Читать книгу Veel üks Lotte - Erich Kärstner - Страница 4

Seebühl Bühlsee ^[1.] ääres – Lastesuvekodud on nagu mesipuud – Buss kahekümne uuega – Lokid ja patsid – Kas võib üks laps teisel nina peast hammustada? – Inglise kuningas ja tema astroloogiline kaksikvend – Naerukurrukeste saamine on seotud raskustega.

Kas te üldse teate Seebühli? Mägiküla Seebühli? Seebühli Bühlsee ääres? Ei? Tõesti mitte? Veider lugu – mitte keegi, kellelt küsida, ei tea Seebühli! Võimalik, et Seebühl Bühlsee ääres kuulub just nende kohtade hulka, mida tunnevad üksnes inimesed, kellelt ei küsita? Ega ma selle üle imestakski. Niisuguseid asju tuleb ette.

Noh, kui te Seebühli Bühlsee ääres ei tea, siis loomulikult ei tea te ka lastesuvekodu Seebühlis Bühlsee ääres, tuntud suvekodu väikestele tüdrukutele. Aga sellest pole midagi. Lastesuvekodud sarnanevad üksteisega nagu koerakannikesed või kilosed leivapätsid; kes teab ühte, teab neid kõiki. See, kes mõnest suvekodust mööda jalutab, võiks arvata, et tegemist on hiiglasuure mesipuuga. Seal sumiseb naerust ja kilkeist, sosistamistest ja kihistamistest. Lastesuvekodud on õnne ja lustakuse tarud. Ja kui palju neid ka ei oleks, ikkagi neist ei jätkuks.

Tõsi küll, mõnikord õhtuti istub magamissaalis hall päkapikk. Kojuigatsus voodiserval, tõmbab taskust oma halli vihiku ja halli pliiatsi ning loeb tõsise näoga kokku kõik lapsepisarad enda ümber, nii need, mis valatud, kui ka need, mis tagasi hoitud.

Aga hommikul – kas sa pole märganud? – on ta kadunud! Siis kõlksuvad piimatassid, siis vatravad väikesed suud jälle üksteise võidu. Siis jooksevad jälle pisikesed suplejad salgaviisi jahedasse pudelrohelisse järve, pladistavad, kilkavad, hõiskavad, kädistavad, ujuvad – või vähemalt teevad, nagu ujuksid.

Nii on see ka Seebühlis Bühlsee ääres, kus algab lugu, mida tahan teile jutustada. See on keerulisevõitu lugu. Ja mõnikord peate kole tähelepanelikult jälgima, et te kõigest täpselt ja põhjalikult aru saaksite. Alguses läheb kõik küll veel päris ladusalt. Keeruliseks muutub asi alles edasistes peatükkides. Keeruliseks ja üsnagi põnevaks.

Esialgu suplevad nad kõik alles järves ja kõige ülemeelikumalt möllab, nagu alati, väike üheksa-aastane tüdruk, kelle pea on täis lokke ja ootamatuid mõttevälgatusi ja kelle nimi on Luise, Luise Palfy. Viinist.

Majast kostab gongilöök. Veel teine ja kolmas. Lapsed ja kasvatajad, kes veel suplevad, ronivad kaldale.

„Gong käib kõigi kohta!” hüüab preili Ulrike. „Isegi Luise kohta!”

„Ma tulengi juba!” karjub Luise. „Ega vana mees ei ole ometi kiirrong!” Ja siis ta tulebki tõepoolest.

Preili Ulrike ajab oma vadistava karja täies koosseisus talli – ah ei, hoopis majja. Punktipealt kell kaksteist süüakse lõunat. Ja siis hakatakse uudishimulikult pärastlõunat passima. Miks?

Pärastlõunal oodatakse kahtkümmend „uut”. Kahtkümmend väikest tüdrukut Lõuna-Saksamaalt. Vahest on nende hulgas paar ülesmukitud ahvikest? Paar lobamokka? Võib-olla paar kolmeteistkümne- või isegi neljateistkümneaastast igivana daami? Kas uued toovad kaasa huvitavaid mänguasju? Loodetavasti on seal hulgas mõni suur kummipall! Trude pall ei pea enam õhku. Ja Brigitte enda oma ei luba. Ta on palli ära kappi pannud. Päris luku taha kohe. Et palliga midagi ei juhtuks. Niisuguseid asju tuleb ka ette.

