Читать книгу Üleõlapilguheit - Enn Vetemaa - Страница 5

Olen juba eakas mees. Päris kindlasti teeb minu loomevõime vähikäiku, nii et on viimane aeg midagi oma õhtusse jõudva elu kohta paberile panna.

Mis puutub elulooraamatusse, siis peaks see žanr minule, hooplema kaldujale, kes ennast ikka iga loo keskpunkti kipub sättima, põhimõtteliselt sobima. Ega ju autobiograafiat teistmoodi saagi kirjutada.

Aga muidugi – üleliia ennast kiita ei sobi.

Kui just kohe kuidagi teisiti ei saa...

+ Asjaliku mehena, kellel harjumus härjal kohe sarvist haarata, tahaksin alustada oma elulugu sünniga. Paraku ei mäleta ma sellest tähelepanuväärsest sündmusest mitte kui midagi.

Teadlased kinnitavad, et meie universum on alguse saanud hirmsa jõmmkärakaga. See mõte meeldib mulle ja oma kujutlustes astun ka mina meie imelisse maailma paraja stardipaugu saatel: põmm! Võtke teatavaks, Enn Vetemaa on sündinud!

Üks mu tuttav psühholoog raiub aga mu kõmaka-kujutlusele ägedasti vastu: sünnipauk olevat mõttetu soovunelm, sest kui ma ka tõesti mingi pauguga ilmale oleksin tulnud, ei mäletaks ma sellest praegu õhkagi; kuulmine olevat meie meeltest järjekorras viimane kingitus, mille looduselt saame. Tema kui just mälu-uurija ei vaidleks ehk vastu, kui ma oma ema ja sünniga seotud LÕHNU mäletaksin. Sest olevat selgunud, et isegi seitsmendal kuul sündinuil – selgelt enneaegsetel – olevat lõhnameel juba lõplikult välja kujunenud. Nii et näiteks sünniruumi lõhnu võib vastsündinu aju oma, piltlikult öeldud, kõvakettale talletada küll.

Olevatki olemas inimesi, keda juhatatud aastaid hiljem nagu muuseas ja neid endid katse mõttesse pühendamata just sellesse ruumi, kus nad kord ilmale olid tulnud. Ning – ennäe imet! – enamasti hakanud nood inimesed ilmses hämmingus kukalt kratsima ja nagu midagi ammust meenutama... Mõni julgem olla isegi küsinud, et öeldagu ausalt, ega ta äkitselt just siin sündinud ole.

Müstilisevõitu nähtus – sünniruumi äratundmine – võivat tõesti kõne alla tulla, arvas psühholoog. Ja polegi siin õieti tegu millegi müstilisega. Põhjus peituvat isepärastes haiglalõhnades: eeter, jood, desinfektsioonivahendid, varasematel aegadel ehk kergelt ka uriinilõhn; vanemates ja väiksemates puust haigemajades – neid on küll vähe järel – lisandub pisut köögilõhnu ja veel midagi kordumatut, iga maja spetsiifiline OMA lõhn.

See lõhnasegu jätab mällu jälje, sest lõhnakeskus võib maimukesel olla juba talletamisvõimeline.

+ Sünni JÄRGSEST ajast, enamasti koguni esimesest kahest aastast, ei teata üldjuhul kah suurt midagi, ehkki võiks arvata, et me ajud just siis üritavad käsnadena endasse teadmisi imeda; ja midagi neisse kindlasti ka kinni jääb. Ristimisega, eriti kui sellega viivitatud on, võivat lood, harva küll, aga kirjanduse andmeil siiski, juba veidi lootusrikkamad olla. See on ju esmamuljete korjajaile suursündmus – „tuluõhtu”. Mis siin ikka imestada, kui mõni detail meeltesse kinnistub – on maailmas ju neidki, kes oma eelmisi elusid otsast lõpuni mäletavad. (Ja mitte vaid dalai-laamad.) Ning mälu – eriti seoses reinkarnatsiooniga – uuritakse tänapäeval juba täiesti arvestatavates eri-instituutides.

Mind ristis meie vanaisa ruumikas, tiibklaveri ja mitmete maalidega saalis Uku Masing ise.

Palju kordi olen hoobelnud, et olen ainus tema ristitu. Too maailmakuulus teo-, filo- ja kes teab mis -loog veel, ei tahtnud ametliku kirikuga – ennast väga oluliseks pidava ametkonnaga, kes endale otsesuhted Kõigevägevamaga kaunikesti jultunult annekteerinud on – mingit tegemist teha. Hoolimata sellest, et ta ise sügavalt usklik inimene oli. (Kõigi teoloogide kohta see ei käi päris kindlasti.)

Ei vajanud Masing pastoripalka, sest kirjutas filosoofiast ja religioonidest kodu- ja välismaa tuntud ajakirjades, luges Tartus ja hiljem Usuteaduse Instituudis teoloogiat, Vana Testamendi kursust ja semi keeli. (Muidugi kolleege sügavalt pahandaval, täiesti isikupärasel viisil). Ja veel luuletas, kirjutas esseid ja tõlkis. Lesknaise rahakotti ei tahtnud Masing sõrmi ajada. Muidugi oli tal seepärast küllaga vaenlasi, ent hiljem hakkas mulle tunduma, et vaenlasi too mees lausa vajas. Ta pidi süttima, ja üksinda see ju keerukas asi.

Keskkülla, minu vanaisa tallu – versus kirik – oli aga Uku nõus tulema oma ristimistööd tegema küll. Uku ja minu isa Artur olid koolivennad ning Uku õde Agnes ja minu ema sõbrannad; ei ole saladus, et Uku ja mu ema vahel enne Arturi sekkumist kerge kuramaažki toimus. Aga sellest pisut hiljem.

ENNU RISTIMISE PÄEVAL. VÄIKE ENN ON EMA SÜLES, NENDE TAGA SEISAB ISA, TEMA KÕRVAL VANAEMA JA TÄDI ELLA. TAGUMISES REAS VASAKUL UKU MASING, KES ENNU RISTIS.

+ Ristimise kui sündmuse juurde tagasi tulles on mul mulje, et ma sellest tõesti nagu läbi udu midagi mäletan: katkendlikke pildijuppe. Mälus on nad mingi file’i all tallel kindlasti, kuid mis need failid korraks, mõni aasta hiljem, avas? Arvan end sedagi teadvat. Ja mingi pilt kummitab mind siiani: mulle vaatavad väga lähedalt otsa hirmus paksude klaasidega prillid (Masingul sellised olidki.) Eriti just minule lähem prilliklaas ja sellest läbi vaatav päratu, otsekui irreaalne silm. Nüüd, täiskasvanuna, võrdleksin seda kalmaari omaga. Ja veel on mul mulje, et ristimisel mängiti harmooniumi, mille muide vanaisa ise oli valmis teinud (välja arvatud Tallinnast ostetud vandlist klahvid).

On niisugune mäletamine võimalik? Sellele vastamiseks tuleb teha väike tagasikaar.

