Читать книгу Isa ja aeg - Enn Soosaar - Страница 2

Kaks nädalat ja kaks päeva enne 1939. aasta 22. septembrit, kui välisminister Karl Selter sõitis Moskvasse alla kirjutama Eesti ja Nõukogude Liidu vahelist kaubanduslepingut, oli minu isa Albert Soosaar saanud kolmekümne kolme aastaseks. Ta oli oma poolteist aastat vanema venna Evaldiga alustanud kooliteed rahuliku Euroopa suikunud kolkas Hatus, kust kubermangulinna Revalisse oli ligi kuuskümmend ja lähimasse, Vasalemma raudteejaama, üle kahekümne versta. Poisid said kiiresti selgeks kirillitsa e-oborotnõid ja jätid, veerisid ja purssisid vene keelt, kuid oskasid vastata ka kõrvaga kuuldud saksa keeles mõisapreilidele, kui need mõne uudistava küsimuse esitasid.

Kloostri valla Hatu Sinema vallakool läbi, tuli edasi õppima minna linna. Aga nende mõne talvega, kus nad vantsisid, ranits seljas, hommikuti mõisa valitsejamajast koolimajja ja õhtuti tagasi koju, oli maailm sootuks muutunud. Puhkenud oli suur sõda Saksa-Villu ja Vene-Kolja vahel, mille ähvardav kõma kostis ka kõige kaugematesse Eestimaa nurkadesse. Linnas koolis käies, algul Tallinnas, siis Viljandis, hiljem jälle Tallinnas eestikeelseks muutuvas Reaalkoolis, olid nad tunnistajaks – nooruse tõttu siiski mitte kaasalööjateks – revolutsioonidele, okupatsioonile, Vabadussõjale.

Esimesel rahuaastal kolis pere Haapsalu lähedale Kiltsi ja keskhariduse said poisid Haapsalus Läänemaa Ühisgümnaasiumis, mille lõpetasid 1925. aasta kevadel. Kummalgi ei olnud kahtlust, et nad jätkavad Tartus. Onu valis juura, isa kõhkles pisut meditsiini ja teoloogia vahel ning otsustas viimase kasuks. Ülikooliaastad venisid pikemaks, kui algselt olid oletatud. Kodu abistas, kuid ei jaksanud sedavõrd heldelt, et noored mehed oleksid ettenähtud nelja aastaga suutnud teaduskonna täieliku kursuse läbi kuulata, nõutavad eksamid ja praktilised seminaritööd õiendada. Nii tulid õpingud ajutiselt katkestada ja vahepeal kooliõpetajana ülikoolis jätkamiseks raha teenida. Isa oli aasta Ungru algkooli juhataja ja seejärel usu- ning mõtteteaduse õpetaja Läänemaa Ühisgümnaasiumis. Ent õpetas ka eesti keelt Rootsi Eraühisgümnaasiumis, ja nagu ma tema enda käega kirjutatud lühieluloost loen, semestri või kaks koguni inglise keelt.

Tartu Ülikooli lõpetamise tunnistuse sai isa 1932 ja vaimuliku ordinatsiooni pärast prooviaastat ning konsistooriumieksamite sooritamist (hinnete lehel seitse viit ja kolm nelja) 1934. Sama aasta jõulude ajal abiellus ta minu ema Ada Grünbergiga, Haapsalu tüdrukuga, kellel sügavad Hiiumaa juured. Järgmisel aastal asus ta tööle EELK Sisemisjoni Seltsi peasekretärina, see tähendab, tema haldus- ja vastutusalasse kuulus kiriklik hoolekanne, orbude ja krooniliste haigete varjupaigad, kogu sisemisjonlik tegevus, mille Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik oli enda kanda võtnud. Mõnda aega jätkas ta pedagoogitegevust Haapsalus ja Tallinnas (gümnaasiumi usuõpetus, psühholoogia, loogika).

Kui baltisakslased Eestist lahkusid, määras piiskopi ülesandeid täitev kirikuhooldaja Jaak Varik mu isa Diakonisside Asutuse rektoriks. Too asutus, mille juurde kuulusid oma haigla, kirik ja hooldekodu, asus Tallinnas Pärnu maanteel, sellel suurel krundil, mille ühes servas paikneb praegu Magdaleena haigla. Minu esimesed, kolmeaastase lapse mälestused pärinevad sealsest põlispargist (mis säilinud osaliselt) ja juhataja elumajast (mis lammutati, kui laiendati Pärnu maanteed ja ehitati viadukt) ning selle paljudes tubadest. Ühel kuumal juunipäeval hakkas meie majast mööda voorima hobuseid ja suurtükke, vankreid, veoautosid ja lonkivaid või vankriserval, autokastis kühmuvaid sõdureid. Kust nad tulid? Paldiskist? Haapsalust? Raplast? Kuhu läksid? Sadamasse, Ülemiste lennuväljale, linna laiali?

