Читать книгу Kaamos - Erik Tohvri - Страница 6

Marju Hein oli Mõisakalda tänava aadressi kandvas majas elanud juba sellest ajast, kui endisele luhaheinamaale Tartu magalalinn rajati. Seepärast pidas ta ennast Annelinna põlisasukaks. Viiekorruseline paneelmaja oli tollal paljudele unistuste tipp ja kolmetoaline korter tundus küllalt suur, et tema neljaliikmelist peret lahedalt ära mahutada. Uue elamise ainuke puudus oli Marju arvates see, et neil polnud naabritega eriti vedanud – nii kõrval- kui vastaskorterisse said endale elukoha inimesed, kelle juured olid kaugel Peipsi taga ja kes oma käitumiselt ja elukommetelt kohalikest üsna palju erinesid. Aga juba mõne aasta möödudes tõi kõikvõimas ajalugu ka sellele lahenduse: kui Eesti Vabariik taastatud oli, otsustasid kõrvalkorteri Anissimovid suure kodumaa kojukutsele järgneda ja nende asemele kolis sinna tõeline eesti pere – noored, alles äsja abiellunud Kuusikud. Raivo Kuusik töötas kuskil kontoris, tema amet jäigi Marjule segaseks. Hoopis olulisem oli, et Loone Kuusik oli äsja arstiteaduskonna lõpetanud noor arst, kes varsti pärast sissekolimist sai ka iseseisvalt töötamise õiguse. Kui peres on kaks parajat põngerjat nagu Marjul, on kõrvalkorteris elav tohter lausa jumala õnnistus – lastele juhtub ju alatasa mõni haigus kallale tulema, rääkimata igasugustest kriimudest ja traumadest, mida tema poisid näisid igalt poolt lausa otsivat. Marjust ja Loonest said peagi head sõbrannad ning see sõprus süvenes veelgi pärast seda, kui Kuusikute perre sündis poeg, kellele anti Marju arvates üsnagi harva kuuldud nimi Magnus. Nimi nimeks, aga nüüd sai Marju ennast omakorda tunda Loonest veidi targemana – kahe poisirübliku emana oskas ta noorele tohtrile nõu anda, kuidas lapsega ühel või teisel puhul talitama peaks.

Aga siis – seda sündmust meenutades tõmbus Marju nägu valuliselt krimpsu – sõitis Raivo Kuusik last lasteaiast koju tuues kokku ühe veoautoga. Magnust, keda vindise peaga isa polnud korralikult turvatooli kinnitanud, kiirabil elustada ei õnnestunud. See oli Kuusikute pere lõpp. Loone muutus tundmatuseni, hakkas ka Marjust eemale hoiduma ja kinnitas, et tema elu on läbi.

„Jäta rumalused, sa oled noor inimene! Te saate uue lapse, võite veel mitugi saada… Elu läheb edasi!” oli Marju püüdnud sõbrannat veenda.

„Uue lapse? Raivoga…? Eluilmaski mitte! Mina temaga enam ei ela, sest ta on… meie lapse mõrtsukas!” paiskas Loone selle peale ja kadus oma korterisse, jättes Marju nõutult trepikotta talle järele vaatama. Sõbranna käitumine tundus isegi omamoodi solvav, ta oli ju teda lohutada ja julgustada püüdnud…

Loone öeldu sai õige varsti tõeks – Raivo kolis ära ja teda Mõisakalda tänaval enam ei nähtud. Loone aga lukustas ennast oma korterisse ning muutus ka Marju vastu sedavõrd tõrjuvaks, et nende sõprus kiiresti ja vääramatult jahtuma hakkas. Rängad üleelamised jätavad inimestesse omad jäljed, sinna pole midagi parata, püüdis Marju end lohutada, aga see ei kaotanud temas tekkinud kibestumist ja solvumistunnet. Päris võõraks nad Loonega ei muutunud, trepikojas kokku sattudes teretati endiselt, aeti mõni sõna juttugi, aga vaid pealiskaudsetel teemadel – ilmast, kojamehest, kes ei viitsi ukse eest lund rookida, logisevast trepikäsipuust, mida keegi ei kavatsegi parandada… Oligi kõik. Kunagised vastastikused külaskäigud ja ühised kohvijoomised olid ununenud, neid justkui poleks olnudki.

