Читать книгу Naabrid - Erik Tohvri - Страница 4

Tee, mis suurteelt Eespere kaudu Väljaotsale viis, oli juba ligi poolteist sajandit Varikmõisa küla elanikke teeninud. Esialgu oli see vaid tavaline heinamaantee olnud, mida mööda puisniidult kogutud hein mõisa lehmadele söödaks veeti, aga kui elupõline Eespere sulane Eedi peremehega kokkuleppele jõudis ja endale Väljaotsa nime saanud väikese talu rajas, sõideti vankrijäljed juba tugevamini sisse. Talus oli ju harva päevi, mil hobust vankri ette ei rakendatud, sest ikka ja jälle tahtis mõni tegu toimetamist – oli selleks siis metsast puude toomine, veskilkäik või laadaleminek, paar kinniseotud jalgadega lammast vankripäras endale uut omanikku ootamas.

Niisuguseid vankriteid, mille hobukapjadest savile trambitud rada palistasid rohumättariba ja vankrirööpad, oli Eestimaal tuhandeid kilomeetreid. Need ühendasid kõiki talusid maanteega, aga viisid mööda põllupeenraid ka naabertallu, ulatusid otsapidi metsasügavusse ja muidugi ka põldude vahele, et neid mööda saaks sügiseti viljavihke rehalasse ja kartuleid keldrisse vedada.

Koos riigikorraga muutusid ka teed. Kolhoosid lõpetasid hobuste pidamise ja kunagised vankriteed kadusid minevikku. Maapinda lõhestanud rattajäljed kasvasid mõne aastaga rohtu, aga hobuste rajast sai jalgtee, mida mööda kolhoosnikest lehmapidajad vedasid oma lüpsisaadust kas siis jalgrataste või kärudega piimapukkidele igapäevast tsisternautot ootama.

Anton Reemet oli sündinud paar aastat pärast suurt sõda talulapsena, aga põgenenud pealetungiva kolhoosikorra eest linna ja seal tööstuskooli lõpetanud. Treialiamet oli võimaldanud tehase ühiselamusse magamiskoht saada ja sellest esialgu piisas. Aga üsna pea hakkas Anton tundma, et haridus on poolik, ning tal jätkus tahtmist töö kõrval ka õhtukeskkool lõpetada – seda siiski rohkem keskharidust tõendava paberi pärast, mis ei andnud küll tööalaselt midagi juurde, aga tõstis tema enesehinnangut.

Treialiamet meeldis mehele ja ta jäigi treialiks. Ometi oli temas aastakümneid kestnud linnaelu kõrval säilinud nostalgiline igatsus lapsepõlves omaseks saanud looduslähedase elu järele ja nii sündiski Reemetite peres otsus, et pärast pensionile jäämist kolivad nad maale elama. Antoni kinnisideeks saanud otsusele ei tulnud vastuseisu ka naise poolt, kelle vanemad olid uhkeldavalt Rosalieks ristinud, aga keda juba lapsest peale suupäraselt Salliks hüüti. Väljaotsa talu olidki Reemetid Salli sõbranna kaudu leidnud. Tuli lihtsalt jutuks, et keegi kauge sugulane on tütre juurde elama läinud ja nüüd tahetakse vanematelt päranduseks saadud kodutalu ära müüa.

„Kahtlane värk, kes seda teab, mis ta küsida võib! Need ajad on möödas, kui maamaju odavalt sai osta,” oli Anton algul väga skeptiline olnud. Küllap rohkem sellepärast, et maja leidmine Salli kaudu tuli; meestele meeldib niisuguseid asju ise otsida, et sel moel oma eneseväärikust tõsta.

„Meie linnakorter maksab igal juhul rohkem kui see talumaja,” vastas Salli üsnagi tagasihoidlikult. Naine teadis, et meest saab veenda ainult nurgeti lähenedes; igasugune jäigalt otsene pealekäimine võis ta sedamaid lukku panna ja siis oli ühisele otsusele hoopiski raske jõuda.

