Читать книгу Majad jõe ääres - Erik Tohvri - Страница 5

Hallil udusse uppunud oktoobripäeval veeres üksik hoburakend mööda tühja maanteed. Kogu loodus oli tinane ja vettinud, kõik oli nagu välja surnud pärast suurt sõjakära, mis alles paar nädalat tagasi oli siitsamast üle veerenud. Siis voorisid seda maanteed mööda sootuks teistsugused veokid, lärmakad ja inimvaenulikud. Suur sõda oli teist korda üle Eestimaa rullunud, seekord idast läände.

Terve nädala kestnud vihmahood polnud suutnud kaotada tankiroomikute ja raskete veoautode jälgi. Suvel nii kuiv ja tolmav tee oli roomikujälgede kaudu endasse ahnelt vett imenud, muutunud savikaks ja nätskeks, ning vana ruuna kabjad jätsid nüüd omakorda sellesse veidi lookleva jäljerea.

Vankril istujaid oli kaks. Mees, kes hoidis ohje, oli paar aastat üle kuuekümne; tema kulunud linnapalitust, saabastele tõmmatud kalossidest, veel rohkem aga kohmakalt ette sirutatud kätest võis aimata, et tegemist ei ole talumehega. Kalasabamustrilise halli sonimütsi alt vaatasid pisut lühinägelikud silmad vankriaisa alla venivat teelinti ja ainult harva pööras ta pead, et silmitseda teeäärset pruunilaigulist lepavõsa või heita pilk vankripäras külitavale poisile.

Nad olid teele asunud juba hommikuvidevikus, et ära oma uut kodu vaatamas. Kodu, mis pidi asuma suure jõe ääres vabrikuasulas, mille suur sõda olevat vabrikuta jätnud. Punased olid taandudes ka Lepaku tselluloosivabriku õhku lasknud, nii nagu nad üritasid hävitada kõike, mis Eestimaal iseseisvusaja jooksul oli rajatud.

Poiss ei suutnud kuidagi harjuda mõttega, et neil saab olema uus kodu. Kodu seostus tema kujutluses vaid nende linnakorteriga kollases õunapuudesse uppuvas agulimajas mururohelise sillutamata tänava ääres. Kodu – see oli midagi kindlat ja jäävat, seda ei saa ju nii lihtsalt vahetada või sootuks ära anda, oli ta arvanud. Aga pikkamisi hakkas ka napilt tosina-aastane poiss aru saama, et sõja ajal on kõik võimalik. Oli ta ju oma silmaga näinud põlevaid maju, kuulnud lennukipommide kõrvulukustavaid raksatusi ja teadnud inimesi autodel raudteejaama küüditatavat. Selleks, et neid seal rongi panna ja kaugesse Siberisse viia.

Kiri tuli teedest eemal asuvasse metsakülla keerulisi teid mööda. Lausa ime, et see üldse kohale jõudis ajal, mil post ei käinud, ja et ikkagi adressaadi, sõjapaos oleva linnapere, kätte leidis. Vanaisa oli tundmatu nurgelise käekirjaga adresseeritud ümbriku ettevaatlikult kätte võtnud ja nagu halba aimates pikkamisi lahti käristanud. Ümbrikus oli poolik vihikuleht ja sellel vaid paar rida. Imelik, et vanaisal kulus selle paari rea lugemiseks nii palju aega – Eerik oleks selle ajaga jõudnud oma juturaamatust terve lehekülje lugeda. Vanaisa aga istus, kiri näpu vahel, ja näis äkki väga väsinuna. Siis kutsus ta vanaema ja nad läksid tädi Anna tuppa, jättes Eeriku tegelema oma asjadega.

Poiss oli kirja juba unustanud, kui ka tema tahatuppa kutsuti. Seal istusid kõik kolmekesi laua ääres – vanaisa, vanaema ja tädi Anna, nende vanatädi, kelle juurde olid nad juba kevadel sõjapakku tulnud.

Eerik laskis silmad kibekähku üle istujate käia – kas polnud ta äkki teinud midagi keelatut, mis nüüd ilmsiks tuli?

„Eerik, meil ei ole enam kodu,” pühkis vanaema nutetud silmi.

„Mis?”

„Tädi Vaike kirjutab, et maja on maha põlenud.”

„Mis?”

„Pomm oli otse majja kukkunud. Süütepomm.”

Vanamees nõõtas hobust. Niisama, moepärast. Ka hobune teadis, et moepärast, ega kiirustanud sammu.

– Raske on alustada kõike otsast, kui oled juba üle kuuekümne. Kui üldse saabki elu otsast alustada... Narrus, muidugi ei saa. Minevikust ei saa kunagi lahti. Kuigi minevikus oli mitmeid selliseid alustamisi, aga siis oli ta veel noor. Nad Elviinega olid mõlemad noored ja hakkamist täis. Aga siis jäid nad paigale ja tundus, et lõplikult. Kakskümmend kolm aastat koolitööd Vareveres kasvatasid sinna tugevad juured ja seda linna oli ta kodulinnaks pidanud. Ja linn oli ka tema omaks võtnud – olid ju paljud lapsed tema käe all õppinud. Ta oli näinud neid suureks sirgumas, peresid asutamas, isegi oma lapsi tema juurde kooli saatmas. Aleksander Sooveerest oli nende aastatega saanud Vareveres tuntud inimene. Ta oli ka hea kõnemees, kes tihti mitmesugustel pidulikel sündmustel linnakodanike ees üles astus ja kelle sõnad kuulajaid ükskõikseks ei jätnud.

Sõda oli kõik selle nüüd minevikuks muutnud. Kodu Vareveres enam ei olnud, see oli kadunud. Hävinud, ei – hävitatud. Ja sellepärast tuleb jälle alustada – mitte otsast peale, see pole võimalik, aga uuesti. Mitte vaid iseenda ja Elviine pärast, vaid kõigepealt lapselapsele mõeldes. Sellesama poisi pärast, kes vankripäras külitab ja kelle eest vastutuse on ta enda kanda võtnud.

