Читать книгу Hõbedaketrajad - Enn Vetemaa - Страница 2

I

Matil ei tulnud und. Teda vaevas suitsunälg. Vaikselt libistas ta end voodist välja.

„Joo enne klaas piima, kui sul on,” aimati ta soov ära.

Veronika oli ärganud sama hääletult, nagu ta magaski. Akna taga lõi taevas rohekaks, ja hommikuhämus oli Veronika nägu otsekui portselanist — ta oli veel vanusetum kui päeval.

„Ma vaatan.”

Mati läks tillukesse kööki. Ukselt heitis ta pilgu tagasi. Veronika ei pööranud pead, vaid vahtis endiselt lakke. Tekk kurguni tõmmatud, lamas ta seal, sirge, liikumatu; see naine oli magadeski valveseisangus. Ja ka ta riided — suve kohta oli neid liiga palju — matkisid korrektsuse poolest omanikku, jäigalt rippusid nad puul, kingad täpselt nende all. Oma haiguse tõttu kandis Veronika alati pikkade varrukatega kinnisi kleite; niisiis puudusid sellel teisel, vertikaalsel Veronikal, ainult sääred, labakäed ja pea.

Mati istus taburetile. Süütas sigareti ja avas akna. Kusagilt oli laskumas juunihommik, puud olid selle aimuses vaiksed, pisimgi virve ei kibrutanud väikese ilutiigi veepinda. Loodus ootas päeva ujedalt ja kannatlikult.

Mai ja juuni olid Matile rasked kuud. Eriti paaril viimasel aastal täitsid nad ta ähmase, ebamäärase rahulolematusega. Ühiselamud, hotellid, vahel sekka ka mõni üüritud kööktuba, kogu see juba harjumuspärane pendeldamine Eestimaa ühest äärest teise tekitas neil kuudel — algamisekuudel — mingi kirvendava tusa; oleks nagu tahtnud peatuda, juurduda, uuesti alustada. Igal taimelgi siin akna all on oma kindel koht. Looduse naiivne optimistlik ja enesekindel ärkamine, see suur usk, mis esiotsa karistamata jääb, need leebed ja leiged hommikud, mis lubavad mahladel käärida, tegid kuidagi tigedaks. Kasvab sihuke tilluke leheke, ise nagu niiskest siidpaberist välja lõigatud, jääb katsudes pöidla külge kinni, aga näe — temal on oma kindel teadmine ja tahtmine. Ei mingeid küsimusi, temal kõik selge.

Aknalaual lõhnas pelargoonium teravalt, kuivsoolakalt; see oli ebameeldiv lõhn ja kuidagi nagu seoses möödunud ööga.

Mida Veronika õieti kavatseb? Varemalt ei jäänud ta kunagi terveks ööks. Muidugi teab Veronika, et Mati suhted Maretiga on tõsiseks muutunud ja varsti peaksid loomuliku lahenduseni — pulmadeni jõudma, aga kas see seda naist tõesti häirib? Kas ta järsku pretendeerib millelegi? Kohe, kui nende filmigrupi direktor Veronika (filmidirektor tähendab sisuliselt majandus­direktorit) talle võtete perioodiks selle tillukese korteri leidis, jäi Mati mõtlikuks: suvitusrajoonis pole toagi leidmine kerge asi, ju on Veronikal temaga mingid plaanid. Tõsi, formaalselt võttes oli see neile filmi toimetajaga kahe peale, kuid toimetajad peatuvad võttepaikades harva üle päeva või paari; tegelikult oli korter temale ja loomulikult siis ka Veronikale kuuluv salapesa. Nad olid Veronikaga juba mitu aastat, kuidas seda nüüd öeldaksegi, intiimtuttavad, kuid nende põgusad kohtumised käisid enamasti Koidu ja Hämariku stiilis. Veronikal pealegi oli mees; räägiti küll, et vana.

Sigaret tundus imal. Mati lükkas potilille kõrvale ja laskus rinnuli aknalauale. Kui ta end vahariidega kaetud taburetilt kergitas, naksatas nahk reitel — pikad kluttis karvad olid istme külge kleepunud. See oli kibe, ärritav, ajas viimased uneriismed silmist.

Nüüd kahistas esimene hommikune tuulehoog lehti, tiigi sametine pind lõi säbrutama ja taeva kalkrohekas peegeldus värvis ta elavhõbedakarvaliseks; tundus, et vesi peaks sellises tiigis olema raske ja mürgine. Mati sülitas.

Sellistel hommikutel oli ta endale vastik. Ta silmitses oma käsi: mustad, punaka varjundiga karvad katsid teise ja kolmandagi sõrmelüli. Võõrad tundusid. Ta pidi kujutlema neid Veronika rindadel. Meeslitsi käed, mõtles ta. Samas hakkasid sõrmed veidi tõmblema.

Mul on karvased jalad ja karvane rind, kogu küla peab ahviks mind.

Selle luuletuse autor nukrutses, et keegi ei mõistvat tema linnuhinge. Mati häda oli vastupidine. Kõik teadsid, et tal on linnu süda. Linnu südamega gorilla, keda võib kõigeks kasutada. Ta teeb, mida soovitakse. Mati protest piirdub sellega, et ta kokutama hakkab ja punastab. Aga kokutab ta peaaegu alati jaatust.

