Читать книгу Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister - Enn Vetemaa - Страница 3

On vastutustundetult väidetud, et iga inimene võiks kirjutada ühe hea romaani. Oma elust nimelt. Mõeldagu vaid! Kui seda väidet tõsiselt võetaks ja igamees heas lootuses oma elulugu raamatuks kirjutama hakkaks, siis saaksime päratu hulga väga igavat lugemismaterjali, sest enamiku inimeste elud on ju ääretult ebahuvitavad, nende mõtlemisvõime kaunis piiratud, kindlat maailmavaadet, millest johtuksid ka kindlad tegutsemispõhimõtted — aadetest me ei räägigi —, pole neil ollagi. Elu ilma aadeteta on aga niisugune elu, millest kirjutada ei tasugi. Minul minu aated muidugi on. Juba varases nooruses tegin ma endale selgeks, milliseid tõekspidamisi mul normaalseks probleemideta eluks meie üldiselt mitte eriti indiviidisõbralikus maailmas tarvis on, otsustasin neist rangelt kinni pidada ja olen seda ka teinud. Ma jõuan neid kindlasti ka teile tutvustada. Meie elukäik ei kujuta ju endast midagi muud kui meie aadete realiseerumist (või ka mitte­realiseerumist) ajas ja ruumis. Seda kõike muidugi kindlas ühiskondlikus süsteemis. Arvan, et ainevalda „mina ja minu aated” valitsen ma täiuslikult.

See on ka esimene eeldus, mis teeb iseenesest kirjutamise võimalikuks.

Kuid vaja on veel teisigi eeldusi. Nimelt on uskumatult vähe inimesi, kes saavad sisutiheda kirjatööga toime, kuigi mingid põhimõtted ja ka elementaarne kirjaoskus neil ju ikkagi nagu on. Just elementaarne, mitte enamat. Häda on selles, et ei mõelda korrektsetes lausetes, vaat mis! Väga oluliseks, lausa vältimatuks pean ma seda, et mõtleja ka oma mõtlemisprotsessis kasutaks kirjavahemärke! Ning teeks sealgi neile märkidele vastava pikkusega pause. Mina mõtlen alati just ja ainult nii! Tihtipeale nõuab see natuke vaevagi, sest vahel on päris raske otsustada, kas tuleb oma mõtlemisvoog peatada punktiga või piisab juba semikoolonistki. Kolm punkti, eriti veel mõttepunkti (seda nad ju enamasti ongi) kujutavad endast aga eriti keerukat probleemi. Me eeldame, et mõtleja sel puhul pikemalt peatub, suunab pilgu kaugusesse, vajutab, piltlikult väljendudes, oma aju stoppkaadri nupule! Ja seejärel süüvib jäädvustatud kujutluspilti ning elab sellega võimalikult emotsionaalselt kaasa. Kui pikalt reainimene aga üht mõttepilti üldse tähelepanu keskpunktis hoida suudab? Kahetsusväärselt lühikest aega, väidavad vaimuteadlased ehk psühholoogid. Kui kaua suudate teie? Te ei oska täpselt öelda, eks? Ent kõik see on ju ülioluline! Kuidas te muidu üldse teate, kas peate oma järgnevat mõtet alustama suure või väikese tähega?! Nii olulise asja mitteteadmine võib mõtleja — õigemini oma mõtete kirjapanija — välja viia täieliku mõttesogasuseni. Paraku ei vaeva enamik inimesi end mõtte-interpunktsiooni küsimustega üleüldse — lastakse mingi hägune mõtlemise ja tundlemise segu läbi aju voolata ja kogu lugu. Katsutagu aga pärastpoole sellist kolloidset voolamit kirja panna — võimatu asi …

Väärtkirjanduse olulisemaks tunnuseks on aga alati olnud just kirstallselgus! Muide, mina arvan, et see väide kehtib iga tõsise kunstiliigi kohta.

Tunnistan, et senini pole ma raamatuid kirjutanud. Kasutan oma loometöös sõnade asemel teisi vahendeid. Kujutava kunsti vahendeid nimelt. Kunsti — täpsemalt skulptuuri — ühe rafineeritud alaliigi aus teenimine on minu paleus, minu elu sisu.

Ma olen väga silmapaistev, ehkki üldsusele (laiematele rahvamassidele) praegu veel tundmatu kunstnik, kuid tean, et minust võinuks saada ka silmapaistev kirjanik. Kuid ma olen endale juba ammu selgeks teinud oma prioriteedid: olen ja jään kunstnikuks. Jah, aga miks mina — mees, kes oskab oma aega hinnata — siis praegu kirjatööle asun? Teadku kõik, et mind ajendab kirjutama hädavajadus. Ma ei ole küll veel kaugeltki vana — saja-aastasest elust või koguni saja kahekümne aastasest, mida Bernard Shaw — vaimukas, kuid mõnikord sündsusetuseni vaba mõtteviisiga inglise kirjamees — pidas normaalseks (tänu meditsiini arengule see aeg kahtlematult kord ka saabub), on minul igatahes veel parasjagu puudu. Olen läbi teinud umbes kaks kolmandikku oma arvatavast maapealsest eluvõitlusest. Elu tagumine ots, see lõpuosa — see sisukaim, küps, parim — on mul kindlasti veel ees. Praegu ma elan, loon ja õilmitsen mis hirmus!