„Ega me ei tohi kogu korterimüügi raha maamaja ostmiseks ära kulutada! Sealt peab jätkuma maja remondiks ja ülejääk tuleb panka panna, mustade päevade jaoks. Ja veel…”

Anton jäi vait ja tõmbas näo peaaegu valuliselt kirtsu, aga Salli teadis ülihästi, mida ta öelda tahtis – mees oli juba ammu ääri-veeri mõista andnud, et ta tahaks kordki elus täiesti uue auto saada. Nende viimane sõiduriist oli samamoodi pruugituna ostetud nagu kaks eelmistki ja juba ostes seitse aastat vana ning hakkas viimasel ajal aina tihedamini nõudma kallist remonti.

Sallile oli tehnika võõras ja kõik see, mis peres suviti vägagi vajaliku sõiduriista elus hoidmiseks vaja läks, teda ei huvitanudki. Ta oli küll kunagi autojuhikursusel käinud ja juhiloagi kätte saanud, aga eelistas sõita kõrvalistmel ja istus rooli taha ainult siis, kui see tõesti hädavajalikuks osutus.

„Miks meile uut vaja on, meie auto ju sõidab!” vastas naine tavaliselt Antoni niisuguse jutu peale ja mees jäi siis mossitades vait. Aga tema igatsus uue auto järele ei kadunud kuskile, ja kui nad nüüd endale aktiivselt maakodu otsima hakkasid, võttis Anton asja tõemeeli jutuks.

„Maal elades peab väga korralik auto olema. Niisugune, mis ka talvel sõidab. Sa mõtle, kui on vaja kindlasti kuskile minna, näiteks linna arsti juurde, aga auto hakkab streikima! Lihtsalt ei lähe enam käima ja kogu lugu! Isegi poodi ei pääse, et toitu osta – mis sa seal maal siis teed?”

„Noh, ega me just kõrbe elama lähe, Eestimaal nii üksikut kohta vist ei olegi. Ju seal ikka mõni naaber ka on, kes hädas appi tuleb,” püüdis Salli lohutada, aga see kõlas jällegi keeldumisena ja Anton marssis toast välja. Mees tundis, et solvumiseks on ka põhjust, sest kõigiti korralik korter, mida nüüd müüa kavatseti, oli tegelikult Salli vanematelt päranduseks saadud ja sisetunne ütles, et sellepärast on müügiraha jagamisel esimese sõna õigus ikkagi naisel – mis sellest, et selles korteris oli juba kolmkümmend kuus aastat koos elatud.

Siis tuligi Salli jutuga, et sõbranna sugulane müüb maamaja.

„Ütles, et ega seal midagi ilusat ei ole, vana ja katus pidi vilets olema, aga saab odavalt kätte. Võiks vaatama minna.”

„Katus vilets? Kui katus läbi jookseb, siis pole majast enam asja, seinad-põrandad mädanevad ja isegi vamm võib sees olla,” arvas Anton, aga kohe tuli ka mõte, et mida odavamalt maja kätte saab, seda enam raha jääb järele. Ka auto jaoks! Ning ta uuris juba leplikumalt:

„Kas sa aadressi küsisid?”

„Kuskil Haavametsa kandis, siit vist kuus-seitsekümmend kilomeetrit.”

„Kuskil, see ei ole aadress! Küla nimi ja talu on vaja teada.”

„Olgu, ma helistan Mallele,” jäi Salli nõusse ja nii saidki nad aadressi: Varikmõisa küla, Väljaotsa talu.

„Aga Mall peab enne onutütre käest võtme võtma, muidu me ei saa sisse,” ütles naine ja Anton tegi pettunud näo.

„Siis me ei saagi täna minna!”

„Mis sellest, eks läheme siis homme,” arvas Salli muiet maha surudes. Mees oli end tahtmatult paljastanud – püüdis küll kõigest väest ükskõiksena näida, sest talle meeldis rohkem initsiaatori kui kaasasörkija osa. Ja naine tõdes järjekordselt, et kui mehed midagi väga tahavad, siis käituvad nad samamoodi nagu väikesed lapsed. Soov maale elama asuda oli Antoni täiesti oma võimusesse haaranud; selle otsuse olid nad kõigiti üksmeeles teinud, aga Salli püüdis asju ajada tasakaalukalt ja tormamata. Naine kujutas kogu eelseisvat elumuutust ja sellega kaasnevaid sekeldusi liiga elavalt ette, et ettevõtmises ainult positiivseid külgi näha.

