Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 17

Kättemaks maitseb nagu sapp ja pole vahet, kui palju hambaid pesed, maitsest sa lahti ei saa. See sööbib hambaemaili ja igemeisse.

Madeleine Silfverberg kirjutas end sisse Södermalmil asuvasse Sjöfarti hotelli ning seab end vannitoas korda. Paari tunni pärast kohtub ta naisega, kes kunagi nimetas end tema emaks, ja ta tahab olla nii ilus kui võimalik. Ta võtab tualett-tarvete kotist silmapliiatsi ja meigib end tagasihoidlikult.

Kättemaks, nagu vihagi, tekitab inimese kaunisse näkku juuspeened kortsud, aga kui kibestumus teeb suunurkadesse teravad voldid, siis kättemaks sätib end hoopis silmadesse ja laubale. Madeleine teab, et teda peetakse ilusaks, aga ise pole ta seda kunagi arvanud. Iseenda silmis on ta alati olnud inetu. Väljajoonistuv vagu silmade vahel, otse nina kohal, muutub üha sügavamaks. Liiga kaua on ta murelikult kulmu kortsutanud ja hapu maitse pärast suus kibedalt muianud.

Kunagi pole olnud aega, et unustada, ja tema toonase ning praeguse mina vahel on maailmaruumi jagu sündmusi ja asjaolusid. Ta kujutab ette, et tema teised versioonid elavad temaga kõrvu teistes maailmades.

Aga see maailm siin on tema oma ja siin on ta mõrvar, kes on kustutanud seitsme inimese eluküünla. Kuus neist olid selle ära teeninud, seitsmenda puhul oli tegemist olukorraga guilt by association. Poiss oli tõenäoline süüdlane oma kasvukeskkonna ja veresuguluse tõttu.

Madeleine tõmbab kotiluku kinni, astub väikesesse hotellituppa ja istub voodile, kus on tuhanded inimesed juba istunud, juba maganud, juba armatsenud ja arvatavasti juba vihanud.

Voodi jalgotsas lebav reisikott on nii uus, et tal ei ole sellega veel suhet, aga kotis on kõik, mis vaja. Ta helistas Charlotte Silfverbergile ja ütles, et tahab kokku saada. Et neil on vaja rääkida ja siis jätab Madeleine ta rahule.

Paari tunni pärast istub tema vastas naine, kes kunagi nimetas end tema emaks. Nad räägivad Strueri lähedal asuvast seafarmist ja sellest, mis seal toimus.

Nad tuletavad koos meelde aega Taanimaal ja vestlevad seasulgudes toimunust samamoodi, nagu teised, normaalsed inimesed, räägivad kaunitest puhkusemälestustest. Aga nemad ei kõnele mitte ilusatest päikeseloojangutest, peenest liivast ega mõnusatest restoranidest, vaid hoopis poistest, kes narkootikumidega uimastati ja üksteisega kaklema ässitati, meestest, kes noorte tüdrukute peal higistasid, ja naistest, kes end emaks nimetasid ja seda kõike kiimaselt pealt vaatasid.

Nad räägivad nii kaua kui vaja, ja ta illustreerib oma juttu umbes kahekümne polaroidpildiga, mis paljastavad tema kasuvanemate tegevuse.

Ta näitab Kopenhaageni riigihaigla väljastatud dokumente, kus on kirjas, et ta sündis tuharseisust ja et ta võeti bioloogiliselt emalt ära koos platsentaga, nagu emakooki peenemalt nimetatakse. Samuti on seal kirjas, et ta oli kolmkümmend üheksa sentimeetrit pikk, kaalus vaevalt kaks kilo ja pandi kollatõve kahtlusega kuvöösi. Lastehaigla hinnangu kohaselt oli ta kuu aega noorem kui dokumentides kirjas.

Reisikotis on veel dokumente ja ta teab kõiki neid peast. Üks neist on pärit Kopenhaageni laste ja noorte psühhiaatriakliinikust.

Seitsmes rida: „Tütarlapsel ilmnevad depressiooni tundemärgid.” Kaks rida allpool: „Tal on kaugelearenenud ennastvigastav käitumine ja võib kalduda vägivallale.” Järgmine lehekülg: „On korduvalt süüdistanud oma isa seksuaalses ärakasutamises, aga süüdistusi ei peeta tõsiseltvõetavaks.”

Selle kõrval serval hariliku pliiatsiga kirjutatud märkus, mis on ajaga muutunud peaaegu loetamatuks, aga Madeleine teab, mis seal seisab: „Esmajoones seetõttu, et tüdrukul on ema kinnitusel alati olnud elav fantaasia, mida toetab ka tüdruku komme tihti seosetult rääkida Jyllandil asuvast talust. Korduvad luulud.”

Teisel dokumendil on all sotsiaalameti tempel, tegemist on kinnituskirjaga „suunamiseks perekodusse”.

Perekodu, mõtleb Madeleine. Ilus nimi.

Ta paneb reisikoti kinni ja mõtleb, mis pärast saab, siis, kui kõik on selgeks räägitud ja kasuema on aru saanud, milliste valikute vahel on tal valida.

Kättemaksuga on nagu koogiga: seda ei saa samal ajal ära süüa ja alles hoida. Kui kättemaks on täide viidud, siis tuleb edasi minna karmi teadmisega, et nüüd peab muidu mõttetule elule uue mõtte leidma.

Aga ta teab, mida teeb. Ta läheb tagasi Provence’i, Saint-Julien-du-Verdoni lähedal asuvasse majja Blaronis. Kasside, pisikese töökoja ja rahuliku üksilduse juurde tugevalt lõhnavate lavendliväljade ääres. Ta hoolitseb oma ninajuure vao eest, masseerib seda iga päev õliga ja kasutab näolihaseid naeratamiseks ja naermiseks.

Kui kõik on läbi, siis lõpetab ta vihkamise ja õpib armastama. Saabub andestuse aeg ja pärast kahtekümmet aastat pimeduses õpib ta nägema kõige elava ilu.

Aga kõigepealt peab surema naine, kes kunagi nimetas end tema emaks.