Mõnus on teada, et Tizian — minu kauge ja kaudne kolleeg — jõudis oma parimate töödeni, nendeni, mille järgi maailm teda üldse tunnebki, alles üheksakümnendates eluaastates. Ka mina olen väga vitaalne, niisiis võib minulgi kunstis minna nii, nagu läks Tizianil; kuid siiski — ka kuldlõikekoht on nii elus kui ka kunstis väga oluline. Eks heliloojadki püüa just oma teoste kuldlõikekohal — või ka pisut hiljem — välja näidata kõike, mida nad mõistavad. Põhiviisid on tutvustatud, neid on omavahel ka kokku põrgata lastud ning töödeldudki — finaal ise aga on muidugi veel kaugel ees. Paras aeg meisterlikkust ilmutada!

Minu praegune eluetapp on kah enam-vähem kuldlõikeline. (Tõeliselt on saja-aastase eluga arvestades täpne moment küll juba paari aasta jagu mööda libisenud, kuid kes võib öelda, et ma tulevikus ei liitu meie pikaealiste eestlaste väärika vennaskonnaga.) Aga mida mõiste „kuldlõige” üldse tähendab? Entsüklopeediad kirjeldavad seda minu matemaatikaalaste teadmiste jaoks liialt keeruka ahelmurruna, mille ma siiski siinkohal ära tooksin. Küllap on minu arvukate lugejate hulgas inimesi, kes tublide matemaatikutena armastavad just eksaktsust. Ahelmurd on ise alljärgnev:

Tunnistan, et niisugune näiliselt igasuguse mõtteta, peamiselt ühtedest koosnev ahelmurd, mis sisaldab ainult üht a-tähte ja arvu 1, on kohmetuks tegev ning paneb mu pea koguni ringi käima. Arvuteaduse kummardajatele, seda tean ma kindlasti, aga sedasorti imelised karkassid just meeldivadki; nende meeleheaks ma tollegi siin ära tõin. Mina ise lepin sellega, et algebravõtteid ning suurusi x ja a – x kasutades (mängu tuleb ka ruutjuur arvust 5) — nii väidab EESTI ENTSÜKLOPEEDIA, teatmeteos, mida ma ikka huvitatult lehitsen ja uurin — jõutakse teatud lihtsamate algebraliste võrrandite kaudu arvuni 61,8 … Mis on aga see-eest täiesti arusaadav ja tähendab seda, et kui kellelgi on määratud elada saja-aastaseks, siis tema elutee kuldlõikekoht oleks umbes kuuekümne ühe koma kaheksa aastaselt. Sellest järeldub, et mul on just praegu õige aeg end kirjutamisetööle seada! (Tõeliselt olen ma juba ehk isegi hiljaks jäänud. Kuid eks ma siis katsu natuke üle saja aasta elada, et asjad kenasti klappima saaksid.)

Igatahes on aeg teha esimesed kokkuvõtted — fikseerida nii-öelda väike vahefiniš. Praegu kahjuks veel ei taibata, et minu elu ja looming vääriksid monograafilist käsitlust. Miks? Eks ole sellel lihtne põhjus: minu valitud kitsas elitaarne skulptuuri-eriala, millest Eesti allikais on juttu siiski juba aastal 1695, on meie praeguses aegruumis väga ebapopulaarne. Minu püha viinamägi, mida ma aastaid armastusega harinud olen, kipub sööti jääma. Järelkasv peaaegu puudub. Kunstiakadeemia õppekavadest te minu kunsti ei leia. Kuid see ei kohuta mind — ma pole isegi pettunud. Inimkonnas ei maksa ega tohigi pettuda, sest ma tean ju, et kunagi saabub päev, mil seesama inimkond unustatud väärtused jälle üles leiab. On ju olnud aegu — varajane keskaeg näiteks —, mil kogunisti kirjasõnagi ei austatud; ja kulus tuhat aastat, et au sisse tõsta — alles renessansiajal — hellenistlik kultuur.

Küllap on varsti käes päev, mil inimkond pöörab valekunstilt, mille loojate eesmärgiks pole miski muu kui iseendale pilgu tõmbamine, oma tähelepanu ära ning avastab igavese ilu, mis alati on olemas olnud ja eksisteerima jääbki. Ehk küll teda alati mitte tähele ei panda. Kõik tõeliselt väärtuslik avastatakse kord uuesti. Ja pärib teenitud au, mis loojatele endile ehk eriti tähtis polegi, aga inimkonnast kui sellisest igal juhul parema mulje jätab. Ka inimkonnale endale.

Just neil kaalutlusil olen ma otsustanud oma isiku ja loomingu tulevasi austajaid rõõmustada sellega, et nad saavad endale hinnaliseks kingiks minu hästi kirjutatud iseenesekäsitluse — filosoofilise, akadeemilise, täiesti tõetruu. See saaks olla tulevastele mind puudutavatele uurimistöödele heaks aluseks, kust tõsisel uurijal võimalik juba ise minu-uurimise põnevatesse labürintidesse tungida — seesinane, praegu sündiv töö tunglana (mõttelisena muidugi mõista) peos — ja uhkesti edasi minna.

Nüüd, oma töö algul luban ma endale siiski väikese kõrvalepõike — mõtisklen kirjutamise kui protsessiga seotud ohtude ja raskuste üle.