Ometi tundis Aleksander ka kummalist kergendust. Ta ei olnud fatalist, kuid mingi alateadlik usk saatusesse oli temas olemas. Ja kuigi ühest küljest oli kodu kaotamine katastroof, oli see ka omamoodi lahendus probleemile, mis teda oli juba ligi kaks aastat vaevanud ja sõja taaslähenedes üha painavamaks muutunud. Tallinnas neljakümne esimesel lavastatud riigipööre tõi kaasa punase terrori aasta, ja kui siis lahvatas sõda, tundus see Sooveerele lahendusena. Kuigi tal oli veel hästi meeles Vabadussõda ja Landesveeriga peetud lahingud, oli ta nüüd sakslasi ikkagi vabastajateks pidanud, sest nad olid punased Eestist välja kihutanud. Ta ei olnud seda teadmist ainult endale pidanud, vaid oma põlgust üle idapiiri tulnud anastajate suhtes ka avalikult väljendanud. Sooveer ei olnud kunagi olnud poliitik, aga ta rääkis südamest ja tegi seda midagi varjamata. Võibolla just sellepärast said talle osaks varjamatud poolehoiuavaldused ja ta lihtsalt ei märganud neid, kes talle ei aplodeerinud või tigedalt kõrvale vahtisid. Ta oli arvanud, et see, millest ta räägib, on minevik, mis lihtsalt ei saa korduda. Aga kui Saksa väed Moskva all takerdusid ja võitmatuks peetud armee tasapisi taanduma hakkas, tekkis temas rahutus, isegi hirm. Ei, teda ei saadud küll liigitada aktiivselt nõukogude võimu vastu võidelnute hulka, kuid Vareveres oli kindlasti neid, kes tema esinemisi mäletasid ja rusikas kätt taskus hoidsid. Liiga hästi oli esimesest punasest aastast jäänud meelde teadmine, et piisab vaid anonüümsest kaebusest, et inimene jäädavalt kaoks. Ta oli kartnud aega, mil peab naasma Vareverre, oli kartnud enda ja oma pere tuleviku pärast.

Nüüd oli see hirm kõrvale jäänud. Mitte kadunud, vaid lihtsalt kõrvale jäänud. Sest selle asemele oli asetunud küsimus – kuidas edasi? Muidugi, kahju kaotatud kodust... Klaasuksega raamatukapp, ostetud esimesel tööaastal Kurnikülas tsaarirublade eest. Kirjutuslaud, mille roheline kalev oli ajapikku keskelt läikima kulunud ja mille tindiplekilist nägu kattis tavaline lauapaber. Liigendiga laualamp, mille valgusvihus oli imehea vihikuid parandada. Aukmustriga vineerist lakitud tool, korjul ümarad treitud nupud. Üle toa ulatuv pikk põrandariie, millel oli hea jalutada, et sirutada istumisest kangeks jäänud selga...

„Isa!”

„Jah?” ärkas vanamees mõtetest ja vaatas poisi poole.

„Isa, kas mu kelk ka ära põles, ta oli ju rauast?”

Vanamees ohkas. Mõlemate mõtted olid liikunud sama rada.

„Jah, kõik põles ära. Kõik.”

Poiss noogutas, aga ta kaugel viibiv pilk reetis, et öeldu mõte ei jõudnud temani. Ta oli eas, kus elu veel näib mänguna ja täiskasvanud on kõigepealt suured mängukaaslased, kes mängivad vaid veidi teistsuguste mängureeglite järgi. Ta kummardus jällegi üle vankriääre, jälgides ratast, mis porist märjana neid edasi kandis. Ratas oli huvitav, pöörlev metallvits näis lõputu lindina, millele vankrikorvist ripnev heinakõrs vedas lainelise joone. Poisile tuli mõte – ta otsis istmekotist jämeda putkevarre ja üritas rattale kirjutada, aga sellest ei tulnud midagi välja, ratas liikus liiga kiiresti. Porimärjale pöiale tekkisid vaid ebamäärased kriipsud ja Eerik hakkas meelde tuletama morsetähestikku, mille vastu oli ta talvel huvi tundma hakanud. See oli telegramm, mis nüüd veerevale rattapöiale tekkis.

Emale punkt oleme ära sõitnud kaksteist kilomeetrit punkt teel ei ole ühtegi röövlit nagu sa kartsid punkt kas sa minu tuulepluusi saad täna valmis küsimusmärk aga ma tahaksin et sa selle ära värviksid ja ei jääks saksa sineli värvi punkt

Poiss mõtles hetke ja kummardus siis uuesti ratta kohale.

ja ma tahaksin ikka hirmsasti pikki pükse punkt

– Nii, sellega oli korras. Kellele veel telegrammi saata? Pärisemale Tallinna? Ei, temal poleks vist aega seda lugedagi, ja kui see onu Ludvigi kätte satub, on jälle pahandus majas. Ja kui Olvi, Rein ja Kalju jaole saavad, on nagunii vaid räbalad järel, nad on ju veel nii rumalad. Onu Ludvigi lapsed, teadagi...

– Või saadaks Albert-isale, pärisisale? Sellest on nüüd juba üle kahe aasta, kui ta viimati käis ja kingituse tõi. Imetoreda kingituse, päris aurumasina. Nüüd on seegi...

Poiss heitis pilgu vanaisa poole. Jah, ka aurumasin oli vist ära põlenud, kuigi oli metallist. Albert-isa tooks ehk uue, kui oskaks talle teate saata, aga kuhu? Saksa välipostinumber, mille ta tookord oma käega kalendrisabasse kirjutas, visati ära koos kalendriga. See aasta oli lihtsalt mööda läinud ja seinale hangiti uus, mis kandis aastanumbrit tuhat üheksasada nelikümmend kolm. Nüüd on seegi kalender ammu tulehakatuseks ära kulunud.

