Читать книгу Tulnuk - Enn Vetemaa - Страница 2

Arvatavasti oleks see mõni vana teisejärguline muuseum kusagil linnaservas, mida ta reeglipäraselt külastaks — kindlal nädalapäeval ja kindlal kellaajalgi —, vaesevõitu loodusloo­muuseum pulstunud karutopisega, mille pruunide klaassilmade tehtud kelmikus oleks nukras vastuolus tema tokerdanud, naftaliinist lõhnava rinnaesise ja kinaver­punaseks värvitud suukoopaga; see salakavalate teras­klambritega lahti kistud ja plastmass­hammastega varustatud suu peaks vaatajale jätma ootusvõimaluse, et nüüd kohe kuuleme rõõmumöiratust leitud mesipuu üle: taru ju olekski karu jalge ette seatud, paar surnud mesilindu lennulaual. Küllap satuksime muuseumis veel ka hundile, kes on parajasti lamba murdmisega ametis; lahja hall hunt. Ühel pakasehommikul leiti ta hangeharjalt. Hambad irevil, lebas ta seal, täitsa omadega läbi, kuid osava meistri käe all sai Canis lupus pikapeale endise au ja hiilguse tagasi ning, näe, nüüd on ta koguni lamba maha rabanud.

Jah, arvatavasti valiks meie kangelane just sellise vaikse muuseumi, et hämara laevalguse all (see langeks ruumi läbi piimja klaasi) mõtiskleda omi mõtteid, mille kohta me ainult oletusi võime püstitada. Oletusi? Mingeid ehk siiski, sest aeg-ajalt teeks nooruk märkmeid väikesesse kladesse, mille kaanelt — ehkki seda kiivalt varjatakse — õnnestuks ühel muuseumi­valvuril kord siiski lugeda kalli­graafiliselt maalitud pealkirja: „Mõtteid maailma harmooniast ja selle tagamisest”. Too sõnade­kombinatsioon võiks panna heasüdamliku tädikese nõutult pead vangutama, ent tema lugupidamine kummalise külalise suhtes peaks arvatavasti veelgi tõusma.

Kes teab, võib-olla ei peatukski loodusehuviline noorsand tavaliselt kuigi kaua nende suurte naeru­vääristatud loomade juures, sest kõik elusolev huvitaks teda ju veelgi rohkem. Akvaariumid roheliste vesikasvudega, mille vahelt hapniku­aparaadi kummsuu hõbejaid mullikesi pagistab, ja kõik need väikesed ujujad: lehviksabad ja macropodus'ed ja kardinalid saaksid ehk kauemgi näha tema halle ja mõtlikke silmi. Ta uuriks, kulm kortsus, mõnd läbipaistvat kala, õhkõrna ja esoteerilist veepeibutist, kellest isegi vesikasvud läbi kumavad, rääkimata juba allaneelatud toidust, mis tal kõhukoopas selgesti näha on; uuriks kaua ja nukraltki, et seejärel midagi oma plokki kirjutada ja kerge ohkega edasi sammuda.

Küllap peatuks ta ka kiilide ja liblikate juures ning mõtiskleks nende juuspeente nõelte üle, mis läbi putukate rindmiku pistetuna kunagised lennumehed korrapäraste, teaduslikult põhjendatud gruppidena vatmanile reastavad. Neil nõeltel on küll õige väikesed pead, hoopis tillukesemad kui tavalistel nööpnõeltel, kuid siiski oleksid nad selgesti näha — väikesed valusad punktikesed sametjais turjakarvades: surnud mateeria, mis on kunagisele elusmateeriale oma stabiilsema oleku peale sundinud. Kui noormees neid pilguga fikseeriks, võiksime kindlad olla, et vähemalt korraks tõmbuksid tema tuhmvalge päevasärgi all kaks abaluud instinktiivselt koomale.

