Читать книгу Kalevipoja mälestused - Enn Vetemaa - Страница 4

Nagu teada, olen ma oma pere pesamuna. Kui rahvajuttusid uskuda, siis pidanud kallis emake just selle viimase muna munemise juures ilmränka vaeva kannatama. See võis nõndaviisi olla küll. Noores põlves — häbi tunnistada! — olin ma oma päratu raskele maailma-astumisele veel uhkegi: see, et nurganaiste truu abiline Rõugutaja nii hullusti kimpu jäi ja meie peajumalal endal tuli appi tõtata lapsukest ilmale aitama, on justkui hea ettekuulutus. Sihukesest poisist võib midagi iseäralist oodata.

Kui suur ja raske ma täpselt olin, pole teada. Kui aga juba mu ema, kes ilmaski peente emandate kombel käed rüpes muidu tühja ei istunud ja terve Toompea mäe põlleservas kokku jaksas kanda, minu sünnitamisega omal jõul toime ei saanud, ju peab siis mõtlema, et ma ikka vägev poisipurikas olin.

Ajalookirjutajad kinnitavad, et ma olla kange röökimisega silma paistnud:

Poega puhus nutupilli, Lõikas kisa lusti pärast, Karjus kuuda, karjus kaksi, Nuttis õhtust hommikuni.

Aga kas võibki kangelane ennast hälli kitsastes oludes hästi tunda? Pealegi on karjumine hea kopsuharjutus; nii et kui ma tänaseni veel rinnahädasid ei kurda, siis võib-olla olen selle eest usinale karjumisele tänu võlgu.

Mul on tulnud kuulda juttusid, nagu tuleks minu nutukisast välja lugeda pahameelt, et ma nii väikese ja harimata rahva kangelaseks pidin sündima. Ärge te neid häbemata salasosistamisi kuulake! Ennemalt olen ma nõus nende muinas­teadlastega, kes poolnaljatamisi on arvanud, et ma kätkimadude puudumise pärast pilli lõin. Igatahes sai Heraklesest, kellel oli võimalus titepõlves maduussisid kägistada, maailma kõigi aegade kõige kuulsam tallirookija.

Kauaks ma hälli ei jäänud. Juba kahe kuu vanuselt olla ma kiige pihuks ja põrmuks purustanud ning teinud algust ihurammu kasvatamisega: loopinud kopsakaid kivipakke ja kurnikaikaid. Et need nüüd just vaese mehe sauna mõõdulised olid, nagu rahvasuu kinnitab, seda ei taha ma uskuda, aga küllap ma ikka imelaps olin ja teistest endavanustest jõu poolest kaugelt üle käisin. Ainult et see on eksitus küll, kui kõiki visatud kive mu lapseliku rõõmu ja mängulustiga seletatakse. Õige tihti pidin ma neid hoopis kibeda meelega pilduma.

Kohe saate kuulda.

Minu kallis ema, kes minu sünnitamisega kustumata kuulsuse on teeninud, oli pärast isa surma täies jõus ja jumes naisterahvas. Mäletan tema punaseid palgeid, taevakarva silmi, mis usaldusega maailma vaatasid, ja kõrget rinda. Ema ilu ja head kombed meelitanud meie väravasse suurel hulgal kosilasi, kes kõik ihkasid Linda leina lepitajaks saada. Neid käinud

Kümme korda enne koitu, Viiskümmend valge eella, Sada korda suitsu aegu.

Noorele Kalevipojale tuleks kaasa tunda. Kellel teisel on olnud nii rahutud lapsepõlveööd…

Miks see peiuderodu aga otsa ei lõppenud, kui neile ikka ära öeldi, võib mõni pärida.