Ülalpool tegime juttu lõhnameelest kui vanimast. Aga, muide, MIKS just see meel vanim peaks olema? Ent kas selles midagi imelikku ongi? Milleks peaks näiteks nägemismeel emakese rüpes maailma ohtude eest varjul olijale tarvilik olema? Emakas on ju kottpime: mis meil seal ikka imetleda oleks?

Kuulmismeel? Kah mitte veel tarviline. Ei pea me ju emaihus midagi kuulma, koguni sõnaKUULELIKKUST meilt veel ei nõuta... Ja vaevalt meil millegi üle eriti kaevelda olekski: hea soe elupaik. Priitoidul kah veel.

Hoopis teine lugu on haistmismeelega – eks veeda me oma kalli ilmaletoimetaja südame all õndsas rahus tervelt üheksa kuud oma eelelust, mille vältel oleme sünnitajaga kõige tihedamas ihulises kontaktis.

Ka kompimismeel, mis samuti ürgne, on üsaelanikule asja eest – päris lustakas peaks olema inimesealgel ajaviiteks lootevees pladistada; ja kui me oma väärtuslikust eksistentsist tahame maailmale teada anda, kõmistame meile varjupaika pakkuja kummuvale vatsale üsna mehemoodi, mis tulevase sünnitaja ikka härdaks ja uhkeks teeb.

Naaskem kahtlasevõitu teooriast siiski märksa reaalsema ja mulle olulisema ristimise juurde ja tunnistagem, et ega selle Enn Vetemaa ristimine sujuvalt läinud.

Kõigepealt kõlanud Masingu ristimiskõne avalause: „Must kass läks üle tee...”, mis külarahva hoopis ära kohutanud ja kahinat tekitanud. Ent küllap Uku juba teadis, miks nii alustada ja kuidas jätkata. Mina, kes veel musti kasse ei kartnud, olevat püüdnud seepeale tol korral tavapastori osas oleva Uku prille eest ära sikutada ja töinanud nagu ratta peal.

Teatud määral näisin ma rahunenuvat alles siis, kui mulle mu armas oranžist kummist peni Aua pihku susati – peni, mis siis, kui ta kõhule vajutati, kaeblikult piuksatas.

Aga ega Auagi kauaks rahu kindlustanud: varsti lennutanud ma kummikoera suure lartsuga... otse ristimisvette. Räägitud veel tükk aega, et see Keskküla-poiss on ristitud koerapesuveega...

Nüüd siis jõuamegi Auaga seotud paralõhnalise loo juurde. (Tollesse uskumine pole kohustuslik, kui see lugeja materialistlike paradigmadega kuidagi ei sobi.)

Pea igal vanemal majal on pööning, kuhu kõik, mida enam ei vajata, tasapisi laekub. Jõudis sinna peatselt mu kunagi nii armas, ent hiljem unustusse vajunud apelsinikarva koergi.

Kord vaevu kolmesena jäänud ma vanade mänguasjade virna pööningul kuidagi eriti teraselt uurima ning sikutanud sealt välja just tolle Aua-nimelise kutsu. Ja seejärel – ma tuginen muidugi ema jutule – olevat ma äkki muutunud justkui kuidagi „teisemaks”, tõstnud kummikoera nina juurde ning nuusutanud seda ahnelt kaua-kaua-kaua. (Niiskel kummil on vägagi meeldejääv lõhn.) Ning siis lausunud ma sõnad, mis ema päris ära ehmatanud:

„Ennu oma. Aua!... Lartsti vette... Isal valge särk seljas, sinilips ees... Nupupill mängib...”

Koera vetteviskamine oli veel paljudel meeles; mu isa aga, eriti just maal, lipsu kanda ei armastanud. Siiski, selle piduliku sündmuse puhul oli erand tehtud ning sinine lips kaela pandud; väikest harmooniumit – nupupilli – mänginud mu ema. Vanaisa tehtud „päevapilt” kinnitab seda kõike.

Minu kahtlused kirjeldatu tõelisuses oleksid aga igal juhul suuremad – mu ema oli meister selliseid lugusid välja mõtlema –, kui ma ei suudaks veel praegugi, kolmveerand sajandit hiljem, silmi kinni pigistades, selle ristimisveemärja kutsu imalmaguskirbet lõhna sõõrmeisse manada... Ja pea läheb seda tehes kuidagi uimaseks. Ju avab lõhnamälu mingi ajusse talletatud salafaili – midagi, mille avamine pole inimesele üldjuhul nähtavasti ette nähtud: совершенно секретно!

Lõhnajuttudest siinkohal siiski juba aitab.

ENN UMBES AASTASENA

+ Kui ma, jah, oma ristimisest – tänu Auale – mäletan nagu midagi siiski, siis sünnihetkest küll mitte kui midagi. Ent õnnekombel, võiks öelda ka imekombel, on sellestki midagi teada. Teab nimelt üht-teist just too mu koolivennast psühholoog. Tema-mees kaitses Eesti Wabariigi meditsiiniajaloo kolmekümnendate aastate kohta väitekirja ja puutus kokku ka tolle sünnitushaigla, kus ma ilmale tulin ja mis sõjatules maha põles, arhiiviga, mis asus sõjapäevil kusagil mujal. Seal olid maailmaastujate sünnilood pedantselt kirjas.

Ja veel kohtas mu sõbramees – lausa imeline õnn – tolle haigla 101 aasta vanust halastajaõde, kellel oli määratu mälestustekoorma all imepärane mälu meenutamaks eestiaegset haiglaolustikku. Ta jätnud väga markantse, usaldatava, omamoodi pitoreskse mulje: vana daam kandnud koduski mineviku haiglaõdedele iseloomulikku ja väärikat peakatet – rätti, mis kuidagi tagant ja külgedelt kõrgele tõusis, ja mingil erilisel viisil kinnitati. Räti otstarbeks olnud ilmselt sündsus ja kindlasti ka steriilsus. Ta andnud kandjale teatud pühendatu ja samal ajal ka pühenduja ilme. Praegu näeb sellist peakatet ainut stiilitruis vanades filmides, ja neis eriti just diakooniavarjupaigus.

Lustakalt pajatas koolivend, et kuigi ta mind sünnipauguga rõõmustada ei saa, siis paraja „plumpsuga” sain ma tõenäoliselt korda küll. Nimelt selgunud haigla järelejäänud küllalt põhjalikest dokumentidest-päevakokkuvõtetest, et mu peakolu polla tahtnud 20. juunil 1936 kell 23.50 selleks ette nähtud loomulikust avast kuidagiviisi läbi mahtuda – halb sünnieelne stardipositsioon –, mistõttu katsetati tangsünnitust ja lõpuks vaakuumi. Mu pea on tänaseni natuke lopergune – eks see või äkki ollagi selle kunagise sikutamise tulemus.

EMA ELVIINE VETEMAA

Kedagi Elli Vetemaad muidu väärikas vanaproua mäletada ei suutnud – liig mis liig! –, kuid haigla legende mäletanud ta päris palju.

Selge mäluga väärikas õde-rauk rääkinud, et kunagi töötanud mu ilmaletuleku-paigas geniaalne „kiiksuga” (või oleks tänapäeval paslikum öelda „sensitiivne”) ämmaemand, kes väga omapärasel moel, nimelt lauldes, osanud tõrksad beebid ilmaelust osa võtma meelitada. Ta teinud keskmise sõrmega meelitav-kutsuvaid liigutusi ja laulasklenud samal ajal õrnal häälel, et „üks roosike on tõus’mas...”