Külastaja eeldatavalt kaastundlikku loomust võiksid pikapeale märgata ka need kaks igavesti kuduvat tädikest, jahedate saalide valvurit, ja mine tea, võib-olla ühel kolmapäeval (oletame, et see oleks kolmapäev, mille noormees alati muuseumikäigu jaoks valib), just tema arvatava saabumise eel, tõuseksid head naised oma sametpõhjaga toolidelt ning läheksid vilttuhvlite lohinal lamba juurde, et teda hundist mõne sammu võrra eemale nihutada. See oleks keelatud tegu, seda küll, kuid võib-olla saaksid õrna südamega vanainimesed sellega siiski hakkama; muidugi ainult sel juhul, kui muuseum tühi oleks, mida aga meid miski ei keela eeldamast. Jah, võib-olla teeksid nad seda tõepoolest, kuid me arvame, et kiita nad selle eest siiski ei saaks: arvatavasti astuks noormees tädikeste juurde ning lausuks viisakalt ja tasa, et sellel ilusal teol pole mõtet, kuna ta ju väga hästi teab, et hundid lambaid murravad. Elu peab elu nimel mõnikord elu hävitama. See pole miski saladus, nii et ärgu teinekord enam nii tehtagu… Ja koos äkki väga häbelikuks muutunud valvuritega tõstaks noormees lamba jälle hundi juurde tagasi ning hunt paneks peremehena ja valitsejana taas oma käpa murtud lamba rinnale, nagu panevad kõik maailma hundid, kelle hulka kuulus ju seegi hunt enne seda hommikut, kui ta hangeharjalt leiti, hambad irevil ja käpp imelikult keha all kõveras.

Selles muuseumis võiks olla veel ka paar maketitaolist väljapanekut — kohaliku teatri dekoraatori valmistatud — koopa­inimestest, kes kasutasid kivikirveid ning joonistasid koopa­seintele mammutijahi­stseene. üks ema annaks lapsele rinda (laps muide oleks valmistatud pudelikorgist), üks vana karvane rauk süütaks lõket (punane taskulambipirn), ning veel võiksid seal olla paar suurt ja tugevat meest mõne tollesse ajalõiku kuulunud käsitööga tegelemas. Neist koopainimestest ei laiskleks keegi ja öösitigi, kui muuseum tühi, toimetaksid nad pimeduses oma toimetamisi hoolega edasi. Meie nooruk leiaks alati mõne minuti ka meie kaugete eelkäijate — kiviaja inimeste — vaatlemiseks.

Kaks vana muuseumitöötajat austaksid oma valduste pidevat külastajat väga ning loomulikult tahaksid nad selle imeliku noormehe kohta ka midagi täpsemat teada saada. Küsida? Ei, seda nad siiski ei söandaks. Nad kardaksid teda oma pärimistega pahandada, seda enam et neid niigi vaevaks hirm, et järsku ühel kolmapäeval noormees enam ei tule; see kartus võiks ju täiesti põhjendatud olla, sest nende muuseumi varustamiseks uute eksponaatidega ei jätkuks linnavalitsusel summasid. Kolme viimase aasta jooksul saadi ainult kaks kidurat kalakotkast, ja needki kinkis üks jahimees. Meelsasti tooks üks valvureist, see, kes ka piletimüüja ülesandeid täidab, kodunt kummutilt Jeesukese pildi alt siia isikliku merekarbi — suure ja roosa, mida kunagi hellitasid Lõunamere vood —, kuid kas poleks kurb, kui nooruk seda kõrva juurde tõstetuna vaikselt laulma hakkavat looduseimet ei märkakski. See võiks saada sügava pettumuse allikaks ning arvatavasti ei suudaks eideke siis enam ka ise oma karbist endist rõõmu tunda.

Siinkohal peame küll lisama, et löök, millest vanad naised kergesti ei toibuks (me peame silmas noormehe ootamatut silmapiirilt kadumist) ning mis nende vanaduspäevade mõrule leemele veelgi kibedust lisaks, oleks küll üsna mõeldamatu, sest loomulikult aimaks noormees oma peene­tundelisuses nende kartusi ning ei langeks iial neid kurvastamani. Juhul, kui tal tõesti ees seisaks mõni pikem reis, teataks ta tädikestele sellest kindlasti. Küllap täpsustaks ta reisisihi ning avaldaks arvamust, kaua too eemalviibimine kesta võiks.