Minu ema oli kõrgesti vooruslik naisterahvas. See on tõsi. Ja kui keegi peaks julgema teisiti arvata, siis olen ma otsemaid valmis seda nurjatut nuhtlema tulema! Kosilastele öeldi tõesti alati ära. Kui aga ema oma noorpõlve peiudega — kõige kuning­likumatega, keda inimene üleüldse ette kujutada suudab — üpris upsakalt ringi käis, siis nüüd oldi meie peres käepalujate ärasaatmisel hoopis viisakam. Kosilasel lasti alguses arvata, et ta kahel käel vastu võetakse, ja alles viimasel minutil öeldi talle mõtlemisaja nõutamise ettekäändel õrnalt ära. Miks nii? Katsutagu siiski üksiku, tööka, andumusega poegi kasvatava lesknaise hingeelust aru saada: kas tõesti tuleb mu ema sellepärast hukka mõista, et ta endistviisi suurtsugu isandate austavate pilkude keskel tahtis seista? Tahtis ainult selleks, et nad lõpuks ikka pika ninaga minema saata ning sel moel endale ja ilmarahvale oma ohvrimeelsest südamest ja emaarmastuse ilmlõpmatusest tunnistust anda. Ma usun, et peenema loomuga lugeja mu ema õigeks mõistab!

Jah, kosilasterodu ei saanud mitte otsa. Mul seisab siiani silma ees järgmine pilt: meie ilus nikerdustega värav kolksatab pettasaanud armunõutaja järel kinni; tusaselt annab isamees hobusele piitsa. Ema aga vahetab köögis uhked riided igapäevaste vastu; tema näol on iseäralik naeratus (umbes sihuke nagu ühel kuulsal kunstpildil Mona Lisast), hellalt silitab ta poegade pead ja läheb vaiksel õnneilmel peenramaale. Korraks tõuseb kosjavoor veel kingule ja kaob siis silmapiiri taha. Ema vaatab minejaile järele, pühib silmanurgast üksiku pisara, kummardub peenra kohale ja hakkab tasakesi laulma:

„Veel jäid koju kotitäied, Ahju peale kindatäied, Parsile veel pihutäied, Kirstu kindakanna-täied. Kui mul veel peaks puudumaie: Küllap korjan kanarbikust, Nopin raatma radadelta.”

Istun ema lähedal puu all. Hommikutaevas on sinine-sinine, linnud siristavad looja kiituseks ilulaulusid, mina aga tihun vaikset kergendusnuttu. Eks ma peljanud neid võõraid mehi, kes mulle üksteise võidu kasuisaks tikkusid; rahvasuu aga ei pajata võõrasisadest-võõrasemadest midagi head.

Ema tasane laul äiutab mu pärast rahutut ööd peatselt magama. Ma usun, et ema mu kartusi aimas, küllap heitis ta neid endale südames ettegi, aga päriselt ta oma karsketest leserõõmudest lahti öelda ei suutnud.

Kui ma ärkasin — see oli harilikult lõuna paiku —, kummardas ema mu kohale ning toitis mind harjunud viisil rinnaga. Kui magus oli emapiim sel Uku poolt määratud kombel!

Kõht kenasti täis, ei jäänud mulle aga kauaks rahuaega. Õhtupoolikul võis jälle karta kosilaste tulekut. Eks ronisingi siis mõnele kõrgemale mäekünkale ja jäin ema käe nõutajaid ootama. Tirisin oma varitsemispaika kopsakaid kive ja kurnikaikaid ning kui kosjarong lähemale jõudis, lennutas mu noor, aga juba tugev ja osav käsi need tulijatele kaela. Kivid olid parajad pirakad — neid kutsutakse rahvasuus Neitsikivideks, kuigi Lesekivid oleks neile paslikuni nimi — ja kartlikumad tulijad ehmatasin ma nii mõnigi kord tagasi.

Tähelepanelik lugeja paneb nüüd ehk endamisi imeks, et kas sellisele poisimürakale tõesti veel rinda anti, aga nii oli see tõesti:

Eit oli poega imetanud Armu kaisus aastat kolme, Enne kui rinnalt võõrutas.

Nüüd, vanemas eas olen ma mitmeid mõtte- ja hingeteaduslisi raamatuid lugenud, kus nii suure poisslapse rinnaga toitmine päris surmapatuks kuulutatakse ja sel moel söödetutele kõiksugu vaimuvääratusi ennustatakse… Noh, ei pea me ka kõiki targutajaid uskuma ühti!