Helmi-tädi küsis kord, kas tal oleks kahju, kui isa sõjas surma saaks.

„Isa?” oli Eerik kohkunult pärinud.

„Ei-ei, ikka Albert-isa,” parandas küsija kähku. „See sinu pärisisa.”

Selle peale ei osanud Eerik midagi vastata. Albert-isast oli tema mällu jäänud vaid paar ähmast mälestuspilti. Aga see viimane, see aurumasina toomine, kukkus küll hoopis imelikult välja.

Külm oli sel päeval olnud, vist veebruarikuu. See oli just koolipäev. Koolis sai ülepäeviti käidud, kõikide linna koolide jaoks oli jäetud vaid üks koolimaja ja seal käidi kolmes vahetuses ülepäeviti. Eeriku endises koolimajas oli saksa haavatute haigla või sanatoorium, neid oli seal küll seotud peade ja kipsis jalgadega. Poiste koolist tulles kooberdas mõni neist alati õues, kolkis tähelepanu äratamiseks karguga vastu raudaeda ja kutsus:

„Junge, komm hier, bring’ mir eine Revaler Zeitung!”

„Und mir Berliner Illustrierte. Weisst du das?”

Poisid jooksid üksteise võidu ajalehekioski ja haiglaks muudetud koolimaja vahet, saades tasuks piimvalgeid kandilisi klaaskomme või killukese õhukest seebimaitselist šokolaadi. Sellel päeval Eerikul aga ei vedanud, ilm oli külm ja ühtegi kipsjalga polnud väljas luukamas näha. Selle eest oli sakslane aga neil kodus, avas Eerikule ukse ja ütles pesueht eesti keeles:

„Tere, poisu!”

Just nii ta ütleski – poisu. Umbes samamoodi nagu Annatädi seale toitu viies: põssa-põssa-põssa... Juba see oli võõrastav. Kõik oli kuidagi võõras ja vaenulik – ema istus elutoas diivaniserval, suu kuidagi kriipsuks kokku surutud, ja see tegi temagi võõraks.

„Eerik, sinu isa tuli sind vaatama... Ja tõi sulle kingituse,” ütles ta ja nihutas laual Eeriku poole pruuni pappkarpi. Tegi seda nii ettevaatlikult, nagu oleks karbis pomm. Ja hääl oli tal kuidagi nohune, nagu oleks piimasabas külmetanud või jälle onu Heinot taga nutnud. Aga see teine, keda ema isaks nimetas, naeratas ja nähtavale tulid suured kollased hambad. Naeratas võidukalt, nagu naudiks ette selle pommi plahvatamist.

„Ma... ma ei taha!”

„No-noh,” ütlesid kollased hambad. „Sa ju ei teagi, mis karbis on, vaata ikka järele.”

Käed ei tõusnud pakki avama. Kõik Eerikus oli korraga tõrksaks muutunud – sest miks oli ema seda pakki nii ettevaatlikult puudutanud? Kui see ei olnudki pomm, pidi pakk vähemalt põletama. Aga siis võttis see võõras, see isa, karbi ja tõmbas krauh! nööri katki. Ja tõstis välja kuldselt läikiva mänguasja. Poiss jäi üksisilmi läikivat asja silmitsema, unustas vist isegi suu lahti.

Aurumasin! Täpselt samasugune aurumasin kui Poe-Fredil!

„Nüüd paneme selle riistapuu käima.”

See... isa laskis tuua köögist vett, valas lampi mingit vedelikku ja süütas tule. Ja siis hakkas masin tööle. Tilluke ratas pöörles ja võttis aina vunki juurde, masin ajas välja valgeid aurupilvi, kogu laud võbises. Siis keeras isa mingit kraani ja kostis tõeline vile! See oli pagana vahva masin, parem kui Poe-Fredi oma. Ja ta oli uus! Vaadaku ka ema, kui tore masin!

„Jah, ilus...” ütles vanaema tasase häälega. Niisuguse häälega, nagu oleks tal jälle selg väga valutama hakanud ja Eerik peaks apteeki rohu järele minema. Ja siis hakkaski ta päriselt nutma, surus näo kätesse ja nuuksus. Mida oli see mees talle teinud? Igatahes midagi väga halba!

„Minge ära...” ütles poiss ja astus nagu kaitseks vanaema ette. „Ma ei taha teid! Ma ei taha seda masinat...”

See oli muidugi vale, karjuv vale, sest just äsja oli ta vaimustusest lausa värisenud. Aga poiss tunnetas, et siin tahetakse teha mingit kummalist vahetuskaupa, et ta peab valima selle kingituse ja oma vanaema vahel, keda ta ammugi emaks oli nimetama harjunud.

Võõras nagu nõksatas nende sõnade peale. Oma poja sõnade peale. Pani sineli selga, vaatas veel ukselt tagasi ja ütles:

„Mis te olete küll poisist teinud!”

Ei, isale ta telegrammi ei saada, sellele pärisisale, kellelt ta polnud muud saanud kui aurumasina ja veidra isanime – Adalbert, mis kodus küll Albertiks lühendati. Eerik Adalberdi poeg Sooveer, nagu seisis eelmisel nädalal vallamajast antud tõendil, kus nad isa ja emaga kõik kolmekesi kirjas olid. Isa ja ema olid tegelikult vanaisa ja vanaema, igaüks ei saanudki asjast aru ja tuli mitu korda üle seletada, et Eerik oli nende tütrepoeg ja mitte päris oma. Aga perekonnanimi oli neil ühine – ikkagi Sooveer ja mitte Berting, nagu see oleks isa järgi pidanud olema...