Olen kuulnud, et sõnaseadjatest paljud, nende hulgas isegi kuulsad kirjamehed, on hirmsat vaeva näinud esimese lause kirjapanekuga: enne seda tähtsat sammu (mida mina siiski üle ei tähtsustaks) olevat järjepannu proovitud kõiki kodus olevaid kirjutuslaudu; neid koguni nurgast nurka tõstetud. Ka nii ebaolulise asjaga nagu paberisordi väljavalimine oldavat nähtud uskumatult palju vaeva. Eks ole kuuldud ka veidrustest: isegi nii vilunud luuletaja nagu lord Byron (tema on Eestimaalgi tuntud, mistõttu tutvustamist ei vaja) olevat oma kirjutuslaua­sahtlis hoidnud mädanenud õunu — muidu polevat luuletamisest midagi välja tulnud. (See võib muidugi ka kuulujutt olla.) Kuid olgu kuis on — mina haisvaid õunapunne oma eneseteostuseks ei vaja.

Mina võin alustada alati ja kohe.

Ma tean, et esimese lause kirjapanekuga võib nõudlikul inimesel tõesti probleeme tekkida. Eriti siis, kui tahetakse alustada looduspildiga. See on iseenesest klassikaline komme, ja minagi hindan klassikalisi vormikaanoneid ja väljapeetud looduspilte. Kuid võetagu teadmiseks, et kena looduspildi võib ju ka hiljem töö algusse siirata; eks ole teada, et heliloojad näiteks ooperiavamängud kirjutavad ikka kõige viimasena. Inimesele, kes pole ei eriti vilunud ega ka andekas, soovitaksin (piltlikul) härjal kohe (piltlikuist) sarvist kinni haarata. Võin tuua näiteid ilusatest julgetest lausetest, millega liiga kauaks kõhklema jäänul suurepäraselt tööd alustada annab. Kogu kunst seisab julges hüppes mingisse juba toimuvasse tegevusse! Ja seda võimaldab ju otsene kõne.

Näiteks:

„SEE IGAHOMMIKUNE MUNAROOG ON MU LÕPUTULT ÄRA TÜÜDANUD!” käratas krahv Mannteuffel ja sakutas vihaselt hallikat karvatorti, mis kasvas välja ta ebasümmeetriliselt suurest, hämmastavalt kapsalehte meenutavast vasakust kõrvast. „TAHAN SEAJALGA KALLERIS!”

Niisugune lause lausa kutsub jutustamist jätkama. Seejärel võite endale lubada juba ekskursse eelnenusse, sest teie mootor juba podiseb.

Kirjelduste suur oht seisneb selles, et neid saab lõputult parandada. Kuulus prantslane Camus (möödunud sajandi poiss, tutvustamist arvatavasti ei vaja) annab teada: üks tema lootustandev sõber oli jäänud hirmsasse kitsikusse romaani esimese, iseenesest juba üsna hea lause viimistlemisega. Sellele koguni pea kogu oma elu kulutanud. Tolle lause, õigemini selle variantidega, täitnud visa mees tervelt seitsekümmend kolm hirmpaksu kaustikut, mis muidugi väärib täit imetlemist, aga siiski ka üks kurb lugu on. Lause ise on muide laitmatu:

ÜHEL ILUSAL MAIHOMMIKUL RATSUTAS SALE AMATSOON UHKEL RAUDJAL MÄRAL MÖÖDA BOULOGNE’I METSA ÕITSVAID ALLEESID.

Absoluutset täiuslikkust taga ajav mees ei jäänud aga sellega veel rahule. Kord ei meeldinud talle sõna „sale”, siis jälle „raudjas”, mis polnuvat elegantne. Ta katsetas oma hädas isegi kombinatsiooni „ratsutas sale amatsoon mustal raudjal märal” (või oli see vastupidi?), mille vilunud kirjanik Camus kohemaid maha laitnuvat kui ilmvõimatu.

Ent muidugi võib oskaja mees alati ikka ka loodus­kirjeldusega alustada.

Aga mulle näib, et praegu oleme peateemast — minust enesest — kõrvale libisemas, mis lugejat kindlasti kurvastab. Kirjasõna üle on mul plaanis ka edaspidi oma mõtteid avaldada. Kuigi minu just toodud näide oli huvitav, ei tulnud ma sellega välja oma (iseenesest väheste) teadmistega eputamiseks. See oli puhtenese­hoiatuslik meenutamine, sest lausa pöörane viimistlemine on ka minu kunstnikuloomuse programmeeritud ning mul tuleb sellega pidevalt võidelda.

Jah, aga praegu nendin ma, ja teen seda teatud üllatusega, et olen kirjatöö alustamis­raskustest osanud kuidagiviisi juba üle libiseda: pole mul otsest kõnet ega erilisi kirjeldusi enam vajagi.

Näib, et õige oleks edasi minna minu perekondlike taust­süsteemide paika­panemisega, millega seostub ka minu isiksuse ja minu maailma­käsituse sünd. Seejärel tuleb mul aga pihtida teile muljeid oma varastest seksuaal­kogemustest; ma ei tee seda mitte tahtmisest ajavaimuga kaasas käia: ma ei kiida seda kohati lausa häbitusse kalduvat vaimu hoopiski mitte — ehkki mõistan ka maailma muutumise paratamatust kuid ma olen kindel, et noorus ja esimesed muljed armuelust (või millelegi sellele lähenevast) vermivad oluliselt meie vaimu, kujundavad meie egot ning selle eripära. Ja kuidas võiks lugeja minu hinge- ja ka loomeelu muidu mõista?! Väga komplitseeritud on nad. Seejärel kavatsen ma minna enam-vähem kronoloogilist rada pidi edasi, kuid siiski mitte orjalikult — tahan pikkida sündmusteritta ka oma mõtteid usuküsimuste, elu ja surma ning kunsti ja kirjanduse kohta, et lugeja minu kui isiksusega sügavamalt tutvuda saaks. Aga loomulikult saab suure osa kirjatööst enda alla võtma ka minu alles hiljuti alanud armuelu. Ei ole ju sellest palju aega möödas, kui leidsin oma unelmate Katariina, kellega agarasti — nagu vanasti öeldi — nii hinges kui ihus kokku elame.

