Eesti rahva lugu

Оглавление

Enn Tarvel. Eesti rahva lugu

TUTVUJALE

I. MEIE AJALUGU ALGAB JÄÄAJAST

Esiajalugu

II. KUNI MAALE ON JÄRELE JÄÄNUD KÜÜNRAPIKKUNE POISIKE

Maa alistamine ja ristimine (1206–1227)

Nende aastate võitluse nimetus

Ristisõjad

Maad ja kihelkonnad

Rahvaarv

Regu annab mulle kulda

Meie jumalad ja teie jumal

Linnad

Sõjas on nõnda meeste verda

Leges et iura christianorum (Kristlaste seadused ja õigused)

III. LADINA RISTI JA KARJASEKEPI ALL

Eestlaste kodumaa, sakslaste asumaa (1227–1558)

Uillølemp ja Hildælempæ, Matto ja Scumandus

Jaagupilaupäev

Talupoegi headele sõpradele laenata, kinkida, vahetada

Pikk samm Õhtu-Euroopasse

IV. TANTS RIKKA MÕRSJA ÜMBER

Ilmlõpmata sõdade aeg (1558–1625)

Mis kaasavara mõrsjal oli?

Varvastega vannet anda, kui sõrmed ära vannutud

Valiksid endale pigem venelase kui oma vana piinaja sakslase

Võltsimata usutunnistuse seemneivakesed või magus kihvt

V. KOLM KULDSET KROONI

Rootsi aeg (1625–1710)

Rootsi Raudpea

Läänemere provintsid kui Rootsi läänemereimpeeriumi osa

Pärisorjuse kaotamine

Koolimaja oli nagu rehi, keskel ahi, külgedel pingid ja lauad

VI. MUSTA KAHEPÄISE KOTKA ALL

Vene aeg (1710–1918)

Balti maariik – üks kindel linn ja varjupaik

Moisawannemattest noutud, Keisri Herrast kinnitud

Eestlased ei ole mitte kärblased, vaid üks vana ja visa rahva sugu

Mõisad põlevad

VII. LAHKULÖÖMINE VENE RIIGIST

Iseseisvumine ja Vabadussõda (1917–1920)

Oma riigi paleuse eostumine

Baltimaade hertsog Adolf Friedrich Albrecht Heinrich

Meie püha kohus on oma vaba maad kaitsta

Tartu rahu

VIII. TÖÖ, MURE, LAULU, VABADUSE MAA

Eesti riik (1920–1940)

Omariikluse ülesehitamise esimesed lootusrikkad sammud

Stabiliseerimiskatsed

Pätsu aeg

Riik Põhjamaa riikide peres, sa Eesti mu kodumaa

IX. JÄID USTAVAKS ISAMAALE

Vene okupatsioon, sõda, Saksa okupatsioon (juuni 1940–oktoober 1944)

Immitseb sõja hõngu

Arg koer, terve nahk – uhkus, au, viha

Voos verevas vinas

Uus Euroopa Ida-alal

X. SUUR JA LAI ON MAA, MIS ON MU KODU

Sovetliku anneksiooni aeg (1944–1991)

Iga ligimene on ühtviisi kallis

Minu aadress on Nõukogude Liit

Olen vaene Venemaa kolhoosnik

Ei olnud ilmaaegu

Kõige koledam on kaotada oma hing

Kas tõesti niimoodi!

XI. JÄLLE EESTI RIIK

(1991 – ∞)

PIDEPUNKTE AJA VOOLUS

ILLUSTRATSIOONIDE LOEND

Отрывок из книги

2011. aasta esimesel talvekuu päeval võttis kirjastus „Varrak” ühendust tulevase kirjaseadjaga ning tegi ettepaneku kirjutada lühike ülevaade Eesti ajaloost esiajast tänapäevani. Selline paarisajaleheküljeline isiklikku laadi lühikäsitlus nendele vaatamiseks, kel pole aega ega lusti hakata lugema seni ilmunud viit köidet akadeemilist Eesti ajaloo üldkäsitlust või Seppo Zetterbergi algselt õigupoolest soome huvilisele mõeldud ülevaadet. Mõte polnud muidugi uus, ettepanek seevastu hoopis ootamatu, ometi ahvatlev, igal juhul austav. Muidugi, kergem on nõustuda ja lubada, kui lubatut teoks teha.