Esimesel korral jättis Väljaotsa neile kaksipidise mulje. Looduslikult oli koht täitsa kena – puisniidust ümbritsetud veidi kõrgem põndak, mida palistavate põliste kaskede keskel kõrgus üksik kuusk nagu tulevast koduteed näitav majakas. Anton jättis auto kaugel enne väravat seisma ja jäi avanenud vaadet silmitsema.

„Kui see on Väljaotsa, siis ilusamat kohta ma ei oskagi ette kujutada…”

Selle ütlemisega oli ta kogu senise skepsise minetanud, ja Salli tegi mehe roolil lebavale käele tunnustava pai. Naist läbis õnnis soojalaine, mille tekitas teadmine, et mehega on tal tõepoolest vedanud. Igapäevaelus, päev päeva järel kõrvuti elades tikub selline tõdemus oma värve kaotama, rutiini paatina alla mattuma, aga seda meeldivamad on need hetked, mil see mingil põhjusel eredalt välja lööb. Nende ligi neli aastakümmet kestnud abielu oli nii mõnigi kord ka karuseid külgi näinud, aga ühtekuuluvustunne oli nendest üle aidanud.

Kui nad Väljaotsa õuele jõudsid, muutus Antoni ilme. Mees silmitses kõigepealt elumaja, mis oli kunagi laudadega vooderdatud ja kandis ikka veel oma esimese, ilmselt sõjaeelse rootsi värvi jälgi.

„Jaa, sel naabrimutil oli vist õigus…”

„Missugusel naabrimutil?”

„Sellel, kellelt me teed küsisime. Tema ju ütles, et mida kaugemalt Väljaotsa kohta vaatad, seda ilusam on… Paistab, et nii ongi!”

„Nojah, eks ta värvimist tahab ja…”

„Värvimist! Siin peab kõigepealt olema, mida värvida!” Anton tonksas jalaga vundamendipealset mustaks tõmbunud veelauda ja sellel pudenes sedamaid tükike küljest. „Mäda mis mäda!”

„Noh, eks ta tahab ka remonti, Mall ju ütles…” Salli paistis nõutu olevat. „Aga vaatame ikka kõigepealt sisse, mis seal on.”

„Mis sealgi olla saab, kui juba väljast nii…” torises mees, aga otsis taskust võtme.

Seespool oli pilt veidi parem, vähemalt pintsliga oli Väljaotsa viimane perenaine usinasti sõbrustanud, teinud seda kohati isegi liiga põhjalikult ning seejuures värve ja värvitoone valimata. Köögis oli soeseina ümbrus võõbatud tumeroheliseks ja põrand punakaspruuniks, laiade laudade vahel mustendasid praod. Ka seinu kattev tapeet oli valitud tumedates toonides, mis muutis väikeste akendega toad veelgi hämaramaks.

„Eks ta võõpas ja tapetseeris müümise puhul kõik üle, et paremat hinda saaks,” arvas Salli, aga Anton kehitas selle peale vaid õlgu. Tema arvates polnud Väljaotsa hind, mis Salli sõbranna oli öelnud, üldsegi kõrge, vaid pigem odav. Niisugune, et korterimüügi rahast peaks tubli ports järele jääma.

„Maal on ikkagi odavam elada kui linnas. Juba sellepärast, et siin ei ole poodi lähedal,” ütles Salli pooleldi muigamisi, justkui oleks mehe mõtteid lugenud. Anton aga arvas heaks nüüd juba valjult välja öelda:

„Küll ma hakkan siin iga jumala päev kohendama ja nokitsema. Ega ehitustöö ei ole teab mis kunst. Ongi hea, muidu läheb elu igavaks ja… Ja kui me selle maja nii odavalt kätte saame, võiksime endale ühe väikese auto lubada küll,” lisas ta pärast väikest kõhkluspausi.

