Читать книгу Elupõletajad - Erik Tohvri - Страница 7

Äärelinnas, põlispuudega palistatudt änaval, kus mõned luitunud välimusega, veel tsaariajal ehitatud üürikasarmud seisid, oli ka aeg seisma jäänud. Siit üle käinud sõjad ja valitsuste vahetused ei olnud nende juures midagi muutnud, vahetunud olid ainult elanikud – inimesed elasid, sünnitasid lapsi, vananesid, surid ja viidi surnuaiale, et uutele tulijatele ruumi teha, ja õuel mängivaid lapsi tuli järjest juurde.

Maimu Sillak oli juba väikelapsena vaikne ja tagasihoidlik – ei ta kisanud kõvasti nagu teised, kellega ta õuel mängis, ei riielnud mänguasjade pärast ega kippunud ka teiste õhutusel üleannetusi tegema. Juhtus küll sedagi, et õuel lillepeenra ääres mõnda lilleõit, liblikat või sitikat uurides ta ema esimese hüüde peale kohe tuppa ei jooksnud, aga võrreldes teistega oli Maimu vägagi sõnakuulelik laps, keda teised selles agulimajas elutsevad emad ja isad oma lastele eeskujuks seadsid.

„Jaa, aga niisugused lapsed surevad noorelt ära, Jumal võtab nad enda juurde,“ ütles keldrikorrusel elav Tikri-mutt teadvalt noogutades, kui Maimust naabritega juttu tehti. Tikri-mutt oli oma hüüdnime saanud sellest, et otse tema keldriakna kõrval maja seina ääres kasvas suur tikripõõsas, mille vilju ta enda omaks pidas ja mille kõrval ta alatasa istumas käis, et oma haigeid jalgu päikesepaistel soojendada. Kurjad keeled küll rääkisid, et tegelikult käib ta seal hoopis oma tikripõõsast valvamas, aga see võis kiusujutt olla, sest see kõhetu vanamemm andis mõne marja ka lastele, kes tema arvates seda väärisid. Tikri-mutt elas siin juba enne sõda, oli näinud nii pommitamisi kui küüditamisi; kõik teised majaelanikud olid siia kolinud sõjaajal või veelgi hiljem, kui Eestimaal elu Peipsi-tagusest aina enam erinema hakkas.

Aeg läks ja Tikri-muti ennustus kenakeseks tüdrukuks sirguva Maimu kohta jäi vaid rumalaks arvamiseks. Hoopis tema enda eluke kulus lõpuni ära ja ka tema viidi sinna, kust tagasi ei tulda – surnuaiale.

Aastatega luitunudhalliks tõmbunud maju hakati remontima ning ühel päeval juuriti välja ka seina ääres kasvanud ja nõgestesse mattunud tikripõõsas. Varem õuel mänginud lapsed olid suureks kasvanud, uued küll asemele tulnud, aga agulimaja õuel enam endist kodusust, kus kõik kõiki tundsid, ei olnud. Lapsedki rääkisid erinevaid keeli ega osanud koos mängida nagu kadunud Tikri-muti ajal. Näis, nagu oleks see vaikne vanake koos tikripõõsaga kogu endise ajastu hauda kaasa viinud.

Maimu lõpetas keskkooli ja läks tööle linna raamatukogusse, sest sealne vaikne, puhas ja rahulik õhkkond sobis tema loomusega kõige paremini. See töö andis Maimule võimaluse ka raamatute sisuga lähemat tutvust teha. Lugemine ei kuulunud koolipõlves tema lemmiktegevuste hulka ja see puudujääk hakkas nüüd igapäevatöös tunda andma. Siis tuli appi vanem kolleeg Salli, kes oskas talle sobivat ja vajalikku lugemist soovitada.

Laenutusletis töötades oli Maimul tihti tegemist noormehega, kes ehitustehnilisi käsiraamatuid taga otsis. Tema soove polnud alati võimalik täita, sest nende haruraamatukogus oli vähe käsiraamatuid.

„Te peate tehnikaraamatukogusse minema,“ oli Maimu soovitanud.

