Читать книгу Hapu tüdruk - Энн Тайлер - Страница 2

Neljanda rühma toa väikesed tüdrukud mängisid lahkuminekut. Baleriinnukk läks madrusnukust lahku. „Kahju küll, John,” ütles baleriin otsustava asjaliku häälega – õieti Jilly häälega –, „aga ma armastan teist.”

„Keda?” küsis madrus. Tema eest rääkis Emma G., hoides nukust kinni pisikese sinise vormipluusi keskelt.

„Ma ei saa seda öelda, sest ta on su parim sõber ja see teeks sulle haiget.”

„Nii tobe,” märkis Emma B. kõrvalt. „Nüüd teab ta nagunii, sest sa ütlesid, et see on tema parim sõber.”

„Tal võib ju terve kamp parimaid sõpru olla.”

„Ei või. „Parimaid” ei ole palju.”

„Võib küll. Mul endal on neli parimat sõpra.”

„Siis sa oled veidrik.”

„Kate! Kas sa kuulsid, mida Emma mulle ütles?”

„Ära tee välja,” soovitas Kate. Ta aitas parajasti Jameeshal maalimiskitlit seljast võtta. „Ütle talle, et ta on ise veider.”

„Sa oled ise veider!” ütles Jilly Emma B.-le.

„Ei ole.”

„Oled jah.”

„Ei ole.”

„Kate ütles, et oled, nii et oled!”

„Seda ma ei öelnud,” õiendas Kate.

„Ütlesid jah.”

Kate tahtis juba vastata: „Ei öelnud,” kuid mõtles ringi. „Igatahes mina ei alustanud.”

Nad olid kogunenud nukunurka: seitse väikest tüdrukut ja Samsoni kaksikud Raymond ja David. Ülejäänud kuus poissi tunglesid teises nurgas liivakasti ümber, kuhu kavatsesid rajada spordiväljaku. Nad olid võtnud plastlusika katapuldiks; see lennutas Lego klotse tarretisevormi, mis oli seatud kasti kaugemasse otsa. Enamasti lendasid klotsid mööda, aga kui mõni sisse läks, rõkkasid poisid rõõmust ja siis hakkasid ülejäänud üksteist küünarnukkidega kõrvale nügima ja lusika pärast madistama, et ise kätt proovida.

Kate oleks pidanud minema neid vaigistama, aga ei läinud. Las möllavad end natuke tühjemaks, rehkendas ta. Pealegi polnud ta tegelikult õpetaja, vaid õpetajaabi – maailmatu vahe.

Charles Village’i väikestekooli oli nelikümmend viis aastat tagasi asutanud Edna Darling, kes oli endiselt kooli juhataja, ja kõik õpetajad olid nii vanad, et vajasid abisid – üks igale rühmale ja kaks pingelisemale kaheaastaste rühmale, sest kuidas olekski võinud oodata, et küpsesse ikka jõudnud daamid ajaksid taga pisikeste võrukaelte kampa. Kool võttis enda alla Aloysiuse kiriku keldrikorruse, aga tegutses enamasti maa peal, seega olid ruumid päikeselised ja rõõmsad ning kahe poolega uks avanes otse mänguväljakule. Uksest kõige kaugem osa oli vaheseinaga eraldatud, selle taga asus õpetajate puhkenurk, kuhu eakad naised kadusid ühtelugu tükiks ajaks taimeteed jooma ja oma haigusi arutama. Mõnikord söandasid ka abid minna puhkeruumi teed jooma või õpetajate tualettruumi, kus olid täiskasvanutele sobiva suurusega kraanikauss ja pott, aga neile tundus alati, nagu segaksid nad salajast koosolekut, seepärast püüdsid nad mitte venitada, olgugi, et õpetajad olid nende vastu sõbralikud.

Leebelt öeldes polnud Kate’il olnud iial kavatsust eelkoolis töötada. Paraku oli ta kolledži teisel kursusel öelnud botaanika õppejõule, et see seletas fotosünteesi „juhmakalt”. Üks asi oli viinud teiseni ja lõpuks paluti tal lahkuda. Kate oli muretsenud, mida isa ütleb, aga kui isa oli kogu loo ära kuulanud, ütles ta: „Sul oli ju õigus, see oli tõesti juhmakas.” Nii oligi Kate tagasi kodus ja tal polnud midagi teha, kuni tädi Thelma tuli appi ja sokutas ta eelkooli tööle. (Tädi Thelma kuulus kooli juhatusse. Ta kuulus paljudesse juhatustesse.) Tegelikult oleks Kate võinud järgmisel aastal taotleda kolledžisse tagasivõtmist, aga miskipärast ei teinud seda. Isal oli see võimalus vist sootuks meelest läinud, pealegi oli tal märksa kergem, kui Kate oli kodus ja vaatas väikese õe järele, kes oli tollal kõigest viieaastane, kuid võttis nende muldvanal majapidajal võhma välja.