Pilkajad (ja neist ei ole ühel kangelasel ealeski puudu) on minu toitmisviisi üle tihtilugu kurja nalja heitnud ning seda koguni mu vanapoisiks jäämisega siduda katsunud; või jõuab siis keegi nende suud lukku panna! Sellest, miks ma priitahtlikult üksikuks jääda olen tahtnud, saab selle loo lugeja alamal ise kuulda. Kindel on aga see, et rammus ja kosutav emapiim minust mehe kasvatas, kellele keegi vastu ei saanud. Ja rohkem ei taha ma sellest kõnelda!

Nüüd jälle ema kosilaste juurde tagasi pöörates pean ma tunnistama, et ega nad kõik mulle ühtviisi vastumeelt ja läilad ka ei olnud. Teistest enam meeldis mulle üks Tuuslari-nimeline soomlasest vanapoiss. Temal jätkus aega mulle jutte vesta ja need olid toredad lood. Ka mõistis Tuuslar igasugu nõia- ja loitsimissõnu — neid oli tal harilikest ussisõnadest peale kuni niisuguste võimsate lausumisteni välja, millega võis koguni ilma teiseks muuta. (Et ta meil tihti külas oli, ei pidanud mu ema porgandid iial põua all kannatama.) Mäletan tänase päevani neid õhtuid, kui ma meie talus üleval Iru linnamäel ta põlvel istudes muinasjutte kuulasin ja loojuvat päikest silmitsesin. Ema askeldas kolde ees ja vaatas meid hellusega. Vahetevahel läksid aga Tuuslari jutud nii keeruliseks, et ma neist enam õhkagi aru ei saanud. See ei jäänud siis ka emale märkamata ja näost õhetades noomis ta Tuuslarit: „Oh sind, va patust! Pead sa just poisi ees sihukesi hulle jutte kokku Jorisema! Vaata, kui äigan sulle kulbiga!”

Need olid ilusad, ühel meelel veedetud õhtud ja auväärt Kreutzwald eksib, kui ta Tuuslarist on kirjutanud:

Hakkas leske kiusamaie Kosilase kihladega, Võitma viinamärssidega.

Hilisemad uurijad on õnneks ka vea ära parandanud ja oma seletustes kindlalt öelnud, et nii korralik emand ennast ühe anakronismiga juba võluda ei lase… Viinamärsse pole tõesti olnud!

Praegu siis nende kaugete aegade üle mõtteid mõlgutades arvan ma, et Tuuslar ja mu emake — kaks kena küpses eas inimest — oleksid võinud teineteisele vanas põlves tõhusaks toeks olla. Emale Tuuslar meeldis, tal polnud midagi ka tema Soomemaa päritolu vastu. Memm oleks vist otsemaid Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud, kui poleks olnud meid, poisse. Mitmete ettekuulutuste järgi pidi minust ju koguni kuningas saama. Päris selge, et ohvrimeelne ema ei tahtnud oma pojast emigrant-kuningat kasvatada, vaid ikka seda päris ehtsat. Tuuslar oli aga jälle Soome tuuletarga ametis — koht, mida tollal väga auväärseks peeti.

Kui Tuuslar parajasti meil oli, polnud ka kosilastest ohtu, sest kui kosjarong julges meile läheneda, läks tal õige haprasti. Tuuslar tõmbas kopsud õhku täis, lausus mingid nõiasõnad sinna juurde, ja kohutav tuulispask kandis kosilased sedamaid tuldud teed tagasi. Mulle tuleb meelde, et mu õnnis ema, kes mingit vägivalda ei armastanud ja, nagu mäletatakse, koguni Päikesele endale julmust ette heitis, jälgis sedasorti maanteepühkimisi alati suure huviga.

„Pead sa n’d just sedasi…” tõi ta küll õrna protesti kuuldavale, kui mõne ratsamehe lennukõverjoon juba liiga kõrgele ulatus, kuid ta silmad olid teistmoodi kui harilikult ning ta justkui ei märganudki Tuuslari käsivart, mis tal sel ajal enamasti ümber puusade võttis. Ega minagi seda eriti tähele pannud, sest kosilaste lennutamine oli ilmatu lõbus vaatepilt. Kihutasin lennumeestele kähku järele, aitasin ratsanikke hobustega tükkis puu otsast alla, neid sealjuures parasjagu pilgates ja pitsitades, ning lasin maiusasjadel, mida kogu metsaalune täis oli, hea maitsta.