Aknaklaasilt peegeldus talle vastu kurb piklik hobusepea, tumedad silmad, lokid, mis mitte ainult kooliplikadel hinge kinni ei löönud. „Aha-ai, aha-pai, kust see laps need lokid sai,” lauldi lastekodus. Jah, seda ei teadnud mitte keegi: Mati oli sõjaaja leidlaps.

Päris ilma emata ei saa läbi siiski keegi. Oli Matilgi üks pilt, mille ta endale lastekodu grupipildilt suurendada oli lasknud. Sellelt vaatas vastu nende rõugearmiline kokk. Koka nimi oli Ljuba. Pildil on tal lai unine nägu ja kaelas odavad puupärlid. Ljuba oli ingerlane ning hoidis Matit teistest rohkem. Esimestes lapsepõlvemälestustes näeb Mati end kõrge võlvitud laega vanas mõisaköögis, kollased rõskuselaigud seintel, sinine vakstu laual; valges kitlis Ljuba, tõsine hiidnaine, õõtsub mööda kööki nagu pall merelainetel ning teeb suurtest kottidest katlasse vihma. Hirss oli kollane vihm, tangud rahe ja manna lumi.

Köögiaknal laiutab aaloe — mälestustes kah kangesti suur —, niisugused puud peaksid kasvama tol turbanikujulisel oranžil mandril, millel on kumisev ja paljumahutava kõlaga nimi Aafrika.

Ljuba laulis natuke venivaid laule:

Ol’ kaunis kesäilta, kun laaksossa kävelin. Siell’ kohtasin ma neidon, jot aina muistelin…

ja poos enda ühel kaunil kesäilta’l pööningule üles. Mingid armuasjad; kuidagipidi olnud neisse segatud noor aednik, kes pärast Ljuba surma tema suuri viltutallatud kingi ise edasi kandis. Number nelikümmend kaks olid. Kui Mati neid kingi punapäise aedniku jalas nägi, peitis ta end hekisse, kust alles öösel leiti ja jõuga välja tiriti. Räägiti, ta olla tirijaid hammustanud.

Aha-ai, aha-pai — need lokid sai see laps küllap vist isalt.

Traatjas juus ja tõmmu jume vihjasid nagu lõunapoolsemale päritolule. Aga kellelt täpselt on päritud see Weissmanni järgi surematu ideoplasma, mida tema endas kannab ja kunagi ehk ka lapsele (ah, seda ei tea ette küll veel keegi) edasi annab, jääb igavesti saladuseks. Kellelt need geenid, mis ta pöidlad veidi vasarjateks on kasvatanud? Me ei tea, kust me tuleme ja kuhu läheme, me ei tea, miks me tuleme ja miks me läheme — need ühest sajandi alguse filosoofia­raamatust loetud sõnad on Matile kindlalt meelde ja hinge jäänud. Nii väga käivad nad tema kohta.

Ta kõrvus kõlab kõõksuval häälel räägitud anekdoot: „… ja kui hommik tuli ja lits rahast juttu tegi, siis lõi see ohvitser kannad kokku ja pajatas: „Üks rumeenia ohvitser ei võta kunagi daamide käest raha vastu!” Lõi jah kannad kokku, kohendas pumatist läikivat vuntsi, ja läinud ta oligi.”

Võib-olla algas see kõik tõesti nii. Ja kusagil üsas hakkasid vormuma vasarjad pöidlad ja pea, mida teadlased viisakalt kutsuvad dolihhoke­faalseks, lihtinimesed aga va pikaks hobusemoluks. Kuid kokutamine seal küll võrsuma ei hakanud. Kokutamisel on teine isa — pisike puhmaskulmudega kasvataja, keda hüüti Kämbuks ja kes rääkis tertsi võrra jämedama häälega, kui loodus talle ette oli määranud. Et pikem paista, kandis Kämbu topelttallaga saapaid. Oma kokutamise võlgneb Mati just selle mehe hoolele ja vaevale.

Asi sai alguse ühest august seinas — tüdrukute duširuumi seinas, teispool seina aga oli vana kolikamber. Sellest august ei teadnud Mati vähematki, see poleks talle siis ka veel mingit huvi pakkunud, kuid kolikambri seinapalkide vahel oli tal suitsupakk peidus. Ta astub kolikambrisse ja näeb kikivarvule tõusnud Kämbut — topelttaldadest jäi väheks —, kes läbi augu piilub. Duši all oli kuues klass, poollapsed-poolnaised, alles vormuvate valus-paistetanud rindadega. Mati tardub uksele, Kämbu pöördub ja veri valgub talle näkku. Isegi Kämbu ökitab algul, ent varsti ta juba lausa möirgab: „Sigadus! Sina tegid selle siia! Nüüd tulid piiluma! Ma just valvasin, et kas…” Ta haarab Matil õlast, tirib ta suure kella alla seisma ja läheb siis teatab tüdrukutele, milliselt teolt poiss tabati.