„Ma ei saa sinna minna,“ tunnistas noormees muiates.

„Miks ei saa?“

„Sest seal on kõik targad ja tigedad tädid, ma kardan neid.“

„Ja mind ei karda? Mina olen ka tige!“

„Ärge olge, siis lähete kortsu ja koledaks,“ ütles noormees naeratades ja Maimu ei osanud sellele midagi vastata.

Mõnda unikaalset käsiraamatut ei lubatud koju laenutada ja neid sai ainult kohapeal kasutada. Insener Paul Roomets – selle nime oli Maimu lugejakaardilt leidnud – oli õhtuti hakanud lugemissaalis käima ja oli seal tihti ainuke külastaja. Ta oli raamatukogus peaaegu omainimeseks muutunud, kes järjekordselt ilmudes alati mõne humoorika tervitussõna poetas ja vahel Maimuga isegi pikemalt vestlema jäi. Nii tekkis ning arenes Maimu ja Pauli tutvus, kuni noormees kord üksiku roosiõiega tuli ja selle naeratades Maimu ette lauale asetas.

„Mis see on? Miks?“ küsis tüdruk imestunult.

„Lill! Tänavanurgal jagati, võtsin ka ühe. Aga milleks, seda ma ei tea, kasutamisõpetust kaasa ei antud,“ seletas noormees naerdes.

„Mis jutt see on? Lillepoes müüakse ainult alpikanne.“

„Ega see olnudki pood, aga lillel oli teie nimi peal, arvasin, et olete selle kaotanud ja tõin ära.“

„Kas te mõnikord tõsist juttu ka räägite?“

„Oodake, ma tuletan meelde … Jah, paar korda on juhtunud, et räägin, aga inimene vahel ikka eksib, eks ole?“

„Te olete lihtsalt võimatu!“ Maimu naeris, Paul Roometsast lausa õhkus midagi sooja ja turvalist.

„Võimatut võimalikuna võtmine võimaldab võõrast võimu võita! Ilus keel see eesti keel, eks?“ Paul tegi õpetajalt head hinnet ootava koolipoisi näo.

„Issake, kas te ise praegu mõtlesite selle välja?“ imestas Maimu.

„Ei, Lenin! Mina vaid tõlkisin eesti keelde. Sihuke keeleväänamine on üks minu hobidest. Näiteks lasta saarlasel öelda: kas vöib röömuga vötta vöörast vöid vöi ei vöi?“

„Kas teil on veel teisi hobisid?“ küsis Maimu naeru hoides.

„Mul on veel ülikooliajast niisugune rumal harjumus, et käin nende meeskooris laulmas, ja täna laulsime just teist.“

„Mis jutt see jälle on!“ teeskles Maimu pahameelt.

„Õige jutt – teie olete Mai-mu, meie natuke lühendasime teie nime …“ Paul köhatas ja hakkas ootamatult laulma: „Mai tuli ja hallad ta soode pealt kauge põhjamaa tundrasse ajas…“

„Kuss-kuss, see on raamatukogu!“ vaigistas Maimu ehmunult ringi vaadates, aga oli mehe mahlakast bassist hingepõhjani võlutud. Ning kui Paul järgmine kord raamatukokku tuli, laulis ta vaikselt, aga juba ainult Maimule pühendavalt tuntud koorilaulu teist salmi: „Maimu tuli ja hämaralt hõõguvad ööd olid jaanikuu õhtute vennad …“

Nii mängisid tuttavalt aednikupoisilt kaubeldud roos, huumor ja lauluhääl oma osa, sest vaikne ja tagasihoidlik Maimu oli hakanud Paulile aina rohkem meeldima. Kord sattusid nad koos raamatukogust kodu poole minema ja sellest kujunes pikk jalutuskäik, kus ka alati endasse tõmbunud Maimu pikkamisi avanes ja enda kurvavõitu saatusest rääkis – isa ei mäletagi, on kogu elu elanud vaid emaga, kes suri eelmisel aastal rinnavähki, vendi-õdesid ei ole …

Niiviisi tekkis noorte vahele side, mis pikkamisi küll tugevnes, kuid kohtumisel ja lahkumisel toimunud põgusatest embustest kaugemale ei jõudnud. Paulile tundus, et Maimu nagu kardaks kehalist kontakti, aga kuna ka temal endal polnud selles kogemusi, siis erimeelsusi ei tekkinud. Ja kui lõpuks ikkagi mõned häbelikud suudlused teoks said, küpses ka otsus – abiellume!

