Читать книгу Kodumaja - Erik Tohvri - Страница 5

Liivi Kuusla oli just selles eas, mil naise nooruslik ilu veel ei ole närtsima hakanud, kuid aastad ja elukogemus on sellele omalt poolt veelgi sarmi juurde andnud. Kolmkümmend neli eluaastat, eduka ettevõtte direktori kui mitte öelda omaniku naine, üheteistaastase poja ema – see pidi tema jaoks tähendama elukõvera apogeed. Kõrghetke, millest ülespoole elujoont määravad funktsioonid vaevalt et enam tõusevadki. Loodus omalt poolt oli Liivit õnnistanud iluga, mis juba keskkoolipäevil poistele silma torkas ja hiljem teda mehi ligitõmbava oreoolina saatma jäi. Liivi oli sihvakas ja sale, ning omas blondidele naistele harva antavat omapära – tal olid tumedad silmad ja ripsmed, mis sundisid mehi ka tänaval pead pöörama. Ilmselt oligi see asjaolu teda kiirendatud korras abielusadamasse juhtinud, sest Leho Kuusla, alles tehnikaülikooli lõpetanud noor insener jälitas teda senikaua, kuni Liivilt „jah”-sõna kätte sai. Kuigi Liivit olid enne seda mitmed mehed ümbritsenud, oli ta oma valikuga rahul – Leho oli leplik, huumorimeelega, ja nagu hiljem selgus, ka ettevõtlik ning mis peaasi – oma ettevõtmistes edukas.

Liivi Kuusla tundis küll vahetevahel igatsust eneseteostuse järele, sest ainult oma mehe naine ja poja ema olla tundus liiga kitsapiirilisena. Paraku oli ta haridustee omal ajal piirdunud vaid keskkooliga; ei saa küll öelda, et edasiõppimiseks huvi puudus, kuid ta ei leidnud ühtegi eriala, mis teda tõeliselt köitnud oleks. Kõigepealt otsustas ta jääda äraootavale seisukohale, ühe aasta pärast keskkooli lõpetamist küpseda ja maailmaasju uurida ning alles siis otsustada. Ta otsis endale sobivat tööd, sai siis ehitusvalitsuses arveametniku koha ning juba järgmisel aastal edutati raamatupidajaks. Enne, kui tema silmapiirile ilmus Leho, olid teda ümbritsenud ehitusvalitsuse noored ja toimekad mehed, kes üksteise võidu kauni numbrineiu poolehoidu võita üritasid. Nende hulgas oli töödejuhatajaid ja insenere ning Liivi tundis ennast meeste tähelepanust meelitatuna. Võibolla oli selles, et ülikooli mineku plaan lõplikult katki jäi, oma osa ka nendel ahvatlustel, mis teda ümbritsevate meeste kaudu paratamatult temani jõudsid, igatahes tundus elu elamisväärsena ka ilma kõrgkoolidiplomita. Maailm näis lahti olevat ning mõte edasiõppimisest jäigi soiku.

Kalle, nende pisipoeg, sündis kolmandal abieluaastal, pärast seda, kui nad olid endale suutnud hankida kolmetoalise korteri. Lapse sündimine tegi abielupaarist korraga perekonna, kahest sai kolm, ning kaks nendest kolmest olid üliõnnelikud. Kolmas ei teadnud veel elult midagi tahta peale toidupudeli ja kuiva pepu, ning õnnelikud vanemad hoolitsesid üksteise võidu selle eest, et järeltulijal kummagi nõudmise kohta pretensioone ei oleks. Rinnapiim lõppes Liivil juba paar nädalat pärast sünnitust, ja lapsele polnud oluline, kumb vanematest lutipudelit soojendas, kas ema või isa. Algul oli Liivi kangesti peljanud, et ta beebiga hakkama ei saa või pisi-Kalle ootamatult raskelt haigestub, aga see kartus osutus ennatlikuks. Midagi ekstreemset ei juhtunud, kuid alles siis, kui poiss oli kolmekuune ja tegi esimesi roomamisliigutusi, tundis Liivi, et ta on tõesti emaks saanud ja oskab emana käituda. Tõsi küll, just sel ajal valitsesid majanduses segased ajad. Ehitusvalitsus oli likvideeritud ja Liivil polnudki pärast lapsepuhkust enam võimalik vanal töökohal jätkata. Uue töökoha valikul sai määravaks, et tema ema jäi pensionile ja nõustus last hoidma; Liivi vanemad aga elasid just autobussikoondise lähedal ning ta sai sinna dispetðerikoha. Tööleminek harjutas sisse ka uue elurütmi: hommikul laps kärusse, siis kiirustades bussipeatusse, bussilt ema juurde, siis tööle… Õhtul jälle vastupidi, ja nii kõik päevad järjest.