Salli ei kostnud selle peale midagi ja see tundus mehele juba peaaegu sama hea kui nõusolek.

Nii langetatigi otsus Väljaotsa kasuks, aga elukohavahetuse protsess tundus kujunevat ettearvatust märksa keerulisemaks.

„Kõigepealt peame korteri maha müüma,” arvas Anton.

„Ja muidugi, ega me ei saa siis ilma rahata seda osta! Aga kus me seni elame, kuni Väljaotsa veel meie oma pole?” arutas Salli.

„Ma ju räägin, et kõigepealt peame müüma,” kordas mees.

„Aga kuidas me müüme? Kas niiviisi, et koos mööbli ja iseendaga või? Et elame vanaviisi edasi, aga korter pole enam meie?”

„Noh, jah…” Anton jäi mõttesse. „Eks see on kokkuleppe asi, aga…”

„Ma mõtlen – Mall võiks täditütrega rääkida, et too lubaks meil enne Väljaotsale sisse kolida… Et siis pärast vormistame ja maksame, enne ju ei saa. Aga enne seda peaks majas kas või natukenegi remonti tegema, midagi teistmoodi värvima ja tapeete vahetama või… Et nii sünge ei oleks!” arvas Salli.

Anton Reemet oli teoinimene. Niisugune, kes pikalt ei mõtle, vaid köitva idee sündides kohe tegutsema hakkab. Salli seevastu oli ettevaatlikum ja püüdis liigselt hoogu sattuva mehe õhinat pidurdada, millest mõnikord oli isegi suurem või väiksem tüli tekkinud. Aga naine oli niiviisi suutnud nii mõnegi tühikargamise ära hoida ja mees oli küllalt aus, et naise õigust tagantjärele tunnistada, kui mõni tema kavandatud ettevõtmine tulutoovaks või otstarbekaks ei osutunud. Nagu siis, kui Anton kunagi oli töölt suurema preemia saanud ja tuli koju, õhevil mõttest, et ostab paadi.

„Paadi? Mis me sellega teeme?” imestas Salli.

„Kas sa ei tea, mida paadiga tehakse? Sõidetakse, käiakse kalal… Sa mõtle, kui meil puhkuse ajal oleks oma paat!”

„Kalal… Sa ju pole suuremat sorti kalamees! Ja kus sa seda hoidma hakkad?”

„Garaažis! Teen lae alla niisuguse riiuli ja… Ideaalne! Mahub kõrguses täpselt ära, ma mõõtsin!”

„Garaažis? Aga kuidas sa paati jõe või järve äärde vead?” küsis naine juba peaaegu kohtu-uurija toonil, kes on kahtlustatava alibis nõrga koha leidnud.

„Me ostame autole järelkäru. Paadikäru,” oli Antonil vastus valmis.

„Ja kus sa seda paadikäru hoidma hakkad?”

„Noh, see…” Mees takerdus, selleni polnud tema mõte vist veel jõudnud. „Küll ma midagi välja mõtlen! Meie garaažibokside reas on ehk mõni tühi, seal saaks ehk kokkuleppele.”

„Ja üürid teise garaaži, et oma paadikäru hoida? Miks siis mitte kohe paati koos käruga? Ja raha on sul selleks lahedalt käes, eks?” ladus Salli enam sugugi mitte sõbralikult. Ning Anton tõusis pahurana õhtulauast, kus mõttevahetus toimus, tõmbas jope selga ja ühmas üle õla, et läheb veidike jalutama. Kui mees poole tunni pärast jälle koju jõudis, enam ta paadist ei rääkinud.