Nii see algas. Ja aasta pärast oli Matil kokutamine selge. Hiljem on ta sellega kohutavalt võidelnud. Kokutamisest on väga lihtne vabaneda, luges ta kunagi lootusrikkalt mingist vanast brošüürist, kus oli juttu kõikvõimalikest närvinõrkustest. Vabaneda saavat autosugestiooni teel. Raamat oli piltidega. Tütarlaps, erutuslaigud põsil, ei söanda minna üle tühja tantsupõranda: mis siis küll saab, kui ma libisen ja kukun? Tema kujutluses, nii kinnitasid autorid, ja küllap oli neil ka õigus, moonduvad seina ääres pingil istujate näod kohutavaks irveks, nad möirgavad naerda, veresooned laupadel punduvad, higised kämblad hoiavad kinni naeruvappuvaid vatsu. Ja närvitohtrid õpetasid, et tütarlaps saaks oma hirmust kohe lahti, kui ta vaid suudaks kujutletavaist mökitajatest sisimas üle olla. „Ah et ma kukkusin? Ja miks ka mitte?! (Nagu selles inglise anekdoodis.) Mis siin naerda on? Kas te tõesti pole kuulnud, et kukkunuid olevat sobilik üles aidata?”

Kõik see võis ju õige olla, kuid kasu polnud sellest karvavõrdki. Mati usub küll, et väikeses kokutamises pole midagi eriti häbistavat, mis ses olla saabki, kuid sellest on vähe abi… Ma ei karda, ma ei häbene raasugi, võid sa endale seletada ja seda ka uskuda, aga kui veri sulle ikkagi pähe tõuseb, laup vaevahigiga kattub, peod niiskeks tõmbuvad ja käed värisema hakkavad, mis on sellest sisendamisest siis abi! Tahe ja mõistus ei aita, sest kokutamine tuleks nagu kusagilt väljastpoolt.

Kas Mati vähe on oma tahet kasvatanud! Pese põrand puhtaks, pese veel kord, siis veel, ja mida puhtam põrand on, seda hoolsamalt seda pese! Iga pesemine võtku rohkem aega kui eelmine! See oli karmajooga süsteem. Ta on seda proovinud, kord pesi ta väikest põrandasiilu kaheksa tundi järjest. Nii oli ta otsustanud, sest sellise teoga pidi toime tulema ainult oma tahte täielik peremees. Mati oleks suutnud pesta ka kuusteist tundi järjepannu. Ta võib ennast mugavas voodis ja surmväsinult terve öö üleval hoida; see pole kerge, kuid ta on sellega hakkama saanud. Veelgi pöörasemaid asju on ette võetud. Süütenööri põlemiskiirus on konstantne; lõigake jupp, mis peab põlema minuti. Pange nüüd oma tooli alla karp lõhkeainet (Matil kui pürotehnikul seda jätkus), kinnitage süütenöör, süüdake see, istuge toolile, sulgege silmad ja lugege viiekümne viieni. Siis tõmmake nöör välja ja mõõtke järelejäänud nöörijupp üle. Kui olete suutnud oodata üle viiekümne sekundi, siis peaksid teie närvid tõesti korras olema. Jah. Aga mis on sellest kõigest abi, kui ta kelnerile tellimust andes närveerib rohkem kui süütenööristatud trinitrotoluooli­briketil istudes! Mis teha, kui skorpion kurgus ootab, torkevalmis nõel seljale krõnksutatud, ning kohe on valmis kõrisõlme salvama.

Kokutamine pole häbiasi, võimalik, et filosoofiliselt võttes on see koguni õigem ja ausam kui sileda jutuvada soristamine, sest eks ole iga sõna ju ebatäpne; maailm ei sulgu eales ka kõige paindlikumasse lauselingu. Mis võiks olla loomulikum kui sõna järele haaramine, valuline kobamine, veenis ennast puberteediealine Mati. Kokuta julgesti, moodusta raskeid, kiillauselisi perioode, et sa kindlasti segi läheksid, et sa segiminekuga harjuksid, sisendas pikk piltilus poiss endale, kuid enamasti ei tulnud ta suust rohkem kui alus ja öeldis; kurgusolev masin laskis aluse ja öeldise läbi, vahel lisaks ka sihitise, aga kui Mati enamat tahtis, tahta julges, viskas ratas rihma pealt ja kurgus hakkas kobrutama pime kosk. Meie keha allub kuulekalt meie tahtele. Allub? Tänan! Matil küll mitte.

Toas nagises voodi. Veronika on täna kuidagi teisem, ju peab midagi juhtuma…

Mati neelatas kuuldavalt ja tundis, kuidas ta kõrisõlm ja häälepaelad endast taas märku andsid. Kui ta nüüd suu avama peaks, siis kokutaks ta kindlasti ka Veronikaga rääkides, kuigi tolle puhul seda tavaliselt ei juhtunud. Mati käsi tõusis sellele neetud kaelale, mudis seda; poisina ta vahel lootis, et ükskord ometi tuleb imeline hetk ja tal õnnestub oma õnnetus alla neelata. Väike kurikaval skorpion, kes elab ta kurgus — mõnus oleks see alla kugistada. Las ta raisk seedib! Aga kokutamis­skorpion ei lasknud lahti, ta oli oma sõra tugevasti Mati ihusse kasvatanud.

Skorpion ei lahku eal.

„Too mulle vett!”