Tited jätnud enamasti vastupunnimise ja sündinud peibutamise peale maisesse hädaorgu naerul sui – lopsanud emaüsast kergesti volks-volks välja... Tolle õe üle tehtud küll nalja, kuid kuna eesmärk pühendab abinõu, siis tema edukaid katseid polevat segatud.

Mis aga minusse endasse puutub, siis lauluke roosi tõusmisest mulle ilmselt üldse ei mõjunud. Õigemini – mõjus vist küll, aga vastupidiselt oodatule: mina pagesin emakese üssa tagasi. Niiöelda, my home is my castle. See hakanud juba hirmu tegema. Eks võetud siis teatud sunnivahendid appi; sündisin lõpuks siiski – mis sa ikka teed? – kaks nädalat õigest tärminist hiljem. Võimalik, et just seepärast jäängi ma täiskasvanuna kõikjale hiljaks... Ikkagi kaks nädalat miinusmärgiga händikäppi.

Pärast toda kaasaaitamisega sündimist toonud ma nagu teisedki ilmaletulijad lõpuks kuuldavale nutupröökamise, mida Shakespeare on nimetanud olemuselt traagilisimaks kõigist nuttudest, kuna see väljendavat tulevase ilmakodaniku ägedat protesti maisesse hädaorgu sattumise puhul – vastust not to be klassikalisele eksistentsiaalsele küsimusele.

Huvitav oleks katsetada, kas ka mina oma sünniruumi lõhnade järgi ära tunneksin. Paraku on see võimatu, kuna, nagu juba öeldud, põles sõjas too erahaigla, mida mu ema parim sõbranna ja minu ristiema Ursula von Strandell talle soovitanud, maani maha.

See, et ma von-tiitlit mainisin, võib jätta mulje, nagu valitsenuks meie peres kadaklik mentaliteet. Ei valitsenud. Kohe üldse mitte. Mu ristiema Ursula von Strandell ise oli Eestimaal sündinud iidsete juurtega baltisaksa suguvõsa liige küll, kuid juba ammu minetanud oma kunagiste esivanemate väidetava ülbuse maarahva suhtes. Ta eesti keel oli täiesti aktsendivaba. Võib-olla luges ta end südames juba enam eestlaseks kui sakslaseks, sest käis läbi just eesti ringkondadega. Miks ei võinud Ursulal – minu meelest piltilusal naisel – juba olla tekkinud uue kodumaa mõiste? Kas meil väliseestlasi vähe, kes on amerikaniseerunud, germaniseerunud või rootsistunud. Ju siis võis siin elavatel sakslastelgi eestistumine aset leida.

Ent kui ma ei suuda sajaprotsendilise kindlusega väita, et mu emakese hinges ei peitunud siiski pisinatuke germanofiilset, mille ta võis pärandina kaasa saada saksa pansionaadist, kus asju suures osas saksa keeles aeti, siis teie alandlik teener tõestas juba teisel nädalal pärast sündi, et temas pole võõramaalaste ees lömitajat raasugi.

Mingiks beebikaalul kaalumiseks tõstetud mind oma ainukesest palatikaaslasest, õigemini -lannast, pisut kõrgemale lauakesele. Ja seda hetke kasutanud ma kohe ära. Uhke paraboolne pissikaar tõusnud kaalumise ajal mu nokust uljalt lae poole ja langenud seejärel elegantselt otse kõrvallaual kaalumisjärjekorda ootavale puhtsiniverelisele nädalavanusele aadlivõsule, kes põlvnenuvat koguni ürgsest Patkulide suguvõsast – ühest esimesest, kes Maarjamaale saabus – otse näkku...

Haiglas vaikiti juhtunu kohe maha, sest küllap oleks too lugu kõrgest soost neitsi vanemaid pahandanud. Minu emale tollest sündmusest salamisi ja naerul sui siiski räägiti.

Ent toda malbet preilit polevat, pealnägijate jutu järgi, soe pissijuga hoopiski mitte häirinud, vastupidi, just ülimalt lõbustanud. Ta kooganud midagi vaimustust väljendavat oma rahvusvahelises titekeeles, siputanud jalakesi ja plaksutanud koguni käsi. Imetlustväärt lapsuke! Ilmselt ilmutas ta selgesti juba lapsevoodis oma teguviisiga truudust RAHVASTEVAHELISE SÕPRUSE AATELE! Näeksin kord elus veel meelsasti oma armast palatikaaslannat; kujutlen teda heatahtliku ja malbena, kuid elu pole meid kokku juhtinud ja nüüd oleks teda leida juba ilmvõimatu. Samas ei saa ma ka omaenda tähtsust toimunu suhtes vähendada, kuna minu kaasabita poleks aadlivõsuke oma liberaalset meelelaadi ju väljendada saanud.

ENN KOOS ISA JA EMAGA

EMA JA ISAGA

POEG MARKUSE LAPSED MIHKEL JA ERIK MARTIN ENNULE KUULUNUD MÄNGUAUTOS

+ Nüüd siis juba isiklike lapsepõlvemuljete juurde. Esimene on seotud mu ilusa kirkalt punase voolujoonelise sportautoga, mis eelmälust otsekui prožektorite sära-valgusest välja suurde plaani kihutab. Auto kingiti mulle vaba-Eesti viimasel vabal suvel täitunud kolmandaks sünnipäevaks.

Õhukesest vineerist kunskopp kombel koolutatud võidusõiduautosse sai sisse ronida ja pedaale tallates head teed mööda vurinal sõitagi. Auto tagaosal olid hõbedased tähed E ja W, mille üle ma eriti uhke olin: need osutasid ühtaegu nii minu, auto väärika omaniku nimele kui ka Eesti Wabariigile.

Vastupidav oli too auto, mille hiljem ühe tuntud firma järgi Juno Buickiks ristisin; ta teenis mu poega ja lapselapsigi. Nüüd on mu uhke auto kulunud ja värvilt tuhmunud, ta sõtkepedaalid umbe jooksnud, kuid ma hoian teda ikka alles. Nii nagu head peremehed jätavad tubli vana hobuse priileivale; auto ootab kõigi mu järglaste poolt respekteerituna meie maakuuri all lõplikku roostetamist ning sellele järgnevat Autode Taevasse pääsemist. Aeg-ajalt proovib mõni võõras laps talle veel praegugi sisse ronida ja pedaale sõtkuda. Auto püüab siis lootusetult omi kunagisi hiilgeaegu elustada. Selles on midagi liigutavat.

Esmamuljed oma majast ja meie õue lastest? Mõnda neist ikka veel mäletan. Üks oli tulevane luuletaja, Jaan Krossi kaasa Ellen Niit, kes vasesepa tütrena meiegi maja omanikule, härra Birnbaumile kuuluvas tänavapoolses majas elas.

Isand Birnbaum oli vatsakas kadakasakslane, kes mu isa nagu hullu vaatas, kui too soovitas talle kolmekümnendate keskel üldlevinud kombe järgi end Pirnipuuks eestistada.