Ent kõigepealt siiski perekondlike sidemete juurde. Muide on mul ka oma sünnisaladus; sellest ei teadnud ma oma varasemas nooruses teps midagi. Teatud komplitseeritud asjaolud ja minu mõningad tollased leiud viisid selleni, et minu vanaisa lõpuks mulle kogu tõe rääkis. Aga hoidkem seda siinkohal veel vaka all. Ärgem rutakem ajast ette! Mainin oma sünnisaladust eeskätt sellepärast, et lugejale võib jääda muidu arusaamatuks, miks ma nii palju maaelust ja oma vanaisast kirjutan. Tema oli igatahes minu tõeline vanaisa.

Niisiis — ma sündisin meie väikese vabariigi pealinnas Tallinnas, selles vanas hansalinnas, milles on vähe leebust, küllalt asjalikku karmust, linnas, mille arhitektuur on mornivõitu, linnas, kus üheksa kuud aastast valitseb midagi sügiselaadset, ülejäänud kolmel kuul on aga enamasti kehv ilm … Kuid ärgem olgem ülekohtused: esineb vahel meilgi lapsemeelset kevadet ja unisevõitu suve, mil meie veidi uimane linnakodanik sattub eufooriasse sinimerest valgepurjeliste jahtidega, pilvitust taevast, meie tagasihoidlikest argadest, natuke pleekinud linnataimedest ning nende ümber tiirutavaist lahjavärvilistest, kuid siiski omal moel kenadest liblikatest. Ja neil päevil riietub kodanik kergemeelselt: lühikesi seelikuid kannavad siis meie neiud, ja mehed vahel isegi lühikesi pükse, mille kandjad ei saa üldjuhul kiidelda apollolike säärtega — jah, karvased ja kõveravõitu on nad enamasti kuid me peame kaaslinlasi mõistma — kevad ja suvi on siin nii üürikesed. Ja neid lühikesi imeaegu kasutatakse, nagu osatakse. Mõnikord kaunis arulagedalt. Peetakse niinimetatud õllesummereid, vanalinnas röögib jumal-teab-kust-kurat-pärit ja meie aeglase, natuke ehk töntsigi vaimuga vastuolus olev võõras tümpsmuusika. Mina tunnen end siis ebakindlalt — nii on muide ka laulupidude ja üldse massikogunemiste ajal — ja sõidan enamasti siis oma maakodusse, kus möödus suur osa mu noorusest. (Pärast sõda ja märtsipommitamist oli meie perel raskusi oma positsioonile vastava korteri leidmisega.) Kuid sellest faktist hoolimatagi on maaelu minu lapsemälestustesse jätnud palju kirkamaid lehekülgi kui elu linnas.

Minu suur eeskuju oli, nagu ju eespool öeldud, mu isapoolne vanaisa. Ta oli jõukas mees, jahu- ning lauaveski peaaktsionär, tundis elektri- ja sepatööd, puutööst rääkimata. Ta valdas hästi vene ja saksa keelt. Luges aga koguni inglis- ja prantsuskeelseid käsiraamatuid. Tema noorusajal, just siis ta neid luges, oli kahe viimati mainitud keele harrastajaid veel väga vähe. Eriti maakohas. Aga see kõik pole eriti olulinegi. Kõikemäärav — minule — oli ikka tema kui isiksus.

Vanaisa kandis pea alati — sepapajas muidugi mitte — musta maavillast ülikonda ja vesti, mille taskust vingerdas välja kuldne uurikett. Minagi unistasin just sellisest riietusest, kuid Jõuluvana mulle midagi sellist paraku ei kinkinud, ehkki ma talle salaja anuvaid kirju saatsin. Milline tore väike härra ma oleksin olnud sellises ülikonnas, kell vestitaskus! Minu isa — jah, nimetagem teda esialgu isaks — riietus oli seevastu sportlikuma tegumoega; tihti kandis ta peas inglisepärast valget soni, kuid ei soni ega ka ruudulised, sportliku lõikega pintsakud pole mind eriti kunagi ahvatlenud. Just vanaisa ja isegi tema riietus olid minu meelest tõelise tõsise mehe väärilised. Mind paelus ka vanaisa kõnemaneer, tema suust tulevad sõnad — üksteisest eraldiseisvad — olid alati selged ja kõlavad. Mul heliseb tänini kõrvus kas või seegi, kuidas ta mind, kes ma söögilauas suurte inimeste jutust ülearu agarasti osa võtma kippusin, korrale kutsus:

„Laps räägib siis, kui kana kuseb!”

Oo, kuidas ta seda ütles — range, igati suurekaustaline, otsusekindel.

Kord jälle olin ma unustanud vanaisale antud lubaduse temale teatud lillede õisikuid korjata. Need olid sellised valged, väikesed, hästi meelõhnalised. (Vanaisa lisas neid oma paberossi­tubakasse. Paberosse tegi ta ise imelise masinaga, mida ta tillukesest vändakesest, endal nägu asjalik ja väga tõsine, ringi ajas.) Ta vaatas minule, oma tööülesanded unustanule, üle söögilaua otse silma sisse ja kõneles väga põlglikult teatud inimtüübist, keda iseloomustavat kalduvus endale võetud töökohustused hooletusse jätta; sööma ei unustavat nemad aga teps mitte tulla … Ma kahvatasin ja siis kohe punastasin. Lõin, jah, hõõguma üle terve näo.