Mati ei tahtnud vastata. Paarist vääratanud silbist võis alguse saada terve loodusõnnetus, glossolaaliline Niagara — häälikud kleepuvad üksteise külge, kasvavad nagu veerev lumepall, lämmatavad. Neid ei saa välja sülitada. Ja vere punased allikad löövad käärima, tõusevad pähe. Mõnikord oli ta sellisel juhul inimeste seast põgenenud.

Mati laskis kraanist vett, pesi klaasi veinipärast puhtaks.

Veronika oli end küünarnukkide najale istuma upitanud. Kui Mati tuppa astus ja talle klaasi ulatas, ei katnud ta end tekiga. See oli uudis, sest toas oli juba üsna valge ning Veronika häbenes oma ihu. Väikesed mündisuurused kõrgendikud, keskelt roosakaspunased, äärtelt hõbeehmelised nagu narmendav siidpaber, algasid vasaku rinna juurest, jooksid selle nibust veidi kõrgemalt üle, riivasid paremat rinda, jätkusid kõhul ja keerasid siis puusa kohalt selja taha. Soomussammaspool. Mittenakkav, üldsegi mitte kole.

Isegi nende esimesel korral ei hirmutanud see Matit. Olnuks vist parem, kui oleks hirmutanud. Mine tea.

Veronika neelas väikeste sõõmudega vett ja jälgis Mati pilku. Jälgis, kuidas ta jälgis. Ja Mati jälgis, kuidas ta jälgis, kuidas ta jälgis. Nende vahel oli tõesti tihtilugu niiviisi.

„Eks ole, see on … nagu oleks keegi pika-pika piitsaga…”

Mati muutus taas ärevaks. See teema oli siiani tabu olnud. Jah, aga kruvijoont või siuglevat piitsaarmi meenutas sammaspool küll.

„Üks uss on end ümber puu keeranud ja mõnuleb päikese käes. Ja puu ei saa teda maha raputada. Tahaks, aga ei saa…”

See tehtud beebihääl ei sobinud Veronikale, rangele, valgest, tõsi küll, rikkega puust väljavoolitud, jahedale, käsutama harjunud naisele. Mati tõmbus instinktiivselt tagasi. See ei jäänud Veronikale märkamata.

„Pole vajagi,” lausus Mati kähku. Rohkemat ta ei lisanud, täna polnud liitlausete päev.

„Ju oled minuga harjunud, eks?”

„Mis siin harjuda.”

„Kas … sa pole mõnikord mõelnud, et mis siis saaks, kui Veronika ühel heal päeval sinu juurest enam ära minna ei tahakski… Kaks haiget inimest…”

Mati ei suutnud Veronika pilku välja kannatada: see oli nii terane ja kuidagi sisendav, ning kuidas ta küll lausus selle „kaks haiget”… Niisuguse inimesega on ohtlik koos olla.

„Ei ole … mõtelnud,” kugistas ta. Siinkohal polnud pikemat vastust vajagi, sest nii ootamatult tulnud küsimusele poleks ka suurema jutuga mees kohe midagi tarka kosta osanud.

Niisugune vastus muidugi ei saanud Veronikale meeldida, kuid ta seedis selle laitmatult ära.

„Ah et polegi mõelnud.” Veronika muigas ja jõi klaasi tilgatumaks, keeras end külili, et nende silmside tihedam oleks. „Ega meil kahekesi halb oleks,” naeratas Veronika ja vaatas Matit niimoodi. Mati teadis, mis nüüd järgnema peab, kuid tal ei olnud selleks mingit soovi. Ta tundis seletamatut ohutunnet ja kiirustas tühja klaasi kööki viima. Minnes aistis ta lausa füüsiliselt oma seljal Veronika pilku. Kindlasti on ta silmad praegu sellised poolpilukil: kaslased oskavad nurru lüüa, kuid nende häda on selles, et iial ei suuda nad loomulikult naeratada.

„Mati!”

Mati jäi uksele seisma. Veronika hääl oli ootamatult malbe.

„Kui sa kavatsed Maretiga … siis ma soovitan sul kiirustada.”

„Jah?”

„Ma võin kihla vedada, et Madis pakub talle varsti mõne väikese osa. Ta vahib teda juba paar päeva, pea viltu… Mul on sellistele asjadele hea nina.”

„Maretile osa?” Mati ei tahtnud hästi uskuda. Ei saa keskeale lähenevad kostümeerijad tihti filmiosi, pigem võivad selles vanuses pisiosade-täitjad kostümeerijaiks saada…

„No ja siis?”

„Niisugune asi mõjub.”

„Mõjub? Kuidas?”

„Sinu jaoks ebasoodsalt…”

Veronika pilk oli jahe ja vahe.

„Sa arvad?”

Nüüd oli Mati kord muiata: päratu kõhuga Madis Kartulit oli võimatu donžuanina ette kujutada. Pealegi oli ta kuuekümne ringis.

Seejärel Mati koguni vihastas: Veronika mõttekäik oli solvav just oma jämedakoelisuse poolest.

„Ei naistest” — Mati pidi neelatama — „puudu ole!”

Veronika silmitses ta tõmblevaid huuli õige murelikult:

„Sa rääkisid ka eile halvemini … kui muidu. Hoia oma närve, Mati!”

Oh mis noomiv-emalikult see naine teda karistada oskab!… Mati ajas kampsuni selga.

„Ma nüüd lähen.”

„Juba?”

