida? Hallsta mäele kaugel teisel pool linna ning jõge paistab tulemöll suitsuseene ja põleva metsaga. Uudishimulikud vaatavad sealt pealt nagu näitemängu ega oska õieti karta. All värisevad tulekuradite ohus Sollefteå majad. On vaid aja küsimus, kuni tuli hooned alla neelab.

Neli käepärast ja kättesaadavat tuletõrjeüksust kihutavad väljakutsel gaasipedaale kramplikult põhja vajutades punaste masinatega kohale. Metsaülem Wallmarki ettevõtmisel, kes kohe mõistab katastroofi suurust, õnnestub puhkuselubadest hoolimata laupäeval kokku korjata kakssada meest T3-st ja seitsekümmend jalaväerügemendist I21. Nad paisatakse nagu kaitseväe lahingukorras südilt võitlema vahetult ründava tule vastu. Kõik parajasti kättesaadav isikkoosseis kutsutakse kiiruga rügementidesse tagasi. Välja saadetud sõjaväeveokid keerutavad linna peal nagu jälituskoerad nuuskides ringi ning korjavad üles iga ettejuhtuva, laupäevasel nädalalõpupuhkusel linnas ringi luusiva või kohvikus istuva kergelt äratuntava vabaloamundriga kroonupoisi. Ümbruskonnas kodukanti sõitnud kohalikud ajateenijad kutsutakse telefoni teel käsu korras tagasi „vabatahtlikeks“ tulekustutajateks.

– Vahetage kiiresti riided ja ronige autokastidesse!

Igasugune vastuvaidlemine on välistatud.

Peatselt barakki naasnud Eerik kuuleb, et kasarmuväravad on suletud ja temagi ei pääse käsust minna metsa tuld kustutama.

Ta nabitakse kasarmuõues kiiresti kinni pärast linna peal käimist, kästakse barakis selga panna sobivad tahma kannatavad riided ja peab osa võtma tulekustutamisest ning öisest järelevalvest. Tema enda arvamist keegi ei küsi. Vastutasuks lubatakse päeva võrra pikemat jaanipäevapuhkust. Korraga on aga kaitseväes põnev. Pole enam igav. Juhtub rohkem, kui osanud uneski ette näha. Unustab hetkeks eesti tüdrukud ja naisevõtmise suurejoonelised plaanid, mis Rootsi kroonu niikuinii selleks suveks tal armutult katki on lõiganud.

Niikaua kui ladvatuli saatanlikult vastu möllab, on kustutajad peaaegu võimetud midagi tõkestamiseks ette võtma. Tulevihud murravad nagu sõjalennukite napalmipommid läbi tiheda männimetsa ja hävitavad kõik ettejuhtuva. Kõrged männid plahvatavad süttides nagu sõjaraketid ja põlevad kui lahingtõrvikud vastu suvesinist taevast, mida varjab hiiglasliku Bikini-pilve väävlikollane suits. Praksuvad, mühinal kohisevad ja vihaselt leegitsevad puud murduvad metsiku raginaga, langedes kõminal maha. Kui tulekustutaja ette ei vaata, võib pähe saada. Lahingvooripoistel pole aimu, kus kohas nad põlevas metsas autodelt maha kamandatakse. Kaardid, käsud ja kohataip on ainult allohvitseridel. Õnnetuspaigale jõudes paksu suitsu ja tuld igal pool, ümberringi nagu kuradi põrguahjus. Nad liiguvad aeglaselt jalgu järele lohistades tuleäärt mööda edasi-tagasi ega saa õieti aru, mida neil siin teha tuleb. Ohvitsere pole kuskil näha ja käsuandjatest allohvitserid kamandavad üksteisele risti vastu, lastes poistel metsas ringi marssida nagu peata kanadel. Eerik sammub üle põlenud raiesmiku ja läbi servaäärsete leekide. Õudne tunne kargab selga, paneb elu pärast kartma. Põgeneda ei oska kuhugi. Leegid on kõrgemad kui tema ja suits tahab hinge matta. Ükski kirjeldus ei suuda hirmu õieti edasi anda, kui autor pole ise sellise möllu keskel seisnud. Võibolla oli Tallinnas üheksanda märtsi tuletorm palju hullem, aga Eerik ei viibinud siis seal. Tema jaoks jätkus nendest üksikutest pommidest, mis kukkusid Hiiule Nõmmel ja kõik aknad korraga puruks lõid peale ühe.