Huvitav, kas tal tõesti on niiviisi üksindusse tõmbununa parem? Mina küll ei saaks sedamoodi võõraks jääda, oli Marju mitmeid kordi mõelnud, aga nad polnud enam sedavõrd lähedased, et sellest Loonega otsesõnu juttu teha. Ja lõpuks oli talle ikkagi kõige tähtsam oma pere, mees Kaido ja poisid – üheksane Mihkel ja kuuene Kristjan. Kaido oli ehitustööline, kel tihti tuli kuude kaupa töötada kuskil kaugemal ja siis jäi poiste kantseldamine ainult Marju hooleks: Mihkel hommikuti kooli, Kristjan lasteaeda, ise juuksuriateljeesse tööle… Nagu orav rattas, aga niisugune elu oli Eestimaal Nõukogude korra ajal tavaline ja taasiseseisvunud riigis jätkati samamoodi, et vaesust kiiremini eemale tõrjuda.

Marjule tundus, et Loone Kuusik irdus aina enam inimestega suhtlemisest. Imelik naine, ise töötab perearstina, kuidas ta oma patsientidega hakkama saab… oli Marju mõelnud, aga meditsiinisfääris polnud tal põhjust ega võimalustki Loonega kokku puutuda, too töötas teises rajoonis. Ka arstiabi saamiseks hoidus Marju naabrinaist tülitamast, sest võõrandumine oli jätkunud ning näis, et Loone Kuusik liigub majas nagu vaim, keda õnnestub näha ainult vähestel. Nii elati aastaid vaid teretuttavatena. Siis aga tuli päev, mil Loone ise tema ukse taga kella andis.

„Tere, mul on sulle palve…”

Näe, ta ikka veel sinatab mind, polegi veel päris võõraks hakanud pidama, käis Marjul peast läbi, aga ta sundis end lahkeks ja loomulikuks.

„Jaa, muidugi! Milles küsimus?”

„Minu korter jääb… mõneks ajaks tühjaks, ma sõidan ära ja millal tagasi tulen, seda ei tea,” seletas Loone rabedalt, justkui häbeneks sellest Marjule teatada.

„Sõidad ära? Kas kaugele?”

„Ma lähen Soome tööle. Kui kauaks, see selgub hiljem. Noh et kuidas mulle seal istub ja töö meeldima hakkab… Mul on lihtsalt vaja vaheldust, korterit ma ära ei anna.”

„Nojah, ega sinul kui üksikul inimesel pole vist vaja sinna raha pärast minna…” ütles Marju ettevaatamatult, aga taipas kohe, et liigub õhukesel jääl. Loone ilme tunnistas, et sellel teemal ta ei tahaks rääkida.

„Ma tahtsin paluda, et kui midagi on korteriga või majaga, et sa siis helistaksid mulle. Minu telefoninumber peaks sul vanast ajast veel alles olema, see on endine. Ja kommunaalkulud ma maksan ise, internetipangas.”

„Su korter jääb siis päris tühjaks? Välja üürida ei kavatse?”

„Ei, esialgu kindlasti mitte. Mine tea, võib-olla tulen varsti tagasi.” Loone seisis seal edasi ja vaatas nagu midagi otsides ringi. „Ei, vist ongi kõik, mida ma tahtsin öelda. Kirju mulle ei kirjutata, ajalehti ma ei ole tellinud, nii et postkast ehk umbe ei lähe.”

„Eks seda reklaami sinna topitakse,” arvas Marju vahele.

„Kui täis saab, ega siis enam topita. Nii et ela siis ilusti, kõike head!”

„Eks… sulle ka! Õnne uuel kohal alustamiseks!” oli Marju osanud öelda ja tahtis naabrinnale lahkumiseks käe ulatada, aga Loone oli end juba oma korteri ukse poole pööranud.

Ah, mingu kuhu tahab, kas või kuu peale! mõtles Marju kibestunult ja sulges ukse. Naisele jäi tõepoolest tunne, nagu oleks Loone teda oma kiiva kiskunud elukäigus kuigivõrd süüdlaseks pidanud.

Süüdlaseks…? Või on ta minu peale hoopiski kade, et minul on pere, mees ja lapsed, temal mitte kedagi… Lastekodus kasvanud inimesena pole tal isegi mitte sugulasi! Varem oli see teadmine Marjus kaastunnet äratanud, nüüd aga välgatas sekka isegi killuke kahjurõõmu: mina püüdsin talle sõbranna, isegi nagu sugulase eest olla, aga tema seda ei hinnanud, lükkas minu sõpruse tagasi. Lasku siis nüüd edasi, kuidas oskab, isevärki inimene ta on ja selleks jääbki!