Väljaotsaga läks aga teisiti, sest mõlemad olid maja ostmisest elevil. Neil oli esialgu olnud plaan, et nad uurivad enne otsustamist mitmeid maju ja valivad nende seast parima, aga see ununes hoopiski. Koht oli sedavõrd meeldima hakanud, sest Väljaotsa kontrast senisega oli suur. Nad olid eluaeg pealinna Kalamaja rajoonis elanud, juba kolmekümnendatel aastatel ehitatud puumajas, mille kunagise omaniku rahanäljas pärija oli korterite viisi ära müünud. Akendest avanes vaade üle kitsa tänava vaid vastasmajale, mille elanikud olid ammu ära nähtud, isegi teretuttavaks saanud, kuigi nende nimed jäid teadmata. Teistmoodi väljavaade oli köögiaknast õuele, kus asusid puukuurid ja kasvas üksik saarepuu just nagu selleks, et sinna külge saaks pesunööre siduda. Suvel oli see puu nende akna taga ainus roheline laik. Aga saar oli loomult laisavõitu – riietas end kevaditi viimasena ja poetas oma halja kuue sügisel esimesena maha justkui protestiks, sest paar maja eemal pargikeses leegitsevad vahtrad oskasid end siis mitmevärviliseks rüütada.

Väljaotsal olid aknad väikesed ja väljavaade seetõttu küll kitsam, aga mis peaasi – looduslik ja kindlasti värvikam. Siin oli alati vaikne, ainsateks hääletekitajateks vaid linnud ja kuuseladvas kahistav tuuleiil; siin ei olnud alatasa mööda vuravaid autosid ega mitmehäälset lastekisa nagu linnas, kus nood õuel oma jooksumänge mängisid. Siin polnud naaberkorterist kostvat raadiomuusikat ega lae peal tammumist, mis linnas vahel üsna tüütuks muutus. Siin oli võimalik mis tahes hetkel uksest välja astuda, õues ringi vaadata ning rõõmustada, et elu looduse keskel saab sedavõrd kaunis ja mitmekesine olla. Otse trepi ette õuemurusse tekkisid lausa üleöö mitmevärvilised margareetade silmad, aknaalusel lillepeenral aga ajasid võrseid mõned suuremad lillepuhmad, mille nime linnas kasvanud ja elanud Salli ei teadnud. Õue piiras puudering, igal puul erikujulised oksad ja lehed, ning selle puuderingi seas kõrguv üksik kuusk oli nagu valvur, kes peab silma peal kõigel, mis Väljaotsal toimub.

Iga päev Väljaotsa teed mööda postkasti juurde ajalehte tooma minnes oli Antonil mahti lasta mõtetel rändama minna ja mitmete elunähtuste üle juurelda. Kõigepealt oli ta püüdnud ka sellelt teelt leida märke lapsepõlvest meelde jäänud vankrijälgedest, aga aeg oli need armutult kustutanud. Oli säilinud vaid jalgrada, mille mõlemal pool kasvav rohi oli hõredam kui mujal – nüüd juba ilmselt sellepärast, et Väljaotsa poekäigud tehti autoga, mis rohu kasvu kuigivõrd kärpis. Jällegi märk sellest, et miski ei ole enam endine ega kavatsegi selleks saada. Ka tee ei muutu enam niisuguseks, nagu mees neid oma lapsepõlvest mäletas.

Anton Reemet oli omaks võtnud, et temagi ei ole enam seesama, kes veel kümme, isegi viis aastat tagasi, hoopiski rääkimata nendest aegadest, mida nooruseks nimetati. Neli aastat üle kuuekümne turjal, see oli talle kunagi lausa raugaeana tundunud; nüüd ise selleni jõudnuna ei saanud ta end aga kuidagi vanuriks tunnistada. Jah, vananemine oli küll toimunud ja see jätkus, aga kuidagi kummaliselt, kahte erinevat liini pidi. Vaimu vananemist oli peaaegu võimatu märgata, see käis tasahilju ja hiilides, mingeid aimamatuid teid mööda – osa telesaateid, mida ta varem oli meeleldi vaadanud, ei pakkunud enam huvi, ajalehe huumorinurgas leidus aina harvemini midagi sellist, mis suunurga muigele kiskus, ja üsna sageli juhtus, et alustatud juturaamat pärast viienda lehekülje lugemist pooleli jäi – kas siis sellepärast, et selle sisu tema mõttemaailmaga ei haakunud või autori stiil ei meeldinud. Selle eest aga jätkus varasemast rohkemgi aega ümbritseva reaalmaailma vastu; huvi pakkus kõik, mis Eesti riigis, aga ka kogu maailmas toimus, sest mõttelaiskuse üle Anton Reemet kurta ei saanud.