Meie maja oli korterite poolest justkui etem, kuid tänavapoolses oli elu see-eest küllap lõbusam, sest seal need teised lapsed elasidki. Ka Juta, kellest veel juttu tuleb. Mis aga nõndanimetatud säärvantidesse puutub – mõne tänavapoolse maja korteris need olid –, siis neid nägin siin esimest korda. Põhimõtteliselt säärvandid mulle meeldisid: inimesed kuulevad üksteist üle kogu korteri. Kui meil ka sellised poolvaheseinad oleks – meie korterile ühest säärvandist ei aitakski –, võiks ema mulle vanemate magamistoast midagi ette lugeda ja mina saaksin oma voodis – klaveritoas, kus minu ase oli – seda kuulata ema ennast nägematagi.

Kui Elleni juurde tagasi tulla, siis oli ta minu ema silmis hea tüdruk – kohe väga hea, nii et just tema mind paljudest teistest tüdrukuhakatistest erinevalt vabalt väntsutada tohtis. Võis minuga koguni pisijalutuskäike teha, mis mulle ülimalt meeldisid. Ellen ise imponeeris mulle väga – poisid ju kiinduvad enamasti ikka endast vanematesse tüdrukutesse. Ta oli minu silmis tõeline autoriteet.

Mäletan, kuidas Ellen küsis mult ükskord – ise sealjuures väga salapärase olemisega –, et kas ma tahan midagi üsna iseäralikku näha. Milline poiss ei tahaks?!

Me hiilisime, miskipärast sõrm suul, ju vist selleks, et seiklusele suuremat kaalu anda, Elleni maja keldrisse, kus teadsin suurt puust ja paekive täis laotud pesurulli olevat, mille alt majarahva äsja pesust tulnud voodilinad läbi käisid. Küll neil oli siis värske lõhn.

„Lase nüüd käpuli ja piilu rulli alla!” sosistas Ellen.

Ja seal oli tõesti midagi ootamatut, salapärast, viirastuslikku – pesurulli all kasvasid muldpõrandast välja suured valged, kübara alt lillakad seened. Neil oli omapärane uimastav lõhn – palju hiljem sain teada, et see pidi olema aniisilõhn. Ellen teadis öelda, et need on šampinjonid. Seentes, nii haprates ja muljumist mittetaluvais, on peidus imepärane jõud: olen hiljem näinud tindikuid – hoopiski mitte nii sümpaatsed seened kui šampinjonid –, mis vananedes ligasteks muutuvad ja tintjaiks värvuvad, koguni läbi asfaldi välja tungivat. Uskumatu, milleks too sültjas eluvorm on võimeline.

(Kaks aastakümmet hiljem selgitati meile, tudengitele, kolloidkeemia programmis tolle ootamatu nähtuse olemus ära. Just välise surve tõttu tõuseb seente siserõhk üüratuks ja tänu sellele nad end kust tahes läbi pressivadki.)

„Ära sa teistele meie seentest räägi! Las see olla meie ühine saladus,” sosistas hea tüdruk Ellen. Nikutasin ägedasti pead – poistele meeldivad saladused, ja veel iseäranis saladused, mida jagatakse suurte tüdrukutega.

+ Nüüd elan Elleniga samas Kirjanike Liidu majas, oleme korterinaabrid, ja vahel räägib ta mulle asjust, mida ma oma tollase ea tõttu kuidagi mäletada ei saa. Ellenilt siis kuulengi neist – ta minust ju kaheksa aastat vanem. Kuulsin sedagi, et miskipärast polevat ma kuidagi tahtnud laulupeole (Eesti-aja viimasele vabale laulupeole muuseas) minna. Ja nõustunud alles siis, kui tohtisin kaasa võtta haamri ja päris pirakad tangid, mida ma olevat minnes võidukalt pea kohal viibutanud... Haamer ja tangid?! Uskumatult proletaarsed instrumendid. Ent sellele faktile mõelda meeldib mulle: see osutab, et igasugune snobism on mulle juba loomuldasa võõras. Sammun alati laiade massidega ühte jalga.

Elleniga ühine šampinjonide-saladus on mu alateadvusse siiski jätnud oma jälje. Veel praegugi peitub seentes minule midagi põnevat: klorofüllita, Issanda päikest mitte millekski pidav müstilisevõitu looduseand. Võõrastav vist just seepärast, et meie evolutsioonirajad on omavahel nii kardinaalselt erinevad.

Kunagi ammu rääkis mulle omanäoliselt seenerahvast mükoloog Ain Raitviir. Kuulsin, et eksisteerib hüpotees, mille järgi praegu aina leviva kiilaspäisuse üheks võimalikest põhjustest võib olla see, et kui lopsaka juuksekasvuga inimeste peanahalt on leitud üle kolmekümne liigi mikroseeni, siis kiilaspäistelt hoopis vähem. Neist seentest mõne puudumine võivatki peegelja Glatze põhjustada.

„Ja kujuta ette, on inimesi, kes peavad seeneteadust elukaugeks...” lõpetas Raitviir võidukalt.

Kiilaspäisuse tekkehüpoteesi oli muidugi huvitav teada saada, kuid seente suhe šamanismiga huvitas mind enam. Palusin sellekohast selgitust. Sain kuulda, et teatud seened viivad šamaane hallutsinatsioonide maailma. (Aga mine tea, vast teistesse dimensioonidessegi.) Kuid ka tavalistest ilusatest punastest kärbseseentest tuli juttu. Üks Aini sõber kuivatavat neid endale igal suvel paraja portsu. Et talvel võtta oleks: punaseid kärbseseeni järades võivat saada kah teatud kaifi. Aga õnneks pohmellita ja mitte sõltuvust tekitava. Noid seeni kardetavat üleliia. Jah, kui neid iludusi muidugi just kümnete kaupa alla kugistada, siis lõpuks tegevat nad kõhu lahti küll.

„Kuidas ta neid kärbsekaid kuivatab?”

„Seened aetakse lihtsalt nöörile nagu väiksemad kalad.”

Otsustasin järele proovida. Tegin nagu õpetatud. Sõin kolm seent ja tõesti tundsin midagi. Kuigi mulle ehtsaid šamaanidele tuntud vägevaid alaliike korjatute hulka vist ei sattunud.

+ Kui mul õues kellegagi mängida polnud, oli meie maja soe kelder, mida me sõjapäevil koos pesuköögiga varjendina kasutasime, mu lemmikpaik. Sigmund Freud kirjutab, et inimese põhiolemus kujunevat välja väga noorelt – juba kolme-neljaselt olevat meie kohta selge, kas saame agressiivseteks või alandlikeks, ninakaiks või diplomaatilisteks ühiskonnaliikmeteks.

Nii et kui vaatlete mõnd trepiastmel istuvat ja pöialt lutsivat poissi või unelevalt kaugusesse vaatavat tütarlast, siis ei oleskleta seal muidu niisama, vaid viibitakse tähtsas enesekujundamise protsessis.

