Отрывок из книги
Tee, mis suurteelt Eespere kaudu Väljaotsale viis, oli juba ligi poolteist sajandit Varikmõisa küla elanikke teeninud. Esialgu oli see vaid tavaline heinamaantee olnud, mida mööda puisniidult kogutud hein mõisa lehmadele söödaks veeti, aga kui elupõline Eespere sulane Eedi peremehega kokkuleppele jõudis ja endale Väljaotsa nime saanud väikese talu rajas, sõideti vankrijäljed juba tugevamini sisse. Talus oli ju harva päevi, mil hobust vankri ette ei rakendatud, sest ikka ja jälle tahtis mõni tegu toimetamist – oli selleks siis metsast puude toomine, veskilkäik või laadaleminek, paar kinniseotud jalgadega lammast vankripäras endale uut omanikku ootamas.
Niisuguseid vankriteid, mille hobukapjadest savile trambitud rada palistasid rohumättariba ja vankrirööpad, oli Eestimaal tuhandeid kilomeetreid. Need ühendasid kõiki talusid maanteega, aga viisid mööda põllupeenraid ka naabertallu, ulatusid otsapidi metsasügavusse ja muidugi ka põldude vahele, et neid mööda saaks sügiseti viljavihke rehalasse ja kartuleid keldrisse vedada.
.....
„Eks ta võõpas ja tapetseeris müümise puhul kõik üle, et paremat hinda saaks,” arvas Salli, aga Anton kehitas selle peale vaid õlgu. Tema arvates polnud Väljaotsa hind, mis Salli sõbranna oli öelnud, üldsegi kõrge, vaid pigem odav. Niisugune, et korterimüügi rahast peaks tubli ports järele jääma.
„Maal on ikkagi odavam elada kui linnas. Juba sellepärast, et siin ei ole poodi lähedal,” ütles Salli pooleldi muigamisi, justkui oleks mehe mõtteid lugenud. Anton aga arvas heaks nüüd juba valjult välja öelda:
.....