Hobune puristas ja mõlemad sõitjad võpatasid. Vanamees uuris hoolikalt teed, heitis pilgu üle õla tahapoolegi, aga näha polnud õnneks kedagi. Maantee oli endiselt välja surnud, nagu oleks paari nädala eest üle veerenud sõjalaine kõik elava kaasa viinud. Udu hakkas tasapisi kõrgemale tõusma, sellest said puud pikkust juurde ja vana ruuna sammgi muutus nagu rühikamaks.

„Noh, nüüd on vast pool teed sõidetud,” ütles vanamees ja nõõtas hobust, lastes mõtted jällegi omapead liikuma.

– Jälle tuleb alustada võõras kohas... Nii nagu siis – päris alguses, nelikümmend kaks aastat tagasi. Siis oli hoopis teistmoodi – soe augustikuu, mitte kõle ja märg oktoober. Ja koht oli varem ära nähtud, mitte sootuks võõras nagu nüüd... Eks nüüdki oleks olnud vaja enne läbi käia ja olukorraga tutvuda, aga kuidas? Enne sõda sõideti bussiga, aga kus need bussid praegu, kõik Venemaale veetud... Koolivalitsuse juhataja oli küll imestades kulme kergitanud, kui ta end kohe palus kohale määrata, tingimata ja pikalt kaalumata. Aga aeg on selline, ja kui on hakkamist, elavad inimesed igal pool ära. Lisaks oli Lepaku poolt terve rida argumente – koolimaja pidi üsna kõbus olema, pealegi suure maantee lähedal ja pealinnast mitte kaugel...

Tookord, tuhande üheksasaja teisel aastal, augustikuus, oli väga palav. Narvast oli Kurnikülla astuda üle kaheksa versta, aga kahekümneaastaselt on see naljaasi. Vaid väike pamp käe otsas, poissmees, palju sel vaja. Aga isegi poissmehel tekkisid vajadused ja küllalt ruttu – jõuluks ostis raamatukapi, mis nüüd...

„Mis sest kapist, aga raamatud... Raamatuid enam ei ole!”

„Mis?” küsis poiss vankripärast. „Mis sa ütlesid?”

„Ei midagi, ma niisama, omaette...”

– Imelik küll, kuidas mõned asjad meelde jäävad, läbielatud kuude ja aastate ketist lausa kombatava selgusega eralduvad. Nagu seegi päev, mil Kurniküla valla-asjamehed pika laua taga istusid, et uut koolmeistrit läbi katsuda. Tema paberid käisid käest kätte, neid uuriti hoolega ja esimene küsija oli habemik preester:

„Miks teil laulmine on ainult rahuldav märgitud?”

„Ei leitud mind eriti musikaalse olevat,” vastas Aleksander.

„Aga kuidas te palvetundi peate?”

„Luteri usutunnistuse järgi,” segas end jutusse kohalik pastor, aga pärast koosolekut kutsus ka tema Aleksandri kõrvale ja päris: „Kirikulaulude viisi te ikkagi peate? Ja õpetada oskate?”

Mitmenäoline Jumal vedas iseendaga oma hingekarjaste kaudu vägikaigast. Usk, usuõpetus, Jumala seaduste tundmine oli esikohal ka Aleksandri koolilõputunnistusel, mis kandis suurt keisrivappi ja pealdist – Keisrinna Katariina II Reveli Linnakool.

Aga nüüki ei saanud maakonna koolivalitsuses läbi usuõpetust meenutamata. Ka siin uuris juhataja tema pabereid, mida aja jooksul oli kogunenud terve kaustatäis, ja mainis:

„Te olete õpetanud usuõpetust!”

„Jaa, olen.”

„Kas te olete usklik?”

„Ma ei ole kirikus käinud juba... üle kolmekümne aasta.”

„See ei ole vastus! Kas olete siis lahkusuline?”

„Ei, ma ei ole lahkusuline!” kinnitas Aleksander.

„Mida te siis usute?” oli teine siis juba kärsitult küsinud.

„Inimest. Inimese headust ja seda kasvatavaid tegureid.”

„Arvate, et inimene saab heaks usu ja Jumala läbi?” muigas koolivalitsuse juhataja üsnagi sarkastiliselt. „Ise olete õpetaja!”

„Jumal, jah – see võib olla müüt. Aga usk peab inimesel olema!”

„Usk, aga millesse? Ikkagi Jumalasse!”

„Uskuda võib kõike – kivi, puud, kasvõi omaenda sõrmeküünt, kui sellele vaid anda jumalik võime. Mitte Jumalat, aga jumalust tuleb uskuda!”

Koolivalitsuse juhataja vangutas pead. Arutelu oli hetkeks ka teda huvitanud, aga samas võttis ta jälle ametliku tooni.

„See on fetišism, aga me räägime religioonist! Te õpetasite usuõpetust, mürgitasite laste hinge! Miks?”

„Ma ei ole kedagi mürgitanud! Kristluse põhiaated...”

„Alandlikkus, kuulekus, orjalikkus! Et kui sind lüüakse ühele põsele, pööra kähku teine! Niiviisi on pool maailma orjastatud!”

„Ma ei vaidle, aga mina püüdsin usuõpetuse kaudu inimesi paremaks kasvatada...”

„Skolastika! Nõukogude võim on kiriku koolist jäädavalt lahutanud!”

Omapärane mees oli see maakonna koolivalitsuse juhataja. Mitte ebasümpaatne, aga tema tarkus tundus häirivalt papagoilikuna. See on, see ei ole, pudenesid tema suust valmisideed – süvenemata ja pealispinnaliselt. Kogu senine jutt oli nagu ettevalmistus millekski tähtsamaks, mis kuulus selle audientsi obligatoorsesse programmi.

