Читать книгу Pillimees - Enn Vetemaa - Страница 2

Hakkas tibutama. See oli vastik peenike sügisvihm. Taevast nagu ei olnudki enam: koos vihmaga laskus tänava kohale õhtu, pressis vastasmajade ülemised korrused üksteisele lähemale, ja kui ma üles vaatasin, oli mul tunne, nagu astuksin mööda kaljusse raiutud renni põhja. Siin-seal süttisid valgus­reklaamid; nende kirkad toonid sulasid pehmelt vihma mustjas­halli vinesse, tilkusid sealt plastikaat­mantlitele, helkisid lakkmustadel avatud vihmavarjudel.

Astusin „Harju” kohvikusse.

Aleksandri nägemine rikkus kohe mu tuju. Ma ei teadnud, et ta ka siin šveitseritele vabu päevi annab. Ta tõstis üles lauakese, mis lahutab riidehoidu saalist, ja tuli mind mantli äravõtmisel abistama. Kiirustasin, kuid see ei aidanud — juba haaras ta palitu otse mu õlgadelt. Tundsin end nigelalt: mu ülikond oli kortsunud ja kingad üsna lääpis; Aleksandri püüdlikkus aga äratas tähelepanu, silmapaarid tõusid kohvitasside kohalt, et mind seirata.

„Noh, kuidas elame?”

Naeratus paljastas ta katkised, tubakast pruunid hambad.

„Mis sa siin elad või…” ühmasin ma. „Eks ikka endist viisi.” Ma pole kunagi märganud, et Aleksandril oleks halb suulõhn, kuid siiski pöörasin ma pea kõrvale.

„Kui endist viisi, mis siis viga! Mina ka endist viisi.”

Kas ta ei rõhutanud liialt seda „siis’i”? Vaatasin hetkeks talle otse silma, kuid need ei reetnud midagi. Tema pruunides, liiga pruunides koerasilmades vilas ainult õline sõbralikkus, ja ei midagi rohkem. Aga sellest hoolimata aiman ma, et Aleksander mind viimastel aastatel pidevalt jälgib. Olen peaaegu kindel, et kui ma nüüd saali astun, vaatab ta mulle apla huviga järele, hindab mu kingade kulumist ja märkab pori püksisäärtel. Sellest kõigest teeb ta omad järeldused. Õieti pole mu riided sugugi halvad, ainult et tähelepanu viitsin ma neile pühendada aina vähem ja vähem.

Läksin trepist alla. Kohvik sumises õhtuselt. Mul vedas. Naine hilisemas keskeas poetas lauale kaheksa­kopikase kohviarve, tõusis ja tegi krahvinna kõnnakul minekut. Tal oli põlglik veripunaseks värvitud punktsuu ja fantastiline looriga kübar. Naise õlgadel ripnes midagi tokerdunut, mis oli vist kunagi hõberebane olnud.

Vallutasin tühjaks jäänud tooli — see oli otse vastu peeglit — ja palusin luba istuda. Kõhn prillidega rauk tõstis pilgu taldrikult ja silmitses mind viivu umbusklikult, noogutas siis ja asus jälle nohisedes oma viinamarja­koogi kallale. Vanamehe sinine särk oli määrdunud, ta kandis helepunast, sobimatut lipsu, ja ilmselt maitses kook talle väga.

Võtsin taskust ajalehe, kuid veel enne kui ma selle avada jõudsin, oli ettekandja kohal. Pikk kartlik tütarlaps, keda ma siin varemalt polnud märganud; küllap vist uus.

Ta korjas lauaplaadilt kopikad ja kirjutas siis hoolikalt üles mu soovid — kann kohvi ja sada viiskümmend rummi —, püüdis naeratada (küllap oli teda nii õpetatud) ning kadus kardina taha.

Peegel segas mind. Viiekümnele lähenev mees ei taha istuda peegli ees. Varjusin ajalehe taha ning püüdsin lugeda. Kuskil oli uputus, üks inglanna oli sünnitanud viisikud ning India ja Pakistani valitsused avaldasid teineteisele peaaegu samade sõnadega otsustavat protesti. See kõik ei puutunud üldse minusse.

Ma sain oma kohvi ja rummi. Viinamarja­koogi-sööja heitis karahvinile ehmunud pilgu, muigas siis korraks, ja mulle näis, et tema söömistseremoonia sai uut väärikust juurde. Veidrik! Peaks ta mind kord nägema, kui ma tõsiselt jooma hakkan!

Jah, aga täna ma ei hakka. Täna mitte.

Pöörasin veidi oma tooli. Nüüd nägin ma aknaeesriiete vahelt kitsast lõiku tänavast. Pangamaja must nurk tungis läbi uduhämu nagu ookeaniauriku ähvardav nina: veel hetk — ja kohe sõidab ta peale meie väikesele lustipoele.