Nüüd, pärastlõunal, seisavad niisiis Luise, Trude, Brigitte ja teised lapsed suure, pärani avatud raudvärava juures ja ootavad põnevusega bussi, mis peab uued ligemast raudteejaamast kohale tooma. Kui rong saabus täpselt, peaksid nad õigupoolest...

Tuututab! „Tulevad!” Buss veereb mööda teed, pöörab ettevaatlikult väravasse ja peatub. Juht hüppab välja ja tõstab agaralt ühe väikese tüdruku teise järel bussist välja. Kuid mitte ainult tüdrukud, vaid ka kohvrid ja kandekotid ja nukud ja korvid ja paberituutud ja mängukoerad ja tõukerattad ja päikesevarjud ja termospudelid ja vihmamantlid ja seljakotid ja rullikeeratud villased tekid ja pildiraamatud ja taimekogumiskarbid ja liblikavõrgud – terve kirev-kirju laadungi.

Lõpuks ilmub koos oma varanatukesega bussiuksele kahekümnes tüdrukutirts. Tõsiselt maailma uudistav lapsuke. Bussijuht sirutab käed abivalmilt talle vastu.

Väike raputab pead, nii ei mõlemad patsid vibavad. „Tänan, ei!” lausub ta viisakalt ja otsustavalt ning ronib, ise rahulik ja kindel, astmetest alla. Maha jõudnud, vaatab ta areldi naeratades ringi. Äkki lähevad ta silmad imestusest suureks. Ta vahib üksisilmi Luiset. Nüüd ajab ka Luise silmad pärani. Ehmunult vaatab ta uuele otsa.

Teised lapsed ja preili Ulrike vaatavad hämmeldunult ühelt teisele. Bussijuht lükkab mütsi kuklasse, kratsib pead ja unustab suu lahti. Mispärast siis?

Luise ja uustulnuk on teineteisega äravahetamiseni sarnased! Tõsi küll, ühel on pikad lokid ja teisel kõvasti palmitud patsid – aga see on ka tõepoolest ainus erinevus!

Siis pöörab Luise ümber ja tormab aeda, nagu oleksid tal lõvid ja tiigrid kannul.

„Luise!” hüüab preili Ulrike. „Luise!” Siis kehitab ta õlgu ja viib kõigepealt kakskümmend uustulnukat majja. Viimasena, viivitades ja lõpmata imestunult, kõnnib väike patsikandja.

Proua Muthesius, suvekodu juhataja, istub oma kabinetis ning arutab sõnaka kokatädiga järgmiste päevade söögisedelit.

Koputatakse. Preili Ulrike astub sisse ja teatab, et uued on kõik tervelt ja rõõmsalt kohale jõudnud.

„Väga rõõmustav. Tänan teid!”

„Siis oleks veel...”

„Jah?” Oma toimetustega seotud juhataja tõstab korraks pilgu.

„Asi puudutab Luise Palfyt,” alustab preili Ulrike veidi kõheldes. „Ta ootab väljas ukse taga...”

„Tulgu sisse see üleannetu!” proua Muthesius peab tahtmatult naeratama. „Millega ta siis nüüd jälle hakkama on saanud?”

„Seekord mitte millegagi,” ütleb kasvataja. „Lihtsalt...”

Ta avab tasakesi ukse ja hüüab: „Tulge sisse, teie mõlemad! Ärge kartke!”

Nüüd astuvad kaks väikest tüdrukut tuppa. Võimalikult kaugel teineteisest jäävad nad seisma.

„Oi sa pühade pirukas!” pomiseb kokatädi.

Sel ajal kui proua Muthesius üllatunult lapsi silmitseb, ütleb preili Ulrike: „Uue nimi on Lotte Körner ja ta tuleb Münchenist.”

„Olete te sugulased?”

Tüdrukud raputavad vaevu märgatavalt, kuid veendunult pead.

„Nad pole teineteist kuni tänase päevani iial varem näinud!” nendib preili Ulrike. „Imelik, kas pole?”

„Mis siin imelikku?” küsib kokatädi. „Kuda nad saidki teineteist ennemalt näha? Üks ju pärit Münchenist ja teine Viinist!”

