Читать книгу Eesti näkiliste välimääraja - Enn Vetemaa - Страница 3

Kallis näkisõber — võib-olla aga ka tulevane näkiteadlane naiadoloog —, nüüd on see väike raamatuke siis Sinu kätes. Küllalt pikk on olnud ajatühik viimase eestikeelse näkiteadusliku väljaande — M. J. Eiseni suurepärase „Näkiraamatu” ning käesoleva tagasihoidliku välimääraja ilmumise vahel. Jah, peaaegu kuus aastakümmet. „Näkiraamatu” najal on üles kasvanud ning teadusse astunud juba kaks põlvkonda Nõukogude Eesti naiadolooge ja raamat ise ajapikku muutunud väga haruldaseks ja raskesti kättesaadavaks. Eriti just noortele näkihuvilistele — meie tublidele pioneeridele — on hädasti tarvis uut, mitte liialt mahukat, kuid siiski teaduslikult täpset väljaannet. Seda lünka püüabki täita käesolev välimääraja. Määraja lõpposas on jäetud veidi ruumi ka puht­teoreetilistele küsimustele.

Muuseas on autor üritanud Eiseni „Näkiraamatut” värskemate andmetega täiendada ning kordusväljaandena taas trükki toimetada, kuid viie­kümnendail ja kuue­kümnendail aastail ei osutunud see võimalikuks. Näkid olid siis teenimatult ebasoosingus; neile heideti teravalt ette nende mitte­olemasolemist(!), mille kõrval peeti siiski vajalikuks süüdistada näkke parasiitlikes eluviisides ja tööpõlgurluses. Peeti halvaks ka seda, et näkiliste osavõtt töörahva ajaloolisest vabadusvõitlusest on olnud minimaalne (mis on kahjuks tõsi!), ka hoidunud nad kõrvale kalurikolhooside loomisest. Näkid pole tõepoolest olnud suured võitlejad, kuid neilt häbelikelt ja õrnadelt olevustelt on seda raske nõudagi. Ega me ju ööbikult oota jahi-pistrikule omast käitumist…

Nüüd siis on lõpuks taibatud, et kõik näkid on hinnalised loodus- ja kultuurimälestised, poeetilised muistised ning pälvivad täielikult looduskaitse alla võtmist. Meie kaasaegne kultuuripoliitika on viimastel aastatel sügavalt näkisõbralik, palju on tehtud veekogude reostamise vältimiseks, kuna vete saastamine kahjustas vahepeal ohtlikult Nõukogudemaa rahvuslikke näkirikkusi.

Määraja koostaja esitab oma töö lugejate ette väriseva südamega, kuna ta ei tea kogu maailma üsna ohtras näkikirjanduses teist sellist tüüpi raamatut veel olemaski olevat. Geniaalne Eisen jõudis oma töödes juba õige lähedale tõelise näkisüstemaatika loomisele: just tema koostatud (või redigeeritud) kirjeldused ja arvukad originaal-diagnoosid olidki nurgakiviks, mis tegi võimalikuks täpsete dihhotoomiliste või siis kõrvutavate määramistabelite koostamise. Ladinakeelsete liiginimetuste loomisel on autor kasutanud meie silmapaistva latinisti Ülo Torpatsi abi, kellele ta siinkohal oma sügavaimat tänu avaldab.

On ilmne, et näkiliste jagamisel sugukondadeks, perekondadeks ja liikideks võib esineda teatud vaieldavusi: võib-olla on autor mõnd tunnust üle- ja teist alatähtsustanud. Kui lugejal tekib teisi arvamusi, on koostaja nõus neid tänulikult analüüsima ja kui vaja, siis ka määraja järgmistes trükkides muudatustena sisse viima. Ka eestikeelsed näkinimed ei pruugi olla täiuslikud — autor oli enamiku neist sunnitud ise looma, sest käesolevaks ajaks on tekkinud karjuv vajadus juba ammu kirjeldavast ja statistilisest teadusest tõeliseks täppisteaduseks kasvanud naiadoloogiat teiste loodusteaduste eeskujul ühtse nomenklatuuri abil koondada ja liigendada. Endiste meetodite kasutamisel ähvardab näkiteadlast uppumine üksikfaktide koske.

Niisiis — tegu on esimese taolist tüüpi määrajaga, mistõttu autor julgeb paluda lugejailt-kasutajailt nõudlikku, kuid ometi heasoovlikku suhtumist. Loomulikult ei suuda käesolev õhuke välimääraja endasse koondada seda kõike, mida teame kaasajal näkkidest. Näkisõber, kes tahab oma teadmisi põhjalikumalt rikastada näkkide anatoomia, füsioloogia, geneetika ja parasitoloogia osas, peab pöörduma erialakirjanduse poole. Meie välimääraja oleks kaotanud ammendavama käsitluse puhul oma ülevaatlikkuse, teatud aabitsaliku iseloomu ning paisunud liialt paksuks ning raskesti käsiteldavaks.

Jääb soovida, et see määraja jõuab laiade rahvahulkadeni ja et naiadoloogia kujuneb tõeliseks rahvateaduseks. On ju kogu meie näkiuurimise ajaloos suurt osa etendanud amatöörid, kutseliste teadlasete hulk on ikka väikesearvuline olnud.

Lõpuks tahaks autor avaldada oma sügavat tänu kõigile nendele näkisõpradele, kelle nimesid kohtame määraja lehekülgedel; peale nende veel ka paljudele teistele, kelledest siinkohal nimetaksin füüsikakandidaati, okeanoloogi Rein Tamsalu, bioloogia­kandidaati Tarmo Timmi, romanisti Ott Ojamaad, slaviste Belobrovtseveid ja Gennadi Muravinit, setuisti Veera Pinot, kogenud näkiuurijaid Anne Eigot, Mari-Ann Pihlakat ja filosoofi ning filmiteadlast Jaan Ruusi. Samuti tänan TR Konservatooriumi kompositsiooni ja muusikateaduse kateedrit väärtuslike täpsustuste eest.

Kõik ettepanekud välimääraja sisu ja vormi paremustamise kohta võtame tänuga vastu. Nii need kui ka teated näkkidest, keda ei ole võimalik määrata käesoleva välimääraja abil, palutakse saata aadressil: Tallinn, Harju 1, krt. 5 või siis Tartu, Vanemuise 21, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituut. Võib-olla on aga raamatukese ilmumise ajaks juba tööd alustanud Loodusuurijate Seltsi näkisektsioon, kes samuti kõiki andmeid meie näkifauna kohta ootab ja on juba ette tänulik.

Tallinnas, 1980.

ENN VETEMAA