„Õhtul raske režiimvõte.”

Ta väljuski, jättes solvunud Veronika voodisse, õhtul pidi tõesti keerukas režiimvõte olema, kuid loomulikult ei läinud ta praegu sellepärast.

„Ei naistest puudu ole,” oli Mati vihaselt pursanud. Temaga oli see küll nii. Tõde, isegi omamoodi kurb tõde. Juba neljateistkümneselt hakati Matit märkama. Siis, kui teised temaealised alles esimeses armuvalus ringi uitasid, plikade akende all õhkasid-ohkasid, luuletusi kirjutasid, korve said, salakiimalistena ja vinnilistena arstiteaduslike raamatute teatud lõike õgisid, jõudis Mati vooditesse, esiotsa enamasti abieluvooditesse. Tal oli naiste hulgas erakordne menu, need aina hellitasid teda. Naistega nelja silma all olles sai Mati oma kokutamishädast peaaegu alati üle ja juba arvas, et lõplik paranemine pole enam kaugel. Aga imelik — varsti hakkas ta kahtlema, kas naised seda üldse soovisidki. Igatahes meeldis neile talle tema häda meenutada. Higiste palakate vahel, teatud rambushetkil libises tihti hell käsi üle poisi rinna: „Tead, kallis poiss, miks sa mulle nii armas oled? Kõige armsam. Jah, sa vist juba aimadki: sellepärast, just selle sinu vea pärast…”

Ja et see oli ausalt öeldud, seda võisid kinnitada pisarad ütleja silmanurgas. Aga skorpionile mõjusid niisugused tundepuhangud nagu punane rätt härjale: ta oli otsemaid kohal. Ja Mati enesekindlus kadus, ta oli naiste võimu all. Imelikult sagedasti kippusid niisugused stseenid korduma: Matis hakkas koitma aimus (või eksiaimus?) paljude naiste alateadlikust salatarkusest, imeosavast viisist, kuidas teda sõltuvusköidikuisse mässida. Selles helluses pidi olema mingi kurjus: Mati sattus aeg-ajalt raevu, kord koguni lõi pisarsilmset sosistajat, riietus, lausa põgenes.

Järgmine etapp oligi naistevihkamine. Ta hakkas neid umbusaldama, kurikavalateks pidama. Mati õppis julmutsema, kuid see kõik ei vähendanud põrmugi tema edu naiste juures. Ja ei saa öelda, et ta oma edu poleks nautinud. Naiste kaudu maksis ta muule lisaks kätte ka nende meestele, kogu meessoole, kelle sümboliks ta kujutluses ikka veel oli paksude taldade ja tehtult jämeda häälega Kämbu.

Seitsmeteistkümneselt — ta oli siis kümnendas klassis — magas Mati Roberti (see oli Kämbu õige nimi) kahekümne ühe aastase tütrega, inetu, ritvpika ja laudrindse Mailaga. Magas puhtalt kättemaksuks ja korraldas kõik nii, et ka isa sellest teada sai. Seejärel tuli tal muidugi lastekodust lahkuda.

Päev pärast väljaheitmist ootas ta Kämbut pargis. Õhtul hilja, kui kergelt vinene mehike alevist koju jõudis, õnnelik ja võidurõõmus, et too poiss lõpuks ometi silmapiirilt kaduma peab, jalutas Mati talle kitsal pargiteel mõõdetud aeglusega vastu. Ta oli siis juba üle meeter kaheksakümne pikk.

Nii vapper oli Kämbu ometi, et karjuma ei hakanud — ka siis mitte, kui ta lõhkise huulega samblal kössitas ja verd sülitada krooksus. „Ära ainult tapa!” halises ta. Kämbu teadis hästi oma süü suurust ja kartis kõige hullemat: ta oli mõistnud, et julm mäng, mis võib-olla just nii halvasti kavatsetud polnudki, oli teinud teise õnnetuks, eluksajaks õnnetuks. Nagu tolle muinasjutu-kuningatütre, kellel iga sõna peale suust kärnkonn välja kargas.

Pikkade sammudega jalutas Mati eemale, jättes Kämbu samblale kükitama. Teatab Kämbu miilitsasse? Ei. Kõik jäi saladuseks.

Seigad naistega aga jätkusid. Ta pidas neid ikka veel kurikavalaiks. Alles palju hiljem mõistis Mati, et küllap kohtus ta enamalt jaolt ainult üht kindlat tüüpi naistega ja et need polnud raasugi halvad, pigem õnnetud naised. Õnnetut aga teise õnnetus lohutab, õrnastab. Ei pruugi siin olla mingit kahjurõõmu. Ja päris palju oli vist ka niisuguseid naisi, kes ei suutnud ise õnnetusteta elada ning alateadlikult koguni ihkasid oma murekoormat suurendada; sellised lühiromaanid, mis juba ettearvatult ruttu lõppema pidid, andsid nende õnnetusekatlale uut tarvilikku kütust. Imelik loom võib olla see inimeseloom siin ilmas. Ja küllalt tihti.

Nii palju oli neis armastusmängudes siiski halba, et ka Mati ise mingil moel kahjustatud sai: seesugused mõrase kõlaga armulood muutusid temalegi vajaduseks. Kui ta kohtus naistega, kes tema puudust millekski ei pidanud, tundis ta end koguni solvatuna. Mati oli oma häda armastama hakanud, talle juba meeldiski kokutava südametevallutaja tragikoomiline oreool.