Õpetaja, keda Kate abistas, oli proua Chauncey. (Abid prouatasid kõiki õpetajaid.) Ta oli mõnus, kohutavalt ülekaaluline naisterahvas, kes oli kantseldanud nelja-aastaseid kauem, kui Kate oli ilmas elanud. Tavaliselt suhtus ta neisse heatahtliku hajameelsusega, aga kui mõni tegi ulakust, manitses: „Connor Fitzgerald, ma näen, mis sul teoksil on!” ja „Emma Gray, Emma Wills, silmad siia!” Tema meelest käitus Kate nendega liiga leebelt. Kui laps ei tahtnud vaikse tunni ajal voodisse heita, ütles Kate lihtsalt: „Olgu siis nii,” ja kõmpis pahuralt minema. Proua Chauncey saatis talle etteheitva pilgu, enne kui tõreles lapsega: „Mõni ei täida preili Kate’i korraldust.” Neil hetkedel tundis Kate end petisena. Mis õigust oli temal last magama kamandada? Tal polnud mingit autoriteeti ja seda teadsid kõik lapsed; tundus, et nad pidasid teda lihtsalt teistest pikemaks ja lärmakamaks nelja-aastaseks. Kuue aasta jooksul, mil Kate oli koolis töötanud, ei olnud ükski laps teda preili Kate’iks kutsunud.

Aeg-ajalt mängis Kate mõttega mujalt tööd otsida, aga ikka jäi see sinnapaika. Tõtt-öelda oli ta töövestlustel saamatuvõitu. Pealegi polnud tal erilist ettekujutust, missugune amet talle kõige paremini sobiks.

Kolledži ühika puhketoas oli ta kord tiritud malet mängima. Kate polnud kuigi hea mängija, ent see-eest hulljulge, loominguline ja hakkaja, ning ta sundis vastase päris tükiks ajaks kaitsesse. Salk ühikakaaslasi kogunes laua ümber pealt vaatama, kuid Kate ei pööranud neile tähelepanu, kuni kuulis, mida tema selja taga seisev noormees kellelegi sosistas: „Tal pole plaani ollagi.” Tegelikult oli see tõsi. Varsti ta kaotaski.

Hommikuti eelkooli poole jalutades meenutas ta tihtilugu seda märkust. Aidates lastel saapaid jalast võtta, kraapides nende küünte alt voolimismassi, plaasterdades nende põlvi. Aidates neile saapad jalga tagasi.

Tal pole plaani ollagi.

Lõunaks olid nuudlid tomatikastmega. Nagu tavaliselt, läks Kate ühe ja proua Chauncey teise, söögitoa vastasseina ääres asuva laua juurde; rühm oli nende vahel pooleks jagatud. Enne istumist pidid lapsed käed tõstma ning näitama Kate’ile ja proua Chaunceyle peopesi ja siis käeselgi. Seejärel võtsid kõik istet, proua Chauncey kõlistas kahvliga vastu piimaklaasi ja hõikas: „Tänupalve aeg!” Lapsed lasksid pea norgu. „Armas jumal,” ütles proua Chauncey heliseva häälega, „aitäh toidu ja nende noorte armsate näokeste eest. Aamen.”

Kate’i laua laste pead vupsasid kohe püsti. „Kate’i silmad olid lahti,” ütles Chloe teistele.

„Ja siis?” küsis Kate. „Mis sellest, vaga preilike?”

See ajas Samsoni kaksikud itsitama. „Vaga preilike,” kordas David endamisi, nagu paneks need sõnad tulevikuks tallele.

„Kui sa teed silmad tänupalve ajal lahti,” ütles Chloe, „arvab jumal, et sa pole tänulik.”

„Ma ei olegi tänulik,” nentis Kate. „Ma ei armasta makarone.”

Maad võttis vapustatud vaikus.

„Kuidas saab makarone mitte armastada?” küsis lõpuks Jason.

„Neil on märja koera hais,” vastas Kate. „Kas sa pole siis märganud?”

„Öök!” tegid kõik.

Nad panid näo taldriku juurde ja nuusutasid.

„On ju?” küsis Kate.

Lapsed vaatasid üksteisele otsa.

„On jah,” ütles Jason.

„Nagu oleksid nad minu koera Fritzi suurde vähipotti pannud ja ära keetnud,” ütles Antwan.

„Öök!”

„Aga porganditel pole midagi viga,” lausus Kate. Ta hakkas kahetsema, et oli seda alustanud. „Hakake sööma, teie kõik.”