„Meil on praegu kõige tähtsam – koolid käima panna. Inimesi on puudu, mitmed on lahkunud, ikkagi sõda... Aga teie olete teisest maakonnast, teie kohta on andmed puudulikud!” trummeldas nähtavasti ka ise alles hiljuti kohale määratud mees sõrmedega lauale.

„Teenistuskiri on teie käes, seal on kõik kirjas,” kehitas Aleksander õlgu. See visiit oli ootamatult pikaks kujunenud, ta tundis end tööotsija asemel peaaegu süüdistatavana.

„Mitte just kõik... Teenistuskäik paistab olema korralik, staaž austusväärne, aga...”

„Teid huvitab minu poliitiline meelsus?”

„Täpsemalt – ideoloogiline positsioon!” noogutati laua tagant. „Kuidas te suhtute nõukogude võimu?”

See oli väga otsene küsimus ja nõudis ilmselt ka otsest vastust. Aleksander teadis, et vastusega viivitamine oleks kurjast, aga ta ei saanud ju otsesõnu vastata.

„Mina olen õpetaja, mitte poliitik. Ma olen õpetanud lapsi! Kodanikuna ei ole ma valitseva võimuga vastuollu sattunud...” seletas ta siis, märgates kohkumisega, et sõnad kõlavad väheveenvalt.

„Õpetanud? Millises vaimus?”

„Headuse vaimus...” Aleksander tundis, et jutt hakkab ummikusse jooksma. Selle umbes viiekümnese heledapäise, heledate kulmude ja ripsmetega mehe pilk puuris teda lausa läbinägevalt ning tal hakkas järjest ebamugavam. Loobuda, tõusta ja ära minna? Aga mis saab edasi?

„Praegu on raske aeg, saate isegi aru. Sõda, pool Saaremaad on veel sakslaste käes. Inimesed on laiali, transport ei tööta, isegi kirjad ei käi veel korralikult... Väga raske on olukorrast ülevaadet saada! Aga koolid tuleb käima panna,” seletas ametimees juba veidi kärsitult.

„Kui te usute vana mehe lubadust – ma püüan kõik teha, et Lepakul koolitöö normaalselt läheks. Teil on vaja koolijuhatajat ja minul töökohta. Võibolla ma peaksin väitma, et olen hinges alati kommunist olnud, aga ma ei taha valetada. Ma olen küllalt palju näinud, et midagi kergelt omaks võtta!”

Meeste pilgud kohtusid. Koolivalitsuse juhataja kehitas õlgu ja viskas prillid lauale.

„Te olete üllatavalt avameelne,” märkis ta hämmastusega.

„Ma ei oska seda puuduseks pidada,” naeratas Aleksander. „Ma olen alati ausust ja otsekohesust vooruseks pidanud.”

Ametimehe laubale ilmus kurd, nähtavasti püüdis ta teise öeldut konkreetses kontekstis lahti mõtestada.

„Ironiseerite?”

„Ei sugugi! Aga sõjaajal on paljud selle tõe unustanud.”

Juhataja haaras jälle prillide järele, ta näol vaheldusid nõutus ja kärsitus.

„Hea küll! Riskeerime!” otsustas ta siis ja lõi rusikaga lauale.

„Millega?”

„Sellega, et te mind alt ei vea. Lõpuks pean ju mina teie eest vastutama!” ametimees ulatas käe.

Lepakul pidi olema kuuekümne õpilase ringis, kuue klassi peale vaid kaks klassiruumi. Õpetajaidki olevat peale juhataja ainult üks, hea, et temagi on paigale jäänud, tunneb kohalikke olusid. Tunniplaaniga tuleb muidugi tegemist, passita kõik nii paika, et sobiksid... Õppekavasid pole niipea lootagi, peab ise midagi välja mõtlema, aga see ei ole kõige raskem. Töö on ikkagi tuttav... mõtiskles Aleksander Sooveer ja püüdis kramplikult meelde tuletada koolivalitsuses kuuldud õpetaja nime. See oli nagu peoga mälust võetud ja vanamees raputas tusaselt pead, tundes järjekordselt, et on hakanud unustama.

Udu oli hajunud, pilved kõrgemale kerkinud. Tasapisi tõusnud tuul liigutas teeservas rohukõrsi ja puistas tee kohale ulatuvalt toomingaladvalt peotäie kirevaid lehti, mis vankri ja ruuna laia selja värviliste laikudega katsid. Siis ilmus paremalt poolt otse tee äärde jõgi. Tume vesi näis seisvat paigal, peegeldades koltuvaid kõrkjaid ja vastaskaldal kasvavat metsa. Ainult kupulehtede ühes suunas välja veninud vartest võis aimata, et vesi siiski voolab – aeglaselt, aga kindlalt liikudes sinnapoole, kuhu vedas kõrb hobune kahe sõitjaga vankrit.

„Mis sina siis mõtled?” pöördus vanaisa poisi poole.

„Midagi,” vastas poiss, nagu selles eas ikka vastatakse.

„Et läheme siis uut kodu vaatama, jah?”

„Mm-mh...” venitas noorem ja elavnes äkki. „Kas seal kala püüda saab?”

„Jõgi on, eks siis vist saab,” arvas vanaisa.

„Kas seesama jõgi? See?” näitas Eerik käega.

„Seesama.”

„Siis oleme ju varsti kohal?”

„Varsti. Nüüd tuleb sild, siis risttee ja siis veel kaks kilomeetrit.”

„Kust sa tead?”

„Anna-tädi juhatas, ta oli kunagi siitkandist lehma ostnud.”

„Kas Mooni?”

„Ei vist, see oli ammu, enne sõda juba.”