Ligemale kolm aastat elas Mati tõelist ülalpeetava elu. Enesekindel muie suul, käes kohver, kus peale efektse ussimustrilise hommikumantli ja mõne raamatu suurt midagi polnud („Kõike, mis mul on, kannan ma endaga!” — eks sobi see lause ka Alfonside suhu), kolis ta kordamööda viie daami juurde elama.

Esimene oli Kadri, kes tõi talle koguni hommikukohvi voodisse Mati jalutas ümber väikese individuaalelamu, mängis koeraga, haigutas, luges ja aeg-ajalt noomis ülalpidajannat. Ta oli osav puutöömees, kuid Kadri väikest triiphoonet ta mitte ei kavatsenudki parandada. Kui Kadri sellele kord vihjas, hakkas ta kohe oma kohvrit pakkima. Juba järgmisel hommikul parandas üks haltuuramees kasvuhoone aknaraame; Mati mängis nagu ikka koeraga ja jagas norivaid nõuandeid.

Viimane neist viiest naisest oli Kristin. Kristin oli marujõukas ja silmapaistvalt ilus kolmekümne viiene naine. Tema maja Meriväljal meenutas väikest lossi. Kristin oli olnud kaks aastat abielus kuuekümneaastase juudi rahvusest kaubandus­tegelasega, kes teda jumaldas ning mingi tekstiili­afääri peategelasena kaheteist­kümneks aastaks vanglasse läks. Kristin kandis ainult tumesinist ja musta, armastas suuri mustlaslikke kõrvarõngaid, õigem olnuks öelda kõrvavõrusid, sugulises mõttes aga oli ta külm naine, absoluutselt frigiidne tüüp. Tihti alustas ta lauset sõnadega: „Meie, naisfilosoofid…” Ta oli tõesti arukas naine, tegi kandidaaditööd sotsioloogiast ja luges ülikoolis — küll õhtuülikoolis — filosoofia ajalugu.

Nad magasid enamasti eri tubades. Matit pidas — jah, just pidas — Kristin ekstra­vagantsusest. On olemas koerapidajaid ja krokodilli­pidajaid, ju meeldis sellele põhimõttelisele egoistile ja narkissoslasele näha end matipidajana. (Tema kirjutanuks selle liitsõna ilmtingimata nii!) Algul ei saanud Mati Kristinist aru, kuid kui sai, siis…

See oli ühel õhtupoolikul, nad jõid Kristini buduaaris mokakohvi, kui Kristin hakkas oma hingeelu Matile lausa ekshibitsio­nistliku naudinguga serveerima. Ta sõrmes hiilgas aleksandriit, ta kandis musta kimonot ning tema musta sukka ja hõbebrokaadist toakinga kängitsetud väike jalg kõõbitses põrandat katvat karusnahka enesekindla hooletusega: kaevus pikkadesse karvadesse, kadus, ilmus taas.

„Meie, naisfilosoofid,” alustas ta ja arutles siis vaimustunult, kui imelik inimene tema, Kristin, ikkagi on. Aroniga abiellus ta seepärast, et tahtis saada inimväärilisi (just nii ta ütleski) elutingimusi. Ning ta ei häbenenud seda üldse tunnistada. Veel enam, ta ise ka imestab, et kohe põrmugi ei häbene. Ei mingit süütunnet! Ja pakke ei saada ta vanglasse põhimõtteliselt. Tal polevat ühtegi sõpra, kuid mis on selleski imelikku. Tihti arutleb ta eneses, et miks ta küll Matit siin peab. Mis neid ometi ühendab? Ju on see tema, Kristini kapriis, sest kirge nende vahel ei ole ega võigi olla: Mati pole tema maitse ja pealegi on veel süütu lapsuke. Intellektu­aalsest sõprusest ei saa mõistagi ka rääkida. Muide pidi Mati kogu oma vabaduse juures tõesti ainult üht asja silmas pidama: ta ei tohtinud peaaegu midagi lugeda. Loomulikult peale puht ajaviite­kirjanduse. Kord tabas Kristin Mati Aristotelese „Metafüüsikat” sirvimas (see oli venekeelne, saksa keelega ei saanud Mati toime) ja oli sügavalt solvunud. Mati pidi loll olema, ainult nii teda siin taluti. Ainult seda temalt nõutigi.

Jah, aga miks tema, Kristin, ikkagi Matit siin peab, arutleti edasi. Kas on see soov alanduse järele? On selles ehk koguni midagi masohhistlikku? „Tead, Mati, mida see sõna tähendab? Ega sa loomulikult tea. Ma katsun seletada…”

Ja siis sai Matile küllalt.

„Võib olla, et ongi … midagi masohhistlikku… Proovime,” ütles Mati lühilausete haaval ja tõusis aeglaselt.

„Mida me proovime?” ei saanud Kristin kohe aru.

Mati astus ümber lauakese. Suurel ovaalsel peeglilaual lõid ilupudelid ehmunult tilisema, neis murduv valgus maalis seinale närvilisi värisevaid vikerkaari.