Keldris oli pime, soe ja vaikne, seal oli hea trepiastmel niisama muidutühja istuda. Keegi sind ei käsi ega keela! Ja mul on mulje, et üksi olles ja silmi sulgedes nägin ma seal nagu eriti kirkaid värve – palju kirkamaid kui reaalelus. Selliseid, mida nüüd täiskasvanuna ette kujutadagi ei oska. Olen hiljem lugenud, et niinimetatud „illuminatiivsetes” unedes, mis seisnevat suikuja võimalikult kauases püsimises uinumise ja ärkveloleku piiril, juhtuvat inimesega mõnikord just midagi taolist. Vast on mõeldav seegi, et me siis näeme neidki värve, mida näevad muidu vaid putukad.

Ent keldris juhtus muudki.

Kord nägin ma seal hoopis haruldast pilti, mida mu ema, kui talle sellest rääkisin, ei tahtnud uskuda ja pidas mu fantaasiaks. Aga ta eksis.

Esmalt kuulsin nimelt tasast krabinat ja seepeale lipsas mingi keldriukse alt nähtavale tavaline vilgas rotipoiss. Ei kartnud ma teda raasugi – rotte ennegi nähtud.

Siis aga ilmus rotikese järel lagedale suur, päratu, muldvana, ju vist poolpime rott, kes vaevu tagajalgu järele vedas. Ta pool pead oli üksainus suur kasvaja – minult nõudis julgust paigale jääda ja sündmust edasi jälgida. Noore roti arvatav iid-isa püsis tal küll kannul, kuid kerge see nähtavasti ei olnud. Milleks nad sedasi kahekesi...?

See selgus peagi: keldris oli igasuguseid torusid, ju tuli neid kaudu majja joogivesi. Üks toru oli aga nähtavasti halvasti oma pikenduse külge takutatud (neist asjust ma palju ei jaga) ja torude liitekohalt tilkus tasahaaval värsket vett. Just seda jooma juhataski väike rott oma muidu ilmselt juba janusse surnud esiisa. Olgugi et vana rott, kelle üks silm oli kasvajast täitsa neelatud, mõjus hirmuäratavalt, oli ses pildis midagi liigutavat. Püsisin liikumata, et rotte mitte ehmatada. Ja väike poiss sai kinnituse, et Headus on maailmas siiski olemas. Loomade vahel kohe kindlasti.

Seda rotipaari olen hiljem, täisealisena, paaril korral unes näinud. Ja imelikul kombel ennustavad need rotiunenäod mulle alati midagi head.

Üldiselt, jah, kui mul mängukaaslasi parajasti polnud, tulin ma tihti sooja kuiva keldrisse niisama istuma. Päris kahju, et ma enam täpselt ei mäleta, millest ma siis mõtlesin-unistasin.

+ Kui ma ühel päeval aga tänavapoolse naabermaja keldrisse meie šampinjonide salailma, seekord üksinda, imetlema läksin, leidsin kohkudes, et neist polnud enam peale varrejuppide midagi järel. Keegi oli nad ilmselt noaga jalalt maha lõiganud ja siis seentest kõhutäie saanud.

Läksin suure nutu ja rutuga Elleni ukse taha, et oma meelepaha kellegagi jagada. Tema juba teadis, mis sündinud oli.

„See Alma korter kolmandast tegi neist endale prae. Ise rääkis ja kiitis, et vägev söömakord olla olnud...”

„Kuradi Alma-mutt! Kuradi näljarott!” pomisesin ma vihaselt. See „kuradi” ja „mutt” nagu ka „näljarott” olid minusuguse paipoisi kõige hullemad sõnad. Roppe ma veel ei osanudki. Olin viisakas poiss, ning mu isa-ema nõudsid ka vaesemate ja viletsamal järjel elavate majakaaslaste tingimatut härratamist ja prouatamist. Ka napsimeeste, keda kah mõni tänavapoolses majas elas. Isegi tolle haisva vanamehe, kes meie kandis õuelt õuele käis, suur kartulikott seljas, ja rämedalt oma soove teatas. Nimelt:

„Kaltsu, konti, vana rauda!...”

Kui üksinda kodus olin, tegin akna vaikselt lahti ja piuksatasin lisaks: „Härra kotimees!... Ennu ka!” Tema siis vahtis ringi, et kust see lapsehääl küll tuleb, aga mina kadusin akna juurest nagu tuul ja pugesin isa-ema voodi all peitu. Vaat’ mis julge poiss.

See härratamine jäi mulle niisiis väga verre. Ükskord hakkas suure kõhuga majaomanik härra Birnbaum mürinal naeru möirgama, kui nägi, kuis ma kojaseinal suurt porikärbest igatsevalt vaatasin, ja kuulis, kuis ma toda tiivulist meelitasin. Mina pöördunud säravsinisetagumikulise poole viisakalt (isand Birnbaum pajatas sellest hiljem hirnudes mu emale) ja palunud:

„Kas te ehk ei roniks natuke allapoole, HÄRRA Kärbes!...”

Nii et vaat mis viisakas poiss see väike Enn oli: härra olgu igal sõnal, vähemalt elusolendil ees!

„Mis sa sest porilasest tahad. Tiivad ää kiskuda või,” küsis mühakas rikkur seda pilti nähes minult. Milline vastik mõte! Mina olin ju hella hingega poiss. Vastasin viisakalt, et tahaksin nii ennenägematult suurt kärbest lähemalt uurida.

„Tema anatoomia on paeluv...” selgitasin oma soovi.

„Anatoomia... Paeluv...” Need poisikese suust kuuldud ebatavalised sõnad ajasid peremehe ilkuma. Ja ilmselt ka vihastasid. Kelleks see naga end peab?!

„Või teda huvitab „paeluv anatoomia”... Sa, professor, vaata parem seda, et sul makaronid ninast välja ei poeks.”

Nohu oli mul parajasti tõesti, ja mine tea, vast nireke nina allgi, kuid kas nii siis räägitakse?!

Solvumispisarad silmis, laususin talle:

„Ma... ma palun teid tõsiselt vaikida.” (Ma loodan lugejat teadvat – härra Birnbaum ei teadnud nähtavasti mitte –, et niiviisi kutsusid korporandid üksteist mõõkadega kahevõitlusele. Selle juurde kuulus veel ka kindaheit, kuid neid polnud mul kusagilt võtta.) Ja seejärel sammusin ma uhkesti trepist alla.

Võidakse huvi tunda, et miks ma toda porikärbest alla tahtsin meelitada. Tunnistan, et putukad huvitasid mind poisikesepõlvest alates ja huvitavad tänagi.

Kord Raikkülas, vanaisatalus, teisisõnu meie maakodus, olin mina, kolme-neljane nublu, kelle suu muidu kuidagi ei tahtnud kinni seista, äkki tükk aega vaikne olnud nagu sukk ja ise kuidagi kavalalt, iseäralikult, justkui mõnulevalt muianud. Aga ikka kõvasti kinnipigistet suuga.

Ema ei jätnud mind rahule – midagi pidi mul suus olema, kas kuskilt mitte päris ausalt saadud komm või midagi muud sellist. Mind kamandati suud avama. Punnisin vastu mis punnisin, lippasin põõsa taha, et midagi seal salaja välja sülitada. Aga nähti ära... Ja selgus, et mul olnud suus ... maipõrnikas...