Jah, kes too noormees ikkagi on? Tundub, et ühel teatud päeval võiks kahe vanakese uudishimu siiski nii talumatuks paisuda, et üks neist noormeest pärast tema järjekordset visiiti salaja koduni jälgiks, häbenedes ja südant valutades, seda küll, kuid siiski. Oma jälituskäigul jõuaks ta väikese valge eramuni linnaserval — üsna kena maja iluaia ja lehtlaga —, kus noormees näiteks elada võiks. Me nimelt arvame, et selline kodu sobiks talle. Puu tagant piiluv eideke näeks väravaluku sulgemist, kuuleks välisukse paukumist, kuid targemaks ta kõigest sellest loomulikult ei saaks. Võib-olla tekiks vanal daamil isegi soov üle plangu ronida, et rõdule viivalt raudredelilt tuppa piiluda, kuid see kõik jääks ainult soovunelmaks — on ta ju ikkagi soliidse kultuuriasutuse töötaja, pole ka enam ronimiseeas, ning tagatipuks oleksid akendel ees veel ka paksud eesriided.

Kui selline noormees tõepoolest seda muuseumi külastaks, eakas valvur teda tõepoolest koduni jälgiks, ja kõik see veel talveajal juhtuks — oletame, et talv oleks lumerohke ning tänavalt majani viiv jalgrada tublisti kinni tuisanud —, siis ühe üllatuse osaks saaks uudishimulik jälgija siiski. „Hanged kandsid teda peal!” teataks ta järgmisel päeval teisele vandeseltslasele jahmunult. „No on ikka lugu! Ja kui mina tahtsin talle järele minna, vajusin sisse, jumala tõsi, põlvist saati kohe, aga tema läks üle lume nagu Jeesuke üle vee, ei jätnud õieti jälgegi. Küll peab tal kerge kont olema. Vaat sellest asjast ei saa ma mitte üks põrm aru…”

Sellest asjast ei saaks nad tõesti mitte üks põrm aru, ja valvur ise, too jälgija, kes muide õige matsakas mammi oleks, magaks järgmistel öödel koguni sandisti: ikka näeks ta silme ees kõrgeid, ainult õrna sinetava koorikuga kaetud lumehangesid (harjad oleksid neil oranžid, kuna päike just loojuks raudteetammi taha) ja noorhärrat, kes aina sammub üle nende, nagu ei kaaluks ta mitte õhkagi. Suurena ja imelisena sammuks ta, jah, eidekese uneheiastustes. Just selliseid sammujaid-lendajaid kohtame tihtilugu Marc Chagalli lõuendeil, kuid me võime üsna kindlad olla, et see kuulus Vitebski linnas ilmavalgust näinud kunstnik oleks vanaprouale tundmatu. Õhk kõliseks pakasest ja taevas, millel noormehe siluett selgesti välja joonistuks, oleks kargelt videvikulilla…

Noormehe kodu, tema toad nende paksude eesriiete taga… Kui juba niikaugele on mindud, tuleks neid ikkagi ka kirjeldada. Mööbel, pildid seintel ja muu selline peaksid meile midagi rääkima noormehest endast. Seda muidugi ainult juhul, kui viimasel küllalt jõukust oleks, et kõik siin oma maitse järgi sisse seada, millist oletust meid aga jälle miski ei sega tegemast.