„Hea vanaisa, ma sain sinu vihjest aru ja parandan kohe oma vea,” pomisesin ma, tõusin lauast ja läksin otsemaid liivaauku, kus nood aroomililled kasvasid, ning asusin usinasti korjetööle. Korjasin valgeid õisikuid vanaisa saabumiseni; ta tuli umbes veerand tunni pärast, vaatas mu tööd viivu heakskiitvalt kõrvalt ning lubas mul seejärel söögilauda tagasi minna.

Oi, ta oli mõjuvõimas ja austusväärne mees! Eriti sügava mulje jättis ta mulle aga sellega, et tema oli esimene ja ainus inimene, kellelt ma vitsu olen saanud. Kord külma ilmaga tuli mulle pähe hull mõte heinakuuri lõke teha. Kohe põhuvirna kõrvale. On ikka lapsel aru. Vanaisa nägi seda, röögatas hirmsa häälega, tormas kohale, tallas oma alati ideaalselt läikivate säärsaabastega tule surnuks, leidis siis, et vanast luuast saab häid vitsu, käratas, et ma püksid alla laseksin, ning … nahatäie ma sain. Korraliku. Mu vanaisa oli ju kõiges põhjalik. See oli vaimustav, igavesti meeldejääv elamus. Lõpuks pidin ma vitstele suud andma, mida ma ka suure heameelega ja sügavalt liigutatult tegin.

„Hea vanaisa, ma tean, et sul mind sugugi kerge polnud karistada, sest oma karmis südames armastad sa mind väga. Ma tean seda. Aga sa said endast üle. Eks me mõlemad tea sügavasisulist rahvaütlust: „Mida armsam laps, seda valusam vits.” Nendin, et sinu vits oli piisavalt valus. See karistusakt ühendab meid igaveseks.”

„Mis asja?! Sa nendid … Et igaveseks …?” Vanaisa vahtis mind väga imeliku näoga ja siis sülitas — jah, suure laraka, pöördus järsult kannalt ja tuhises minema. Ma tahtsin talle järele hüüda, et ma mõistan ka tema sülitamise — vanaisale hoopiski mitteomane toiming — põhjusi ja tähendust, kuid ei jõudnud. Aga tõesti — minu lapsehinges oli pärast noid esimesi triibulisi sündinud mitte päris eakohane imeselge tunnetus: karistaja ja karistatav loovad terviku. Sellest päevast hakkasin ma vanaisa lausa jumaldama. Kinnitan, et selles tundes polnud midagi sellist, millest on oma kirjapanekuis pihtinud üks julge prantsuse valgustusajastu filosoof Rousseau, keda tema ilusate pikkade punaste küüntega noor naisõpetajanna karmilt karistas. Mingi pulgakesega koguni vist poisikese tundlikke sõrmeotsi nüpeldas. Filosoof kirjeldab meisterlikult sellest vahejuhtumist sugenenud masohhistliku varjundiga hingevärinaid. Minul selliseid peeni, poolpatuseid tundeid ei tekkinud. Ehkki ma olen kuulnud inimestest, kes ihalevad alluda tugevamale, vanemale ja vahel koguni samasoolisele indiviidile. Minu tunded — neis võib-olla ei puudunud tõesti ka tibatilluke allumisnauding — olid siiski põhiliselt platoonilist laadi, neis prevaleeris austus. Ei viinud nad mind ohtudesse, mille eest hoiatavad psühhiaatrid. Aga ma hakkasin vanaisa veelgi enam kõiges jäljendama. Kui ma — see võis olla neljandas klassis — jõuluks läbiviielise tunnistuse sain, astusin ma vanaisa juurde, kes jõulupuu all oma viiulit häälestas. (Ta mängis muide alati üht ja sama koraali „Jeruusalemm, sa püha taevalinn.”) Ulatasin talle oma klassitunnistuse. Ja kuulsin kõneldes — jah just kuulsin! — oma häält, mis vanaisa tooni ja sõnavalikut matkida püüdis:

„Hea vanaisa, luba sind rõõmustada ühe tubli tunnistusega, mille olen teeninud visa õppetööga meie tublide õpetajate juhtimisel.”

Vanaisa silmitses mu tunnistust kaua ja lausus siis: „See on hea tunnistus, mu poiss. Kui sa nii jätkad, siis saab sinust tubli mees.”

Ta ei naeratanud, vaid oli väga tõsine. Pidulikult tõsine. Muide ei naeratanud ega naernud ta üldse mitte kunagi. Ma arvan, et sel targal ja tõsisel vanahärral puudus huumorimeel täiesti. Pean seda ka enese kohta tunnistama. Ma ei suuda näiteks kuidagi taibata, miks enamik inimesi, lugedes Cervantese „Don Quijote’t”, naerab. Mina loen seda raamatut tõsiselt ja suure huviga ning imetlen vaprat rüütlit igati. Ta oli julge, võitles koguni tuuleveskitega. Aga naerda pole kõiges selles minu arust küll millegi üle. Kes teab, ehk olidki need tuuleveskid maskeerunud vaenlased … Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat” olen ma kah lugenud. Kenasti välja mõeldud muinaslugu, aga seal on ka täiesti uskumatuid asju kirjas. (Bulgakov oli teatavasti narkomaan.) Hašeki (tema olevat muide õllega liialdanud) raamat vahvast sõdurist, raamat, mis paljud inimesed itsitama paneb, mind küll naerma ei aja — see on ju äraütlemata kurb lugu koledast ilmasõjast.