ENN KOOS EMAGA

„Mis rämpsu sa suhu ajad, võid haigusi saada...” Ema oli sedavõrd üllatunud, et noomiv monoloog jäi päris lühikeseks.

„Jube mõnusasti kõditab. Keele alt... Ja vaata, ta on ju nii ilus kullakarva roheline...”

„Varsti ajad sitasitikaid kah veel suhu, poisikratt,” ühmas vanaisa, keda see lugu pigem naerma ajas kui vihastas.

+ Meie maja Väike-Ameerika 32 ja selle lähikond?

Mulle meeldis meie kandi poodide, ka pisikeste keldripoodide rohkus. Igatsen neid tänini – kuidagi armsad, õdusad, kodused. Üks kommipood oli kohe meie maja vastas, keldrikorrusel, suurem bakaalkauplus (seda sõna me siis vist ei kasutanud), kust peale makaronide, jahu ja muu sai ka maiustusi osta, jäi vast sada meetrit eemale Lilleküla jaama poole.

Väikesesse üle-tee kommipoodi korraldasime me mingis segases sõjaolukorras – mitte ei mäleta, kes meid seekord parajasti just vabastasid – koguni rüüsteretke, sest poe omanik tegi segastel aegadel vehkat. Ju oli tal midagi hingel.

Viktor Urva, meie kandi ettevõtlik, parasjagu sulikommetega poiss (sõna „urvaplaaster” on siin päris asjakohane!), oli just õige mees poe keldriust mingi traadiga lahti muukima. Ajasime purgikompvekke – tollal levinud kaup – taskud nii täis, kui andis. Peamiselt just põnevuse pärast. Šokolaadides, mis aknalauale välja olid pandud, tuli aga pettuda: päike oli nad värvituks kuivatanud ja maitsegi maiustel lahtunud. Tahvlid olid täis otsekui koiaugukesi... Need kena ümbrisega tahvlid said meie, pettunud laste poolt pikema jututa minema visatud. Ehkki natuke kahju oli ka, sest nad kujutasid endast ju sõjasaaki. Nii et on mul poisina, näe, röövlitöödki tehtud. (Täiskasvanud tirisid pöördelistel aegadel Kopli raudteejaamast koju päratuid kohvi- ja suhkrukotte. Eks nemad meile eeskujuks olidki.)

Poodidega seoses meenub mulle aga ka midagi põnevamat: juhtusin isa ja ema juttu pealt kuulma, ja ema jutu järgi pidi sealne karnimees – karn asus Kesk- Ameerika (hiljem Kuu) ja Tähe tänava nurgal – olema „õnnetu armastaja.”

Mida see õieti tähendab? Kui suur see „õnnetult armumise õnnetus” on ja kuidas sellest aru saab, et inimesega lood sedasi?

Otsemaid läksin ma keldrikorrusel asuva karni aknast sisse piiluma, et seda kurva saatusega meest näha. Misuke ses õnnetus armastuses ollakse? Kas istub mees murtult käsipõsakil, pisar silmanurgas? Äkki on tal revolvergi käeulatuses, et endale kuul pähe põmmutada?

Ent ma pidin pettuma. Polnud tegu igeriku ega kiilaka onuga, mida ma miskipärast eeldasin, sest teadsin, et niisugused ju naistele ei pidada meeldima; aknast sisse piiludes sain ma aga hoopis vastupidise mulje: mees oli pikk, sihvakas, tugev, mustapäine. Ja üleüldsegi mitte õnnetu: vilistas midagi lustakat ning viibutas liha tükeldades sõjakalt kirvest, naeratus suul... Mees nagu mees muiste. Saa sa nüüd siis neist suurte inimeste juttudest aru.

Alles pikema uurimise peale nägin, et mees oli endal ühe nimetissõrme maha raiunud. Kas see võib olla „õnnetu armastuse” põhjus. Minu ema selle pärast küll isa ei jätaks...

+ Üldjuhul polnud meil täiskasvanutega noil aegadel veel eriti pistmist. Vast ehk Pleki-Atsiga, kuid ega teda ju saanudki täie eest võtta. Meie õuele ilmumisest andis too vist igavesti lapseks jääv pooltäiskasvanu märku vilega. Küll võis ta, kaks sõrme suus, valjusti vilistada! Majarahvas pidas ja kutsus seda kerge kiiksuga onu „meie ullikeseks”.

Ta mängis poistega raevukalt ja samas sõbralikult rahvastepalli ja koguni plikadega keksu. Sai kõigiga hästi läbi; ka Tiiduga, keda vahel pilgati, sest naabermaja poiss, keda sunniti pühapäeviti golfipükse kandma, hakkas erutudes kokutama.

Pleki-Atsi suured rõõmupäevad olid need, kui Elleni isa – vasesepp – lubas tal puuhaamriga plekilatakatest mõlke välja lüüa. Oo neid kõmahtusi, mis meidki kurdistama kippusid! Oo õnneilmet Atsi pilvitul näol!

Atsiga, õigemini tema nimega seoses meenub ka üks lugu.

Naabermaja Tiidul sündis õde. Uurisime temaga kahekesi seda punase näoga, pidevalt vett läbilaskvat ja vigisevat pampu – nokuta tegelast (piilusime teki serva alt), kes vastu Tiidu ootusi temaga üldse mängida ei tahtnud. Tiit oli nimelt vastsündinud õe voodikese ette toonud („Saad endale mängukaaslase,” oli ju ema öelnud.) igasuguseid mänguasju: plekist autosid, ehitusklotse ja isegi kaardimängu Must Peeter. Ei võtnud õeraasuke aga mängudes vedu.

Kui Tiidu leivapoe müüjannast ema poest koju jõudis, küsis ta meilt, et mis nimi tuleks uuele ilmakodanikule panna.

Tiit oli kiire vastama:

„Pleki-Ats.” See ta suurim sõber ju oli. Ja ta kinnitas veelgi:

„Pleki-Ats Siibermann. Ilusti kõlab ju...”

Ei pandud tüdrukule nimeks Pleki-Ats. Pandi hoopis Viktooria.

+ Veel meie maja lastest.

Mis Ellenisse puutus, siis sellest olen juba pajatanud. Ka naabermaja Vilma oli pai ja kohusetundlik tüdruk. Kord, kui mu isa-ema teatrisse läksid, jäeti mind just Vilma hoole alla koju. Pissisin püksi, ja Vilma olnud väga õnnetu:

„Ennuga juhtus väike õnnetus...” kurtnud ta süüdlaslikult mu tagasijõudnud vanematele.

Aga mitte kõik meie hoovi tüdrukud polnud head. Nähtavasti sadistikalduvustega Juta, paar aastat minust vanem tüdruk, meelitas mu kord oma korterisse ja kuulutas siis, et ega ma siit enam välja saagi – jäängi tema vangiks.

Hirmusin koledasti ära. Hakkasin armu paluma. Pakkusin Jutale kinke, lubasin tuua komme ja anda talle koguni kogu oma rahanatukese. Tema aga ainult itsitas.

„Mu vanemad sõitsid väga kauaks ära,” kuulutas ta. „Maale. Nii et su vangipõli saab pikk olema.”