Paar last võttis kahvli. Enamik mitte.

Kate võttis teksaste taskust vinnutatud veiseliha riba. Ta kandis alati vinnutatud veiseliha kaasas, juhuks kui lõunasöök ei kõlvanud: ta oli toidu suhtes valiv. Rebinud hammastega tüki, hakkas ta mäluma. Õnneks ei armastanud vinnutatud liha ükski laps, välja arvatud Emma W., aga tema kühveldas nuudleid suhu, nii et Kate ei tarvitsenud talle pakkuda.

„Toredat esmaspäeva, poisid ja tüdrukud!” ütles proua

Darling, kes oli alumiiniumkepile toetudes nende laua juurde komberdanud. Tal oli komme iga rühma lõunaajal söögitoas käia ning ta põimis oma tervitusse alati nädalapäeva nimetuse.

„Toredat esmaspäeva, proua Darling,” pobisesid lapsed, Kate aga nihutas lihasuutäie vasakusse põske.

„Miks nii vähesed lapsed söövad?” küsis proua Darling. (Tal ei jäänud miski märkamata.)

„Nuudlitel on märja koera lõhn,” vastas Chloe.

„Mis lõhn? Heldene aeg!” Proua Darling surus kortsulise, tähnilise käe kotjale rinnale. „Mulle tundub, et teil on meelest läinud reegel „Midagi head”,” noomis ta. „Lapsed, kes oskab öelda, missugune on reegel „Midagi head”?”

Keegi ei vastanud.

„Jason?”

„Kui pole midagi head öelda,” pobises Jason, „siis ära ütle midagi.”

„„Ära ütle midagi.” Õige. Kas keegi oskab tänase lõuna kohta midagi head öelda?”

Vaikus.

„Preili Kate. Kas teie oskate midagi head öelda?”

„See … läigib ilusti,” vastas Kate.

Proua Darling heitis talle pika tasakaaluka pilgu, kuid ütles üksnes: „Olgu, lapsed. Head isu.” Ja läks kepiga kopsides proua Chauncey laua poole.

„Läikiv nagu märg läikiv koer,” sosistas Kate lastele.

Kõik hakkasid lõkerdama. Proua Darling seisatas ja keeras kepile toetudes ringi.

„Muide, preili Kate,” sõnas ta, „kas tuleksite vaikse tunni ajal minu kabinetti?”

„Muidugi,” ütles Kate.

Ta neelas lihasuutäie alla.

Lapsed vaatasid väga suurte silmadega tema poole. Isegi nelja-aastased teadsid, et kabinetti kutsumine tähendab halba.

„Meile sa meeldid,” teatas Jason ivakese aja pärast.

„Aitäh, Jason.”

„Kui me vennaga suureks kasvame,” ütles David Samson, „siis me abiellume sinuga.”

„Aitäh.”

Siis plaksutas Kate käsi ja ütles: „Teate mis? Täna on magustoiduks küpsisetainajäätis.”

Lapsed tegid tasakesi „mm,” aga nende näod jäid murelikeks.

Vaevalt olid nad jäätise ära söönud, kui söögitoa uksele ilmusid viieaastased üksteisega rüseledes ja rivist laiali pudenedes. Kate’ile meenutasid nad tohutuid, hirmuäratavaid hiiglasi, ehkki alles eelmisel aastal olid nad olnud tema neljased. „Lähme, lapsed!” hüüdis proua Chauncey end jalule upitades. „Me oleme teistel ees. Öelge proua Washingtonile aitäh.”

„Aitäh, proua Washington,” ütlesid lapsed kooris. Proua Washington, kes seisis köögi uksel, naeratas, noogutas kuninglikult ja mähkis käed põlle sisse. (Väikestekool juurutas suursuguseid kombeid.) Neljased võtsid enam-vähem ritta ja valgusid viiestest mööda ukse poole, maadligi vajudes ja aupaklikud. Kate läks viimasena. Viienda rühma õpetajaabist Georginast möödudes sosistas ta: „Ma pean kabinetti minema.”

„Uih!” kiunatas Georgina. „No õnn kaasa.” Ta oli meeldiva näoga roosapõskne noor naine, viimaseid kuid esimese lapse ootel. Teda polnud kordagi kabinetti kamandatud, oleks Kate võinud kihla vedada.