Mõlemad pöörasid pilgud ettepoole, nagu lootes juba näha paistmas nende uut kodukohta, millel oli küll hoopis võõras nimi – Lepaku. Aga veel enne, kui oodatud sild ja risttee paistma hakkasid, jõudsid nad kohta, kus hiljuti oli lahingut peetud. Otse tee ääres oli mets segamini rasitud, puud juurtega üles kistud, okste vahelt valendas murdunud tüvesid ja langenud puuladvad ulatusid otse maanteeservale. Teepeenar ja jõeäärne heinamaa olid üles küntud, seal mustendasid mullakuhilad ja mürsutrehtrid, milles läikis piimjas, savisegune vesi. Teekraavis, pikk kahuritoru otsapidi pervemättas, losutas tank, selle kõrval ratastelt maha jooksnud roostepunane roomik nagu kevadine ussinahk. Ka sild, mis nüüd nähtavale ilmus, oli ebatavaline – koorimata männipalkidest kiiruga kokku klopsitud, käsipuudeta. Just selline, mis sobis sellesse kaosesse.

Kõike seda silmitsedes tundis vanamees järjest suurenevat ängistust, poisi silmist aga paistis varjamatu hirm ja ta nihkus vanaisale lähemale. Senini vaid kaudselt tunnetatud mõistele sõda andsid hiljutise lahingu jäljed hoopis vahetu, peaaegu füüsiliselt tajutava sisu.

„Isa, sõidame siit ära! Ruttu ära...” Poiss kujutles, et kohe ilmub avatuks jäänud tankiluugist keegi, kes kogu selle hävingu on põhjustanud – selleks, et hävitada ka nemad koos vanaisaga. Samamoodi, kui oli hävitanud metsa ja rohelise heinamaa. Vanaisa pingutas ohje, aga ka loom tundis ümbruse ebatavalisust, kikitas kõrvu ja vaatas sinnapoole, kus ristuv maantee sillale suundus. Otse silla juures kasvavatest pajupõõsastest eraldusid kaks kaitsevärvi riietuses inimkogu – need olid sõdurid, laiad telkmantlid õlgadel, automaadid risti rinnal.

„Isa, venelased! Sõidame ruttu ära, venelased!” hüüdis poiss kabuhirmus ja tegi katset ise ohje haarata. Ja enne, kui vanaisa oleks poisile midagi rahustavat öelda jõudnud, hüüdis üks lähenejatest käskivalt:

„Stoi!”

„Isa, mis nad tahavad?” habises poiss.

„Rumal, ole rahulik, nad ei tee midagi halba!” ütles vanaisa, aga temagi hääl polnud rahulik nagu tavaliselt. Poiss vakatas, aga ta kramplikult tuksuvad suunurgad reetsid paanilist hirmu. Hobune oli peatunud ning nüüd vaatasid kõik kolm lähenejate poole, kes nagu enda väärikust tundes pikkamisi lähemale sammusid, käigul pendeldavad lakitud päradega automaadid rinnal.

„Dokumendid!”

Sellest sõnast sai isegi poiss aru ja jälgis pingsalt, kuidas vanaisa põuest rahakotti otsis. Ta märkas, et isa käed värisesid lausa silmnähtavalt ega suutnud kohe vajalikku paberit leida.

„Ma olen... õpetaja, lähen uut kooli... töökohta vaatama. Tema on minu tütrepoeg,” seletas Aleksander ja tundis võõristusega, kuidas ammu tarvitamata vene keel ta suus konarlikult kõlab. Ometi oli ta omal ajal vene keeles õppinud, valdas seda täielikult, aga nüüd korraga ei suutnud leida õigeid sõnu.

„Me kontrollime kõiki, tulge vankrist maha!” ütles üks soldatitest, auastmelt arvatavasti vanem või muidu eestvedaja. Teine seisis paar sammu eemal ja jälgis hoolega ümbrust, käsi automaadipäral.

„Mis... mis nad tahavad?” sosistas poiss.

„Roni maha, kästi maha minna!”

„Kas nad võtavad hobuse ära?”

Soldat, kes oli eemal seisnud, astus ligi, torkas käed vankrisse. Kobas läbi heinad ja istmekoti.

Relvi otsivad, taipas vanamees ja ütles kergendatult:

„Seal ei ole mitte midagi!”

„Ei või teada,” pomises dokumenti uuriv vanem soldat. Noorem soris vankrikasti läbi ja raputas pead.

„Ei ole midagi.”

„Ma ju ütlesin!” kinnitas Aleksander. Vanem aga ütles endiselt kiretu häälega:

„Ei või teada.”

Ta lasi veel kord silmadel üle vallamajast antud dokumendi käia, kuigi see oli eestikeelne ja selle sisust ei taibanud ta ilmselt midagi. Noorem aga, kes oli oma kohustuse täitnud, astus hobuse juurde ja sügas looma koonu. Ning vana ruun kobas mokkadega leplikult sügaja kätt. Seda nähes vabanes poiss otsekui lummusest. Senisest kõnelusest ei olnud ta midagi aru saanud ja tema kartus võõramaiste soldatite ees oli veelgi kasvanud. Nüüd aga mängis vana Miku omapärase tõlgi osa, hobuse keelt oskasid mõlemad võrdselt, nii poiss kui automaadiga soldat. Ja ruun kobas oma mokkadega soldati kätt samamoodi kui Eeriku oma.

Vanem mundrimees heitis pilgu ka paberi teisele küljele, andis selle siis tagasi ja ütles kuidagi tülpinult:

„Hea küll, sõitke edasi!”

„Meil pole enam kaugele minna, vaid paar kilomeetrit,” hakkas Aleksandri vene keel alles nüüd soravalt jooksma. „Peab minema, kool ootab! Ma juba kartsin, et te ei lasegi meil edasi sõita.”