Tõstsin uuesti lehe ja jäin kinokuulutusi lugema. Võib-olla minna kinno? Viimasele seansile võiksin ma ehk veel pileti saada. Kinos on hea: sa istud ja elad teiste elu, tunned teiste tundeid ja — imelik, need näivad sulle hoopis tähtsamad kui enda omad. Peale selle on tore teada, et inimesed sinu ümber, kogu pime, märgade riiete järele lõhnav kinosaal mõtleb ja tunneb sama või peaaegu sama mis sina. Jah, võib-olla tõesti minna kinno?… Kuid samal ajal on film ainult ajutine vahend — tablett, mis mõjub pimeduses, valgusest valguseni. Ning kinotrepil murrab jälle sisse tegelikkus, seda teravamalt, mida parem oli film. Ja jälle oleme inimesed iseeneses ja iseenesega. Meil on nagu pisut piinlik, et me veidi aega nii sarnased olime, ja me pelgame üksteisele näkku vaadata. Õhtusel tänaval pudeneb üksmeelne inimkobar marjadeks; me läheme laiali, et kümne minuti pärast tülitseda taksosabas või bussijärjekorras. Vähemasti minuga on see nii.

„Ma vaatan, et teie ka uurite neid ilmateateid,” ütles minu lauanaaber ja pistis suhu viimase koogitüki. „Teate, mis minu isa selle kohta ütles? Ta ütles: „Inimese süda ja taeva tuuled — ei meie neid mõista või”…”

Taat kõhistas naeru, pilgutas silmi, võttis taskust suure sinise­ruudulise rätiku ja pühkis sellega põhjalikult suud. Ta oli väga võidukas rauk. Ma ei osanud inimese südame ega taeva tuulte kohta midagi arvata, kuid ega ta vist vastust ei oodanudki. „Nõnda jah,” kinnitas ta ainult. Seejärel osutas kavalalt mu rummiklaasile ja ütles tasa, otsekui suurt saladust teatades: „Selle napsiga on nii, et inimese pea paneb ta kohisema, merekarbi teeb vaikseks…”

„Merekarbi?”

„Jeeh! Just merekarbi! Kuulake, mis laulu laulab üks tühi merekarp! Kallate ta napsi täis — ei laula enam ühti, vait jääb!”

„Noh, ma arvan, et kui merekarpi vett kallata, jääb ta samuti vait.”

„Jääb vait küll, aga see pole üks ja sama. Ma vaatan, et teie, noormees, ei tunne filosoofiat!” Jälle kõhistas ta naeru, üpris ühetoonilist naeru, mis oli nagu punktiirjoon. Hammustas siis selle ootamatult pooleks, ähvardas mind valge kõhetu sõrmega, muutus täiesti tõsiseks, tõusis ning läks lohiseval raugasammul riidehoiu suunas.

Jõin oma rummi. Kolm klaasi peaaegu järjest. Mulle meeldib rumm. Konjak on maitselt parem, kuid ta paneb jooja targutama. Konjak on noorte meeste jook, kes ihalevad teravmeelsed olla. Rumm on vastik, pead teda neelama nagu arstirohtu, kuid ta teeb vahvasti uimaseks. Kui rummi palju juua, hakkab ta ajus pressima. See on umbes nii, nagu kipuks seal avanema allaneelatud vihmavari. Muidugi pole see just hea võrdlus, aga paremat ma ei oska välja mõelda, ja kas on mõtetki…

„Tool on vaba(?)”

Kui see oleks kõlanud natukenegi rohkem küsilause moodi, poleks ma tooli keelanud. Sellest hoolimata, et minu ees seisev mees kõva auru all oli.

„Ei, ma ootan.”

„Ootate… Keda paganat te ikka ootate…”

Täitsa sümpaatne mees: lai kont, kare juus, natuke rohmakad, kuid siiski meeldivad näojooned. Esimese mulje järgi kuulus ta nende mehelike meeste hulka, kes on tihti purjus, kuid kunagi ei oksenda ja alati omal jalal koju lähevad. Seda sorti meestel on taskus võlunoad: purjuspäi ja südaöösi võivad nad sellega terveks teha mis tahes keeruka mootori, pohmelli­hommikul aga lõigata pojale pajupilli. Poisid jumaldavad selliseid isasid.

„Keda ma ootan? Üht teist joodikut,” sõnasin ma muiates.

Ta vihastas, aga ainult hetkeks; mu vastus isegi vist meeldis talle. Pronksjaks päevitunud nägu tõmbus naerule, hallid silmad mõõtsid mind tunnustavalt.

„Noh, mis siis ikka teha.”