Isa ja onu mobiliseeriti 1941. aasta augustis ja mõlemad laevad, mis pidid nad Leningradi viima, läksid põhja. Isa oma jooksis (võimalik, et tüürimehe kaasabil) madalikule Paljassaare tipus ja kõik need sajad mehed, kes pardal olid, pääsesid ujudes ja kahlates kuivale maale ning valgusid linna laiali. Järgmisel päeval oli Tallinn juba sakslaste käes. Onuga läks halvemini. Laev sõitis miini otsa (või sai Luftwaffe pommitajalt tabamuse). Onu hulpis korkvestiga kaheksa tundi meres, siis hiivas juhuslik Vene sõjalaev ta pardale, ja sõit Leningradi jätkus.

Ülikooli lõpetamise järel tõmbas onu Evaldit poliitika ja ajakirjandus. Aga kuna ta ei olnud (nagu ka isa Albert) ei Pätsu ega Tõnissoni mees – vapsid olid mõlemale vennale täiesti vastuvõetamatud –, jäi tegevpoliitiku periood ta elus lühikeseks ja ta hakkas ennast üles töötama riigiametnikuna Riigikontrollis. Sõjast tuli ta tagasi staršina’na, kes sõitis ringi varustaja villisega, mille venelased olid saanud lend-lease’i korras ameeriklastelt. Suurematest haavatasaamistest oli teda säästetud, kuid õige varsti pärast kojujõudmist hakkas teda kiusama tagalaja rindevintsutuste kadumatu meenutusena aasta-aastalt süvenev astma. Nagu ta oli kategooriliselt keeldunud ohvitseri kiirkursusest ning auastmest, mida talle korduvalt pakuti (ikkagi ülikooliharidus, varasem juhtimiskogemus, etc.), nii ei nõustunud ta astuma komparteisse ega teinud ENSV-s korpusemehe tavalist karjääri. Neljakümnendate lõpu, viiekümnendate alguse „kodanlike natsionalistide” nõiajaht puudutas ka teda. Ta pidi töökohta vahetama, kuid tõsisemaid repressioone tema ja ta pere suhtes ei rakendatud. Onu suri suhteliselt noorelt, 58-aastaselt, 1963. aastal nende tervisehäirete tagajärjel, mille juured ulatusid ajavahemikku 1941–1945.

1940. aasta teisel poolel kaotati või riigistati üksteise järel kõik töökohad ja ametid, mida isa oli eelmisel kuuel aastal pidanud. Järgmised nelikümmend viis aastat oli ta koguduseõpetaja algul Hageris ja hiljem Tallinnas, vahepeal ka Lääne-Harju praost ning loenguid pidav teoloogiamagister Usuteaduse Instituudis. 1941 kolisime Kernusse seal asuvasse Hageri kirikumõisa, 1944 Hageri alevisse varasemasse köstrimajja, 1967 Tallinna. Muide, kõik kolm kolimist toimusid jaanuaris, kui maanteed olid rohkem või vähem lumeumbes.

Isa ei arreteeritud, peret ei küüditatud. Siiski seisid mitu aastat puhvetkapi alumisel riiulil kaks leivakuivikute kotti ja emal oli teada, missugused riided ning hädapärased tarbeesemed tuleb kaasa võtta, kui sõiduks läheb. Emaema ja ema õde ning noorem vend (mõlemad alaealised) küüditati juunis 1941 Venemaale Kirovi oblastisse ja sõja järel alanud tiheda kirjavahetuse põhjal oli hästi teada, mida „väljasaadetu” esmajoones vajab, millest kõige rohkem puudust tunneb.

Ma ei mäleta, mis aastal see oli, küll aga mäletan, et ühel õhtul saadeti lapsed – mina ja õde Malle – tavalisest varem magama ja seejärel algas see, mida isa ei olnud kunagi varem teinud ega pidanud ka kunagi hiljem uuesti tegema. Isa hakkas raamatuid ja kirju põletama. Ma piilusin teki alt ja nägin, kuidas üks raamat teise järele, mõni kõvas, mõni pehmes köites, lendas pärani ahjuuksest tulle, kuidas tihke ploki moodustanud lehed ei tahtnud põleda, kuidas isa neid roobiga segas ja heitis järjekordse isiklike kirjade puntra või „nõukogudevastase teose” tuleroaks. Järgmisel hommikul isa nägu – jah, mis sõna siin kasutada? – huumas. Pilk ei püsinud paigal ja ta pidi ennast ilmselgelt talitsema, et kirjutuslaua taga istuda. Loomulikult ei teinud keegi õhtul toimunust juttu. Kui olime hommikuse pudrutaldriku tühjaks söönud, läksime õega kooli. Väljas oli hämar ja hommik, mis tõotas halli talvepäeva, alles algamas. Aga eksimist polnud karta, sest täistuisanud kooliteed märkisid valendama hakkaval väljal hobusekapjade ning reejalaste jäljed.