Poisid kuulavad kohapeal jahmerdavate allohvitseride kõva sõna ja raiuvad tuletõkestusrada, aga ladvatuli ähvardab söösta üle nende peade ja suits võtab läkastama, sunnib taganema. Eerik raiub käsu järgi männitüve täie jõuga, veepudel vööl, mustad nahkkindad käes, jalas kedridega saapad, peas pilotka ja seljas pudruriided, kuid üldiselt esimesse löögiritta ta eesrindlikult ei trügi, vaid hoidub ettevaatuse mõttes tahapoole, kus kindlam. Sätib end nii, et loid käsutäitmine allohvitseridele liiga silma ei paista. Kuumus võtab higistama nagu saunas. Särk on kaelusest vööni läbimärg ja kleepub palava keha külge vastikult tihedalt nagu liimiga. Paks suits kiusab endise jonniga ümberringi ja punakollased kuradileegid limpsivad eemal puid. Ära joosta pole kuskile. Ei oska midagi ja allohvitserid karjuvad välja uusi vastuokslikke edasi-tagasi ülesandeid. Rühmakaaslased materdavad, nii nagu jaksavad, mööda maad ronivaid kavalaid tulemadusid jõulupuusuuruste maharaiutud kuuskedega keset suitsus kannatavat ja oigavat metsa. Meisterliku strateegilise mõtlemise ja planeerimise eest vastutavad lühilaineraadioga tegutsevad „geniaalsed“ ohvitserid kuskil mujal. Võib-olla isegi toas. Tuletorm möllab nagu sõjasaatana pärapõrgus ja ähvardab Sollefteå linna maha põletada. Eerik ei tea, mis surmapatu hinda peab linn selle katastroofiga maksma. Tema oma arust süüdi ju pole. Metsiku inferno leekivad tulekeeled tantsivad surmatangot paanikas Fanby küla ümber. Kolmsada kanget kaitseväe meest, trobikond siiralt nagu skaudid alati valmis vabatahtlikke tsiviliste ja neli palgalist tuletõrjeüksust võitlevad ühisel rindel üksteise kõrval nagu vend venna kõrval ähvardava metsatulekahju vastu kolm kilomeetrit põhja pool Sollefteåd, nagu mõeldamatu sõda oleks tõesti rahuriigi kolkarahvast kavalalt ette hoiatamata üllatanud.

Linn paikneb otse vastu raevuka tulehoo teekonda ja kahjutuli ähvardab Sollefteåd surmtõsiselt. Selles keegi enam ei kahtle. Tuli viskub läbi maastiku kiirusega viiskümmend meetrit minutis ja ladvatippudel kihutab sajaga. Uued ahned tulekolded süttivad vahetpidamata, hävitavad kauni metsalooduse ümberringi ja kustutusmeeskonnad peavad taganema hirmsa kuumuse eest. Fanby kümne taluga küla on korraga nii tõsises hädaohus, et elanikud hakkavad kodusid evakueerima. Talud tühjaks. Meeleheitel maarahvas jookseb kraamiga poolpaanikas välja, nagu sabas põleks, ja rahutud loomad aetakse kindlamatesse paikadesse. Saatuse kapriis otsustab aga teisiti. Järsku kella viie paiku laupäeval viskab tuul ümber, tuli pöördub teisele poole ja päästjad suudavad ta oma kontrolli alla saada. Ime või mitte, seda teab ainult keegi kuskil kõrgemal pool. Väsinud poisid seisavad auravalt higimärgadena särgi väel suitsusel teerajal ja tõmbavad sügavalt hinge allesjäänud kuuskede vahel. Öövalvest ei pääse nad kõik sellegipoolest.

Õhtuks saab Eerik söestunud metsast ometi tulema. Ta satub juhtumisi trobikonna ajateenijate hulka, kes pidavat T3-e sööma sõitma, et pärast kõhutäitmist tagasi jõudes öövalves passida hõõguvat pinda. Eerik seda veel ei tea. Autode juures ronib ta agaralt esimese veomasina kasti lootusega, et saaks ruttu siit põrguväravast minema. Kamandatakse millegipärast aga jälle maha ja kuuleb kogemata pealt, et esimesed masinad tulevad poistega tagasi. Ta peidab end koos kahe oma rühma selliga tagumiste tahmaste veoautode taga niikaua, et kui nad nagu muuseas sealt välja ilmuvad, on esimesed masinad juba täis kiilutud. Nad sõidavad viimaste masinatega tagasi rügementi, kus heatahtlik seersant käsib lahkelt nagu tänades:

– Minge nüüd lõbutsema!

Eerik poseerib barakkide vahel puude all varitsevate süngete veokite ees unisel hooviliival rühmakaaslastega seistes kui põrguväravast äsja elusalt tagasi pöördunud. Tema, uhkeldav Jan Trast ja tumedate prillide ning jõulise hobuselõuaga Anders Artursson, kõik tahmaste pudrukuubede, pükste, määrdunud nahkkinnaste ja saabastega. Kergendatud naerunägudega. Igaks juhuks vaja siit kiiresti kaduda, sest käsud võivad varsti muutuda. Koos seitsme rühmakaaslasega ruttab Eerik pärast higise ja kuuma keha külma veega hädapärast puhtaks küürimist ja riiete vahetamist linna ning põgeneb nendega koos bussiga Edsbrosse, kümme kilomeetrit Sollefteåst eemale, tantsima. Peaasi, tulekahjust võimalikult kaugele, nii et keegi ei oskaks neid jälle kinni nabida. Pehmete tüdrukute valik on suur, kuna enamjagu nädalalõpuks linna jäänud sõdureid valvab metsas hõõguvaid tulekoldeid. Eerik palub viisakalt kummardades neiu neiu järele tantsima. Hoogsalt keerutades ja tühjatähja lobisedes saab ta varsti teada, et temast lühema rõõmsa plika nimi on Ingalill Stormare ja et tütarlaps elab T3-e B-kasarmu põhjapoolses otsas oma isa ametikorteris. Noh, samas kandis, kui nii võib öelda. Ühe sõnaga, põhjamaine Sollefteå tüdruk, kelle nina all paar vaevalt silma paistvat õrritavat heledat udet. Neiu vallatlevas pilgus värahtab sekundi murdosa vältel midagi ootamatut. Võib-olla kujutab Eerik ainult ette. Loomulik naeratus summutab imeliku tundekübeme. Tulekahjust nad fokstrotti tantsides suurt ei vestle, rohkem elust, ilmast ja maast. Noh, muuseas, et Eerik on eestlane. Ingalill ei pane seda tähele. Pole tema jaoks tähtis. Poiss kui poiss. Võiks tugevamalt ümbert kinni hoida. Oleks põnevam.