Aeg läks, Marju harjus, et seina taga enam keegi ei kobista ega ole sealt raadiohäält kuulda. Vajalikud maksud õiendas Loone ise, igakuises aruandes olid tema kommunaalkulud korralikult tasutud ja Marju ei leidnudki põhjust talle midagi teatada. Seda enam, et seina taga korteris valitses püsiv vaikus ja miski ei tuletanud enam meelde, et seal kunagi elas keegi Loone Kuusik. Kuni…

Jah, millegipärast oli see just varane öötund, kui Marju mingi seina tagant kostnud raksatuse peale ärkas. Kaido ööbis järjekordselt kuskil kaugel ehitusel, nüüd juba meesteks saanud poisid magasid oma toas. Marju tõstis pea ja jäi ärevalt kuulatama.

Mis see oli? Kust see imelik pauk tuli, praegu öösel? Justkui seina tagant Loone korterist, kus ometi kedagi ei tohiks olla. Vargad…?

Marju tõmbas hommikmantli selga ja läks kõheldes esikusse, ise hoolega kuulatades – kas seina tagant kostab veel midagi, mis õigustaks sedamaid politseisse helistamist. Ta kuuliski naaberkorteri ukse avanemist ja kiirustas uksesilma juurde, et võimaliku varga välimus meelde jätta. Heitis pilgu trepikotta ja… tardus. Avas siis kiirustades ukse.

„Loone…?”

Tõepoolest, see oli Loone Kuusik, peaaegu juba kadunuks arvatud inimene, kes parajasti oma korteri ust lukustas ja nüüd häiritult tema poole vaatas. Ilmselt oli ta lootnud märkamatult lahkuda.

„Tere! Sa valvad minu varandust tõesti hoolega,” nentis ta siis veidi kõveral ilmel.

„Selle paugu peale ärkasin… Kas sul kukkus midagi maha?”

„Juhtus jah. Ma olen läbisõidul, all ootab mikrobuss, sõidame Riiga seminarile… Mul oli vaja paar raamatut kaasa võtta, kiiruga pillasin põrandale,” seletas ootamatult ilmunud naaber rabedalt ja kibeles minema.

„Kuidas sa muidu elad?” ei saanud Marju küsimata jätta.

„Elan! Võib-olla varsti näeme, siis räägime!” heitis Loone veel üle õla ja kiirustas trepist alla, jättes Marju talle hämmeldunult järele vaatama.

Varsti näeme, siis räägime… Veidralt öeldud inimese poolt, keda pole juba ligi neli aastat nähtud, arvas Marju, läks tuppa tagasi ja püüdis jälle uinuda. Aga uni oli häiritud ja mõte püüdis äsja lahkunud Loonet jälitada. Lähevad Riiga seminarile… Aga kes lähevad ja kust nad tulid – kas ikka Soomest? Midagi ei tea, nentis Marju tusaselt ja vahtis pikka aega unetult lakke, enne kui lõpuks jälle magama jäi.

Kadunud naabri nagu tagantkätt heidetud lause osutus siiski tõeks – möödus vaid mõni kuu, ja Loone ilmus koju. Seekord andis ta naabri ukse taga kella ja kui Marju avama läks, tardus tal teresõna suhu, sest Loone ei olnud üksinda. Tema kõrval seisis arvata kolmeaastane poisipõngerjas, kes Loonel käest kinni hoidis.

„Tere… Ma tulin sulle teatama, et olen jälle Tartu elanik! Ja nagu näed, mitte üksinda!” Loone osutas poisile, kes ema kätt sakutas, tahtes nähtavasti omapead kõndimise õigust saada.

„Taevake! Sinu oma, jah?” oli kõik, mis Marju öelda oskas.

„Minu oma! Täiesti minu oma…” Loone tõstis poisi sülle ja nii sai too võõrast tädi näost näkku silmitseda.

„Kas…” Kas sul mees ka on, oli Marju küsida tahtnud, aga taipas õigel ajal, et niisugune otsene küsimus oleks kohatu, isegi täiesti ebaviisakas olnud. „Kas sa jäädki nüüd siia elama?” leidis ta õnneks viisaka jätku.