Neljanda rühma toas keeras ta hoiukambri ukse lukust lahti ja taris välja terved virnad alumiiniumvoodeid, millel lapsed lõunauinakut tegid. Ta paigutas voodid toas laiali, pani vooditele tekid ja pisikesed padjad, mida lapsed oma panipaikades hoidsid – nagu ikka nurja ajades nelja kõige jutukama tüdrukukese plaani ühes nurgas kõrvuti magada. Tavaliselt veetis proua Chauncey vaikse tunni õpetajate puhketoas, aga täna oli ta tulnud pärast lõunasööki neljanda rühma tuppa, istus laua taha ja võttis kandekotist Baltimore Suni. Nähtavasti oli ta kuulnud proua Darlingu käsku Kate’ile, et too tema kabinetti läheks.

Liam D. ütles, et ta pole unine. Seda ütles ta iga päev, aga pärast, kui mänguaeg kätte jõudis, tuli Kate’il teda lausa surmaunest üles ajada. Kate toppis tekiservad igast küljest Liami alla, nagu väikemehele meeldis – see oli kahe kollase triibuga valge flanelltekk, mida Liam kutsus ikka veel tuduks, kui teised poisid ei kuulnud. Siis tuli Jillyl hobusesaba lahti võtta, et klamber pead ei torgiks, kui tüdruk pikali heidab. Kate pistis klambri Jilly padja alla ning ütles: „Jäta meelde, kus see on, et sa selle ärgates üles leiaksid.” Tõenäoliselt jõuab ta õigeks ajaks tagasi, et talle seda meelde tuletada, aga kui ei jõua? Kui tal kästakse asjad pakkida ja ära minna? Kate tõmbas sõrmedega läbi Jilly juuste, et need vallanduksid – pehmed pruunid siidised juuksed, mis lõhnasid lastešampooni ja värvipliiatsite järele. Teda pole siin, et aidata Antwanil kiusumuret murda; tal jääbki teadmata, kuidas Emma B. kohaneb oma uue õega, kes saabub juunis Hiinast.

Polnud tõsi, et Kate vihkas lapsi. Vähemalt mõned meeldisid talle päris hästi. Lihtsalt talle ei meeldinud kõik lapsed, justkui oleksid need mõne vääntaime ühesugused lehed või umbes nii.

Ta ütles proua Chaunceyle rõõmsa häälega: „Ma olen viuhti tagasi!”

Proua Chauncey üksnes naeratas vastuseks (usaldavalt? kaastundlikult?) ja keeras seitungilehte.

Proua Darlingi kabinet asus teise rühma toa kõrval; selle rühma lapsed olid alles nii väikesed, et magasid põrandal mattidel, mitte voodites, kust oleksid võinud maha veereda. Tuba oli hämar, sisse sai vaadata ukse klaasruudust, mille tagant tundus hoovavat pinevat, sihikindlat vaikust.

Proua Darlingi ukseklaas laskis näha laua taga istuvat proua Darlingit, kes rääkis telefoniga, lapates samal ajal paberipatakat. Kohe, kui Kate koputas, ütles ta rutakalt head aega ja pani toru hargile. „Sisse,” kutsus ta.

Kate astus sisse ja istus sirge korjuga toolile laua vastas.

„Me saime viimaks valmis kalkulatsiooni, kui palju maksab plekilise vaipkatte väljavahetamine,” lausus proua Darling.

„Mäh?” küsis Kate.

„Tegelikult on küsimus selles, miks see on plekiline. Ilmselge, et kuskil lekib, ja uut vaipkatet pole mõtet maha panna enne, kui oleme lekkekoha leidnud.”

Kate’il polnud selle kohta midagi kosta, nõnda ta siis ei kostnudki midagi.

„Nõndamoodi,” sõnas proua Darling. „Aga aitab nüüd sellest.”

Ta pani paberid korralikult kokku ja pistis kausta vahele. Siis küünitas ta käe järgmise kausta poole. (Kate’i kausta poole? Kas Kate’il oli tõesti kaust? Taevas teab, mis seal kõik kirjas on.) Juhataja lõi kaaned lahti, uuris üürikest aega pealmist lehte, siis vaatas üle prilliraamide Kate’ile otsa. „Niisiis,” sõnas ta. „Kate. Mind vaevab üks küsimus. Kuidas te oma siinse tööga toimetulekut ise hindaksite?”

„Mis asja?”

„Tööga toimetulekut väikestekoolis. Oma õpetajaoskusi.”

„Oeh,” kohmas Kate. „Mina seda küll ei tea.”

Ta lootis, et sellest vastusest aitab, aga kuna proua Darling silmitses teda endiselt ootava pilguga, lisas ta: „Tegelikult ma ju polegi õpetaja. Olen abi.”

„Jah?”

„Ma ainult aitan õpetajat.”

Proua Darling ei pööranud temalt pilku.

„Sellega saan ma enda arvates normaalselt hakkama,” ütles Kate viimaks.

„Jah,” nõustus proua Darling, „enamasti tõepoolest.”