Ta pöördus, märkas kõrvallauas vabanenud tooli ja kolme vana daami ahastavaist ja põlglikest žestidest hoolimata vajus sellele nagu kukk kanakarja keskele. Mees, nagu neid näeb siinses „pensionäride kasiinos” harva. Ma juba kahetsesin, et ma teda oma lauda istuda ei lubanud, kuid mõnes mõttes oli see ka hea: ma ei oska selliste meestega siiski päris õiget jutusoont leida — võib-olla oskaksin, aga kardan, et ei oska, ja seepärast hästi ei oskagi. Profiilis näis ta mulle järsku tuttavana. Kes ta on? Tõesti — tuttav nägu… Võib-olla mõni kunagine spordikuulsus? Poksija? Ei, ta nina pole lömmis. Aga ikkagi… Stopp! Käes see oligi! See mees on džoki, vähemalt oli seda aastate eest.

Hipodroom. Sumisev tribüün, kollane atlassdress… Aga see, mis mulle nüüd meenus, polnud põrmugi meeldiv. Ma isegi kahetsesin, et ta ära tundsin. Kahetsesin — sest seoses džokiga kerkis kujutlusse ka üks teine mehenägu. Kurat, ma ei mõtle parem sellele!

„Terre õdangust!”

Vabale toolile vajus Raul, komisjoni­kaupluse juhataja, minu vana tuttav. Ta nägu roosatas, kogu ta paks tünnitaoline keha vappus teesklematust rõõmust kohtumise üle.

„Sind pole mitu õhtut näha olnud. Küllap vist tegid tublisti tööd, ah?” päris ta.

„Sai tehtud.”

Ei, ka Rauli ei tahtnud ma täna näha. Ta on lõbus mehike, kuid tal puudub absoluutselt oskus teise inimese meeleolu märgata. Kui ma peaksin, rist seljas, Kolgata poole astuma, peataks ta mind ikka sama roosa rõõmsameelsusega, röögataks oma „terre õdangust” ja hakkaks mulle vadistama mõnd naljakat lugu, mis temaga eile trammis juhtus. Kui su tuju kõige parem ei ole, tekitavad sellised prisked, rõõmsad, võiks öelda — maasika­seeplikud inimesed peaaegu hirmu, tunned end sessinatses maailmas nii lootusetult üksi.

„Ja täna tulid siia… ee… inspiratsiooni otsima?”

„Just. Täna tulin ma siia.”

Ta heitis mulle kontrolliva volkspilgu.

„Ja leiad ka?”

„Ma mõtlen muide merekarpidest.”

„?”

„Merekarpidest ja inimese peast. Ütle, mis nende vahel vahet on?” „Polegi vahet. Mõlemad seest tühjad!” Ta hakkas mühinal naerma.

„Kõigil ei ole”

Raul uuris mind juba põhjalikumalt.

„Sant tuju, jah?”

„Üldsegi mitte.”

Raul kummardus vande­seltslaslikult mu kõrva juurde. „Vaata seda meest! Seda, seal akna all. Halli ülikonnaga. Seda, kes tuulepluusis poisile midagi räägib.”

„Näen. Ja mis temas nii erilist on? Sa tahad vist öelda, et ta on homoseksualist.”

„Kuule, sul on ikka vist tõesti sant tuju!”

„Oh ei!”

„No mis sa siis nii… nii…” Ta ei leidnud sobivat sõna.

„Aga sulle ju meeldivad niisugused teemad, Raul.”

„Tead, Ruuben, kui sa sedasi aasida kavatsed, siis ma lähen parem istun teise lauda.”

„Oleks kena küll.”

Seda ta siiski ei oodanud. Mina ise muide ka mitte.

„Ei tea, mis uss teda täna hammustanud on…” Ärritunult ütleb Raul ikka mõne lause kolmandas isikus. „Tead, ega ma ei solvugi. Ei! Ma mõistan — see on ületöötamisest… Ja alati ei tule inspiratsiooni. Mõistan…”

Ta püüdis hädiselt naeratada, tõusis ja sõitis nagu vihane väike vedur ägedasti puhkides eessaali tagasi.

Selle mehe juures on kõige hullem see, et ta alati „mõistab”. Raul-kes-kõike-mõistab! Ma võin ta põrgusse saata, aga sellest pole kasu midagi, sest tema ju „mõistab”. Ning päev hiljem on ta jälle kõik unustanud.

Aga miks ma täna siiski nii okkaline olen? Ah, milleks mängida peitust — ma tean seda ju liigagi hästi: üks pühapäev hipodroomil.

Üks pühapäev hipodroomil — nüüd juba rohkem kui poolteist aastakümmet tagasi.

Rüüpasin rummi.

* * *

Kruus rudiseb kaarikurataste all, hobused puristavad.