Kõigepealt – milline peaks üks keskmine ajaloo lühikäsitlus olema? Milline peaks olema selle temaatiline ülesehitus, kui mahukas peaks olema tõestav ja illustreeriv faktimaterjal? Kuidagi ei ole mõeldav esitada mitmekülgset, diferentseeritud, vähegi ammendavat ülevaadet mingi territooriumi (maa) või inimkogumi (elanikkonna, rahva) poliitilistest, majanduslikest, kultuurilistest jms. arenguprotsessidest, eriti tänapäeval, mil punguvad ja löövad õilmitsema uued ajaloo uurimisvaldkonnad – olgu naisliikumise ajalugu või spordiajalugu või keskkonnaajalugu või palju muud. Selline laiahaardeline ajalooteos saaks kujuneda kõigeks muuks, ainult mitte õhukeseks lühiülevaateks. Teistpidi, kui üritada kõik vajalikuna tunduv mahutada kokkusurutult ühtede kaante vahele, saaks kujuneda mingi sihtotstarbeline raamat, kooliõpiku laadi teos; omaette küsimus, kuivõrd see oleks lugeja ajaloohuvi sütitav ja elus hoidev. Sellepärast võiks lühike ajaloo ülevaade kujutada endast vestlust, arutlust huvitavamate ja uudsemate mineviku küsimuste ümber igast valdkonnast. Praegu ei ole meil mingit ametlikku, üldkehtivat, riiklikult meelepärast ajalookäsitust. Tihti rõhutataksegi, et Eesti vajab paljusid ajalugusid, mitte ühte suurt. Aga sellegipoolest igatsevad väga paljud minevikuhuvilised mingeid kindlamini paika pandud tõdesid; õhatakse, et ajaloolased võiksid ometi kokku leppida. Olgu lugu nii või teisiti, on olemas mingid kristalliseerunud, üldisemalt loomulikuks ja usaldusväärseks peetud arusaamad. Arutlemine nende tekkimisest ja nende paikapidavusest peaks pakkuma laiemat huvi.

.....

Nimetuse „Eesti” päritolu on märksa keerulisem. Nimetus Aestii esineb esimest korda Rooma autori Cornelius Tacituse (u. 55–u. 120) töös „Germania” (98. aastal). Tacitus kirjutab, et Sueebi meri uhub aestide hõimu randu. Nemad on ainus rahvas, kes korjab rannalt merevaiku (succinum), nimetades seda ise glaesum. Aestidest kirjutab ka gooti ajaloolane Jordanis (6. sajandil), Rooma kantsler Cassiodorus (u. 490–u. 583), Karl Suure elulookirjutaja Einhard (u. 770–840). Vana arvamine, et Aestii, Aisti on samased läänemeresoome hõimu eestlastega, on ammu kõrvale jäetud. Merevaigu küllus ei iseloomusta Eesti randu, vaid Preisimaad ja osalt ka Leedumaad, kust leitakse ju tänapäevani merevaiku. Seal elasid balti rahvad, preislased ja leedulased. Nimi Aestii on levinud arvamise järgi germaani päritolu, tuletudes sõnast „ida” (Austr, Est jms.) ja tähendades arvatavasti germaanlastest idapoolsemaid rahvaid. Kui balti rahvad omandasid eristavad nimetused, kinnistus nimi eestlastele. 9. sajandil kirja pandud ja oletatavasti 600. aasta paiku sündinud asjadest jutustavas skandinaavlaste Ynglinga-saagas tähendab Eistland kindlasti Eestimaad.

Venelased nimetasid eestlasi tšuudideks. Vanemad Vene kroonikad kasutavad seda nime koondnimetusena kõigi läänemeresoome rahvaste kohta Ilmjärve slaavlastest põhjas ja läänes, seega mitte üksnes eestlaste, vaid ka vadjalaste, ingerlaste (isurite), karjalaste ja küllap ka mõne ammu kadunud rahva kohta. Vene kroonika „Ajalike aastate lugu” tuntud jutustuse järgi maksustasid mere tagant tulnud varjaagid 6357. (s.o. 859.) aastal tšuudid, sloveenid, merjalased, vepslased ja krivitšid. Kolm aastat hiljem, 862. aastal olid sama jutustuse järgi tšuudid, sloveenid, krivitšid ja vepslased need, kes kutsusid varjaage korda looma ja neid valitsema.

.....