Lehole oli Liivi tööleminek küll vastumeelne olnud, aga mees ei saanud salata, et tema autojuhipalk tikkus perekonna ülalpidamiseks napiks jääma. Pereema poolt hangitav lisasissetulek oli kõigiti teretulnud ning mees pidi sellega leppima, kuigi torises:

„Ega enam pole vene aeg, et kõik naised peavad tööl käima…”

Kalle sündimisega oli Leho salasoov täitunud, ta oli saanud järeltulija, pealegi veel poja, mis peaks juba loomupäraselt olema iga isa unistus. Tal oli piltilus naine, nad kolmekesi moodustasid kena ja harmoonilise perekonna – mis oleks veel vaja enamat, et õnnelik olla? Aga ka sellele küsimusele leidis Leho vastuse: sissetulek. Majanduslik kitsikus võib üsna peagi hakata kui tahes suurt perekonnaõnne ahistama, teiseks aga tundis mees vajadust eneseteostuse järele, mida autojuhikoht ei võimaldanud. Ja niipea kui ta oli oma puidutöökojale rakenduse leidnud ja esimesed partiid liimpuitu piiri taha saatnud, ütles ta naisele:

„Liivi, nüüd aitab! Nüüd tuled töölt ära ja hakkad poissi kasvatama. Niisugune solgutamine talle kasuks ei tule!”

Liivi oli rõõmuga nõus, sest ta polnud suutnud autobussikoondise töötajate hulka sulanduda. Kogu see seltskond oli tema meelest liiga kirju, paljurahvuseline ja kohati lärmakas, bussid olid vanad ning ilmast ilma rikkis. Liivi küll ei mõelnud koduseks jäädagi, ta pelgas, et ainult kodu ja lapsega tegelemine muutub paratamatult üksluiseks, kuid tollel veel ebaselgete väljavaadete perioodil oli vaja kõigepealt aeg maha võtta. Aga kui Kalle juba viieseks sai, hakkas Liivi tundma töölemineku vastu isegi vastumeelsust, sest see tundus talle mingi tagasilangusena. Leho oli oma vabrikus juhtiv ja praktiliselt ainumäärav jõud ning tema naisele ei oleks mõni lihtne töökoht sobinudki; mingit silmapaistvat kohta ei saanud Liivi aga juba oma puuduliku hariduse tõttu taotleda. Uutmoodi elu ja toimetulek nõudis kõrgelt haritud spetsialiste ning vaid keskkooliharidusega naine jäi nende ringist paratamatult väljapoole. Pealegi hakkas Liivi tundma, et koduseinte vahel veedetud aastad on temasse omajagu mugavust süstinud. Ta ei osanud kujutleda, et ta varahommikuti kiiruga tõuseks, Kalle lasteaeda viiks ja kuskile kontorilaua taha tööle ruttaks; ta oli juba harjunud teistsuguse elurütmi ja kohustustega.