Üldse arvan ma, et ükski tekst pole asjana iseeneses üldse naljakas. Nalja mõtleb lugeja (või kuulaja) sellele ise sisse. Minul selline võime puudub. Ka soov, sest ma ei taipa, miks seda üldse vaja on. Nii ma ei solvugi, kui väidetakse, et mul naljasoont pole. Naljasoone täielik puudumine osutab minu geenide lähedusele vanaisaga. Minu sotsiaalne isa, keda ma kah väga armastasin, naeris siiski kerglaselt nagu lihtsurelik — ju oli tema naerugeen dominantne, meil vanaisaga aga diskreetselt peidet; olen kuskilt lugenud, et teadlased nimetavad sellist olemasolevat, ent otseselt mittetoimivat geeni „retsessiivseks”.

Õnnelikuks minu omapära mind ei tee, kuid loometööd see ei sega. Olen mitte homo ridens, vaid homo faber. Ma usun kindlalt, et inimkond on arenenud — ta vist siiski on! — ikka rohkem tänu töökusele kui itsitamisele. Kuid naised, kes naeravad, mulle meeldivad. Põhjustel, mida ma seletada ei oska.

Mina olen, jah, mees, kes naljast aru ei saa. (Seda juurde ei mõtle.) Mõnikord võtan ma kollektiivsest naermisest siiski osa. Pole ju tark teistest liialt erineda. Kuidas ma oskan? Oskan, sest olen tähelepanelik jälgija ja käitun nii nagu teisedki. Ning ma olen päris vilunud naeru laadi äramõistataja. Naere on tõesti väga erinevaid.

Ent mul on naeruoskuse teatud kängujäämisele vastu panna andeid, mis teistel väga tihti puuduvad. Eriti neil, kellel on suur nõndanimetatud huumorimeel. Mind iseloomustab positiivne ellusuhtumine ja riigitruudus. Ma austan riiki ja selle valitsejaid. Kogu hingest. Olgu valitsejad ja riik ning riigikordki parajasti millised tahes! Sellest minu hingeomadusest on mul muide ka palju kasu olnud, kuigi oma sisimas olen ma kasusaamisele mitte­orienteeritud indiviid. Riigitruudus ja hingeline avatus on tänapäeval, vähemalt minu tähelepanekute järgi, küllaltki haruldased. Nende üle tasub uhkust tunda. Kohe toon ma kujukaid näiteid. Neisse süvenejad teadku, et nood kiiduväärsed anded on minule omased juba alates varasest lapsepõlvest. Eriti just hinge avatusega võin ma hoobelda.

Väite tõestamiseks siirdugem möödanikku. Esmalt esimese Eesti Vabariigi aegadesse.

*

Mäletan imeilusat maikuuhommikut, mil väike paksuvõitu poiss — mina — ratsutas meie iidse Hirvepargi varjukatel alleedel saledal, raudjal, valgest puust kepphobusel, mille isa talle oli tellinud tema kolmandaks sünnipäevaks. Hobuse tagumikule olid muide kleebitud väikesed hõbetähed E.W, mis tähendasid EESTI WABARIIKI ja olid samal ajal ka väikese totsaka, kuid aruka pilguga poisu initsiaalid ehk ees- ja perekonnanime esimesed tähed. Jah, kaks sümpaatset nähtumust, kui nii öelda võib, olid mõlemad E.W.-d.

Nii ma siis tol kaugel lapse­põlve­hommikul oma kujutluses ratsutasingi nagu amatsoon. (Ei, amatsoonid on siiski naissoost ratsutajad … Nais­sportlased.) Ning ma sõin samal ajal tollast helekollast sidrunijäätist. Pika Hermanni tornis lehvis sinimustvalge lipp. Mul oli seljas sinine madruseülikond. Ühe lähedal asuva ilusa hoone lahtisest aknast — kardinad lehvisid nii jaunilt — kuuldus raadiomuusikat (raadioid tollal igas peres veel polnudki) ning siis hakkas äkki rääkima (raadios) keegi sümpaatse häälega vanaonu. Isa jäi kohe sirgeseljaliselt seisma (kui ma ei eksi), võttis oma valge inglise tüüpi tennisesoni peast (kui ma ei eksi) ja selgitas mulle, et nüüd kõneleb meile meie kallis riigivanem (Pätsu-nimeline). Ma jäin kuulama. Seda tajusin ma küll silmapilkselt, et praegu ei sobi väikesel tublil poisil maiustada. Väike tubli poiss käitub väärikalt. Jäätisesöömine sai katkestet*.

* katkestet — katkestatud (moodsam keele­pruuk, mida aeg-ajalt kasutan). NB! Ka edaspidi kirjutan sõnaseletused otse tekstisse. Vastasel korral on karta, et neid ei viitsita lugeda. (Autor.)

Ma surusin maha ka pissihäda — jah, see oli kuidagi ootamatult tekkinud, mäletan seda selgesti — ja kuulasin kenast laiast aknast kostvaid arvatavasti tarku sõnu. Sõnad, mille täpsest sisust-mõttest ma loomulikult veel aru ei saanud, hüpnotiseerisid mu siiski. Ma ei teinud tollal täpselt vahet Jumalal, Riigivanemal ega Jõuluvanemal, pardon, ikka Jõuluvanal. Nad olid minu jaoks kokku üks Suur Kolmainus. Ja siis äkki tundsin ma, kuis palav armastuse-, kuulekuse- ja tänutunne mu nagu kõrgele-kõrgele Eestimaa sinise taeva alla tõstis (väikesed, sulgjad, valged, õrnad, vahukoorelis-vatilis-siidjad pilveksed liuglesid seal otsekui luiged — mäletan neid nii selgesti). Mu lapsesilmakesed olid liigutusest märjad. Ma elasin üle midagi hinge­orgasmi­taolist. Ja see tugev tunne kallati üle Eesti Vabariigi kauni hümniga.