„Hunt pidi metsas üksi elama, inimesed ikka kahekesi,“ ütles Paul selle peale ja Maimul polnud põhjust vastu vaielda.

Nende tagasihoidlikult peetud pulmas oli vähe külalisi – Maimu poolt ainult sõbranna Salli ja Pauli poolt vaid ülikooliaegne sõber Anti oma naise Endlaga. Pauli sõjas jala kaotanud isa ja kolhoosi karjabrigadirist ema elasid kodutalus Võrumaal, pelgasid pikka sõitu ega tulnudki.

Pauli ja Maimu igas mõttes kõige suurem ja väärtuslikum pulmakink oli majaehituskombinaadi ametühingukomitee order, mis teatas, et noorpaarile on valmivas majas korter eraldatud. Pauli peeti võimekaks ja perspektiiviga konstruktoriks ja ehitajana eraldas ettevõte oma töötajaile kortereid eelisjärjekorras. Betoonelementidest standardmajade püstitamine käis kiiresti ja nädal pärast abiellumist võis noor perekond Roomets viiendal korrusel asuvat kahetoalist korterit number 60 oma koduks nimetada.

Uuselanikel oli vaja kodu ka kuidagi sisustada – mõni mööblitükk kummagi endisest kodust või sugulastelt, ühtteist sai ka mööblipoest eelregistreerimisega järjekorra alusel osta, ja perekond Roomets võis oma uues kodus elama hakata. Kasevineeriga kaetud ja pruuniks peitsitud abieluvoodi olid nad küll esimesena ostnud ning päev, mil see koos vatimadratsiga mööblipoest ära toodi, jäi kauaks meelde. Paul pani voodi kokku, lükkas paika, Maimu rullis madratsi lahti ja siis jäid mõlemad uue mööblitüki kõrvale nõutult seisma.

„Näed, nüüd on meil juba voodi olemas,“ ütles Maimu ja püüdis madratsi külge takerdunud vatiebet ära noppida.

„Kui on voodi, siis peab selles ka magama,“ arvas Paul ja neelatas. Noorele mehele tuli tunne, nagu seisaks ta mingi tundmatu suletud ukse ees, mille ta peab avama, aga selle taga on täiesti võõras ja tundmatu ruum. Ukse avamine võib olla ohtlik ja seal varitsev kuri olend kogu neid ümbritseva romantika hetkega olematuks muuta. Ning sedamaid viirastus Pauli silme ees keegi salkuspäine tige plika, kes kriiskas: „Äbarik!“

„Maimu … Ma pean sulle ütlema, et ma ei ole kunagi …“ Mees otsis sõnu. „Ei ole kunagi naisega … niimoodi olnud,“ lõpetas ta pilku põrandalt tõstmata, hing hirmul: mis ta vastab? Hakkab naerma?

Ei hakanud. Maimu ütles vaikselt, pilk samuti põrandas kinni:

„Mina ka mitte! Ma … ma täiesti kardan seda voodit …“

„Kulla tüdruk, ära mind küll karda! Sest ma … mina ju armastan sind, ma ei teeks sulle kunagi midagi halba!“

Kuidagimoodi said nad lõpuks hakkama, kui olid laes rippuva alasti lambi kustutanud ja ainsaks valguseks vaid kaugel allpool põlevate tänavalaternate kuma. Suurem osa avastusi on ikkagi tehtud igipõlisel katse ja eksituse meetodil ning tundmatusse ruumi sattudes peab olema ettevaatlik.