Mati jäi Kristini ette seisma. Kristini juukselahk oli hirmuäratavalt täpne ja valge. Mati haaras ta lahtistest juustest õrnalt, kuid kindlalt kinni ning keeras need endale osavalt ümber randme. Hetke pärast oli Kristin karusnahale tõmmatud. Mati pani talle põlve kõhu alla, kooris ta paljaks ja peksis teda otsekui lapsukest vastu paljast tagumikku. See valge tagumik oli täisvalguses õige ehmunud ja ootamatult kõhnake, mitte põrmugi nii enese­kindlalt intellektuaalne, et… „meie, nais­filosoofide tagumikud…”

Kristin kiljus kileda linnuhäälega ja katsus hammustada: tal olid väikesed teravad hambad ja sinakad, verevaese inimese igemed. Ta väikese sõrme ülipikk hoolitsetud küüs murdus. Tuli välja, et Kristin polnud ka masohhist. Põrmugi mitte. Ja jõudu oli tal rohkem, kui oleks võinud meie nais­filosoofidest eeldada.

Kui Mati Kristini lahti laskis — juukselahust ei olnud enam juttugi —, tormas Kristin end korrastades ja sülge pritsides telefoni juurde. Mati tõmbas telefoni seinakontaktist välja ja ütles, et ei tea, kas naisfilosoofidel on sobilik maailmale kuulutada, et nende armukesed neid vahetevahel peksavad. Ta soovitas Kristinil rahuneda ja lisas, et läheb nüüd ära. Võttiski oma kohvri ussi­mustrilise hommiku­mantliga ning oli kümne minuti pärast kadunud.

Kas meenutas Mati Kristiniga toimepandut nüüd uhkuse või koguni naudinguga? Ei. Hoopiski mitte. Pigem piinlikkusega segatud kõhedusega. Mati oli end ikka pidanud õrnaks ja healoomuliseks kokutajaks, kuidagi poleks ta endalt oodanud sellist julmusepurset. Teda kohutas, et peale loomuliku viha olid ta enda punased käejäljed naisfilosoofi vagelvalgel tagumikul äratanud tas ka midagi muud. Meil pole aimugi, mis on meis peidus. Eks vii meie arenguniit mingil kombel juuraaegsete väljasurnud elajateni; hirmutav on, kui need hammastega linnud ja limased ürgroomajad oma kauget kaja kuulda lasevad. Punased käejäljed valgel tagumikul ja tunne, mida nad tekitasid, lubab arvata, et evolutsioonikiht pole palju paksem vaibast Kristini põrandal…

Kes teab, mis Matist oleks saanud, kui ta poleks leidnud korterit tädi Magda juures. Kord aitas ta koos sõbraga ühel vanemal naisel puid saagida, kurtis korterihäda, ja leidiski kodu. Peaaegu tõelise kodu.

Magda oli viiekümne viie aastane. Oma kahekümne kahe eluaasta jooksul oli Mati näinud nii mõndagi, kuigi vahest ühekülgselt, teda poleks miski imestanud. Kui Magda palus oma selga reumarohuga määrida, oli Mati valvel. Ent tädi Magdale ei tulnud midagi niisugust, mida Mati kartis, pähegi. Ometi on ilmas ka normaalseid naisinimesi, mõtles Mati rõõmuga. Tädi Magda oli tõesti nagu hea soe maakividest taluahi — ta andis kõigile oma hingesoojust: angoora kassile, kanaarilindudele ja Matile. Algas ammuigatsetud rahulik eluperiood.

Mati lõpetas õhtukooli. Ta töötas paberi­vabrikus kalandreerijana (on leiutatud üks selline masin, mis paberile läike annab), kõik oli korras, temaga oldi rahul. Kui teda propagandistiks poleks hakatud pressima — masinate mürinas tema kõnedefekti õieti ei märgatudki —, oleks ta vabrikusse edasigi jäänud. Aga Mati kartis oma skorpioni, kes vahepeal peaaegu varjusurma oli suikunud ja edutamisplaanide peale end otsemaid jälle liigutas. Tahavad Matist kõnemeest teha! Turakad! Sellest ei tule midagi välja.

Siiski ei jätnud ta vabrikut ainuüksi skorpioni pärast, oli ka muid, ikka neid endist laadi põhjusi: ta oleks tahtmatult võinud ühe perekonna lõhki ajada.

Vanal paberimasina­juhil Voldemaril oli noor elurõõmus kaasa, isegi nimi oli tal elurõõmus: Lulli. Voldemar, Mati ja Lulli said hästi läbi. Kuid mitte alati ei olnud Lulli ja Voldemar samas vahetuses, paberivabrikutes aga on sellised päratud, julgesti kaks meetrit kõrged kastid, kuhu visatakse pressidel katkenud või siis valekaaluline praakpaber. Kui oled öövahetuses — ainult kümmekond inimest kolme suure saali peale — ja kui need kastid, kuhu keegi ei vaata, on täis masinasooja lõhnavat krepp-paberit (teinekord koguni roosat; see värv küll Matile ei meeldi), võib juhtuda nii mõndagi… Mati otsustas vabrikust ära minna.