Ma olin avatud!

Toibusin õnneuimast alles siis, kui kõne oli läbi. Ja kohe pissisin ma ka püksi. Nüüd see oli andeksantavam, sest väikesed poisid ikka pissivad vahel püksi — seda tundsin ma hinges. Eksimatult.

Ning minu hea isa ei laitnud mind kah. Naeratas ainult mõistvalt …

*

Järgmine mälestus on ligilähedasest paigast mõni aasta hiljem. Taevas olid just samasugused pilved kui eelkirjeldatud stseenis, kuid kepphobust ja jäätist mul polnud. (Saksa-ajal oli magusaga üldse vist raskusi.) Aga mingi saksakeelne kõne kostus just täpselt samast avatud aknast. Pissihäda mul küll polnud. Ja isa vist seisma ka ei jäänud. Aga lipumulje on mul siiski ere: Pika Hermanni tipus lehvis veripunane lipp — ka hiljem olid seal enamasti ju punased lipud kuid tollel lipul oli valge ring keskel ja sellel märk, mille kohta ma nüüd tean, et see on ürgammune svastika. Sakslased kutsusid seda (ja eestlased ka) haakristiks. See oli mõjuv lipp. Tore, nagu kohutavgi. Aga ilus ka. Ma tundsin absoluutset õnnetunnet. Ning siis lähenes mulle sümpaatne saksa ohvitser, naeratas ning suskas mu pintsaku rinnaesisesse nõela, mille otsas oli vosvorist (fosforist) laevukesekujutis. See laev — ristleja moega — säras öösiti rohekalt, salapäraselt, imeliselt. Kuid hommikuks kustus laeva sära ära. Päikesest jõudu korjanuna säras ta aga õhtul (ja ka päeval pimedas toas) jälle edasi.

Kuhu ma jäingi? Ah jaa, ka haakristilippu vaadates — seal Hirvepargis — olin ma väga ja väga avatud.

*

Mõne aja pärast lehvis samas tornis üleni, servast servani punane lipp. Veel hiljem aga punane lipp mingite sini-valgete lainetega alumises servas. See oli mäletatavasti meie kalli ENSV lipp. Mitte eriti ilus ja ka mitte väga mõjuv. Lained ühele tõsisele lipule ei sobi. Aga need ajad, mil too lipp lehvis, olid siiski paljudele tollastele eesti lastele, eriti neile, kelle vanemaid kui riigivaenlasi poldud just ära küüditatud (väljasaatmine on muidugi iseenesestmõistetav käitumiseviis nende suhtes, kes valitsevale korrale vaenulikud), jah, paljudele eesti lastele siiski ilusad pioneeriaastad fanfaaride ja lõkete ning herbaariumi­mappide ja liblika­võrkudega … Minu isa-ema mind pioneeriks astuda kahjuks ei lubanud. Kuigi mu vanaisa õigustatult kulakuks tehti, oleksin ma ehk siiski pioneeri­organisatsiooni vastuvõtmist pälvinud. Kuid oli see aeg ka minule siiski muretu lapsepõlv, nagu öeldakse. Teatud rahukevad. (Mulle väga meeldib ühe meie tubli saadikuproua ligikaudu sellenimeline romaan, kus üks väike tüdruk lõigub kääridega veel lahti minemata pojengiõisi, et näha, mis seal sees on. Jah, lapsed on natuke sadistid, ka plikad. Ja pojengiõitel on muide maasaialõhn. Aga raamat, tahtsin ma öelda, mulle meeldib.)

Neil aegadel kandsid pioneerid punaseid taskurätte ümber kaela ja pioneeride eliit, kui nii sobib öelda, tohtis tarida pühapilte, millel kujutati tavaliselt Jossif Vissarionovitš Stalinit. Kord sattusin ma ka ise siis Hirveparki, kui mu koolivennad pilte kandes marssisid ja lõid trummi ning puhusid fanfaare takkapihta. Kuigi ma ise sellest ilust kõrval pidin seisma, olin ma hingelt siiski avatud. Ja ma hõiskasin koos teistega: „Elagu meie kallis Nõukogude Eesti! Elagu meie suur juht ja õpetaja seltsimees Stalin!”

Paljud ei suuda mõista, kui tähtis on võime olla parajasti valitseva riigikorra andunud pooldaja. Eks see ole ainus käitumisviis, mis tagab meie elamisele enamasti suurima võimalikest ohutuse­astmeist. (Päris kindlalt ei saa inimene end päikese all muidugi iial tunda. Selle kohta on mul oma eluloost näiteid küllaga tuua.) Ohutus — ja seda tahan ma ilmtingimata rõhutada! — pole aga kaugeltki kõik. Olulisim on see, et kui õige maailmakäsitus inimesele mitte ainult ajju, vaid ka, noh, verre jõuab — veel parem, kui ta seal juba sünnist saati olemas on —, siis ollakse vaba inimene selle mõiste kõige laiemas tähenduses. Täiuslikkuse ülim aste on saavutatud aga siis, kui enam ei teatagi, milline riigikord kehtib ja kes parajasti valitsevad! … Ülilojaalsele pole see ju olulinegi.