Pärast pulmi jäi Paulil ja Maimul Vesselite perega tekkinud kontakt püsima. Hakati vastastikku külas käima ja Anti eestvõttel nende kohtumiste sisustamiseks iganädalasi kaardimänguõhtuid korraldama, kus neljakesi ümber laua istudes lihtsamaid punktiarvestusega kaardimänge mängiti. Algul püüdsid mehed ka bridži õppida ja õpetada, aga naistele jäid need arvestused ja pakkumised kaugeks. Muidugi räägiti vahepeal ka päevasündmustest, autode aina tõusvatest turuhindadest ja leiti ka lõbusamaid teemasid, kui Anti rääkis tehases kuuldud mahlakaid venekeelseid anekdoote ja Paul omakorda Armeenia Raadio järjest lisanduvaid lugusid. Jutu kõrvale rüübati odavat veini ja muidugi suitsetati – kõik peale Maimu, kes juba esimesel õhtul imestades Endlalt küsis:

„Miks sa suitsetad? Kas ammu juba?“

„Anti õpetas! Kohe pärast pulmi ja mõnus on. Teeb vahvalt uimaseks!“

Koduteel toimus Maimu ja Pauli vahel edasises elus pöördeliseks kujunenud jutuajamine.

„Vastik on vaadata, kui naised suitsetavad! Näiteks Endla – ilus naine, aga tõmbab nagu korsten. Ja sina ka!“ ütles Maimu laitvalt.

„Mina pole naine, mina võin,“ naeris Paul.

„Ei või! Jäta maha!“

„Kuule, ma olen kooliajast peale tõmmanud, ega see mahajätmine lihtne ole. Ja ma ei kujuta ette, et minu konstruktoritööd saaks ilma suitsuta teha. Kui on vaja mõni suurem tehniline probleem lahendada, panen suitsu ette, see soodustab mõttetegevust!“ seletas Paul tõemeeli.

„Nii et sa ei kavatsegi maha jätta?“

„Praegu küll mitte. Võib-olla siis, kui mõni haigus kallale tuleb, siis jätan.“

„Olgu! Mina hakkan ka suitsu tõmbama!“ ütles Maimu nii kindlal toonil, et sai Paulilt kohkunult uuriva pilgu.

„Maimu, ära aja jama! Sina ei hakka suitsetama, eks?“

Vastust küsimusele ei tulnud ja see halvaendeline vaikimine ei tähendanud nõusolekut.

Uhiuue abieluvoodi esimesel katsetamisel oli Paul tunnetanud Maimu kogu olekus tõrjuvat vastupanu, mis mehe niigi ebaleva valmisoleku täiesti pärssis. Naine lebas kinnisilmi, püüdis end kramplikult vaos hoida, korraks isegi luksatas, nagu oleks tahtnud oksendada, aga sai endast võitu. Rahunedes tundsid mõlemad kõigepealt vaid kergendavat teadmist, et nüüd on see abielus kohustuslik tegu kuidagiviisi järele proovitud.

Maimu jaoks jäigi see intiimne toimetus abielunaise sundkohustuseks, mille vastumeelsusest ta iga keharakuga tunda andis. Ning Paul oli küllalt delikaatne, et olukorraga leppida ja naise tõrjuva oleku üle mitte pahandada. Ta suutis oma pettumust varjata, sest seni alla surutud hormoonid polnud valla pääsenud. Maimu harvade avanemiste korral jäi suhe ühepoolseks, vahel tundus Paulile, et naine tahab kogu oma olekuga rõhutada, et on vaid suuremeelsusest andunud, ja see tekitas mehes kibedust. Aga Paul oskas oma abielus näha ka positiivset külge: Maimu hoidis kodu ideaalselt korras, pesu oli puhas, toit alati õigel ajal laual ja kõige tähtsam – ta huvitus maailmas toimuvast ning oli mõistlik vestluskaaslane. Nii et selle kõrval tuli Paulil leppida voodieluga vana meditsiinilise tarkuse järgi – nii vähe kui võimalik, aga nii palju, kui on … hädavajalik, oleks Maimu selle fraasi oma soovi kohaselt ümber teinud, sest perekond Roometsa voodielu jäi täielikult tema määrata.