Mõistus tundus endiselt terane olevat, seevastu aga korjas ihu ikka ja jälle uusi hädasid külge, mis ühel või teisel viisil endast märku andsid. Neid oli mitut liiki, ühed olid mööduvad, need tulid ja kadusid nii, et neist märki ei jäänud; teisi võis nimetada laanduvateks, nende toime ajapikku küll pehmenes, aga täiesti ei kadunud. Kuid oli ka niisuguseid, mis eriti tuska tegid, sest jäidki vaevama ning nendega pidi lihtsalt leppima. Näiteks silmanägemine – Anton oli juba neljakümneselt lugemisprille vajanud, et peenemast kirjast aru saada. Hiljem tuli muretseda veel ühed, millega oma igapäevast treialitööd teha, ja lõpuks ka sellised, mis autorooli taga istudes väljavaate selgemaks tegid. Vererõhk nõudis igal hommikul tableti neelamist, eluaegsest treipingi taga seismisest olid jalgadele kibelevad veenilaiendid tekkinud, ka põlved andsid tunda ja vajasid salviga tohterdamist – aga kõige sellega pidi lihtsalt harjuma. Ning käärid seni laitmatuna teeniva mõistuse ja alatasa siit-sealt kõpitsust nõudvate ihuhädade vahel aastatega ainult suurenesid.

Kurat teab, eks see vist olegi normaalne, et vanadus niimoodi hiilides läheneb, arutas Anton endamisi, aga leidis siis, et on üsna mitmeid põhjusi, miks ei tohiks ennast veel vanaks tunnistada. Ei ole veel kadunud ürgmehelik soov vahetevahel naisega ühte sulada, mida peab küll võimetele vastavalt taltsutama, aga mis õnneks siiamaani rahuldust toob. Vaibunud pole ka huvi looduse vastu, mis meie laiuskraadil on pidevas muutumises ning ikka ja jälle uusi avastamisrõõme pakub. Ning uudistenälg sunnib iga päev ajalehes ilmuva rida-realt läbi lugema ja telekat jälgima, kuigi nii mõnigi kuuldu-nähtu-loetu riivab elu jooksul välja kujunenud õiglustunnet, ärritab ja tekitab protesti. Aga elu on ikkagi pagana huvitav!

Pärast Väljaotsa omanikuks saamist jäi Anton Reemetil mõttetegevuseks siiski järjest vähem aega, sest ta avastas odavalt ostetud taluhoonetel järjest uusi puudusi, mida polnud varem märganud või millele ei osanud tähelepanu pöörata. Mõtted hakkasid aina enam keerlema selle ümber, mida maja juures teha ja kust selleks vajalikku materjali kõige soodsamini saada. Mees püüdis end lohutada mõttega, et ta polnud ju varem maja ostnud ja oli lasknud end rohkem ümbritsevast loodusest lummata ning pealegi teadis ta ette, et seitsekümmend aastat tagasi püstitatud elumaja tuleb nagunii tänapäevasemaks ümber ehitada.

Paraku olid Antoni ambitsioonikad plaanid piirdunud esialgu vaid alatasa jätkuva kõpitsemisega, et hingedel logisevaid uksi ja vaevu koos püsivaid aknaraame talvekindlaks teha. Põrandate kallale, mille laiad praod olid valmis mis tahes maha kukkunud pisiesemeid neelama, polnud ta seni veel jõudnudki.

On peaaegu reegliks saanud, et naine elab mehest kauem, ja nii oli ka senine omanik, Väljaotsa üle-kaheksakümnene memm matnud oma mehe juba kümme aastat tagasi. Polnud siis midagi imestada, et naela löömise või kruvi kinnikeeramise asemel oli püütud logisema hakanud uksi-aknaid hoopiski käepärasema vahendiga, nimelt juhusliku nöörijupiga kinnitada. Hõredale välisuksele oli Väljaotsa memm külmatõrjeks taluaegse saaniteki lisaks riputanud, aknaraame marliribadega ja logisevaid klaase majapidamisseebiga tihendanud – kõik ikka oma oskuste ja võimete kohaselt.