Proua Muthesius ütleb sõbralikult: „Kahest tüdrukust, kes on teineteisega nii sarnased, saavad kindlasti head sõbrad. Ärge’nd seiske nagu võõrad, lapsed! Tulge andke teineteisele kätt!”

„Ei!” hüüab Luise ja paneb käed seljale vaheliti.

Proua Muthesius kehitab õlgu, mõtleb järele ja ütleb jutu lõpetamiseks: „Võite minna.”

Luise jookseb ukse juurde, rebib selle lahti ja tormab välja. Lotte teeb kniksu ja tahab aegamisi ruumist lahkuda.

„Oota üks hetk, Lottekene,” ütleb juhataja. Ta lööb lahti suure raamatu. „Ma võin kohe su nime kirja panna. Ja millal ning kus sa sündinud oled. Ja kuidas on su vanemate nimed.”

„Mul on veel ainult ema,” sosistab Lotte.

Proua Muthesius torkab sule tindipotti. „Kõigepealt sinu sünnipäev!”

Lotte läheb piki koridori, sammub trepist üles, avab ukse ja astub riietusruumi. Tema kohver on alles lahti pakkimata. Ta hakkab oma kleite, särke, põllesid ja sukki talle näidatud kappi laduma. Läbi avatud akna kostab laste kauget naeru.

Lotte hoiab käes noore naise fotot. Ta vaatab pilti õrna pilguga ja peidab selle siis hoolikalt põllede alla. Kui ta tahab kappi sulgeda, langeb ta pilk kapiukse siseküljel olevasse peeglisse. Ta silmitseb oma peegelpilti tõsiselt ja uurivalt, nagu näeks seda esmakordselt. Siis, äkki otsusele jõudnud, heidab ta patsid kaugele taha ja seab oma juuksed laubal nii, et need Luise Palfy omadega sarnanevad.

Kusagil paugub uks. Kiiresti, nagu teolt tabatud, laseb Lotte käed langeda.

Luise istub oma sõbrataridega aiamüüril, kulm kurjalt kortsus.

„Mina seda küll ei lubaks,” ütleb Trude, tema klassikaaslane Viinist. „Tulla niimoodi häbematult siia, sinu nägu peas!”

„Mis ma siis pean tegema?” küsib Luise vihaselt.

„Kratsi tal nägu puruks!” õpetab Monika.

„Kõige parem – hammusta tal nina peast!” soovitab Christine. „Siis oled kogu kupatusest ühe hoobiga lahti!” Sealjuures kõlgutab ta mõnuga jalgu.

„Niimoodi teise vaheaeg untsu ajada!” pomiseb Luise tõsise nördimusega.

„Ega siis tema sinna midagi parata saa,” seletab paksupõseline Steffie. „Kui keegi tuleks ja näeks välja samasugune nagu mina...”

Trude naerab. „Sa ei usu ju ise ka, et keegi teine nii tobe oleks ja sinu näoga ringi jookseks!”

Steffie mossitab. Teised naeravad. Isegi Luise nägu tõmbub muigele.

Siis kõlab gong.

„Metsloomade toitmine!” hüüab Christine. Ja tüdrukud hüppavad müürilt alla.

Söögisaalis ütleb proua Muthesius preili Ulrikele: „Paneme oma väikesed teisikud kõrvuti istuma. Võib-olla aitab radikaalne ravikuur!”

Lärmates suundub lastevool saali. Lükatakse taburette. Tüdrukud, kellel on toimkond, tassivad auravaid supitirinaid laudadele. Teised täidavad ettesirutatud taldrikuid.

Preili Ulrike astub Luise ja Trude taha, koputab Trudele tasakesi õlale ja ütleb: „Sina istud Hilde Sturmi kõrvale.”

Trude pöörab ümber ja tahab midagi vastata. „Aga...”

„Ei mingit vasturääkimist, eks ole!”

Trude kehitab õlgu ja istub mossitades ümber.

Lusikad klõbisevad. Luise kõrval on koht tühi. On imekspandav, kui palju pilke võib endale tõmmata tühi istekoht.

Siis pöörduvad kõigi pilgud nagu käsu peale ukse poole. Lotte on sisse astunud.

„Siin sa lõpuks oledki,” ütleb preili Ulrike. „Tule, ma näitan sulle su koha kätte.” Ta toob vaikse, tõsise patsikandja laua juurde. Luise ei tõsta pilku, vaid kühveldab endale raevukalt suppi sisse. Lotte istub kuulekalt Luise kõrvale ja võtab lusika, ehkki ta kõri on nagu kinni nööritud.