Õnneks oli parasjagu algamas suvi, ja suvel pole kuum, aurune paberivabrik ka põrmugi meeldiv koht. Mati oli ammu ihanud maale, loodusesse. Ta jättis ajutiselt maha tädi Magda, tema kaneelist lõhnavad omatehtud saiakesed, puhtad linased voodiriided ja portselan-Jeesukese kummutil. Liitus maa­parandajatega, kuivendas soid, raius võsa. Ja kui ta suve lõpul leidis koha filmistuudios, määras see kõik. Esiotsa oli ta laudsepp, kuid et tööd polnud palju, võttis pürotehnik ta oma õpipoisiks. Vastukaaluks hääle­aparaadile olid Mati käed kindlad, täpsed ja tugevad. Kuigi pürotehnik ei tohi kasutada kvalifit­seerimata abilisi, märkas vana rahulik Ludvig, kes püssirohuga oli kokku puutunud juba Esimeses maailmasõjas, et Matit võib usaldada nagu iseennast. Mõne kuu pärast tegi Mati ära ka vastavad eksamid. Nüüd jäi tädi Magda üksikuks juba suurema osa aastast. Ainult filmivõtete vaheajal sõi Mati tema kaneelisaiu ja masseeris tädi üha jämedamaks muutuvaid, küünlavärvi jalgu.

Aprillist novembrini oli Matil nüüd oma päriskodu, kummiratastel vagunelamu, mille uksel oli silt „VÕÕRASTELE SISSEKÄIK RANGELT KEELATUD! KARISTATAV!”. Sellega rändas ta põhjaranniku kõrgeil kaldail, Tõstamaa liivaküngastel, Koguva rannatuultes ja koguni Sirtsu soos. Ta armastas vagunelamus ka ööbida. (Jah, pidi see Veronika talle nüüd selle korteri leidma…)

Ammiit, TTT ehk trinitrotoluool, soolhape, millega immutatakse põlemiseks määratud puumaterjali, et see ilusa kollase, lahvatava ja särtsuva leegi annaks, laskemoon, mitmete ajastute relvad — kogu see ohtlik varandus asus täpselt ettenähtud paikades riiulitel. Kaalutud, etiketistatud, registri­raamatuisse sisse kantud. Mati oli selle spetsiaalse lukuga ja trellitatud akendega kuningriigi ainuvalitseja!

Aga peale töövarade oli siin muust kolust kenasti eesriidega eraldatud töölaud mikroskoobiga, magnetofoniga, füüsika- ja bioloogia­õpikutega — Mati oli vahepeal koguni EPA-s kaks kursust kaugõppetudeng olnud, ent siis õpingud pooleli jätnud. Oma osa oli selles küllap ka tema põhihädal, mis end eksamitel taas hullusti tunda andis, kuid ega Mati endale kõrgeid sihte seadnudki. Ta uuris teadusi rohkem niisama lõbuks kui diplomi tarvis, sest oli oma elu ja tööga päris rahul. Aga sellised asjad nagu entroopia ja perioodilisuse seadus, pärilikkus ja evolutsioon pakkusid talle praegugi lõbu. Ta oli mõneti Havukka-Aho mõtleja taoline mees ning pidas õhtuti elu ja looduse imeliste asjade üle endamisi aru.

Ja siis veel need esperantoõpikud! Esperanto nimetus tuleneb ilusast paljulubavast sõnast „esperare” — lootma: eks pea me ikka ja ikka lootma, lootma kõige kiuste… Ning peale muu on esperanto ju keel, millega suuremalt jaolt lävitakse kirja teel. Mati sulg ei kokutanud: tihti toodi postilt siia kirju kirevate võõramaiste postmarkidega.

„Olen kolmekümne kuue aastane, töötan filmistuudios pürotehnikuna. See tähendab: põletan, lasen õhku ja lõbustan ennast värviliste tuledega. Olen eestlane. Armastan klassikalist luulet ja heliloojaist Chopini,” kirjutas ta mõnel õhtul põlismetsas, kui vagunmajakese kollase akna taga kihises ja tungles ööliblikate müriaad. Ning kui ta oli saatnud kirjasõbrale ka oma foto: lokkispäine tumesilmne mees — eks kiirga sellest lõuast jõudu (lasen ja põletan!), suujoonest aga närvilist pehmust (armastan Chopini) —, ei jäänud vähemasti naistelt vastused tulemata. Aga ka meeste hulgas oli tal kirjasõpru palju. Hoolikalt ja kohusetundlikult uuris ta käsiraamatuid, mis talle endale vähematki huvi ei pakkunud, küll aga mõnele tõsimeelsele kanada farmerile.

„Eestis kasvatatakse peamiselt kaht tõugu veiseid: friisi kari ja eesti punane kari. Punane kari on piimaannilt kehvem, see-eest aga lepib halvemate elutingimustega ning annab väga rasvarohket piima. Rasvaprotsent on tihti viie lähedal. Punane veis on nudipäine…” kirjutas pikapealine pürotehnik ning krimpsutas keerukaid sõnu otsides, vajaduse korral ka moodustades, oma kõrget laupa.

Ent mikrofon ja magnetofon olid veelgi tähtsamad. Nii astus ta sel Veronika poolt rikutud hommikulgi, kohe pärast keeruka luku avamist, otsemaid nende juurde. Köhatas, kuristas — vesi oli leige, natuke repetanud maitsega, soise maa kaevud — ja alustas nagu ikka oma „foneetilist hommiku­võimlemist”: