Читать книгу Ah soo… Või nii!!! - Enn Vetemaa - Страница 2

Reaktiivlennuk äratas Kalev Pilli — vinguv, puurduv, vilav mürin valjenes, tõusis maksimumini ja hakkas kohe nõrgenema. Lõpuks jäi sellest kuulmenahkadele ainult nõrk kustuv ohe. Käekella fosforosutid näitasid alles poolt kahte. Kalev ei tahtnud seda algul uskuda, tõstis kella kõrva juurde ja kuulatas — ei, kell töötas, tik-tik-tik krõbistasid ta hiirehambad Kalevi elu kallal. Väga hakkajalikult krõbistasid, ilma mingite kõhklusteta.

Oli lämbe. Kalev tõusis ja avas akna. Värv nagises, aken avanes vastumeelselt. Ilmselt tehti teda harva lahti, ja see oli ka mõistetav: päev otsa tuhises siit hotelliakende alt läbi bensiinivingu mähitud autodevoor, taamal asus veel ka jaamahoone koos depooga, kus alatasa metalli taoti.

Pool kaks, sel ajal poleks Kalevit kodus küll mitte mingi lennumasin unest üles raputada suutnud. Ta rinnutas aknalauale.

Vananaistesuve tuuletu linnaöö. Jaama päevavalguslambid kallasid elutut lillakat valgust. See külm kuma sünnitas rinnas üksindustunde. Jaama­restoranist aeti välja viimaseid külastajaid. Keegi naine kilkas, ja kilge kandus öös linnamõõdete kohta harjumatult kaugele.

Kuskilt vasakult sõitis jaama lähedusse väike sinikollane miilitsaauto, peatus puude varjus ja läks üle parktuledele. Tundus, et ta valvab sealt nagu väike, kuid äge metsloom, kes ootab ohvrit. Eks ta ju korda valvanudki. Mõned mehed taarusid jaama ees, kuid nähtavasti lubatud piirides. Auto seisis veel viivu ja startis siis järsult; pahaselt turtsudes kiirustas ta uutele jahimaadele.

Kalev jättis akna lahti — hommikupoole tuleb see küll taas sulgeda —, tõmbas teki kurguni ja jäi lakke vaatama. Lae ja seina lõikumiskohal, just sellel laigul, mida valgustas laternakuma, märkas Kalev musta täppi. Talle tundus, et see liigub. Kähku süütas ta laualambi, võttis tooli ning tõusis laigukest uurima. Ei, lutikas see polnud; hotell oli nigel, kolmandajärguline, ent niikaugele ei olnud siin siiski langetud. Tegu oli hoopis makulatuuri­ribaga, mis paanide vahelt välja ripnes. Kalev rebis selle ära ning püüdis ootamatut sõnumit (seda see ju oli) dešifreerida. Vaid niipalju sai ta aru, et keegi kutsus kedagi üles laudatingimusi parandama.

Kalev Pill muigas: ka tema oli harjunud paremate „lauda-tingimustega”. Neil kordadel, kui teda pealinna välja kutsuti, majutati ta enamasti ikka õdusasse kahe­korruselisse puumajja aedlinnas, mis kujutas endast midagi nende ministeeriumi residentsi taolist. Harilikult oli seal ees ka mõni kolleeg, olgu siis raamatukogu­töötaja või lektor, kellega sai mõnusasti tööasju arutada. Majas oli väike einelaud-baar, kus alati head õlut leidus. Oli seal muudki sellist kaupa, mis linnas lettidelt kohe kaob, kuid millega koju naastes Ilmet ja poissi üllatada sai. Noh, toiduasjad toiduasjadeks — need pole siin ilmas need kõige tähtsamad —, peamist rõõmu pakkusid seal just väikesed puhtad ja vaiksed toad, mille akendest oli kena rahustav vaade hiiglaslikule puna-lillalehelisele vahtrapuule, peamine oli selle maja hingesilitav pansioniõhkkond.

Kalev Pill polnud privileege ihkav inimene; tollesse majja sattunult püüdis ta uhkustunde maha suruda, noomiski ennast selle eest, kuid tunne siiski oli. Kalevi viiekümnes sünnipäev polnud enam mägede taga, ja selles vanuses tahab vist küll igaüks näha, et tema tööd hinnatakse, et temast peetakse lugu.

Nähtavasti polnud residentsis ruumi, lohutas end Kalev Pill. Jah, kuid parema hotelli oleksid nad siiski talle leida võinud. Oleksid? Aga võib-olla pole seegi võimalik: suve lõpp on käes, kogu Tallinn välisturiste täis, mis parata.

„Pojezd nomer sto sorok pjatõi…” ragistas jaama valjuhääldi. Imelik küll, miks nad alati ja kõigis linnades on häälest ära, ning veel nii ühtemoodi.

Kalevi naine, Ilme Pill, praegu kindlasti magab. Magades Ilme end peaaegu ei liigutagi, ta on täiesti ära. Ent kui ta ärkab, on ta otsemaid väga ja väga kohal; viimastel aastatel on Ilme tõredaks ja prigisejaks muutunud. Tal on parajasti käes see naisterahvastele raske vanus, püüab Kalev end lohutada, kuid ta teab, et see on ainult pool tõtt: Ilme on temas pettunud. Jah, on pettunud oma mehes, Kalev Pillis, sest nüüd on lõplikult selgumas, et neid lootusi, mida Kalev endale pani ja millele ka Ilme lootis, ei suuda mees õigustada.

Kunagi oli Kalev Pill paras jagu kena kasvuga ja kergelt laines juustega edupoiss. Kõnet pidades õhetasid ta põsed entusiastlikult ja ta sinised silmad nagu nägid neid kauguses terendavaid horisonte, mida ta vallutama ruttas. Filmiiludus pole ta küll kunagi olnud, ent ikkagi meeldis ta kõigile, ka naistele. Temas oli värskust ja usku, tema idealism oli puutumatu nagu tolm noore liblika tiibadel. Ka nüüd on temas usku, ta teab, et on elanud õigesti, ka tema väärtusteskaala on peaaegu muutumatu, kuid siiski kipuvad viimastel aastatel kahtlused hinge ahistama.

Kaleviga, selle särava, rõõmsameelse ja enesekindla oraatoriga lootis Ilme kaugele jõuda; ei, päris nii see ka ei olnud… Kui keegi noil noorusaastail Kalevile ja Ilmele elust ja edasi­jõudmisest oleks rääkinud, kutsunuks selline jutt neil vaid põlgliku muige suule. Nad olid egoismivabad. Kuid eks ole õige lihtne olla egoismivaba, kui lainehari sind aiva edasi ja edasi vahupritsmeis kullerdava vikerkaare poole kannab. Nüüd on Ilme säärtel veenikomud, Kalevi vöökoht… Ah, mis sellest rääkida, ja ikka elavad nad inetus vanas kivimajas, mis maa-asulasse nagu hästi ei sobigi, väikeses kahetoalises korteris, kus Ilme peab lõppematut võitlust koidega, kes seletamatul moel põrandate ja lagede vahelt müriaadidena tuppa tungivad. Jää või uskuma Vana-Kreeka õpetust elusa sündimisest elust — koid näivad olevat kipsi ja krohvi lapsed.

Malbe Ilme oli õppinud vaikselt, ent tüütult virisema. Vahetevahel on ta õige irooniline. Eriti siis, kui mõni tuttav traktoristi- või karjatalitaja­perekond uue „Žiguli-Luxi” ostab või sauna ehitab. Jah, kolhoosirahvas ja maaparandajad lähevad aina jõukamaks: ehitatakse supersaunu; kolhoos, kus ühtegi purjespordi­huvilist pole, muretses uhke jahtlaeva, mis kusagil Peipsi kaldal kasutult pehkib. Kõik võivad endale midagi lubada. Kalev Pill tahtis endale vahepeal tõemeeli mopeedi saada, rohkemaks pole raamatukogu­mehel ja lektoril jaksu, aga kui ta oma plaanist Ilmele rääkis, muigas Ilme niiviisi, et Kalevi ostuhimu otsemaid kadus. Raha tal polnud, au ikka mingil määral veel oli; tihtipeale istus ta presiidiumides ja žüriides, vahel tõi rajoonileht ära mõne tema nupu, kuid nii oli juba olnud kakskümmend aastat ja tupikutunne kippus vägisi hinge.

Viimasel ajal tegi Kalev ponnistusi, et taas tähelepanu keskpunkti tõusta, kuid need ärplemised hakkasid viltu kiskuma, ta jäi naerualuseks, koguni anekdootide kangelaseks kippus ta saama, ja kõige hullem: Ilmegi muigas teinekord kaasa. Kas just südamest, seda Kalev ei uskunud, pigem ehk tema taganttõukamiseks. Aga kas Kalev Pill ei olnud teinud siis kõik, mis tema võimuses oli? Ebaõnnestumisi tuli järjepanu juurde, Kalevil oli viimasel ajal tekkinud tunne nagu kõrgushüppajal, kelle jalg juba enne äratõuget tudisema lööb. Eneseusaldus, mis seal veel rääkida eneseuhkusest, lõi kõikuma. Eks ole ju tõesti iga hüppaja jaoks mingi saatusest määratud kõrgus, mis talle kättesaamatuks jääb. Kas on ehk temalgi juba lagi käes?

Ei, norutada ta ennast ei lubanud! Ei, alla ta ei anna! Ei, ajast maha ta ei jää! Tempora mutantur, et nos mutamur in illis — see oli üks Kalevi vähestest ladinakeelseist sententsidest. Tema suhtumine sellesse ütlemisse pidi aga aegade vältel mitmeid muutusi läbi tegema.

Noores eas polnud ta roomlaste selle elutõega nõus: midagi passiivset ja nukrat tundus siin nenditavat. Kalev ei luba ennast voolust kaasa kanda ega ajal voolida lasta! Veidi hiljem hakkas too sentents juba arukalt ja dialektiliselt kõlama: milleks häbeneda muutumist koos ajaga? Kes ei muutu, see on surnud. Nüüd, viimastel aastatel, on ta jõudnud veendumusele, et ajaga tuleb tingimata kaasas käia, aga ta on pidanud ka tõdema, et see alati hoopiski mitte kerge pole. Ei ole sugugi lihtne ilmeksimatult mõista, mis see õige edasiminek on ning kuhu ta suundub, sest kõiki muutumisi ei tohi tüüpilisteks aja- või edumärkideks pidada. On ju alati mingi lõnguskultuur, Läänt kopeeriv, liialdav — sellega ei taha Kalev Pill kaasa minna! See oleks kurjast. Ta näeb, et siin-seal vaimuilma­sektorites on näha pilli lõhkipuhumise tendentsi; aga ole nüüd mees ja ütle õigesti ära, missugune pill see lõhki läheb ja millal, ning vahel paistab, et mõni pill ei lähegi lõhki. Nii mitmelgi korral on Kalev Pill teinud möödalööke.

Kas või see lugu Viiaga, keda ta juhendas kuidas oskas. Viia on alevikaupluse müüja. Kahekümne­aastane, näitle­jakalduvustega, kõlava häälega ja kenade pruunide silmadega. Viia armastab deklameerida, ehk — nagu nüüd öeldakse — etelda. Viia tahtis, et Kalev talle rajooni ülevaatusel esinemiseks kava koostaks. Kalev asuski suure innuga töö kallale.

Juhan Liiv on muidugi suur luuletaja, aga üsna ära leierdatud, arvas Kalev ning soovitas tüdrukule Juhan Smuuli. „Et õunapuud õitseksid” peaks hästi minema. Kellele see küll ei meeldiks? Söestunud õunapuu kujund oli nooruses ka talle endale sügavasti hinge läinud. Suur kunst ei vanane, otsustas ta, ja Viia jäi pärast väikest kõhklust nõusse. Veel valis ta Aira Kaalu paar tarka luuletust ning ühe Majakovski-katkendi.

Nad töötasid piigaga õhtuti raamatukogu­ruumides. Ilmele see hästi ei meeldinud, kuid niisugustes pühades tööasjades oli Kalev järeleandmatu. Ta oli edus kindel — kui mitte esikoht, siis mingi diplomi saab Viia kindlasti, sest tüdrukul oli mahe kandev alt-hääl ja Kalevi arvates mõistis ta luulet hästi: see vaene söestunud õunapuu tõi tublile müüjatarile pisarad silma, pealegi silmadesse, mis olid nii armsasti usaldavad, et Kalev neisse liiga kaua vaadatagi ei riskinud. Kalev toetas teda talveõhtutel bussile saates küünarnukist ning Viia, sõstrasilmne Viia, laskis seda sündida. Lõpuks oli konkursipäev käes, Kalev ise ei saanud teda kuulama minna, kuid jäi pingsalt tulemusi ootama.

Ta oli imestunud ja natuke solvunudki, kui Viia mitmel päeval raamatukokku ei tulnud. Küllap oli külmetanud või oli midagi pakilist ees, mõtles Kalev. Ja siis, ühel ilusal talvehommikul nägigi ta Viiat lõpuks raamatukogu poole tulemas. Südame all hakkas kõdistama põnevus, Kalev tõmbas kammiga läbi juuste ja oli natuke õnnetu, et üks „Nõukogude Naisest” mingit koogiretsepti väljakirjutav tädike neid siin segab. Ent kujutage ette! Viia sammus raamatukogust hoopis uhkel sammul mööda, mitte ei vaadanudki siiapoole! Kalev lippas kampsuniväel Viiale järele.

„Kuidas läks, Viia?”

Vastumeelt jäi tüdruk seisma ning vaatas üle Kalev Pilli metsalatvade poole.

„Kuidagi ei läinud!”

„Mis … mis see siis tähendab?”

„Ma ei lugenudki. Mul oli … jube mage kava.” Tüdruku silmad läksid taas niiskeks, kuid see oli vihaniiskus, ja ta sammus püstipäi minema.

Kalev jäi Viiale järele vaatama. Õige äralollitatult, ta ei taibanud miskit.

Kui Kalev raamatukogu poole tagasi pööras, märkas ta, et aknakardin liigub: küllap oli tädike teda vargsi jälginud ja kõike näinud. Kuid Kalevil polnud aega koogiretsepti kirjutajaga pahandada — suur teadmatus ja mure pigistasid ta südant. Ta otsustas sõita rajoonikeskusse ja asjasse selgust tuua.

Nii ta tegigi. Kalev tutvus kavadega. Esinejad olid lugenud Jüri Üdi, Andres Ehinit, kellegi Kareva ja kellegi Väli värsse. Ja veel Lorcat, Whitmani ning Éluard’i. Neid viimaseid tema kui raamatukogu­mees muidugi teadis, kuid ta poleks eluski osanud arvata, et maanoored sihukesi loevad! See pani mõtlema. Edvistavad niisama, tahavad moodsad olla… Aga žürii? Kuidas küll see sihukeste paabusulgedega ehtimisega rahule tohtis jääda? Mis on Lorcal ühist kolhoosiküla tänapäeva­probleemidega, pahandas Kalev. Kuid hinge jäi ikkagi mure, ajast mahajäämise mure. Seda enam, et viimasel ajal teda ennast sellistesse žüriidesse märksa harvemini kutsuti. Kõige rohkem tegi aga Kalev Pillile kurba meelt see, et võistluste laureaat oli esitanud kogu kava Juhan Liivist, keda ju Viiagi oli lugeda tahtnud.

Valus oli. Väga valus. Viia ees oli häbi. Kui kenasti too piiga end küünarnukist toetada lubas! Pruunisilmne, läikivate nukusilmadega tüdruk, tilluke sünnimärk huulenurgas.

Kalev Pill otsustas hoolsasti uuema luulega tutvuma hakata. Särgiväel istus ta õhtuti üksinda raamatukogus, korstnas lõrises sügistuul. Kalev rüüpas uimaseksjäämise vastu kanget kohvi ja sundis end üht-teist pähe tuupima. Mida see Andres Ehin siis kirjutab?

mauno teadis et ta on ammu surnud kui merele kord juhib tütar kolmnurga hävitab vaigu üks salpeetrist aer ja käsu korras peegeldab valemis

See tegi õnnetuks. Kas siis tõesti tohib niimoodi luuletada? Nõutult kratsis ta oma lõvilakka. Misukese kolmnurga see tüdruk merele juhib? Misuke Mauno? Ja see väikese tähega mauno teab, et ta siis juba surnud on? Maunot Kalev teadis. Mauno töötab glavvtormetsõrjos ehk lihtsamalt utiilis. Tal on rohelise sulega jahimehekaabu ja üle kõige armastab Mauno nastoikat „Lehesadu”. Aga see salpeetrist aeruga vaigu hävitamine? Jumal hoidku, see on ju suisa jama! Kas peaks iludusmärgiga Viia siis selliseid vaiguhävitamise luuletusi lugema? Ei, Kalev Pill pole sellega nõus! Õnneks polnud kõik tänapäeva-luuletused siiski sellised: Viivi Luigest sai Kalev aru küll (enamasti…) ja Hando Runnel meeldis talle ka, läks mõnikord päris südamesse kohe. Jah, aga kuhu sa selle piiri — ja Kalev Pill armastas selget piiri — tõmbad, kas lõpeb kunst ja läheb üle selleks … selleks … millele ta õiget nimegi ei mõista anda. Kunstiga on lugu keeruline, umbes nii nagu vikerkaarega: katsu sa puhtalt üht värvi teisest eraldada! See pole nii nagu halust peeru lõikamine. Aga piir ometi tõmmata tuleb, kõigega ei passi kaasa joosta, seda enam, et Kalev enam noor mees pole. Vanematel kukub ülepingutamine eriti narrilt välja.

Eks ta ole, vanadus tuleb samuti märkamatult, üleminekud on kah pehmed nagu värvidel vikerkaares, kvantiteet ei lähe sugugi alati kvaliteediks üle nii, nagu dialektika õpetab ja Kalev oma loengutel selgitab. Aga vahel on see tunne, et midagi on järsult muutunud, siiski üsna selge. Ja eriti siis, kui naerualuseks juhtud jääma.

Kalev Pill ei tahtnud tõesti mõelda oma ebaõnnestumistele, aga und ei tulnud ning heledamaid mõtteid samuti mitte. Mingi tornikell lõi kaks. Ja siis hakkas hotelli sisikond korisema — midagi vulksus radiaatorites, urises kraanis, öökis seina taga. Selle räpasevõitu hotelli soolestikus olid mingid sulgused või spasmid ja need ebaesteetilised, naturalistlikud hääled ei lasknud Kalev Pilli kuidagi vaevadest puhastuda.

Ta pidi mõtlema muigel pilkudele, mis tema ettevõtmisi viimasel ajal üha jälgisid — noorena ei kohanud ta neid iial. Siis võis ta teha mis tahes, kas või rumalusi, ja ikka jäi ta omaealiste liidriks ning vanemate pailapseks. Ta oli kuni viimase ajani üldse heakskiiduga sedavõrd harjunud, et ei märganudki naeratuste ja muiete sisu, nende allteksti muutusi. Muiete ja naeru muutumine itsitamiseks ja irvitamiseks tabas teda rängalt, tabas otsekui mürgitatud nool, mis puurdub elutähtsasse närvikeskusse. Sellest tekkis see tudiseva jalaga kõrgushüppaja tunne, niisugune iselaadne kohi-tunne.

Ei usaldanud ta enam pidusid avades enne teisi valsile minna, et tükk aega mõne juhtiva daamiga esimese paarina uhkes üksinduses parketil tiirelda, aina naeratades, teisi kaasa julgustades. Ka kikilipsu ei söandanud ta enam hästi kanda, varem oli Kalev Pill sellest lahutamatu. Ent sellist laadi hirmud on tema elukutsega inimesele ju hukutavad, kuidas sa niiviisi kultuuritööd teed, vahest ainult raamatukogu leti taha sobid veel kolletama.

Üks valusamaid märke aegade muutumise kohta oli tema möödunud­aastane kohaotsimine. Küll on hea, et ta sellest Ilmele ei rääkinud. Õnneks hoidis ta asja salajas, aga loomulikult mitte ebaõnnestumisi kartes, vaid seepärast, et ta seda sammu südames pisut reetmise­laadiliseks pidas.

Naabruses asuv jõukas sovhoos oli jäänud ajutiselt kaheks aastaks ilma kultuurimaja juhatajata, kuna too läks neljandal kursusel kaugõppest statsionaari üle. See oli erakordne sovhoos, siia toodi tihti väliskülalisi, päratu kultuurimaja meenutas oma põneva katuse poolest hiina pagoodi, ruumi ja istekohti oli hoones aga rohkem kui mõnel pealinna teatril. Jaaniõhtutel tiirutas keskuse kohal lõbusõitjate tarvis kohale tellitud lennuk, ilutiigil aerutas „Viljandi paadimees”. „Rikkus pole häbiasi,” armastas öelda majandi noor direktor, kes nelja aastaga oli mõistnud sovhoosi marurikkaks teha. Ta oli finantsgeenius, kes endale igaks juhuks siiski kaks juristi appi võttis; sovhoosis valmistati autode udulaternaid, elektronarvutus­masinate detaile, kasvatati forelle, aretati roose ja koguni meloneid, pruuliti õlut, aga ka põllu ja karjaga oli kõik tipp-topp.

Südames tundis Kalev Pill selle sovhoosi ja tema juhtkonna vastu teatud vimma: midagi tõusiklikku, rahaablast ja samal ajal matslikku hõljus sealtkandi õhustikus, kuid ta püüdis olla ka mõistev — ei jõua vaimujõukus alati ihujõukusele järele; kui jõuaks, milleks siis Kalevi ameteid üldse vaja oleks. Aga sovhoosis oli palju noori ja hiilgavad võimalused kultuurielu arendamiseks, seal oli põld, Kalevil jälle külimit kogemustega — nii et mis muud kui mine ja külva! Pealiskaudsete laadatrallide ja tantsupidude asemel organiseeriks ta näiteringi, rahvatantsu­ansambli, fotoklubi… Mis puutub loengutesse, siis teemasid tal juba jätkub, mitte ainult poliitikast, vaid ka kunstist ja teadusestki. See mõte painas teda öösiti järelejätmatult, kuigi ta teadis, et sovhoosi tööle asudes peaks ta vähemalt oma raamatukogu reetma. Vaevalt rajoongi seda sammu heaks kiidaks, tema peale hakataks vaatama kui desertöörile, kelle pikk rubla ära meelitas. Aga — kuradi-kurat! — Kalev Pill on siin kakskümmend viis aastat töötanud nagu loom, ja palk on tal alati napp olnud. Kultuurimaja eelmine juhataja sai sovhoosis endale paari aastaga rattad alla, ning veel „Volga” omad. Kelle suu seinapragu on? Kalev „Volgat” ei himusta, aitaks „Zaporožetsistki”. See on mingil määral nagu auküsimus, sest Kalevi vanem poeg Tõll, kes suurivaevu seitse klassi ära lõpetas (ei tea, kellesse ta küll läinud on?), töötas Võrumaal KEK-is ja oli juba aastaid automees. Kalev pole pojale loomulikult kade — milline isa seda olekski? — kuid kõigile, sealhulgas Ilmele, on vaja tõestada, et riik ka Kalevi tööd kõrgelt hindab. See on vaat et ideoloogia­küsimus. Ja lõpuks — kui endine juhataja oma koolid läbi teeb, loovutaks Kalev koha otsemaid jälle temale ning pöörduks oma armsasse raamatukokku tagasi.

Ühel ilusal päeval võttiski Kalev Pill maakuulamis­käigu ette. Endist direktorit oli ta tundnud paremini, kuid ka selle uuega, kes sovhoosi püstirikkaks teinud, oli ta mõnel korral nõupidamistel kokku puutunud. Eriti polnud nende jutt küll kunagi sobinud, Andres Peetsalu oli mees, kellest Kalev eales aru ei saanud, mida too õieti mõtleb. Suu teisel alatihti naerul, aga silmad ei naera; silmad on väikesed, uurivad, natuke hägused ja nende hallil vikerkestal tantsivad pisikesed pruunid täpid. Need täpid on nagu mingi tähniline eesriie, mis silmade põhja vaadata ei lase, ei luba see mõista, mis pingeline ja varjatud elu seal pidevalt omasoodu keeb. Kuid suur saladus, filosoofide kivi saladus on seal peidus küll, sest kõik, mida direktor puudutab, muutub otsemaid kullaks, see tähendab — rahaks. Riides käib Andres Peetsalu kah nagu suurele pealikule ebasobilikult: mingis lipilapilises teksasülikonnas ja sandaalides, kust suured kõverad varbad sündsusetult välja vaatavad. Väga enesekindlad ja häbitud varbad. Juuksed ripnevad tal aga üle kõrvade otsekui mõnel hipil. Suurematel nõupidamistel näeb teda muidugi ülikonnas ka, kuid see on jälle lilla nagu vaarikakissell ja sobiks etemalt mõnele baarmanile. Imelikud on need uuema aja tootmisjuhid. Endine direktor kandis alati kortsus tumedat ülikonda ning kaelas oli tal aastaajale vaatamata ikka üks ja sama köisjas lips. Lipsusõlme ei võtnud ta vist iial lahti, mistõttu see rasvaselt läikis. Jah, eelmine mees oli murelik peremees, ikka olid tal higipärlid laubal, võis kohe uskuda, et ta oma õlgadel kannab kõiki sovhoosimuresid otsekui vaene väsinud Atlas. Andres Peetsalu mõjus seevastu nagu mõni kahtlane vabakunstnik. Mis puutub temasse, Kalev Pilli, siis ärgu keegi arvaku, et ta on vanamoeline või eelistab eelmist direktorit uuele! Loomulikult mitte. Pigem kaldub ta sümpaatia uue poole, kes tegudega näitab, mis mees ta on, kuid siiski-siiski peaks Kalevi arvates üks õige ja sobiv direktor oma olemiselt ja riietuselt kuskil nende kahe äärmuse vahel seisma.

Endale pani Kalev selleks tähtsaks maakuulamis­käiguks selga muhu kampsuni. Ta vöökoht oleks küll pintsaku all vähem silma paistnud, kuid see kena must-oranž lõngatöö, mis mõtted kohe rahvatantsule viis, pidi tema arvates hea ja asjaliku mulje jätma, mingil määral nagu kutseriietus.

Nad said uue, esindusliku kontori pikas koridoris kokku. Direktori suu oli naerul nagu ikka, hägused uurivad silmad peatusid ta kampsunil vaid korraks, kuid Kalevil oli tunne, et teine otsemaid taipas, mis Kalevi siia tõi.

„Kuidas meeldivad?” osutas direktor söes ja sangviinis tehtud portreede reale, mis kogu koridori pikkuses seina katsid.

„Päris galerii kohe … mis näitus see on?”

Direktor naeris, aga ta silmad olid endiselt läbipaistmatud.

„Kas sa siis mõnda meest ära ei tunne?”

Jah, tõepoolest olid mitmed näod tuttavad: karjatalitaja Lonni, üks ehitusmees, eesnimi Voldemar, heh, koguni vana karjak Puuderselli Vidrik naeratas Kalevile vastu.

„Kunstnik Siimer. Odavalt tegi — kakssada rubla lugu. Mõne kallal pusis kohe mitu päeva,” kommenteeris Andres Peetsalu.

„Eks nad ole etemad muidugi kui tavaline foto,” nentis Kalev ja rehkendas ise samal ajal, mis kunstnik nende rohkem kui tosinajao portreede eest võis saada. Umbkaudu kuu ajaga pidi ta need valmis tegema, kui „mõne kallal pusis kohe mitu päeva”. Ja siis mõtles Kalev Pill loomulikult oma aastapalgale.

Otsemaid, veel enam, päris niiviisi, nagu oleks neil Kaleviga juba pool juttu räägitud, teatas direktor: „Rahvatantsu­ringi ma käima ei pane, noored ei hooli, naeravad välja, aga kuidas sul peotantsudega lood on?”

„Ee…” venitas rabatud Kalev Pill — on alles äkiline mees see Peetsalu! „Ei, ei ma neist rumbadest ja rokkidest tea küll miskit. Aga ega ma sellepärast siia…” takerdus ta.

„No-noo,” mühatas direktor nii määratlematu tundevarjundiga, et Kalevi arvates oleks võinud selle järel ühtviisi hästi punkt, hüüu- kui ka küsimärk sobida. Mitte ei saanud aru, mida ta selle „no-nooga” öelda tahtis. Ent siis ta jälle naeratas ja lisas, et rumbat tantsiti sel vanal hallil ajal, kui ta ise veel koolipoiss oli. (Mis värvi aeg küll veel siis valitsema pidi, kui Kalev Pill koolipinki nühkis? See oli ju nii hiljuti…)

Nad läksid koos läbi saali. Seal oli terve hulk teksastes noori habemikke, kes direktorit siiski ootamatult viisakalt tervitasid. Kalev poisse ei tundnud, aga kus sa neid noori inimesi kõiki ikka tead, seda enam, et Kalev ise elas siit üle kümne kilomeetri eemal. Tervitasid nad, jah, viisakalt küll, kuid see ei sobinud Kalevi arvates sugugi, et nad samal ajal ka magnetofoni möirgama keerasid. Keegi Ameerikamaa-mees, küllap niisama sagrine nagu poisidki, üürgas oma enesekindla arvamuse, et:

„All you need is love!”

Kalevile meeldinuks, kui direktor neile märkuse oleks teinud, ent tolle näos ei liikunud miski.

„Õhtul tuleb pidu. Need poisid on Tartust,” lausus ta kabinetti jõudes ja pakkus Kalevile istet.

„Võtab kohe luust ja lihast läbi,” nentis viimane, kuid pidas õigeks arvamust mahendada, lisades, et eks niisugune muusika ole jälle üle ilma moes.

Direktori näol püsis muutumatu naeratus.

„Mul on inimesi vaja küll. Kultuuri peale. Mida sa välja pakud?”

Oi-oi, kui kiire mees! Kuhu on küll kadunud see soomeugrilik aeglus, mis meile nii igiomane pidi olema?

„Ega ma tea, kas tahangi… Raamatukogus tööd jätkub ja…”

„Aga siia sa ju tulid!”

Kalev Pill tundis, et ääri-veeri jutuga siin toime ei tule. „Noh, näiteringi olen juhtinud.”

„Mida lavastanud?” oldi endiselt ragin-kiire.

„Lutsu asju, Mai Talvesti „Sookolle”, lastetükke, korra proovisime koguni Tšehhovit…”

„Tore, tore,” reageeris see raali­kiirusega mees, ja jälle ei saanud Kalev Pill aru, kas see direktori meelest tõesti tore oli või mitte. „Nüüd käivad küll teatrid ise siin, konkurents … aga nojah, mõelda võib… Kuidas pillimänguga lood on?”

„Ei, pillimees ma küll pole.”

„Trummi ikka lööd? Või seda pingipilli või jauramit või mis ta nimi õieti on?”

„Plaanitsed külakapelli teha või?” Kalev kujutles end dirigendikeppi hoidmas — kena pilt, kuid ta tunnistas siiski kohe, et dirigendi­kogemusi tal pole.

„Ega ma seda mõelnudki,” naeratas Andres Peetsalu ühtesoodu.

Ah seda ta ei mõelnudki… Nüüd maalis Kalevi kujutlus ennast seda jauramit taguvana, või kõpsivana, või mis sellega õieti tehaksegi? See nägemus oli nii karikatuuri moodi, et ei, ei, teda, keskealist meest, ei maksa ikka narriks ka teha.

„Muusikamees ma pole, aga ega juht pea ise kõike oskama. Mis organiseerimis­töösse puutub, siis selles mul kogemusi on.”

„Seda sul on. Ja ka hakkamist sul on…” arvas direktor. „Mingi laua- või seinaleht peaks meil ka olema. Nõuavad, paganad! Selle tööga peaksid sa toime tulema. Kord kuuski või?”

„Tulen toime, miks ei tule.” Et Andres Peetsalu laualehtedesse kui millessegi ülearusesse suhtus, see Kalevile ei meeldinud. Kuid välja näidata ei pidanud ta seda siiski õigeks.

„Loengumees olen ma ka,” lisas ta. Oh, näe, hakkan ennast kiitmagi veel, imestas ta ise. Kole äkiline ja kuiv on direktori jutt — vaatab sind nagu laadal hobust, keda osta tahab. Aga mis sa teed, see suhtumine nakatab: hakkadki veel kepsutama ja hirnuma ja oma võimeid näitama.

„Kena. Ma helistan sulle teisipäeval.” Ja mõtetega juba ilmselt kusagil mujal olles pidas ta Kalev Pillilt vajalikuks küsida, kuidas tal läheb…

„Mis ta’s läheb, nii läheb…”

„… kuidas lükkad,” lõpetas Andres Peetsalu sellegi tema eest. „Kui nüüd minema hakkad, siis ütle, et järgmine, see tähendab, Helmut siia tuleks!”

„Mis järgmine? Mis Helmut?” ei saanud Kalev aru.

„Noh, hõikad seal poistele, et ma ootan Helmutit. Nägemiseni siis.”

Kalev astus kabinetist välja ega saanud ikka veel õiget aru, mis siin õieti toimunud oli. Ta tuli ju selleks, et maad kuulata, asja igakülgselt arutada, kuid siin ole otsekui tohtri juures — kähku riided maha!

Ta ütles direktori soovi edasi. Üks ilmatu pikkade koibadega pikajuukseline noogutas ja seadis ennast minekule. Tal oli rinnas märk, mis julgesti üles kutsus: „Make love to me!”

Teisipäeval direktor siiski ei helistanud, see-eest ilmus kolmapäeva hommikul raamatukokku, Peetsalu käsul, nagu tulija ise ütles, toosama sasipäine Helmut ja andis edasi, et direktor soovitanud Kalev Pillil kähku jauramit ja plokkflööti harjutama hakata. Sel puhul pannakse külakapell käima. Kalevile jäävat veel seina- ja laualehtede asi. Palka saab kakssada pluss haltuura. Haltuura on vastik sõna (kuigi „Võõrsõnade leksikon” selle all lihtsalt väljaspool ametlikku tööaega tehtavat tööd mõistab ja selle tasemest juttugi ei tee), ning loomulikult ei küsinud Kalev Pill selle kohta midagi. Küsis aga hoopis, et miks direktor just Helmuti siia saatis. Ja ta pidi kuulda saama, et sedasorti asjad nüüd Helmuti peal ongi.

„Nii et andis sulle kulleriameti või,” naljatas Kalev.

„Eks seegi mu ameti juurde käi. Kultuurimaja juhatajal see jooksmistöö vaata et kõige peamine,” sai ta vastuseks.

Nüüd hakkas Kalev Pill kähku riiuli kallal sobrama, nagu oleks tal millegi leidmisega väga kiire. Pihku sattus mingi sõnnikutarbe kaart… „Kahju, et te mõnd inimlikumat pilli ei mängi.” Vastukaaluks Kalevi familiaarsele „sinale” eelistas vastne kultuurimaja juhataja teietamist. „Jah, muidu võtaksime teid punti. Pühapäeval käisime „Koidus”. Viimasel ajal esimehed nagu hooplevad ülemaksmisega — küsisime mehe pealt viis­kümmend rubla, anti kaheksa­kümmend. Muidugi tuli selle eest jälle hommikuni välja mängida.”

„Tänan kutsumast, aga rajoon ei lubakski,” lõpetas Kalev järsult. Ta oleks tahtnud lisada, et on veel instantse, kus mõistetakse inimese väärikust ja teatakse ideoloogiatöö üllaid eesmärke, kuid Helmut jõudis temast ette.

„Eks nad muidugi hinda teid kõrgelt. Suured kogemused. Asendamatu inimene.” See lausuti surmtõsiselt, kuid Kalev võis vanduda, et too Helmut sisimas irvitas. „Palgal pole vist ka viga?” uuris ta, ilmsüütute helesiniste silmadega väga lugupidavalt asendamatule raamatukogu­töötajale Kalev Pillile näkku vaadates. Rinnas kõlkus Helmutil ikka see „Make love to me!”.

„Raha pole elus peamine!” Seda Kalev Pill lausa möiratas. „Tagugu su direktor ise oma jauramit!”

„Ta lubas jah ise ka harjutama hakata,” vastati talle viisakalt. „Kahju küll, et te meile ei tule — ma usun, et oleksite mind hästi abistada saanud… Ja jauramgi sobiks teile nii kenasti. Nägemiseni!”

„Mind abistada saanud… Jauram sobiks teile nii kenasti…” pomises Kalev Pill maruvihaselt. Kuradi nolk! Sihukest on vastik vaadatagi! Ent sellest hoolimata vaatas Kalev talle aknast järele. Raamatukogu ees seisis sovhoosi uus „Volga”. Helmut hüpatas peol võtmeid, avas ukse, heitis väga peremeheliku pilgu kummidele ja istus autosse. Järsk start keerutas üles päikeses sädeleva lumepilve… Kui … jah … väga hästi oleks see auto võinud vahetevahel ka Kalev Pilli akna all seista…

Sellise piimahabeme panid kultuuritöö peale! Mis kultuur sellest tuleb?! Üks jõle rokitamine ja „tee minuga armastust!”. Kalevile aga pakuti jauramit ja plokkflööti, tema, üheksakümne-kilone mehepull piuksutagu seda totakat titepilli! Sülitama ajab. Aga kaua sa ikka sülitad… Pealegi raamatukogus.

Kalev märkas, et ta hoiab ikka veel peos sõnnikutarbe kaarti. Viha läks tasapisi üle nukruseks. Siia pean ma jääma, ei pääse ma siit kuhugi. Aga see nukrus ei olnudki järsku kibe, oli kuidagi mahe ja meeldivgi. Ta istus ahju ette pingikesele. Kas ta nii väga tahakski siit ära? Siin on omal moel armas olla. Tuled hommikul, tood sületäie lumiseid puuhalge ja hakkad ahju kütma. Seejärel paned tee üles. Kuni tee keema läheb, vaatad tuld, sätid raamatuid. Hommikuti käib siin inimesi harva.

Kalev pani ahjutruubi kinni. Ta läks uuesti akna juurde ja vaatas välja. Niiskete silmadega kinnitus ta unisesse talvemaastikku. Kauaks. Taamal põllul tõusid lumest mingid suured linnud — olid need nüüd tedred või rabakanad? Lumepilves veikles nende tiibade imeline tume valgus. Talvine maavõikollane päike upitas end metsakammi kohale.

Minu elu, minu elu, mõtles Kalev Pill otse päikesesse vaadates. Võis vaadata küll, päike oli tuhm ja laisk. Vihaklomp kurgus oli muutunud millekski magusnukraks ja Kalev Pill tundis ehmatusega, et seda pakitsevat tunnet ta just nagu armastas ja vajaski.

Hommikused trammid äratasid Kalevi tõesti juba poole kuue paiku. Ta pani akna kinni, kuid magamajäämisest ei tulnud enam midagi välja. Seejärel ta uuris hoolega laepragusid: seal oli üks kurat, üks paks naine pesukausis jalgu pesemas (tagantvaates) ja üks üsna täpne Volga. (Jõgi muidugi, mitte auto.) Graafikanäituse korralikult läbi uurinud, kargas ta hoogsalt jalule ning üritas pisut võimelda. Üle paari-kolme küki ja kahe tugilamangu ta teha siiski ei viitsinud. Viivu sügas ta oma karvast rinda — selle järgi otsustades peaks ta jõukas mees olema — ning võttis siis nägu pesta. Valamu oli must, vanamoelise vaskkraani kallal oli aga keegi jõudu proovinud — selle ots oli ülespoole keeratud. Ei kõver kraan ega liimerdav kauss ahvatlenud sanitaar­aktsioone ette võtma; Kalev jõllitas neid põlglikult, kuid parata polnud midagi, pesta siiski tuleb. Peab ütlema, et kraani tundmused lektori ja raamatukogu­hoidja Kalev Pilli suhtes olid veelgi jälestavamad: ta lõrises, urises ja õõksus ning viskas lõpuks vett lurtsude kaupa ja väga vastutahtmist. Kruusil, millest Kalev jõi, oli plastmassi või seebi maitse.

Kuri nägu halba mängu ei paranda, mõtles sõnamees ja tunglakandja. Virisemine ei aita midagi. Seepärast manas ta näole naeratuse ja säilitas seda kogu habemeajamise vältel. Ta naeratas veel ka lipsu kaela sidudes. Lips oli libe, hinnaline, kirgaspunane ja must triibustik tuletas meelde mingit pildil nähtud lõunamaist madu. Korallmadu vist. Jahedalt siugles lips särgikrae alla, ja hetkeks meenus Kalevile selle kinkija Voldemar Sääsk, nüüd küll Voldemar Saesck — Carrister & Saesck Notary Public, Vancouver —, nagu ta nimekaardil seisis. Voldemar oli Kalevi koolivend, kes sõjaajal Kanadasse sattus ja talle möödunud aastal korraks külla tuli. Sääsele mõtlemine tõstis tuju: selle mehe kallal õnnestus Kalevil tublisti ümber­kasvatamis­tööd teha. Voldemar oli nimelt arvanud, et eestlased kiltsus-kaltsus käivad, kartulikoori söövad ja omavahelgi vene keelt räägivad, kuid pärast saunaõhtut ja mõnusaid sakusmente ning — mis kõige tähtsam — pärast Kalevi taktikaliselt kavalasti läbiviidud selgitustööd (mitte liiga otse, mitte kõike puust ette teha, see on ju ideoloogia alal kuldne reegel) sai mehele nii mõnigi asi klaariks.

Hea, et Sääsk sellisesse hotelli ei või sattuda, muidu vilistaks ta Kalevi juttudele. Sihukesed saksad otsustavad ju ikka välise järgi, nad ei taipa sisu ja üldist liikumist paremuse poole, mõtiskles Kalev ja naeratas mõrasesse peeglisse hoopiski mitte mõrast naeratust. Naeratamine on kultuuri­töötaja professio­naalsuse näitaja, kuid alati tuleb jälgida, et treenitus silma ei hakkaks.

Seejärel astus ta koridori: ehk saab kuskilt vähemalt keeva vett, seda kipjatokki, lahustuvat kohvi oli Kalev Pill ettenägelikult kaasa võtnud.

Kunagi oli vist naeratus ka hotelli­teenistujatele kohustuslik, nii-öelda firmamärk suunurgas, kuid paraku oli see kahjuks siiski kunagi. Valvelaua taga istuv punsunud näoga mehejuurikas ei kavatsenudki naeratada (see oleks tal muide küll ka üsna raske olnud, sest mees oli hoolega muu töö kallal ametis, väga riskantse ja täpse töö kallal, tuleb tunnistada) — ta üritas küüne­kääridega lõigata ninast väljaulatuvat karvatorti, seejuures pingsalt peeglisse kõõritades. Niisugune tegevus loob näole ülima keskendumise ilme, sedasorti tegevused üldse, isegi tühipaljas ninaurgitsemine. Kalev Pill teadis seda: ta oli kord millegi taolisega tegeldes kogemata end peeglist näinud.

Kalev ootas kannatlikult, kruus peos. Mehel olid tõesti kole karvased sõõrmed: kui korstnapühkija luual peaks vars tagant ära tulema ning luud lõõri kinni jääma, vaat siis võiks umbes selline pilt olla, mõtles Kalev ja muigas. See võrdluspilt tegi talle nalja ja heameelt — halvasti magamisest hoolimata on ta vaim värske. Ega asjata ütle vanasõna, et hommikusel tunnil on kuldhammas suus… Või oli see kuld? Küllap ikka kuld, sest vanasõnade loomise ajal kuldhambaid ju veel polnud, parandas ta end.

Peagi sai Kalev Pill kruusitäie keeva vett, mis küll ammu enam ei keenud, peagi lürpis ta leiget kohvi ja peagi seadis sammud juba hotellist välja, et osta värskeid ajalehti.

Varasest tõusmisest oli kasu — ta sai ühe esimesena kõik soovitud lehed, sai koguni venekeelse „Nauka i Žizni”, mida väga armastas.

Rõõmsal meelel sammus ta hotelli tagasi, tõmbas kopsud hommikuõhku täis ja vilistas endamisi „Amuuri laineid”. Öised vaevad ja kahtlemised olid kuhugi olematusse hajunud, ta ei suutnud hästi uskuda, et neid üldse oli olnudki. Ma ei ole küll hommikustes aastates, mõtles ta, kuid ka elu keskpäev on kaunis!

Hotellis sirvis ta lehti ning asus siis teaduseajakirja lugema. Oma loenguteks sai ta tihti just sellest allikast palju toredaid fakte. Mõni artikkel käis küll üle jõu, kuid enamikuga tuli ta toime.

Ennäe, ka täna leidis ta kohe midagi huvitavat! See oli artikkel termiitide elust, termiitide ühiskonnast, kui nii tohib öelda. Kalev Pill süvenes lugemisse, vaatas uudishimulikult pilte.

See jõletumalt suure tagumise otsaga olend oli niisiis nende ema ja kuninganna, aga tema elu, kirjutise järgi otsustades, pole küll kuigi kuningannalik: tipi ööd-päevad muneda, järelejätmatult nagu õmblusmasin. Ja kui oleks iga muna eest, noh, vähemalt saja muna eest kas või üks armuöörõõmgi, kuid ei ühti! Ühestainsast romantilisest seiklusest peab jätkuma kogu eluks!

Seejärel silmitses Kalev isaseid isendeid: küllalt igerikud ja kahvatud mutukad, ent ära ütle midagi — üheainsa korraga annavad sellise päratu hulga tulevase ühiskonna lähtematerjali. Inimestega on asjad küll hoopis teistpidi, mõtiskles Kalev Pill ja jõllitas mõtlikult toalage, kusjuures ta pilk peatus just sellel rõhu ja niiskuse ühise töö viljal, mis meenutas kausis jalgu pesevat tüsedat emandat — tagantvaates. Ja-jah!

Kalevi huvi paelusid veel ka need termiidid, keda toiduanumatena kasutati ning kes liikumatult mingil õrrel pidid rippuma ning ootama, mil neid vaja võib minna. Esimesel pilgul ju üsna kerge töö, kuid kui järele mõelda, siis sellist ametit kah ei valiks. Kindlasti peavad nad päris liikumatult paigal püsima, et kalleid kaloreid mitte asjata kulutada. Ei tea, kas tõrreameti peale pandutel peaksid kohe noorest east alates tulevase töö eelsoodumused olema? Kas nendel on ka midagi kutsevaliku nõuandla taolist?

Kalev Pillile meeldis seda laadi mõtteid heietada. Jah, hoiatas ta aga siis ennast: paralleele inimühiskonna ja kõigi muude loodusilmingute vahele tõmmata ei tohi. See viib vulgaar­sotsioloogiasse, see viib paha nähtuseni, mida nimetatakse mehhanitsismiks ja mille inimühiskonna targemad pead on tabuks tunnistanud. Eks või see inimesele niisuguse püha eelisseisundi loomine, et teda millegi muuga võrrelda ei tohi, küll natuke arusaamatu ja loomuvastane tunduda (meie ju kah üks üleüldise osake), kuid nähtavasti viiksid ebaterved kõrvutamised veelgi suurematele loomu­vastasustele. Meie oleme ju kuningad, meie ei saa lubada sihukesi vastandamisi!

Kalev Pill tundis, et uni hakkab taas kallale kippuma; üha ähmasemaks muutuv pilk selgines siiski veel korraks — ta uuris nimelt sõdurtermiite. Neil olid päratud lõuad, mida nad pesaavadest välja küünitasid — ikka välisvaenlaste vastu, ikka oma ühiskonna kaitseks. Kalev arutles, et niisugune ülesanne kuulub meie maailmas teatud määral ka tema kui sõnamehe kohustuste hulka (näiteks selgitustöö Voldemar Sääsele), kuid õnneks ei pea meil siin inimühiskonnas olema mitte niivõrd tugevad kui just targad lõuad. Päris sõdurifunktsioone Kalev Pillil siiski vist ka ei olnud: kas ei jäänud tema hooleks rohkem nii-öelda pesasisese töömeeleolu loomine ja hoolitsus noorte eest…

Ta jäi tukkuma. Kujutlus maalis talle päratud lõuad. Kujutlus läks üle unenäoks. Kalev norsatas korra, ärkas sellest, kuid vajus seejärel juba sügavasse unne.

Ta magas niikaua, kuni tema valdustesse hakati sisse kippuma: koristaja tagus harjavarrega ägedasti vastu ust.

Kella poole kaheteistkümne paiku patseeris Kalev Pill mööda kesklinna, silmitses vaateaknaid, astus sisse raamatu­kauplustesse ja tundis end seejuures natuke pidetult. Ta oli helistanud minis­teeriumisse, kuhu teda rajooni kultuuri­osakonna andmetel pealelõunal oodati — kummaline, et keegi ei teadnud täpselt, mispärast —, kuid sealt teatati, et ministri asetäitja võtab Kalev Pilli vastu järgmisel päeval kell kaksteist.

Ministri asetäitja?! See tegi uhkeks, aga samas ka natuke murelikuks. Millega on tema, tagasihoidlik, tõsi küll, suure kogemuste­pagasi ning pika staažiga kultuuri­töötaja silma paistnud? Või on ta hoopis milleski eksinud, midagi unustanud, millegi vastu patustanud? Ei, ei, seda ei saa nagu olla… Juba sellepärast mitte, et siis teadnuks rajooni osakond seda kõigepealt, veel enam — sellised asjad lahendatakse tavaliselt kohapeal ja need patud, millest rajooni juhtkond ministeeriumile teatab, peavad juba tõesti suured olema. Aga ka sel puhul on asjaosaline neist kõige varem teadlik.

Nähtavasti on oodata ikka midagi head. Võib-olla ollakse kuulda saanud mõnest Kalev Pilli omaalgatusest — raamatukogu­reedetest näiteks? Ei tea. Üks väga meeldiv variant oli veel, kuid Kalev ei lubanud ennast sellele mõtelda. Ei maksa loota, et ministeeriumis on märgatud tema poole aasta pärast kättejõudvat viiekümnendat sünnipäeva. Niisugustel puhkudel antakse aukirju, teinekord isegi aunimetusi, kuid vaevalt nii kõrges asutuses nüüd teda, tagasi­hoidlikku inimest… Jah, kuid natu-natukene pidi Kalev Pill ka seda võimalust silmas pidama, seda päris põnevusvärinata maha suruda ei läinud korda.

Mida selle tänase päevaga õieti peale hakata? Kalevil polnud veel mingit plaani, aga see oli jälle omal moel tore ka, sest selliseid päris vabu päevi oli Kalev Pillil haruharva.

Ta jäi silmitsema suurt kinoreklaami „Sõpruse” seinal: võimukalt ja püstipäi seisis kuld-kardses kindralimundris mees künkal ning pidas kõnet. Küllap oli see lahingueelne kõne, sest pingsalt kuulasid seda sõjamehed. Tõsi, nende kuulamise pingsuse üle oli Kalevil raske otsustada, sest rohmakalt ja erilise armastuseta oli kunstnik välja joonistanud vaid paar lähemat sõdurinäoovaali. Kuid seda, et nad korralikult kuulasid, tuli pidada küll täitsa tõenäoliseks, sest muidu ei oleks ju kindralihärra saanud kõnelda niiviisi — üks käsi puusas, napoleonlikult enesekindlalt, ainumääravalt. Sõna jõud, mõtiskles Kalev Pill. Jah, see pilt rääkis kõnekalt sõna jõust, ja temale kui sõnamehele ja tunglakandjale olid sellised kunstiteosed muidugi väga meele järgi. Tema oli ennast kooliajast peale sõna-aatele pühendanud, tundis juba noorena selle hüpnotiseerivat toimet, seda magusat värinat, mis südame all pakitseb, kui näed endale pööratud silmi ning seisad kõnepuldis kuulajatest pisut kõrgemal.

„Ju lapsena merd ääretut ihkasin mina,” deklameeris ta kord koolipeol murduval poisihäälel ja pisarad udutasid ta noori, usaldusega maailma vaatavaid silmi. Jah, see ilulugemine, iseenesest tore ja siiras sõna, mis aga praegu enam moes pole, haaras teda juba ammu. Puberteedieas armastas ta deklameerida ka üksi olles. Eriti tore oli seda teha öises metsas või kuuvalgel lossivaremeis või jälle kõrgel paekaldal ilmlõpmata mere kohal. Ilmlõpmata on ka ilus sõna. „Ilmlõpmata…” Just selliseid sõnu oli uhke rinnast paisata. Ja ka inversioonid meeldisid Kalev Pillile: merd ääretut, all punase kalju, ääres mässava vee ja nii edasi. Ühe pisikese sõna ringiasetamisega oli võimalik hävitada argipäeva­hallus, tõusta koturnidele, süstida veresoontesse pidulik-pühalikku fluidumit. Mis imeline asi on küll see inimese hing — tema kui mõnikord ka ateismiteemasid puudutava lektori jaoks oli sõna „hing” muidugi rohkem sümbolmõiste ja poeetiline kategooria —, aga ikkagi, aga ikkagi pidi ta imetlema, kui tundeline see poeetiline kategooria poeetilise sõnaseadmise suhtes võib olla.

Ning veel meeldis talle üks stiil; tubli kommunistliku noorena oli tal seda juba tollal endale piinlik tunnistada, aga meeldis küll, tee mis tahad. See oli viis, kuidas mustas talaaris mees kantslist silmi pühkiva ja kõrgete võlvide karmist väärikusest kühmutõmbunud inimmassi kohal laskis häälel lehvida: „Ja Vägede Jehoova võttis neid karistada, sestap et nemad kui mõistuseta ussikesed oma kõrvu ja silmi ei avanud…” Ka selles stiilis oli midagi niisugust, mis selja judisema võis panna.