„Kas te siis tõesti ei mõista, miks seda tarvis on?” Prilliklaasid läiklevad nüüd juba üsna mu näo ees. See minu poole kummardumine peab vist väljendama usaldust, kuid on pigem peletav. Paksud klaasid moonutavad silmi — need on kentsakalt pungis, veel veidi, ja kohe kukuvad nad lauale ja veerevad taldrikute vahelt põrandale nagu piljardimunad. „Teie olete ju vana Karriku õpilane, ja kui õpilane oma õpetaja vastu välja astub, teda sõnavõtus pisut, noh, pisut nahutab, siis näitab see… jah, mida see näitab?” Silmad kaugenevad, nägematu kummipael tõmbab nad jälle pealuusse tagasi. „See näitab, et maestro pole oma õpipoisse mitte päriselt ära rikkunud! Noh, nakatas neid ehk natuke estetismiga, udutas sellest, kuidas ta nüüd ongi… l’art pour l’art’ist, aga poistele on ikka aru pähe jäetud. Siis pole ju asi veel kõige hullem… On ju nii, jah?”

Kurat sest aru saab! Mingi loogika ses jutus ju on… Ainult et… Tunnen, et ta on mu päris segaseks rääkinud.

„Võtke sinepit ka! Värske sinep…”

Me istume — mina ja tema — hipodroomi einelauas. Ma poleks arvanud, et tema ka siin käib, kuid totalisaatoris, võitjate järjekorras, saime juhtumisi kokku. Sama hobune oli toonud meile võidu. Minul oli üks, temal kolm piletit. Nüüd siis peamegi väikest pühitsemis-söömaaega.

„Vahel tuleb ise lüüa. Selleks, et teised päris maha ei lööks,” ütleb tema elutargalt.

Ta on mulle antipaatne. Võib-olla on see ehk prillidest, mitte kuidagi ei sobi need sarnakasse pohla­punasesse maamehe­näkku. Aga mine tea, võib-olla sobivad ka, sest nad rõhutavad just seda, mida muidu ei märkakski, seda, mis selle mehe maalõhnaga hoopiski kokku ei sobi.

Siin tribüüni all on hea jahe. Väljas, päikeselises pühapäevas sagib higine ja hasartne rahvamass. Reproduktor kallab neile kaela ehtsat plärisevat hipodroomi­muusikat. Ennist ajas see muusika mind pisut muigama: magus tenor, kes alles aastapäevad tagasi laulis Veneetsia samet­sinistest armuöödest ja gondli­sõidust tõrvikute valgel, kuulutas täna puhkpillipolka saatel, et ta on üks tubli traktorist ja armastab lüpsjat ja et nad tööst vabal ajal muudkui vuhivad aga polkat tantsida. Polka aga annab neile aina uut tööindu. Ma ei arva, et külapolka gondlisõidust suurt kehvem oleks, kuid see hääl, alati nii külakauge ja antimatslik, lihtsalt tegi natuke irooniliseks.

Määrin vorstile sinepit ja pistan priske jupi ühekorraga suhu. „Hea pärastsõja­aegne vorst, mis? Parasjagu pekki, parasjagu soola,” naerab tema. „Mitte vorsti sümbol, vaid tõeline realistlik vorst! Ja maitseb hästi, eks?”

Mul on suu täis, ei jää muud üle kui pead noogutada. Ja ta jätkab kähku tõsisemalt, minu vaikimist nähtavasti ära kasutades: „Öelge mis tahes, aga see Karrik on esteet! Võite, käsi südamel, öelda, et ta ei ole? Ei või! On Karrik meie mees? Ei ole! Ega ju? Nii et ärge parem puigelgegi vastu. Teil tuleb sõna võtta! Eesti kirjanduse pärast, Karriku enda pärast. Ja mõnede teiste pärast ka veel!… Ma lähen toon paki suitsu.”

Ta tõusis ja läks einelaua järjekorda. Keda ta mõtles nende „mõnede teiste” all, kelle pärast veel tuleb sõna võtta?

Kivipõrandal vedelevad katki­rebitud totalisaatori­piletid — tühjaläinud lootused. Kassade ette aga kogunevad juba uued ostjad. Mulle hakkab silma veidrat sonitaolist kübarat kandev vanem naine. See naine on siin igal pühapäeval. Kõneldakse, et ta käib hipodroomil juba aastakümneid, kõneldakse, et ta põlvneb mingist Balti parunite suguvõsast ja on siin maha mänginud kaks maja. Veider naine — ta kannab suuri meheliku lõikega kingi, mis sääred õige peenikesteks ja torujateks teevad. Ja ta liigub nagu unes — järskude nõksudega, otsekui vastu tahtmist. Jääb mulje, et kuskil eemal, seal, kuhu meie (ammugi veel siis tema enda sissepoole-vaatavad morfinisti­silmad) ei näe, seisab Suur Traaditõmbaja ning et see naine pole naine, vaid marionett.