Kõigepealt tapeedid: need on küllaltki olulised, sest eks nendega lõika ju inimene endale meie üldisest suurest oikumeenilisest ühisruumist osakese, kus ta elada kavatseb. Tapeedid oleksid heledad, rõõmsatoonilised — selliste tapeetide vahel peaks ka elu hele ja rõõmus olema. Võib-olla ehk pisut verevaene, veidi liialt steriilne, kuid kindlasti täidaks nende rahulik-hele värvigamma vaatleja südame rahu ja kindlusetundega, mõistliku rõõmuga korrast, mis aga ju on iga vabaduse eeltingimus. Ainult magamistoa tapeet erineks teistest oma suurema intiimsuse ja idüllilisusega; võib-olla kutsuks selle roosakaspunane (siiski ka mitte päriselt titeroosa) toon skeptilisema vaatleja suule iroonilise muige — vahest ka mitte just päris iroonilise, võib-olla oleks seda muiet õigem nimetada nõutusemuigeks, piinlikkuse­naeratuseks; noh, midagi umbes sellist võiks elu karmusega kokku puutunud mehe suule tuua ka näiteks pilguheitmine mõnda möödunud sajandi aadlineidude pansioni. Seda tunnet süvendaks tõenäoliselt ka veel lähem tutvumine tapeedimustriga — palli mängivate karudega oleks siin nimelt tegu —, kuid ikkagi: tuleb tõele au anda ja tunnistada, et kena on see tapeet küll.

Noormehe voodi, mida katab siniseruuduline päevatekk, jätkaks silmitseja mõjutamist endises suunas. See oleks pedantselt korda tehtud: tekiruudustik jookseks seinaga täiesti paralleelselt — nõudlikumgi veltveebel ei leiaks siin midagi laiduväärset. Võib-olla oleks aga just selles kiiduväärses korras lõpuks ka midagi seesugust, mis ei laseks ruumil mõjuda ülearu naiselikult. Puudutades madratsit, ootamatult kõva kesk seda üldist pastilaa-ažuursust, võidaks igatahes nentida, et ilmselt ei nähta siin majas voodis mitte laisklemise, vaid kosutava puhkuse kohta.

Edasi — tualettlaud, pesukapp; need ei kujutaks endast midagi erilist. Muidugi võiksime kapist leida hulgaliselt laitmatult puhtaid, heast õrnast riidest pesupaare (igas sahtlis veel ka mõni punapalgeline taliõun), kuid milleks nuuskida pesukappides? Igatahes tehtaks õigemini, kui siit peenetundeliselt lahkutaks, et tubades ringkäiku jätkata.

Järgmises ruumis võtaks saabuja vastu puurilindude laul: kaks säravsulist õhuimet elaksid rõõmsas üksmeeles oma kaunis vitstest punutud puuris, alati heatujulised ja täis vidistamisehimu, sest kunagi ei unustaks noormees neid värske vee ja toiduga varustamast. Ka saaksid nad aeg-ajalt väikesi värske maksa tükke, mis nad pisut võikal, kuid küllap sügavalt põhjendatud kombel spetsiaalsele okastraadi­jupikesele lükiksid. Ilmselt ikka tagavaraks. Linnukesed kaunistaksid nooruki õhtuid helisevate kantileenidega, mille eest noormees neile siiralt tänulik oleks ning iga päev nende puuri puhastaks — töö, mida võiks pidada vist üheks ebameeldivamaks tema päevakorras. Jah, selle linnupaari juures istuks ta õhtuti tihti, süvenenuna mõnda loodus- või mõtte­teaduslikku väärtteosesse, mõnikord aga jälle oma tööpingi taga nokitsedes.

Jah, see oleks päris imepärane pisipingike, millel saab tema väiksusest hoolimata teha kõikvõimalikke töid: treida, puurida, lihvida, hammastada ja nii edasi ja nii edasi. Seepärast oleksid ka noormehe kodus kõik lõikeriistad ideaalselt teritatud. Üldse valitseks siin nende osas kiiduväärne kord: ilusas mustast nahast kohvrikeses tavatseks noormees hoida oma rikkalikku, asjassepühendamatule mõistatuslikkugi rauapudu. Hõbedaselt helgiksid miniatuursed riistad tumepunasel sametil; nii hoiavad konstruktorid ja leiutajad oma hinnalist riistvara. Ka pedantsuses võib peituda esteetika. Kuid milleks noorukile neid kõiki asjakesi tarvis? Konstrueerib ta ehk mingit imepärast, inimkonnale kunagi vaja minevat seadeldist või ehk kuulub hoopis perpetuum mobile nuputajate ikka veel esinevasse, kerget kaastunnet äratavasse vennaskonda? Varugem kannatust, saame ka sellest kuulda.