Laupäevaööl vastu pühapäeva püsib tulekahju tahmaste valvajate erksa kontrolli all. Kõik on rahulik nagu pärast kanget suurtükilahingut kuni pühapäeva pärastlõunani, mil järsku ärganud tuuletromb korraga viskub vihaselt üle kustunud, kuid äraootavalt hõõguva maapinna. Pooltorm äratab mõne sekundiga kõik. Hõõguvad söed ja põlevad oksad keerlevad ülestõstetud kuratlike lendavate hunnikutena suitsuses õhus ringi ja süütavad nagu uuesti unest äratades viiekümnes kohas selle magama jäänud taelakuiva metsa. Tuulispask kihutab tule altpoolt kõrgele üles puude latvadesse vabalt möllama. Tulekahju kustutamise strateegilisse peakorterisse Fanby’sse, Kuradikülla, jõuavad vahetpidamata raadioraportid värsketest põlengutest. Valvemeeskonnad kamandatakse seekord välja ka Sollefteå linna viimsele kaitseliinile piki Ådali maanteed põhja pool asustust ja politseinikud korraldavad närvilist liiklust enne lähenevat tulerünnakut.

Pühapäeva ennelõunal võtavad viienda rühma poisid kuuma Sollefteå päikest, lamades lühikestes võimlemispükstes laisalt rügemendi traatvõrguaia ääres rohuribal tekkidel, tukkudes või värsket ajalehte lugedes. Või tõmbavad selga antud olukorra kohta uhked kullakarva nööpide ja laia vööga linnaloamundrid ning demonstreerivad iroonilise muigega, et oskavad juba sõjaväeliselt korrektselt sirgete sõrmedega pilotkaäärt riivates ükskõik keda tervitada. Kas või linnapätte. Selja taga üle aiaserva valvavad poisse okastraadid, teisel pool üksikud nagu siia ära eksinud eramud, elektripostid ja laiutav mets vastu mäenõlvakut. Keegi fotografeerib silmapilku ja kanged poisid kaovad linna peale seiklema. Sellel selgel pühapäeval jõuab Eerik pärast värskes õhus tukkumist, raamatulugemist ja puhkepäeva paremat sööklalõunat Arendiga ära käia teisel pool linna, üles ronida Hallstabackeni suusahüppemäele kõrgelt taevalaotuse alt Sollefteå loodust kahekesi magustoiduks alla neelama, ja jõuavad vaevalt rügementi tagasi, kui seersant kamandab nad teist korda metsa jonnakat tuld kustutama:

– Vahetage riided ja autodele! Vasakule ja paremale marss!

Läbi pühapäevalõbud ja rõõmud! Neid võtab metsas autokastist maha ronides vastu vali tuul ja leegitsev põrgu. Hädaohtlik ladvatuli kannab neljas kohas tule üle Eeriku teeraja, nii et ta liigub üksvahe kahe tule vahel. Tal pole aega mõtelda, kas võiks ka surma saada. Keegi ei saa sellel metsatule kustutamisel surma. Aga vaev tasub ära ja tänuks on lubatud päeva võrra pikem jaanipäevapuhkus kodus ülikoolilinnas viibimiseks. Selle pika suve ainsal kojusõidul. Sõjaväe hästi töötava raadioühenduse abiga õnnestub lahingustrateegiliselt kustutamist juhtival peakorteril tuld pidurdada tähtsamates kohtades ja õhtu poole võivad kokku kuussada meest kergemalt hingata. Nad on näljase tule hiiglaslikul söestunud maalapil sisse piiranud. Väikejärvede ja ojadega on taevaisa lahkelt operatsiooni toetanud. Seekord ei pääse Eerik enam unisest öövalvest, püstijalu edasi-tagasi tammumisest ega tüütavast ootamisest. Järgmisel hommikul on ta läbini roidunud ja väsinud. Käed-jalad valutavad igalt poolt, nagu oleks olümpial maadlemas käinud. Magamata poiste kasarmutramburai läheb käiku sellegipoolest, nagu vahepeal poleks midagi juhtunud.