„Me peame kõiki kontrollima,” noogutas noorem soldat. Vanem aga tõmbas telkmantli hõlmad koomale ja ütles lõpuni mitu korda alustatud lause:

„Ei või teada, kes on kes. Näost ei ütle!”

Paarsada meetrit logises vanker mööda autojälgedest rööplikuks sõidetud suurteed, enne kui poiss söandas äsjase hirmu tõttu ikka veel sosinal küsida:

„Mis nad rääkisid?”

„Midagi, kontrollisid, kas me pole sakslased.”

„Sakslased on ju mundris!” teadis poiss.

„Eks praegu liigub neid ringi igasuguseid. Sa lõid kartma?”

„Jah...” tunnistas noorem ja lisas siis õigustavalt: „Aga sinu käed värisesid kah!”

Vana Sooveer ei vastanud, ta vajus mõttesse. Äsjane kohtumine oli jälle tõestanud, et kuuekümneselt teismelisele isaks olla ei ole kerge, vanusevahe on liiga suur, et osata end lapse ossa kujutleda. Üldse oli selle poisi lapsepõlv sattunud raskesse aega, sõjaaega. Lapsepõlves on aga inimene nii aldis kõike väljastpoolt tulevat omaks võtma... Sakslaste ajal avalikustatud punase terroriaasta hirmuteod olid poisile sõnast venelane teinud peaaegu et inimsööja sünonüümi, mida tuli karta ja vihata... Kuidas selgitada Eerikule, et tegelikkus on palju keerulisem, et tegemist pole hoopiski võõra rahvuse, vaid kuritegeliku riigikorraga, mis oli iseseisva Eesti riigi anastanud? Õpetajana oli Aleksander Sooveer alati tauninud kahepalgelisust, kuid nüüd pidi ta seda õpetama – kõigepealt oma järeltulijale, sellele poisile. Selleks et uutes pealesunnitud tingimustes edasi elada, oli see paratamatu ja hädavajalik. Aga õpetada oli vaja nii, et näilise lojaalsuse kõrval ikkagi säiliks ja süveneks ka isamaalisus...

Teed palistav mets lõppes ja maastik muutus lagedamaks. Kui nad suurelt teelt jälle kõrvale keerasid, hakkas põõsastikku üha enam tekkima kadakaid, algul üksikuid, siis aga tõrjusid nad lehtpuud koguni välja. Seejärel ilmusid kadakate vahele pruunikstõmbunud samblikega ääristatud paepaljandikud, sekka oli näha kuluseguseid, sügisrõskusest täis imbunud rohumättaid. See oli vaene ja viljatu maa.

Linnalapsena oli poiss harjunud majadega, mis moodustavad tänavad ja kvartalid, mis varjavad ja kaitsevad ja millest igaühel on oma, sõbralik või vähemalt tuttav nägu. Selline alasti lagedus masendas teda, niisuguses kohas ei saanud ometi olla kodu...

Vanamees küünitas üle hobuse ettepoole vaatama. Tõepoolest, üle lageda välja paistsidki mingid hooned, neid oli seal terve kobar. Tihedalt kokkulükitud pikad üürikasarmud luitunud seinte ja kuidagi ebaproportsionaalselt suurte pilpakatustega, mis ühekorruselised hooned veelgi madalamaks vajutasid. Korstnarida jaotas piiritulpadena iga maja korteriteks, iga korstna kohta jäi üks kuueruuduline aken.

„Näe, see vist ongi,” näitas vana käega ja nüüd tõusis ka poiss ettepoole vaatama.

„Kas see ongi Lepaku?” küsis ta, nagu ei usuks oma silmi.

„Jaa, see ongi,” kinnitas vanaisa juba kindlamalt.

Ei, need ei olnud tuttavad, ammugi mitte sõbralikud linnamajad. Siin, keset lagedat, oli kõik võõras, tõrjuv ja vaenulik. Need majad vihkasid puid, nad olid tõrjunud metsa kaugele silmapiirile ja seisid ise ligistikku nagu ohtu aimav loomakari kokku hoides, valmis igat lähenejat jalahoopidega eemale peletama. Poiss suutis suurivaevu end tagasi hoida, et mitte pettumusest nutma puhkeda, niivõrd erinev oli tegelikkus sellest kujutluspildist, mille ta vanaisa jutu põhjal oli endale loonud. Lepaku pidi ju olema ilus koht suure jõe kaldal...

„Kas me tõesti hakkame siin elama? Nendes majades?” päris Eerik ja ta hääles oli lootus, et see on eksitus, Lepaku on veel kaugel.

„Noh, mis siin viga?” imestas Aleksander ja tema hääles ei olnud pettumusnooti, pigem rahulolu sellega, et tüütu teekond hakkab lõppema. Elukogenud inimesena oli ta valmistunud hullemaks, sest need, kes on teadlikud eelseisvas pettumuses, pettuvad tegelikult õige harva. Poiss aga pööras pilgu ära ja tõrjus pisaraid tagasi. Temalt oli võetud ta ilus linnakodu ja nüüd taheti anda asemele mingisugust teist nendes lobudikes, pakkuda talle osa selles kaugele paistvas viletsuses. See oli teenimatu ülekohus.

Ootamatult hobune seisatas. Vanamees ja poiss vaatasid korraga ettepoole – üks heldinud, pisut nõutute silmadega, teine läbi pisarateloori. Otse hobuse jalgade ees voolas vesi, nad olid jälle jõe äärde jõudnud. Hoopiski kitsaks jäänud teekene laskus vette ja ilmus jälle vastaskaldal, teisel pool laia ja kiirevoolulist jõge. Tundmatu asula oli end võõraste vastu kaitsnud ka veetõkkega ning seda nähes pidi poiss jällegi peaaegu töinama hakkama.