Nüüd siis raamaturiiul.

Sellel oleks teoseid mitmetes keeltes ja paljudelt aladelt. Juba esimesel pilgul võidaks täheldada korteriperemehe erilist huvi inimkeha lihalise olemuse vastu. Eriti just meie närvisüsteem näikse paeluvat tema kõrgendatud tähelepanu: oo neid keerukaid atlasi — närvikimbud, neuronid, lihtsurelik ei oska neile nimegi anda, mis katavad eriatlaste suuri lehekülgi. Ja tundub, et noormees keerukate raalide skeeme meenutavais joonistes hästi orienteerub: mõningad punktid on ümbritsetud punaste ringidega ja tähistatud tähe­kombinatsiooniga NB!. Kuid ka silma ja kõrva ehitus on uurija huviorbiidis, siin elav noor juurdleja tunneb huvi isegi inimihu kõige varjatumate soppide vastu; jahedal ja igavikuliselt mõjuval kriitpaberil serveerivad teatmeteosed meile meie häbeliku keha lahtilõigatud ja pahempidi pööratud alastust, küllaltki kõhedust tekitavat ja peaaegu kõlbluse­vastastki, sest lõppude lõpuks ei pea me end ju mitte materjaliks karnimeestele.

Seejärel hakkaksid silma teosoofilised teosed — see võiks siiatunginu küll tõsiselt üllatuma panna, sest kõik muu tolles hubases korteris näib rääkivat ju noormehe loogika­armastusest ning miski ei lubaks oletada tema huvi selle ähmase ja vaieldava filosoofiaharu vastu. Nii et kohates siin näiteks Helene Blavatsky „The Secret Doctrine'i” või Swedenborgi „Vera christiana religiot”, peaksime igatahes imestunult ja poolpõlglikult õlgu kehitama. Ent otsekui vastukaaluks leiduks laiadel riiulitel ka lugemisvara eksaktteaduste vallast: astronoomia, kauged taevakehad, traktaadid elu võimalikkusest kosmoses — jah, neidki oleks küllaga. Kuid päris selge otsuseni siin elava noore inimese mõttemaailma kohta me siiski ei jõuaks — väga vastuoluline on see kõik. Astrofüüsika kõrval on antud ruumi, ja väga paljugi, kirjatöödele, mis meie muuseumitädikesi ehk rõõmustaksid: Piibel, evangeeliumid, kommentaarid, Pascali sügavalt religioosne „Pensées”… Idealist, väga usualdis mees näib siin elunevat. Ja seda varianti toetaks veel ka väike harmoonium, millele kuhjatud noodid on eranditult usulise muusika vallast — aina koraalid ja nende eelmängud, autoreiks koguni anonüümsed Bachi-eelsed frantsisklased ja benediktlased, kes pahaendeliselt oma gregoriaanilises laadis kuulutavad, et

„Dies irae, dies illa Solvet saeclum in favilla…”

Tõsi, tõsi, praegu on meil veel raske milleski selgusele jõuda: mehaanika ja teosoofia, meditsiin ja teoloogia — paljuks läheb. Võib-olla on mõistlik oma oletused esiotsa tegemata jätta ning hoopis taas sellest imelikuvõitu eramust lahkuda.

Aga nimesilt? Seda peaksime ju uksel märkama. Eks me siis märkagi. Kuid ega me siitki palju uut informatsiooni saa. Kuulutame siin elava nooruki J. Smithiks. Või ehk L. Franckiks. Aga selliseid nimesid võime ju kohata peaaegu igal anglosaksi, aga ka iberoameerika maal. Miks mitte mõnel arhipelaagilgi.

Mõnevõrra nõutuna tuleks meil noormehe eramust lahkuda.