Mõnikord pean ma eneselt küsima, kas ma Tuuslarit mitte liiga pehmetes värvides nägema ei kipu — oli ju teine, nagu teada, kange vembumees. Kas ta mulle äkki just sellepärast nüüd südamelähedane ei tundu, et ma ta hiljem hirmsas äkkvihas surnuks lõin? No kes mõistaks sihukesele küsimusele vastata? Oma südames püüan ma aga tõesti õiglane olla.

Nüüd veel paar sõnakest vendadest.

Minu ema oli lasterikas naine. Võib imelik paista, et ma ei teagi, palju mul vendasid oli. Ka ajalugu on selle koha pealt vait. Ainult niipalju on teada, et memm neid igal aastal vähemalt ühe ilma sünnitas. Tuleb välja, et laste arv oli tema puhul lihtsas aritmeetika­lises sõltumises eluaastate arvust; kas on aga paslik leselt tema vanust küsida? Meid, poegi, see ei huvitanud, küsijad olla aga saanud õige erinevaid vastuseid. Minu kõige vanemad vennad pidasid koduseid olusid kitsaks ja rändasid juba õige noorelt võõrastele maadele. Nii ei tea minagi rohkem, kui et enne minu sündimist

Poegi taadi eluõhtul Kaksi alles kodus kasvid, Kaks kui heniekaunakesta. Teised olid tuule juhil, Linnuteede tähendusel Võõramaale rada võtnud.

Neid kahte, „kes alles kodus kasvid”, austasin ja armastasin ma väga ning katsusin igas asjas nende moodi olla. Iseäranis kadedaks tegid mind vanema venna tärkavad vurru­udemed, mida ta õhtuti mingi salavõidega kokku määris. Keskmiselt vennalt õppisin aga märkisülitamist. Tuleb tunnistada, et iial ei jõudnud ma ses kunstis tema poolt ülesnäidatud osavuseni. Minu muudki järeletegemise proovid jooksid tühja ja tihtilugu pidin ma vendade naeru ja pilkamist kuulma. Küllap tegi neid kadedaks mulle ennustatud suur tulevikuau. Pärast üht Peipsi kalaretke — mina kui kõige noorem pidin koju jääma — hakkasid nad mind koguni Ivaniks-kolmandaks-pojaks kutsuma. Kuigi see võõramaa nimi mulle kena tundus, ei saanud ma kahtlust maha suruda, kas äkitselt selle taga mõni mõnitus peidus pole.

Meie vanusevahe oli väike, aga eks iga aasta tähenda noores eas palju. Keskmine ja eriti vanem vend said juba maitsta esimest edu külaneidude hulgas, mind pidasid need aga ikka veel titakeseks. Mäletan mitmeid ehalkäimisi, mis lõppesid sedasi, et istusin nukralt vendi oodates kiviaial, püksid külakoerte rebimisest lõhki ja süda magusat valu täis, ning katsusin ennast trööstida mulle ettekuulutatud suure tulevikuga. Kuid ega see lihtne olnud: pidin kuulama heinte krabinat ja piigade mahasurutud kilkamist, mis tihtilugu lõppes isepärase matsutamise moodi häälitsusega — just nihukesega, mida siis kuulda võib, kui naerupugistav ja vastupunniv suu poolvägisi millegi niiskega kinni kaetakse…

Jah, minu esimesed muljed naistesoost olid segased ja tegid mind kohmetuks. Kuidagi ei tahtnud neiud vääriliselt hinnata mu jõudu ja värskust, minu tõsist meelt ja emapiimast verre voolanud ausat lapselikpuhast vaimu. Võiks öelda, et tütarlapsed said noore põhjamaise vägilase ihkamiste ja vihkamiste igikestvaks allikanireks. Seadsin neid silmavälgutajaid mõttes oma armsa emaga vastamisi ja otsustasin talle igavesti truuks jääda.