Sünnikingituslik riigitruudus annab omanikule veel ühe hindamatu hingeomaduse — ta teeb inimese ambitsiooni­vabaks, sest oma valitsejaid armastades ei saa sa ju ometi nende vastu astelt tõsta ega nende ameteid himustada. Pööbel pole seevastu iial vaba. Ta tahaks alati midagi muuta. Vaimu­aristokraadist lojaal ei iial! Ta on alati sõltumatu vabamõtleja, sest ta ju mõtleb just niiviisi, nagu õige ja kohus.

Ligikaudu niisama kaugele kui mina — kes ma olen läbinisti aus ja kohe loomupäraselt muutumis­võimeline loov­natuur — võib jõuda muide ka pragmaatik, kes on piisavalt põhimõtetelage. Ent pragmatism nõuab alati enesesalgamist, hingelisi pingutusi. Tõeline riigi- ja valitsusetruudus on aga midagi sellist nagu absoluutne kuulmine. Hiilgav relatiivne kuulmine, mille tihti saavutavad heliloojad ja andekad interpreedid, kõige sagedamini aga elukutselised klaverihäälestajad, on absoluutse kuulmisega jah küll näiliselt identne, kuid need kaks kuulmisliiki on siiski olemuslikult erinevad. Nii ei pea ka tõeliselt riigitruu indiviid end üldse pingutama ega milleski piirama. Iial ei pea ta teesklema. Ja kõige tähtsam on kindlasti see, et ta ei valule, kui riigikord muutub. Tema muutub kohe ka ise — kergelt, sisepiinadeta muutub nagu kameeleon, kelle kõhu all pärsia vaipa vahetatakse.

Sünnipärast muutumisandekust esineb ka meie riigi kõigis võimu- ja valitsus­organites. Eksivad need, kes meie tuleviku määrajaid silmakirjalikeks või koguni müüdavateks peavad. Paljud kunagised tipp­kommunistid on saanud „Eesti asja” raevukaiks kaitsjaiks ise seda peaaegu märkamatagi — vaimustava, teadvustamata häbitusega. Ka mina muutun valutult ja kiiresti.

Kui minu elu on kindla peale õndsam ja magusam pragmaatikute eksistentsist, siis nemad omakorda on võrreldamatult õnnelikumad inimesed kui nood, kes põevad vaimuviga, mida nimetaksin „ühekordse pühendumuse sündroomiks”. Selliseid isendeid võiks nimetada ka monomaanideks. (Võõrsõnade leksikonid defineerivad „monomaaniat” kui hullusele lähenevat ühe kujutelma haiguslikku ainuvalitsemist.) Selline maailmakäsitus on pea alati hukatuslik, sest maailm on ju pidevas liikumises-muutumises. Minule aga ei kujuta riigikordade vahetused ei minevikus ega ka arvatavasti tulevikus mingit probleemi.

Tooksin äärmusliku näite: kui ühel päeval lehviks — selline asi saaks juhtuda pärast islami fundamentalismi ülemaailmset võitu — minu kalli Pika Hermanni torni tipus uhkesti roheline poolkuulipp, ei sattuks ma segadusse. Kuulaksin tornidest kõlavaid muezzini’de virgutavaid hõikeid. Ei ratsutaks ma Hirvepargi varjulistel alleedel siis muidugi enam kepphobusel; küllap toetuksin jalutuskepile, kuid ma arvan, et mu noor, jah, paljusid inimesi kadedaks tegevalt noor hing, oskaks lipu jõulisest igirohelisest värvist jõudu ammutada. (Tähelepanuväärne on fakt, et roheline on ka Vatikani ja Püha Ameti — inkvisitsiooni — värv!)

Ma olen täiesti kindel, et ma taas avaneksin, ma oleksin täiesti kirgastumis­võimeline. Ja kui ma peaksin, oma arvatavas kõrges eas, põdema ka raukuslikku kusepidaniatust ning ajaloo teatud spiraalsus võiks mind viia olukorda, mida tundsin kunagi sidrunijäätist süües ja riigivanema raadiokõnet kuulates … siis, siis peaksin ma, nagu ka kunagi ammu, füsioloogilistele reflekstungidele vapralt vastu.

Kuigi ma ei usu, et minu kaasasündinud anne olla samal ajal piiritult ustav ja ülimalt muutumisvõimeline kuskile kaoks, jätkan ma siiski tööd iseendaga. Lõikan ajakirjandus-väljaannetest välja maailma, aga ka kohalike poliitikaliidrite fotosid, olen nad kaustikuisse kleepinud ning silmitsen noid pilte intensiivselt mediteerides tundide kaupa. Soovin jõuda selleni, et kõik olulised tegijad maailma poliitikarindel mulle südame­lähedaseks muutuksid. Ja ma märkan keni, lausa meeltülendavaid tõsiasju: eks ole ju Vladimir Putini — Kaalude tähekujus sündinud mehe, kuulsa luuraja, igati sümpaatse inimese käed nii väikesed ja valged, kuid me ju teame, et nad on võimelised ka jõulisteks haareteks võitluskunstis džuudos; selle üle on tore mõelda. Saddam Husseini füsiognoomia on ülimehelik. Ta pilk siiras ning range, kuid kurjust või fanatismi ma seal ei näe — Saddami ümbritseb mingi fluidum, mis meenutab mulle mu kadunud vanaisa — see on sisemise aususe kuma. See kehtib ka Osama bin Ladeni kohta. (Tema pilgus on lisaks veel midagi prohvetlikku!) Ka meeldib mulle väga ameeriklaste enesekindel ja tõsine George Bush. Ta ei näi olevat ülearu teravmeelne, kuid mis sellest!