„Ei lähe vette! Ei lähe, upume ära!” hädaldas ta pooleks pisaratega. Ka vanamees oli nõutu, teejuhatuses polnud talle räägitud, et tuleb sõita läbi jõe. Ta vaatas ringi, samas tõi tuulehoog nendeni sagara uduvihma ja Aleksander taipas, millest tuleb see lakkamatu kohin, mis vankrilõgina lõppedes kõrvu kostis.

„Vaata, Eri! Vaata sinna!” näitas ta käega vasakule.

Valmis uueks vaenuavalduseks selle võõra asula poolt, mis otse jõe vastaskaldal losutas, vaatas poiss näidatud suunas ja märkas midagi imelikku, niivõrd ebatavalist, et ta suugi lahti unustas – suur jõgi lõppes siinsamas, vaid mõnikümmend meetrit neist vasakul katkes voolav veelint nagu noaga lõigatult.

„Mis see? Ja mis see niiviisi müriseb?”

„Noh, see ongi juga, ma rääkisin sulle,” noogutas vanaisa.

„Juga?” kordas poiss aru saamata.

„Jaa! Kosk, noh... Roni maha, läheme vaatama!” seletas vanem ja otsis silmadega kohta, kuhu hobust köita. Asjata, siia paepealsele polnud loodus ühtegi puud kasvatanud ning ta astus hobuse juurde ning keeras ohjaharu lihtsalt ümber aisaotsa.

„Juga...” kordas poiss endamisi ja laskus ettevaatlikult vankrist, nagu tahtes kontrollida, kas see võõras ja vaenulik maapind teda kannab. Juga – selle võõra sõnaga ei seostunud temas midagi. Aga siiski... Pärisema köögikraanist Tallinnas oli ühel ennesõjaaegsel külaskäigul veejuga välja purskunud ja ilusa punatäpilise kohvitassi poisi käest kildudeks löönud.

„Kuradi jõmpsikas, lõhkus tassi ära,” oli onu Ludvig teda seepeale vaenulikult silmitsedes öelnud, Eerik aga esikusse oma mantli juurde jooksnud ja karjunud – koju, koju, ma tahan koju... Jah, ka juga ei saanud midagi head olla!

Ettevaatlikult lähenesid nad salapärasele kohale, mis suure jõe neelas, ja siis avanes neile pilt, mis poisi hetkega reaalsuse ja fantastika piirimaile paiskas. Lai veelint langes kuristikku, tasandikul voolanud jõgi kaotas korraga põhja, püüdis veel liikuda endises suunas, kuid raskusjõud kallutas ta allapoole. Alustanud langemist mustjaspruunina ja majesteetliku aeglusega, jõudis lõputu veekangas alla juba kollakasvalge vahuga segatuna, pihustus lugematuteks niredeks ja piiskadeks, mida tuul udupilvedena üles tõstis. See oli kaos, aga see kaos moodustas ometi hämmastavalt korrapärase mustri, mis pidevalt liikus ning oma värvi ja kuju muutis. Tuhanded veejoakesed tekkisid, ühinesid ja lagunesid taas, et lõpuks peadpööritava kiirusega vastu all katlas ringlevat tumedat vett pihustuda. Langeva vee poolt tekitatav õhukeeris haaras endaga kaasa veetolmu ja vahutorte, mis pärast lõbusat ringilendlemist jälle veega ühinesid, ja kõike seda saatis lausa kõrvulukustav mürin.

„Kui päike paistaks, peaks siin vikerkaart nägema!” karjus vanaisa, aga poiss ei kuulanud teda. Ta tundis, kuidas vaimustussipelgad mööda selgroogu üles-alla traavisid ning nimetu tung tahtis teda ühtaegu nii naerma kui nutma panna. Eerik nihkus tahtmatult kuristiku servale lähemale ja neelas endasse seninägematut pilti, kuni vanaisa talle käe õlale pani.

„Lähme nüüd, aeg jookseb! Kui siia elama tuleme, saad koske vahtida, nii palju kui tahad.”

Eerik kõndis vaikides vankrini, heites veel pilke üle õla sinnapoole, kus õhus hõljuvad udupilved suurt koske tähistasid. Alles siis, kui vanaisa oli hobuse ümber pööranud, sai ta kõnevõime tagasi.

„Kes selle tegi?”

„Misasja?”

„Noh, selle joa. Kose!”

„Aa...” hakkas vanem naerma. „Eks ikka loodus, kes muu.”

„Loodus? Ise tegi?” imestas poiss.

„Nojah, see on looduslik kosk.”

Eerik jäi mõttesse. Nad olid sageli looduses jalutamas käinud, vanaisa oli talle paljutki selgitanud ja seletanud ning kõigest sellest oli tekkinud arusaam, et looduses on kõik tehtud hästi ja praktiliselt. Siin oli aga loodus saanud hakkama millegi sellisega, suursuguse ehitusega, mil polnud praktiliselt mingit otstarvet.

„Miks ta selle tegi?” päris poiss.

„Noh, ega ta seda just meelega teinud, aga...” muigas vanaisa ja seletas talle midagi kõvadest kivimitest ja vee uuristavast toimest. Seekord aga läksid need sõnad Eerikust mööda, äsja nähtu oli teda haaranud sügavalt ja sellest tundest ei saanud nii lihtsalt lahti. Alles siis, kui vanaisa oli hobuse ümber pööranud ja tuldud teed tagasi astuma nõõtas, küsis poiss:

„Kuhu me nüüd sõidame?”

„Eks katsume silla kaudu ringi sõita, mis muud.”

„Ahah...” rahunes Eerik, kummardus jälle pöörleva vankriratta kohale ja vanaemale lendas järjekordne telegramm:

Tee peal oli ees suur jõgi punkt käisime juga vaatamas see on kõige vahvam mis üldse on terve jõgi kukub ühekorraga alla punkt ja üldse on see koht vahva kui siia tuleme saad ise näha punkt