Kui Kalle kooli läheb, siis ma lähen küll tööle. Hommikuti üks tõusmine… mõtles ta endale ajapikenduse välja, kuid ka see jäi rohkem eneselohutuseks. Kalle läks kooli, aga esimeses klassis tuli emal last kooliteel saata – linnaliiklus oli lausa pööraseks läinud ja autod näisid lapsi igal ülekäigukohal varitsevat. Pealegi tundis ka Leho Kalle turvalisuse pärast muret ja vannutas Liivit poissi tänaval jälgima. Ning kui lõpuks Kalle juba täiesti iseseisvalt kooli ja kodu vahet käis, oli Liivil tööleminekutuhin sootuks vaibunud. Ta sai Leholt igal nädalal paraja pataka majapidamisraha, ning tema hobiks kujunes nüüd vastavatud kaubanduskeskuste külastamine ehk nagu moodsas keeles öeldi – ðoppamine. Ta ei kulutanud palju, sest teadmine, et ta soovi korral võib endale igast supermarketist mis tahes eseme osta, rahuldas tema ostujanu ka ilma seda praktikas teostamata. Rahvatarkus, et jõukas pole mitte see, kes palju teenib, vaid see, kes raha mõistlikult välja anda oskab, hoidis tema rahakotisuu koomal. Selline ringkäik poodides oli tema jaoks rohkem ekskursioon, uudishimust tulenev vajadus olla kursis kõigega, mida tootjad ja kaupmehed on ostja käest raha kättesaamiseks välja mõelnud. Ja nii kõndis Liivi Kuusla ühest ostukeskusest teise, soris ja silitas väljapandud kaupa, kuid harva ostis midagi, ja needki ostud olid enamasti väikesed ja odavad. Ta oli vabrikuomaniku naine, kuid noorpõlve kitsastes oludes omandatud ettevaatlikkus raha kasutamisel oli temas säilinud.

Selle eest aga tegi Leho ootamatult kalli kingituse – ta ostis Liivi kolmekümnendaks sünnipäevaks naisele auto. See polnud küll mingi luksusmudel, vaid Jaapani päritolu väikeauto, kuid ikkagi täiesti uus, ja mis peaasi – Liivi enda oma. Naine tundis, et mees teda hindab, hoiab ja armastab, ning tal ei olnud raske ka omalt poolt samasuguseid tundeid välja näidata. Kuuslate perekonnaelu läks kõigiti ülesmäge ning unistus päris omast majast Nõmme mändide all oli selle edu loogiline jätk.

Leho tuli koju ja kraamis mapist välja paki jooniseid.

„Liivi! Tule, ma näitan sulle meie uut maja! Kus Kalle on?”

„Lippas poodi kohvikoort tooma, peaks kohe tulema… Et see on siis meie uus maja? Näita!”

„Tänava poolt hakkab see niimoodi välja nägema…” Leho harutas joonise lauale laiali. „Välisuks… Kaks garaaþiust, autod hakkavad seisma garaaþis, mitte tänaval nagu praegu…”

„Küll on hea! Tead, ma täna kraapisin klaasilt tükk aega jääd, enne kui sain sõitma minna… Mis see on?” Liivi näitas joonisele.

„See on hall. Kaminaga ja puha…”

„Nii palju klaasi, terve sein!”

„Aga seal on ju ümberringi männid, hakkame elama nagu metsas! Sa mõtle, sees on soe, aga lumised puud ümberringi, on ju kihvt?”

„Ei kujuta ettegi… Näita plaani ka, kui palju tubasid on…”

Leho pani käe ümber naise õlgade ja mõlemad kummardusid plaani uurima.

„See on Kalle tuba! Ja see…” Leho vaatas naist kavala näoga. „See on Kaire tuba!”

„Kaire… Kes see… Leho, kas sa…” Liivi vaatas meest suuril silmil.

„Muidugi, kallis! Ega sa ometi ei arva, et Kalle jääbki meie ainukeseks lapseks?”

„Jumal küll, ma olen juba nii vana…”

„Oh sina minu vanake!” Leho sasis Liivi juukseid. „Oled juba tudi, eks? Ei, kallis naine, nüüd me teeme selle tembu ära. Sügiseks on meil maja valmis, ja jõuluks… Siis tuleb Kaire!”

„Leho…!”