Ja siis läks ta vannituppa ja tuli sealt välja poolpaljana pitsilises kombinees – küllap ema omas –, keerutas end eest- ja tagantpoolt.

„Kas ma meeldin oma ORJALE?” küsiti mult silmi välgutades. Ju see minu piinutamine talle lõbu pakkus, kuigi ta ise oli alles plikaeas. Vast kaks paistetusetaolist kühmu rindade kohal ennustas tulevast naisinimest. Mina olin ju lausa laps, nii öelda sugupooletus vanuses. Aga lustis ta mu pisaraid nähes kõvasti. Ilmselt oli asi VÕIMUS. Ta vajas allujat, alandatut. Tulevane, küllap mitte just hella loomuga naine, oli tollest Jutast kujunemas.

Kui ma kõik võimalused koju saada läbi olin proovinud ja lõpuks koguni alandlikult põlvili ta ette laskusin (see meeldis talle), anti mulle lõpuks siiski armu. Ja üsna ootamatutel tingimustel – pidin talle mõne hea raamatu lugeda tooma. Nii et välja ma lõpuks sain. (Küllap ta teadis, et nagunii jõuab mõni ta vanemaist varsti koju.) Loomulikult pidin vaikimisvande andma.

Ja eks ma toonudki Jutale pooltosinat raamatut, nende seas ka ema mulle ju kindlail eemärkidel lugeda soovitatud „Väikese lord Fauntleroy”. Neist raamatuist ei näinud ma hiljem enam ühtegi.

Mis puutub minu lugemisoskusse, siis sain selle kunstiga toime juba neljaselt; viieselt aga lugesin kõike üsna valimatult ja päris naudinguga. Õppisin „ameti” (vanaema keelepruuk) selgeks ei tea isegi kuidas. Isa luges mõnikord õhtuti emale lehest uudiseid ette, mina kiikasin üle ta õla. Sellest ju siis aitas.

Siinkohal aga rõhutan, et varane lugemisoskus pole mingi kes teab mis väärtus omaette. Üks minu tuttavaist, praegu okeanoloogiadoktor, tabati alles kolmanda klassi teisel veerandil lugemist teesklevana – tal oli raamat valepidi käes... Muidu oli tegu läbiviiemehega. Kuidas niisugune asi võimalik oli? Lihtsalt. Ta palus koolist tulles kõik õppida antu endale vanaemal kahel korral ette lugeda. Ja kõik oligi peas!

Õhtul voodis enne und mõtlesin Juta juures juhtunule tükk aega. Leidsin, et muidugi, vangipõlve ma kartsin, aga üks imelik tunne oli veel lisandunud ja liigutas nagu seinapraost välja pugenud putukas oma tundlaid – uskumatu küll, kuid juhtunus oli midagi, mida ma omal moel nagu nautinud olin. Tüdruku julm käitumine oli mind kuidagi lummanud. Ja kas on ikka päris kindel, et ma vangipõlve päris südamest uskusin? Kas ma sain uskuda? Vast mängisin miskipärast – aga miks ometi? – kaasa.

Midagi umbes sellist – kurjuse omapärast veetlust – on oma „Pihtimustes” kirjeldanud entsüklopedist Rousseau. Ta tunnistab (oma ajastu kohta päris ootamatu julgus), et tema noor, ilus, pikkade väljakutsuvalt punaseks lakitud küüntega õpetajanna löönud teda tihtipeale joonlauaga karistuseks valusasti vastu sõrmeotsi, poissi samal ajal pilguga teravalt fikseerides. Rousseau tunnistab, et ta kartis, kuid nagu ka ootas oma saatust; ju sai ta sellest midagi rahulduse taolist. Kas mingi masohhismi-alge on peidus minuski? Masohhismi puhtal kujul pole ma endas hiljem oluliselt märganud, kuid mingit seletamatut dualismi olen tunnetanud küll. Mitte malbed, vaid mõõduka sadismi-iduga naised on mind vahete-vahel seletamatul kombel, mõistusele arusaamatult, sootulukestena lummanud. Mitte mentaalselt, pigem vatupidi, just loomalik-seksuaalselt. Asi on teatud varjundeis, vast koguni ehk arhetüüpsetes – jahimehes-tapjas, kes meeste alateadvuses senini võib edasi elada.

Jah, nii et oli siiski ka vähemalt üks salakuri tüdruk meie hoovis Väike-Ameerika tänaval.

ENN UMBES 7-AASTASENA

+ Pisut ka poistest. Pean mõningase arusaamatuse ja häbiga tunnistama, et niinimetatud pahad poisid meeldisid mulle enamgi kui kukupaid. Juba mainitud Viktor Urva nimeline poiss käis sügiseti õunaraksus, tegi alailma kõikvõimalikke üleannetusi, igal võimalusel ta valetas, natuke vist ka varastas ja näitas viisakatele härradele – nagu näiteks härra Birnbaumile – selja tagant keelt.

Jah, aga ma ei saanud midagi parata: too üleannetu vembupoiss Viktor meeldis mulle siiski miskipärast enam kui pugejalik Harri, kes oli ontlik ja püüdlik, teretas kõiki, ning millal tahes ma talle nende korterisse ka külla läksin, vitsutas alati „stuuvitud” porgandeid süüa. Mida mina jälestasin.

Kord lõi see minu ulakate-poiste-eelistus päris inetul kombel välja. Muide kiputi mind üldse natuke kiusama ja proovile panema (ju vist kadedusest, et me natuke jõukamad olime – rikkusest ei saanud küll rääkida – ja seda eriti minu isa noorust arvestades ).

Kilkasin kord õues uhkesti, et, näe, meie isa ostis telefoni! Number on 42-40. Nii et võite mulle helistada!

Kiitlemist, mis seda päriselt polnudki, sattus pealt kuulama ema, ja ta kutsus mu pikemata tuppa.

„Niisuguste asjadega vaesemate ees ei hoobelda. Sa võid nende „hingele haiget” teha (ema lemmikväljend). Ema kaldus üldse mõnel puhul sentimentalismi, hakkab mulle nüüd, aastaid hiljem, tunduma.

„Hästi kasvatatud poisid ei ole kiidukuked! Uhkustamine näitab taktitunde ja südamehariduse puudumist. Pea, Enn, see igavesti meeles!” anti mulle juhtnööriks. Aga iga poiss tahab ju ikka natuke hoobelda ka...

Tean täitsa kindlalt, et ma tõesti väljendasin õues vaid oma lihtrõõmu ega tahtnud kellegi hingele haiget teha.

Ühel korral seisis toosama Viktor, käed uhkesti puusas, meie maju lahutava plangu kõrval, mille lahtisest lauast ta muide ainukesena – poiss oli painduv nagu uss – läbi poetud sai. Viktor ütles mulle – ju niisama naljaviluks –, et ega ma teda kiviga, mida parajasti näppude vahel veeretasin, visata küll julge. Mul polnud viskamiseks mingit põhjustki; julge ja ulakas Viktor, nagu juba ülalpool öeldud, meeldis mulle kõigest hoolimata oma pealehakkamise ja riukalise loomu poolest teistest poistest enamgi.