Teised väikesed tüdrukud piiluvad põnevil seda tähelepanuväärset paari. Kahe või kolme peaga vasikas ei saaks ka huvitavam olla. Paksul punnpõsksel Steffie’l on põnevusest suugi pärani.

Luise ei suuda end enam kauem taltsutada. Ja ta üldse ei tahagi. Kõigest jõust virutab ta laua all Lottele vastu säärt.

Lotte võpatab valu pärast ja pigistab huuled kõvasti kokku.

Täiskasvanute lauas ütleb kasvataja Gerda pead raputades: „Lihtsalt arusaamatu! Kaks võhivõõrast tüdrukut – ja selline sarnasus!”

Preili Ulrike arvab mõtlikult: „Võib-olla on nad astroloogilised kaksikud.”

„Mis asi see siis on?” küsib preili Gerda. „Astroloogilised kaksikud?”

„Olevat inimesi, kes teineteisega täiesti sarnanevad, ilma et nad kaugeltki sugulased oleksid. Nad on aga ühel ja samal sekundi murdosal ilmale tulnud!”

Preili Gerda pomiseb: „Aa!”

Proua Muthesius noogutab. „Ma lugesin kord ühest Londoni rätsepast, kes nägi välja täpselt nagu inglise kuningas Edward Seitsmes. Äravahetamiseni sarnane. Seda enam, et rätsep kandis samasugust kikkhabet. Kuningas laskis mehe tulla Buckinghami paleesse ja ajas temaga hulk aega juttu.”

„Ja mõlemad olid tõesti samal sekundil sündinud?”

„Jah. Juhuslikult oli seda võimalik täpselt kindlaks teha.”

„Ja mis edasi sai?” küsis Gerda põnevusega.

„Rätsep pidi kuninga soovi kohaselt kikkhabeme maha ajama!”

Sel ajal kui teised naeravad, vaatab proua Muthesius järelemõtlikult laua poole, kus istuvad need kaks väikest tüdrukut. Siis ütleb ta: „Lotte Körner saab voodi Luise Palfy kõrvale! Nad peavad teineteisega harjuma.”

On öö. Ja kõik lapsed magavad. Kõik peale kahe.

Need kaks on teineteisele selja keeranud, teevad, nagu magaksid sügavasti, ise aga lebavad avasilmi ja vaatavad tardunud pilgul enese ette.

Luise põrnitseb tigedalt hõbedast kringlit, mille kuu tema voodile maalib. Äkki kikitab ta kõrvu. Ta kuuleb tasast, kramplikult allasurutud nuttu.

Lotte surub käed suu ette. Mis ütles ema hüvastijätul? „Mul on nii hea meel, et sa saad paar nädalat paljude rõõmsate lastega koos olla! Sa oled oma ea kohta väga tõsine, Lottekene! Liiga tõsine! Ma tean, see pole sinu süü. See on tingitud minust, minu tööst. Ma olen liiga vähe kodus. Kui ma koju tulen, olen ma väsinud. Ja sina pole vahepeal mänginud nagu teised lapsed, vaid oled nõusid pesnud, süüa teinud, lauda katnud. Tule, palun, tagasi tuhande naerukurrukesega, mu väike perenaine!” Ja nüüd lebab ta siin võõras kohas tigeda tüdruku kõrval, kes teda vihkab, sest et ta temaga sarnaneb. Ta ohkab tasa. Ja siin tuleb veel naerukurrukesed saada! Lotte nuuksub endamisi.

Äkki tõmbab väike võõras käsi saamatult üle ta juuste! Lotte kangestub ehmatusest. Ehmatusest? Luise käsi jätkab arglikult silitamist.

Kuu vaatab läbi suure saaliakna ja aina imestab. Seal lamavad kõrvuti kaks väikest tüdrukukest, kes ei julge teineteisele otsa vaadata, ja see, kes äsja alles nuttis, otsib nüüd õige pikkamööda kobamisi teise silitavat kätt.

„Noh, hästi,” mõtleb vana hõbedane kuu. „Nüüd võin ma rahulikult looja minna!” Ja seda ta teebki.

1 Bühlsee – saksa k., Bühli järv [ ↵ ]