„Mis siis? On sul põhimõtteliselt midagi selle vastu, et Kalle endale õe saaks? Tillukese ilusa õekese, mis?”

„Ei, seda mitte, aga ma pean selle mõttega harjuma…”

„Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et meid on liiga vähe?” naeris mees ja süleles Liivit üsna tormakalt. „Ja terve suur maja ainult kolme inimese jaoks – see on liigne luksus!”

„Ja sul on päris tõsi taga? Äkki peaks ikka mind ka nõusse saama?” tegi Liivi mossis näo, aga Leho andis talle ninaotsale musi.

„Sa oledki juba nõus!”

„Jõuluks… Siis on ju talv!”

„Kas sa ei tahaks siis mulle jõulukinki teha?”

„Ei, noh…” Liivi vangutas pead. „Sa oled puhta hulluks läinud! Ega siis lapsi ei saa nii planeerida nagu sina oma tootmist.”

„Aga miks ei saa? Hea küll, ütleme, et me ei planeeri, aga võtame vastu otsuse, et tänasest enam mingeid ettevaatusabinõusid ei kasuta! Rohkem polegi vaja, muu toimib iseenesest. Loodus hoolitseb selle eest, mis edasi juhtub!” seletas Leho sellise õhinaga, et Liivi tahtmatult naerma hakkas.

„Oh sina, looduslaps! Sulle on need tsivilisatsiooni kitsendused vist tõesti vastumeelsed olnud.”

„Ongi! Kummitoodete ostmine on üks vastik tegevus. Ja kasutamine samuti,” seletas mees muiates. Siis kummardusid mõlemad jälle maja plaanide kohale.

„Mis see küll maksma läheb! See on ju loss!”

„Maksab mis ta maksab, peaasi, et tuleb asjalik. Ja et meie seal rõõmsasti elada saaksime – sina, mina, Kalle ja Kaire. Ja mine tea, võibolla tuleb veel keegi!”

„Taga targemaks! Siis sa pead küll teise naise võtma!” tõrjus Liivi.

„Ei ole võimalik. Teist nii kena ja head ei ole lihtsalt olemas, sellepärast. Ja ega ma teistsugust ei taha!”

„Oota, räägime tõsiselt! Tütre vastu poleks mul tõesti midagi, emal on abilist vaja… Aga kui tuleb teine poeg? Kaire asemel Kaur?”

„Siis on meil kaks poega. Ja proovime uuesti tütart saada!”

„Täitsa lõpp… Sa ei ole ju praegu tootmisnõupidamisel, saad aru!” Liivi toksas meest noomivalt ribidesse.

„Mis siis – vanasti oli peres kümme last, see polnud midagi. Nüüd kauple siin juba kahe pärast… Naised, mis teiega on juhtunud?” aasis Leho heatujuliselt. „Aga kuhu Kalle siis jääb, me pidime täna veel suusatama minema! Kas sina ei taha tulla?”

„Sa tead ju, et mina teiega mäele ei tule. Mina olen tasase maa sõitja, mitte nagu teie kahekesi… Kiirlaskujad!”

„Jah, poiss hakkab mulle juba silmi ette andma. Ta on lihtsalt painduvam ja osavam. Ja julge ka!” seletas õnnelik isa.

„Sa pead teda keelama hakkama! On seda vaja, kui ta mõne luu ära murrab või vastu puud sõidab… Kas veel vähe õnnetusi on juhtunud, ja kõik puha ettevaatamatusest!” noomis Liivi.

„Emmekene, ära pahanda… Me oleme tõ-e-sti ettevaatlikud! Ahah, Kalle tuligi… Kalle, ruttu riidesse ja minek, varsti läheb väljas juba pimedaks!”

Kibekähku ajasid suur ja väiksem suusadressid selga ja saapad jalga. Leho võttis köögivarnast keldrivõtme ja hetk hiljem seisis Liivi üksinda keset esikut ning korjas kokku meestest maha jäänud riietusesemeid.

„Nagu tuulispask oleks üle käinud…” torises ta, kuid tema hääletoonis polnud pahameele raasugi.