Anton Reemetil jätkus niisiis Väljaotsal tööd lausa kuhjaga, üks tegemine ajas teist taga. Mees plaanis uute usteakende tellimist, aga otsustas selle siis järgmisse aastasse lükata – tähtsam oli majale uus katus peale saada, sest vana oli pärit igiammusest ajast ja polnud isegi mitte eterniidist, vaid aastatega mustunud ja kõveraks tõmbunud pilbastest. Ja pärast katuse uuendamist tuli ka seinu kohendama hakata. Kõik see vajas raha ning iga kord pangaautomaadi juures käies lasi ta konto väljavõtte trükkida ja uuris seda autos istudes hoolega. Sissetulekuid oli üks – ainult pension, väljaminekuid seevastu ridade viisi, enamasti ikka ehitusmaterjalide poodidesse makstud summad.

„Kas mäletad seda juttu, et võtame mõne ehitusmeistri, kes Väljaotsa maja korda teeb? Nüüd on häbi mõeldagi, et ma julgesin nii kõrge lennuga plaani teha! Raha kulub nagu… nagu ei tea mida!” rääkis mees tusaselt Sallile ja sobivat võrdlust leidmata lõi tüdinult käega.

Hädaga hakkas Anton ise ka suuremaid parandustöid ette võtma ja veendus, et vanasõna räägib tõtt – töö õpetab tegijat. Ta oli kogu elu metallitreialina töötanud ja seda eriala oma arust täiuslikult tundma õppinud. Praktiline vajadus oli teda sundinud ka kuigivõrd auto ehitust tundma õppima ja oma sõiduriistade väiksemaid vigu kõrvaldama, aga see oli tegelikult ka kõik, mida mees tehnika poolelt oskas. Ehitustöö oli Antonile seni kaugeks jäänud, kui mitte arvestada põrandate värvimist, seinte tapeetimist või mõne tõrkuva luku parandamist. Nüüd nõudis elu uut lähenemist.

„Mis selles nii erilist on – näe, vanasti ehitasid talumehed ise majad ja laudad valmis,” seletas ta Sallile võidukalt, kui oli mõne lahtipakatanud seinalaua kinni naelutanud või ukse paremini hingedele sättinud.

„Noh, eks vanasti olid ka külades omad ehitusmeistrid,” püüdis Salli vastu väita. Naine oli peres hädavajaliku tasakaalustaja rollis ja teadis, kuidas meest pidurdada, et too oma tillukestest edusammudest liiga hoogu ei läheks ja midagi üle võimete käivat ette ei võtaks. Aga Sallil oli ka teine, veelgi tähtsam osa – harjumatud ehitustööd, mida tihti pidi küürakil või käpukil tegema, võtsid mehel selja kangeks ja ristluud valusaks ning siis tuli naisel salvituub välja tuua ja haigeid kohti tohterdada. Peagi aga hakkas igapäevane ehitustöö Antonile ka omajagu teraapilist mõju avaldama: soov ette võetud töö kiiresti ja võimalikult korralikult ära teha surus valuaistingud tagaplaanile ning nõudis keha tagasundimist. Pikapeale tegi harjumine oma töö ja salvituubi läks aina harvemini tarvis.

„Ma ju ehitan meile uut kodu, lõpuks ometi omas majas,” vastas ta Sallile, kui too hommikust õhtuni talitavat meest noomima tikkus ja tempot maha võtta soovitas. Ning Salli ei väsinud endamisi imetlemast, et Anton oli pärast maale asumist kogunisti teistsuguseks muutunud. Linnakorteris elades, kui tegemist polnud just mõne kiiret abi nõudva tööga nagu elektririke või kanalisatsiooniummistus, oli Anton pisiremontidesse alati tõrjuvalt suhtunud; kui Salli pidas vajalikuks mõnes toas tapeeti vahetada, siis pidi ta nädalate viisi kogu oma veenmisoskuse mängu panema, enne kui mehe nõusse sai.