„Ei sa julge ühtigi! Memmekas oled!” arvas Viktor.

Loomulikult ma Viktorit ei visanud. Kui aga sama väljakutset, isegi samade sõnadega, kordas muidu arg Harri, too „stuuvitud” porgandite kugistaja, siis eneselegi aru andmata põrutasin talle paraja tuvimunasuuruse kiviga vastu vahtimist... Mis ta’s õrritab?! Kuigi ma vaevalt endalt küsisin, miks ma teda viskan ning mis hiljem saab. See oli reflektoorne tegu.

Ning tabasin ma Harry Rüütalu nina, mis kohe veritsema hakkas. Ega midagi hullu juhtunud: kriimuke ninaotsas oli talle minu mõnitamise eest just paras karistus. Aga Harri õde Vilma – seesama, kes oli väga õnnetu, et ma isa-ema teatriskäigu ajal tema valvel olles püksi pissisin – tammus õhtul meie korteri ukse ees jalalt jalale ja kandis mu emale ilmselt käsu korras ette:

„Sihuke lugu juhtus, et teie Enn viskas meie Harrile kiviga pähe...” Kähku lisas ta minu kaitseks, et ega see suur õnnetus olnud ja ju vist Harri ise kiusas Ennu ka. Näe – Vilma kaitses mind...

Sain sellest hoolimata vanemate käest rängasti võtta.

+ Seni pole ma sõnakestki poetanud meie korterist.

Selle üsna suure köögi laes oli aken. Seinu katsid kõrged, väljanikerdatud lõvipeadega tumedast puust kapid. Mul oli kapilõvidega, kelle ilme muutus nagu minu tujudega kooskõlas, koguni oma suhe: oskasid teised olla kurvad või rõõmsad. Ainult sel korral, kui mind üks teatud stimuleeritud oksehoog tabas, vahtisid nad mind halvustava ükskõikusega. Kohe pajatan.

Minu isa oli neil aastail veel äge suitsumees. Leidsin kord tuhatoosist vaevalt pooleni tõmmatud paberossi ja üritasin isast eeskuju võtta. Kui suits isale midagi ei tee, siis vaevalt minulegi.

Ema sattus mu ettevalmistustele peale. Ta nägu läks algul kurjaks, kuid siis hoopis viivuks mõtlikuks; ei riieldud minuga üldse, vaid tehti päris lahke ettepanek:

„Tahad suitsumeest mängida? Noh, lase käia! Aitan, kui vaja, kaasa!”

Vaat see oli üllatus.

Kööki, kappide vahele – mäletan, et laeaknast paistis meie kööki pilvitu sinitaevas – laotas ema põrandale suure valge lina. Siis võttis surmtõsisel näol isa tagant suitsud „Manon” – õrnroosas, ema ühe kombinee värvi karbis olid need – ning käsutas mind pikali linale heitma. Seejärel sain toosi tikku ja tohtisin... vabalt suitsumõnusid proovida.

Oeh, küll oli see jube! Juba pärast esimest kahte mahvi hakkas mu pea kohe pööraselt ringi käima ja varsti ma oksendasin mis jube! Elus purskkaev! Tark ema mul. Isegi tosin aastat pärast toda katset ei tundnud ma suitsukiusatust; hiljem TPI’s teiste seas küll ärkas uuesti ja must sai päris paras tossutaja. Aga mis seal laboris seda imestada – too paik on väävelvesiniku, ammoniaagi ja merkaptaani haisuga (merkaptaan on seedegaaside üks väävlit sisaldav komponent) nagunii tõeline põrgu. Sigaretisuits on siin pigem süütu kattevarju rollis.

Aga see köögis suitsetamise seik tuletab mulle midagi meelde – midagi, mis võinuks terve meie pere, ju siis ka minu elukäigule määrav olla. Tookord – see oli vist ühel pühapäeval – suitsetasid köögis varasest hommikust peale mu isa ja ristiisa, arhitekt Villem Seidra, Tallinna Tehnikaülikooli korp! Tehnola korporant ja paras napsumees. Minu ema silmis oli Seidra muidugi enne kõike mu isa „halb sõber”, kes teda kõikvõimalikele halbadele teedele meelitas. Hiljem olen märganud, et pea iga naise silmis on tema mehel vähemalt üks „halb sõber”.

Me köök oli tol meenutamisväärt hommikul nii paksult suitsu täis, et lõika või noaga. Ema oli tavaliselt sellise tossutamise vastu, kuid kuna parajasti arutati meie pere tulevikku ja edasist käekäiku, ei söandanud ta meestele sel korral märkusi teha.

Oi, see oli isa ja ristiisa vahel tõesti pikk ja raske vaidlus. Arutati, kas pageda Rootsimaale või mitte? Villem Seidra leidis, et tuleb tingimata Läände emigreeruda. Aga minu isa polnud temaga nõus. Tema ennustas – ja õigesti –, et peagi algab nagunii üks suur kaevikute, varjendite ja kaitsekraavide ehitamine sakslaste või siis venelaste poolt, ning nemad pole ju ainult arhitektid, vaid diplomeeritud insener-arhitektid, seega veel ka tipp-topp ehitusinsenerid. (Neil aegadel õpetati arhitektuuri Tehnikaülikoolis, ja tugevusõpetus ning mehaanika olid seal palju tähtsamal kohal kui hiljem Kunstiinstituudis. Ses mõttes, et mida suudeti välja mõelda, seda osati hiljem ka ise teostada.)

Ehituse tippasjatundjaist on venelastel, aga küllap ka sakslastel, nagunii suur puudus; me läheme veel hinda, ennustas isa, ja meie päritolu ning mineviku suhtes pigistatakse silm kinni. Ja mis surmapattu siis meil, natuke üle kolmekümneaastastel noortel meestel, ikka hingel on. Kui teatud majanduslik edu muidugi välja arvata. See oli isa seisukoht.

Jah, sõitmata meil tollal jäigi. Muide praegu on kodumaalt vabatahtlikult Läände lahkunuid mitu korda enam, kui tollaseid ida poole küüditatuid kokku oligi, ning mul on hea meel, et meie Eestimaale truuks jäime. (Muidugi mõistan ma ka neid, kes lihtsalt PIDID emigreeruma, sest ju nad siiajäänuina seina äärde panduks.)

Aga eks võib asjale ka teise, märksa troostituma nurga alt vaadata: mu isa tulevik keerati juba tema kolmekümnedate eluaastate algul tuksi – kujutlege, mida see näiteks teile endale tähendaks –, isa ei võinud ju nõukogude korda, rääkimata tollasest iseäralikult jälgist arhitektuurist, silma otsaski taluda. „Saunad uhkete korintose sammastega” (tema sõnad), mis mitte kui midagi pole määratud kandma. Jah, need vihastasid teda kui funktsionalisti hinge põhjani. Ja siis veel kõik need maitsetud ripatsid ja jupatsid – juudi jõulupuu – , samas aga majade piinakamberlikult kitsad, umbusku sisendavad aknaavad. Vaat sina ei tohi siit mitte sisse vaadata!... Aga selle teemani jõuame hiljem. Isal peatun veel nagunii.